Читать книгу Tee viib järveni - Helga Pärli-Sillaots - Страница 1

Professor Peeter Karste loeb veel kord üle oma reisipakid. Neid on seitse. Ta püüab seda arvu meeles pidada, sest mis siis, kui ta mõne paki unustab ja omnibuss ta varandusega edasi sõidab? Muidugi on mitmesuguseid võimalusi sõidukisse unustatud pakkide tagasisaamiseks. Kuid sellised head võimalused ei seltsi harilikult Peeter Karstega. Tal on juba kogemusi niisuguseis asjus. Kui Peeter Karste näiteks rongile rutates leiab, et ta on unustanud vihmavarju, siis sellele järele minnes unustab ta harilikult kohvrid. Ja kui ta siis veel kord tagasi läheb, et kohvreid tuua, siis unustab ta jälle vihmavarju. Aga kui ta mõnikord siiski niihästi vihmavarju kui ka kohvritega rongile jõuab (muidugi mitte enam sellele, millele ta kord hakkas minema), siis unustab ta selle tähtsa eseme – vihmavarju nimelt – vagunisse varna. Pärast mitmekordset telefoonimist sõlmjaamadesse teatatakse talle viimaks piirilinna raudteejaamast, et teatud rongist on leitud kolm vihmavarju, mis kõik on paigutatud sama piirilinna raudtee-leiubüroosse, kus peale juba mainitud kolme vihmavarju olevat veel nelikümmend kolm sama liiki eset, millede hulgast härra professor võivat lahkesti oma otsida. Võib-olla leidub iga suurema jaama leitud asjade osakonnas mõni Peeter Karstele kuuluv vihmavari? Seepärast ongi Peeter täna nii ettevaatlik. Vähemalt suvitama sõites tahab ta ilma äpardusteta pärale jõuda.

Ja ongi nii, et Peeter saab täna kõik oma seitse pakki koguda, enne kui omnibuss edasi sõidab. Esimest korda sõidukist välja astudes ta muidugi unustab vihmavarju, kuid ta märkab seda varsti. Üldse on see vihmavari tüliks. Saju ajal ei kasuta Peeter teda peaaegu kunagi, sest ta unustab, et see ese tal kaasas on. Teinekord läheb Peeter meelega välja ilma varjuta. Tema arvates ei või sel päeval mingil tingimusel sadama hakata. Kuid siiski tuleb Peeter koju särgini läbileotatuna. Järgmisel päeval on hommikuses taevas pisikesed pilvekesed ja Peeter võtab võidurõõmsalt varju kaasa. Lõuna ajal kõmbib ta kõrvetavas päikeses tagasi ja inimesed, kes teda näevad, muigavad: imelik vanamees, kannab sellise kuumusega vihmavarju kaasas. Ja kodus avab ta noor naine Hele-Mall heledalt naerdes ukse ja naerab veel kaua, lõbusalt ja nakatavalt ning ütleb:

„Peeter, noored lilletaimed aias vajavad vett. Homme peaksid sa ilma vihmavarjuta välja minema.”

Peeter teeb solvunud näo, kuid kaua sa ikka mossitad, kui su kõrval naerdakse nii armsalt ja nooruslikult. Peeter oskab juba nooruslikkust hinnata. Ta ise on varsti kuuekümnene, kuid see naerja, sel puudub veel mõni aasta kolmekümnest.

Sellest naerjast mõtleb Peeter Karste, kui ta seisab aleviku postkontori ees ja kui talle meenub, et pansionist lubati eile keegi omnibussi vastu saata, keegi, kes aitaks härra professori pakid kohale viia. Peeter vaatab ringi. Ta ei märka kedagi, kes võiks teda oodata. Ainult üks umbes kümneaastane plikake astub arglikult ta juurde ja küsib: „Kas pansioni?”

See ongi siis see abiline. Temale ei julgeks Peeter anda muud kui oma kõige kergema paki. Kuid plika muutub julgemaks, haarab Peetrilt poole kandamist ja asub minema. Ega tema ole mõni linnaplika, kes selle või teisega ei saa hakkama!

