Читать книгу Improvisatsioon mängutoosis - Helga Pärli-Sillaots - Страница 1

Kui tahan ausalt jutustada sellest, kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud, siis pean enese seadma veidi halba valgusse. Seda päevikut, noore naise päevikut, pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma (avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma), seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud. Selle päeviku olen lihtsalt varastanud. Ning selle päeviku omanik elab noorena, imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna… See daam on muuseas kirjavahetuses mitmete kaugete maade muusikainimestega ning see tema kirjavahetus viiski mind tema päeviku juurde. Olen nimelt kirglik margikoguja ja kord Reigode juures õhtustades küsisin proua Kajalt muuseas, kas tal ei juhtu olema mõnd välismaise margiga ümbrikku?

„Peaaegu kõik on nad mul alles. Hoidsin igaks juhuks. Võite nad kõik saada. Ainult — mul pole aega marke välja lõigata. Kui te ei pahandu, annan kogu selle arhiivi teie kätte, võtke sealt ise, mis teile meeldib.“

Ning usaldusrikkalt ta andiski mulle tohutu puukasti, mis sisaldas suurel arvul igasuguseid kirju, märkmikke, vihikuid ja muid pabereid, mis noorte daamide elus on kunagi olnud tähtsad või on seda olevikus ja tulevikuski.

Muidugi, olen nüüd Reigode hea tuttav, minu eest pole midagi varjatud. Kuid mind üllatas see usaldus, millega mulle ulatati kõik need kirjad ja märkmed. See teebki selle päeviku loo mulle nii piinlikuks. Kuid ma ei saanud tol hetkel midagi parata, lõin oma „parema mina“ nokauti ja pistsin põuetasku pisikese, tihedalt täiskirjutatud raamatukese, mille esimesel valgel lehel leidus sõna: Pelgupere.

Elasin Pelguperes samal kevadel kui Reigodki. Ja ma tean, milliseks kujunes selle noore koolidirektori ja tema naise elu selles väikelinnas, mis tahab elada ühetooniliselt ja samatempoliselt, päevast päeva, aastast aastasse, ikka samade tõekspidamistega, ikka sama lugupidamisega enesest. Nagu mängutoos. Kaja Reigo ilmus sinna täis usku, et mängutoos võib mängida ka teist viisi, kui ta seni on mänginud.

Kuid kas keegi on kunagi kuulnud improvisatsiooni mängutoosis?

Nad pidasid Pelguperes vastu varasügisest kevadeni ja siis nad lahkusid. Juhan Reigo vaikides ja Kaja Reigo veidi kurvalt naeratades:

„Pelgupere ei mõistnud mind… kuid ilusaid mälestusi on mul siit siiski…“

See kurb lause õigupoolest ahvatleski mind selle päeviku avaldamisele. Võib-olla loevad seda pelguperelased ja hakkavad mõistma seda noort abielunaist, kes nende arvates oli nii kohutavalt „ekstravagantne“, oma mehele ebatruu ja kes ei käitunud oma mehe kõrge seisukoha vääriliselt.

Võib-olla mõistab mõni lugeja, et inimeste südameis on tuhandeid tundevarjundeid ja meie pole mitte kutsutud nende üle kohut mõistma.

Ja võib-olla leidub tõttki neis vähestes arvustavates sõnades, mis Kaja Reigo on ütelnud oma päevikus?

Härra toimetusest.