„See tee viibki järveni, kohe meie maja juure,” seletab tüdruk, kui nad sammuvad mööda puudest varjatud rada. Ja juba paistabki järv, ühelt poolt puudest ja põõsastest ääristatud, teiselt poolt kõrkjane ning lage.

„Kes siia järve upub, seda ei leita enam kunagi,” seletab plikake ja näib olevat uhke, et ta elab just sellise järve kaldal.

Peetrile ei meeldi jutud surmast, eriti mitte päeval, mil ta alustab suvepuhkust.

„Kas siin järves kalu on?” küsib ta.

„Küll, kui keegi püüda viitsib.”

Peeter Karste viitsib. Ta koguni armastab õngesporti. Ega ta küll palju kalu veeriigist ole välja meelitanud, kuid just eile ostis ta „Õngesportlase käsiraamatu”, võib-olla veab tal selle suvepuhkuse kestes paremini kui seni.

„Vaat see seal ongi meie maja,” ütleb tüdruk järvekääru tagant paistvale ühekorruselisele pööninguga majakesele näidates.

Peeter on oodanud küll suuremat ehitist, sest kuidas võis säärasesse pisikesesse üheperekonnaelamusse mahtuda pansion?

Kuid pärale jõudnud, märkab Peeter mäenõlvakul veel teist majakest. Seal asetseb sepikoda ja selle peal söögisaal. Kui järveäärne maja on mõeldud ainult suvitajate paigutamiseks, ilma igasuguste üldruumideta, siis võib selles ju kümmekond inimest peavarju leida.

Tore, mõtleb Peeter eneses, ideaalne korraldus. Söögiruum eluruumidest hoopis eraldatud. Nii peab olema õige suvitamine.

Kuid kauaks ei jätku seda rõõmu. Kui Peeter tütarlapse järel majakesse astub, näeb ta, et köök asetseb siiski samas majas, ja et tema, Peetri tuppa ei pääsetagi teisiti kui ainult läbi köögi. Kuid praegu on köögis vaikus, ainult laisk kass istub laua all ja vaatab uustulnukale natuke etteheitvalt otsa.

Tütarlaps, ta nimi on Irja, juhatab Peetri päikesepaistelisse tuppa, kuhu jätab külalise üksinda.

Peeter on õnnelik. Ometi kord on ebamugav reis lõppenud, läbi kootud kardinate tungib päike, akna taga särab järv, kuskil õues kokutavad unised kanad ja üle järve lõõritab kaunihääleline karjaplika. See viimane meenutab Peetrile üht teist lauljat, seda, kes tuleb varsti siia temale, Peetrile, järele, seda, kes oskab nakatavalt naerda ja ütelda:

„Peeter, kui sa välja lähed, võta vihmavari kaasa, tahaksin täna päikesevanni võtta.”

Nurgas asetseb suur riidekapp.

Milline korralik tuba, mõtleb Peeter ja avab kapiukse. Ta pettub, nähes, et see pole siiski temale tarvitamiseks mõeldud, sest kapis ripub puhastamata tuletõrjuja vormiülikond, naise roheline siidkleit ja lilledega kaunistatud õlgkübar ning kapi nurgas konutab raske vanaaegne püss.

Peeter riputab oma riided seinal asetsevasse varna ja mõtleb eneses, et kahjuks pole tal siin maakohas põhjust kärbeste pieteeditunnet kõrgemalt hinnata kui mujal. Ta lepiks kuidagi sellega, et peab riideid hoidma seinal, neid saab ju paberi või riidega katta. Kuid teda häirib teadmine, et temale määratud toas asetsevad sellised tema hingeelule võõrad esemed, nagu mingisugune vormiülikond ja püss.

Kuid see pole veel midagi! Peeter pole saabumisrõõmus märganudki, et toas asetseb veel üks üldkasulik, kuid närvesööv ese. Selle olemasolust saab Peeter teadlikuks alles siis, kui ta võppub selle teravast helisemisest.

Peeter on parajasti pesuväel ega tea, kuhu kohmetuses käsi panna. Kindlasti pole telefonikõne määratud temale, Peetrile. Kuid kindlasti peab keegi selle kõne vastu võtma. Peeter ei saa seda teha, sest tema on pesuväel, ja niisuguses seisukorras ei luba ta delikaatsus kellegagi ühendusse astuda, isegi mitte traadi teel. Rutuga kahmab ta ülikonna ja hakkab seda uuesti selga ajama. Telefon heliseb uuesti, pikalt ja pealetükkivalt. Maal helistatakse ikka pikalt, et inimesed kuuleksid helinat ka siis, kui nad viibivad maja läheduses väljas.

Peeter on juba peaaegu riietunud, kui ta suureks hämmastuseks tormab tuppa tütarlaps, hoopis vanem ja suurem kui too, kes tema, Peetri siia juhatas. Peeter suleb parajasti nööpe, millega kunagi ei tegelda daamide juuresolekul! Ta pöördub piinlikkuses akna poole ja püsib nii senikaua, kui preili telefonikõne on lõpetanud. Siis kummardub ta ja sõnab:

„Vabandage, ma ei kuulnud teie koputamist, seepärast olin nii…”

„Oh, ega ma koputanudki,” vastab tütarlaps andestavalt, „me oleme harjunud, et selles toas elab ikka mõni preili, ja siis me ei ole koputanudki. Hakka veel ootama, kuni ta vastab, kas on teine toas või ei olegi. Mul läks meelest ära, et täna tuli härra siia tuppa.”

„Pole viga, pole viga,” pomiseb Peeter, nagu oleks temal millegi pärast vabandada, „loodetavasti vabaneb teil lähemal ajal mõni teine tuba, koliksin siis heameelega ümber.”

„Ei tea,” vastab tütarlaps venitades, „praegu on küll kõik toad kinni… aga mis teil siin viga, palju päikest, ja kui juhtuvad ilmad külmaks minema, siis saab köögist sooja lasta ja…”

Peeter ei ütle enam midagi. Võib-olla usub ta oma professorlikus elutundmatuses, et selle telefoni helisemine täna ebasobival ajal oli vaid suur eksitus ja et tulevikus ei juhtu seda enam kunagi. Peeter Karste on pärit haritud perekonnast, ta on eluaja omanud õigust oma toale ja rahule selles toas. Ta ei suuda uskuda, et leidub inimesi, kes üürivad suvitajaile puhkamiseks tube, kuhu pererahvas telefoni helisedes igal ajal võib koputamata sisse tormata.

Kuid Peeter peab kogema veel mõndagi, mis pole talle täiesti vastuvõetav. Ta märkab, et niihästi kööki kui ka naabertuppa viivad uksed kumbki pole lukustatavad ja et üks neist avaneb iseenesest, kui avatakse välisuks, teine aga kargab krigisedes praokile, kui astutakse Peetri toas teatavale põrandalauale.

Esialgu ei suuda see kõik Peetri leegitsevat suverõõmu kustutada. Ta riietub kiiresti lahti, seekord ilma segajateta, tõmbab supelmantli selga ja astub õue.

Sepikoja poolt läheneb umbuskliku urinaga pikakereline, lontkõrvadega, madalajalgne koer, niisugune, keda maal nimetatakse taksiks, kuid kel ehtsa taksiga on niisama palju ühist kui viimasel halva karikatuuriga enesest.

Selle „taksi” nimi on Maksi ja ta on võõrastele üsna ebalahke, seletab juurderutanud Irja. Kuid peni lepib kiirelt igaühega, kes viskab talle kivi. Maksi nimelt on spetsialiseerunud visatud kivide tagasitoomisele, ja kuna kõik senised pansionärid kiviviskamisest on juba tüdinenud, näib uustulnuk Maksile päris lootustäratavana. Maksi teab juba, et vähemalt kahel esimesel päeval on suvitajad päikesest ja maaõhust joobunud, et nad siis meelsasti jooksevad koeraga ringi ja viskavad tollele kive. Seepärast lähenebki Maksi kurjakuulutava urinaga, ise täis lootust, et uustulnuk Irja nõuandel enne kivi viskab, kui temal, Maksil, tarvitseb „tegelikuks” minna.

Peeter armastab koeri, ka koerte karikatuure. Ta võtab õuelt kivi ja viskab selle söögisaali sihis. Maksi tormab visatule metsiku kiirusega järele, haarab selle jahikoera ahnusega hammaste vahele ja tuleb väärikalt Peetri juurde tagasi. Sõprus ongi sõlmitud.

Nüüd nad lähevad kahekesi, Peeter ja Maksi, söögisaali tagant läbi mäeveerule, kogu aja pilluvad ja püüavad kive ja siis istuvad viivuks pingile, üks lõõtsutades, teine ohates.

Kolmele järvele võib siit vaadata. Ning igaüks neist on isevärviline ja iseilmeline. Üks neist on vaikne, teises virvendab vesi kergelt ja kolmas on nii tuhmjalt hall, et Peeter kaldub arvama, et homme võib vihma tulla. Kuid kõik oleneb muidugi järvi ümbritsevaist mägedest ja sellest, et päike hakkab vajuma.

Esmakordselt suvitab Peeter nii vaikses ja looduslikult nii kaunis kohas. Ja kui veel tuleb ta noor naine Hele, siis ei soovi Peeter vist enam midagi paremat.

Õhtul on Peeter juba uinumas, kui telefon heliseb. Pererahvast pole enam majas, nad magavad ise suviti laudalakas, sest maja on viimse võimaluseni suvitajaid täis. Peeter kargab voodist üles ja tahab telefoni juurde minna. Kuid ettevaatamatult astub ta teatud ümbruskonda mõjutavale põrandalauale ja uks naabertuppa kriuksatab praokile. Kohe selle järel kostab kõrvaltoast vooruslik kiljatus. Tähendab, Peetri naabriks on daam. Kindlasti vanem daam, arvestades kiljatuse tooni ja seda, et õhtusöögilt puudus üks pansionär, arvatavasti seesama Peetri naaber, kes laskis ennast vabandada migreeniga. Peeter on omal ajal olnud ilus mees, ta on näinud palju naisi ja teab, et noortel daamidel on peavalu, neil pole kunagi migreeni. Ja ta teab, et noored daamid ei kiljata nii vooruslikult, kui juhtub avanema uks naabertuppa, kus elutseb härra.

Peeter vabandab, tõmbab ukse kinni ja astub uuesti voodi juurde, hoolega vältides teatavat põrandalauda. Telefon ei helise enam ja Peeter unustab, milleks ta asemelt tõusis.

Parajasti kui uni hakkab tulema, jookseb rügement rotte üle lae sahvri poole.

Et väikesed loomad ka niisuguse kolinaga võivad joosta, nagu oleksid neil saapad jalas, mõtleb Peeter leplikult. Ta arvab, et hallivatimehed lähevad toidukambrisse, söövad kõhu täis ja ruttavad tagasi magama. Kuid ei. Rotid jooksevad tundide kaupa ärevalt edasi-tagasi, kes teab mis tähtsaid õiendusi neil on.

Hommiku eel Peeter uinub. Kuid kella kuue ajal ärkab ta hirmsast prahvatusest ukse pihta. Pliidi alt tõmmatakse roobiga süsi ja iga tõmbe ajal käib roop vastu juba niigi praokil olevat ust.

Kui saaks silmad pestud, enne kui telefon heliseb, mõtleb Peeter meeleheitlikult oma esimese puhkusepäeva hommikul. Ja kui see tal tõesti õnnestub, astub ta võidurõõmsalt õue, istub majaseina ääres asetsevale pingile ja vaatab järve pilliroostikku, kus askeldavad kaks kurge.

Äkki tunneb ta, nagu näksaks keegi ta varbaid. Tõsi, väikese peaga peenejalgne koerakutsikas näib lõbustuvat ta moodsaist suvekingadest, mis jätavad varbad vabaks. Peeter naerab ja püüab oma varbaid säästa. Köögist ilmub Irja, istub Peetri kõrvale pingile ja seletab:

„See on Miki. Kui ta suureks kasvab, siis peame ta ära andma. Ema ei salli suuri koeri. Maksi juba kasvas liiga suureks, selle ema veel jättis. Aga kui Miki kasvab veel natuke suuremaks, siis antakse ta kindlasti ära.”

Miki kuulab veidi aega viltupöördunud peaga Irja jutustust, hakkab siis jooksma ümber hoolitsemata lillepeenra, nagu tulnuks talle äkki meelde, et ta peab hoolitsema selle eest, et ta keha ei saaks rahus kasvada.

Preili Salme, Irja vanem õde, seesama, kes eile käis Peetri toas telefoniga kõnelemas, jookseb köögi ja söögisaali vahet. Perenaine ise on juba mitmendat päeva linnas. Irjagi peab minema appi eine valmistamisele. Tema asemele ilmub aga Maksi. Ta on käinud järve kaldal vaatamas, kuidas kätte saada kivi, mille Peeter eile õhtul kõrkjatesse viskas. Maksi teeb nimelt ainult põhjalikku tööd. Ja kui üks visatud kivi peaks sattuma kuhugi, kust seda raske on taas leida, siis Maksi ei saavuta niipea hingelist tasakaalu. Peeter aga ei saa, õigemini ei taha vaest neljajalgset selles töös aidata, sellepärast istuvad nad nüüd mõlemad veidi laisalt ja ootavad kutset hommikueinele.

Teisedki pansionärid hakkavad ärkama. Ilmub õuele noorpaar, kes elab pööningukambris. Igaüks, kes neid verinoori vallatuid inimesi näeb, kahtleb selles, et nad on abielus. Miks nad muidu on ilmselt hirmul, kui pererahvalt kuuldub, et tuleb keegi uus suvitaja? Nad küsivad ruttu:

„Kust? Kas pealinnast?”

Miks kardavad nad pealinnast saabuvaid suvitajaid? Nende nimesid ei tea keegi, nad oskavad esitlemisel ütelda midagi niisugust, mida võib kuulda nii ja teisiti. Lepaorul on selliseil paaridel hea, siin ei nõuta isikutunnistust ega suvitusmaksu. Siin pole õnneks veel Heakorra ja Kaunistamise Seltsi.

Hiljem märkab Peeter, et toas teisel pool kööki elutseb veel üks selline mitteabieluline paar. Need pole aga enam väga noored, nad oskavad teeselda abielulist tüdimust ja ükskõiksust. Sest nad mõlemad on juba abielus, ainult mitte teineteisega.

Siis tuleb abiturient, kes eelmisel õhtul viiulit mängis. Üsna noor, umbes kaheksateistkümnene, pisut kohevate juuste ja peente näojoontega. Sellega saab Peeter ruttu sõbraks. Ta armastab musikaalseid inimesi. Ta isegi on omal ajal viiulit mänginud, mängib nüüdki harukorril. Kuigi ta tehnika juba tunduvalt lonkab. Kui Kalle lubab, proovib ta mõnel õhtul, mida ta veel suudab. Kalle muidugi lubab. Talle meeldib see reibas vanahärra, kes riietub nii moodsalt ja kellest ei taha uskuda, et ta on viiekümnenegi, kuigi ta ise ütleb end sügisel saavat kuuekümneseks.

Siis ilmub veel üks pansionär, keda nähes Peetrile kohe selgub, miks ta eile õhtul naabertoast kiljatust kuuldes veidi mõtlikuks jäi: see kiljatus kõlas tuttavlikult. Nüüd selgub, et mitte ainult tuttavlikult, vaid päris tuttavalt. Suurelillelises hommikukleidis ilmub maja järvepoolsest uksest Peetri esimene naine. See, kes eile õhtul vooruslikult kiljatas. Suuremustrilisi, kirevaid hommikukleite on ta alati harrastanud. Tuttavaid kohates on ta alati mõlemad käed ette sirutanud. Seda teeb ta nüüdki.

„Peeter, sina?”

Peetril pole mõtet salata, et see on tõesti tema. Kuigi nad pole kümnel aastal teineteist näinud. Ega inimesed pärast nelja- ja viiekümnendat eluaastat enam niipalju muutu, et naine, kellega oled viisteist aastat abielus olnud, võiks hakata uskuma, et sina pole mitte sina. Mida Peeter küll õigupoolest sooviks? Sest natuke saamatu ning seejuures ülitundlik ja teisi arvestav, nagu ta on, osutub talle muidugi raskeks suvitada praeguse naisega endise naise kõige lähemas naabruses. Piinlik ja otse vastumeelt on talle esitleda Helele oma esimest naist. Kes teab, kuidas õrnema soo juures need suhted kujunevad? Peeter teab, et Hele pole kunagi armukade – see poleks ka loomulik, arvestades Peetri kõrget vanust. Kuid see just võibki Peetrile ebameeldivaks muutuda. Sest Hele omab haruldast annet kõiki inimesi kiires korras endale sõpradeks võita. Sel noorel naisel pole vist küll ühtki teretutvust, nagu igaühel meist. Tema oskab esimesel kohtumisel inimestele nii lähedale pääseda, et pole enam juttugi mingist pealiskaudsest tutvusest. Kuid Peetrile poleks just eriti meeldiv, et Hele näiteks tema, Peetri esimese naisega sobitaks lähema tutvuse. Peetri vanamoelise arusaamise järgi oleks selline sõprus isegi sobimatu. Seda enam, et tema ise on alati tahtnud oma esimest abielu näha alatiseks lõpetatud ja minevikku kadunud elujärguna.

Kahekümne viie aasta eest nad abiellusid. Peeter töötas lootustandva noore jõuna kusagil välismaise ülikooli juures. Kuna tal oli korralik teenistus, hiilgavad tulevikuväljavaated ja õnnelik välimus, leidus palju neid kaasmaalastest ja võõramaalastest neide, kes ainsa käeviipe peale oleksid kergendusohkega ta naiseks saanud. Peeter, naiseilule ja igasugustele seltskondlikele lõbustustele väga vastuvõtlik, külastas mõnel vabal päeval järjest viit-kuut perekonda, kus olid meheleminekuealised tütred, üks kaunim ja andekam kui teine. Nii juhtus, et noormees kaotas selles lilledemeres orienteerumisvõime. Ja ühel suveõhtul, nõrgal hetkel, kui neiu mängis hämaras toas Chopini ja kui õhtune tuul tasa liigutas läbipaistvaid kardinaid, tegi Peeter abieluettepaneku ühele kirevamaist liblikaist, kes ta ümber keerlesid. Tulevase professori naiseks sai preili Noora – õigemini Leonoore – Silberstein, saksa nimega, kuid vene-mustlase maitsega noor daam, kes huvitaval kombel pärast pulmi näis hoopis teistsugusena kui enne pulmi. Vähemalt Peetri arvates. Tütarlaps, kes enne kihlust näis armastavat tõsist muusikat, kes igatses karja väikeste laste järele ja hindas üle kõige puutumatut loodust, harrastas abielunaisena tantsuviise, vihkas pisikesi lapsi nende kisa ja muu tüli pärast, mida nad tegid, ning looduse vaikust pidas ta lihtsalt igavaks. Juba esimesel abieluaastal taipas Peeter, et ta oli „sisse veetud” tütarlapse poolt, kes mehi küllalt hästi tundis, et ennast kriitilistel silmapilkudel näidata just niisugusena, nagu päevakorral olev mees oma naist oleks näha soovinud. Kaua aastaid oli

Peeter kannatlik. Ta vaikis naise närvidelekäivate kirevate riietusesemete puhul, ta lubas naisel suvitada kuurortides ning otsis ise vaikseid maakolkaid. Ta loobus naise soovil lastest kui tülikatest olevustest, ta ei sundinud naist headele kontsertidele kaasa tulema ja ta ei lasknud elukaaslase kõiki häid õpetusi kõrvust mööda libiseda. Kuid lõpuks, kui naine pärast enam kui kümneaastast abielu hakkas kaeblema, et ta olevat oma elu ilusaimad aastad ohverdanud mehele, kellelt ta ei leidvat arusaamist, et ta polevat kunagi elus õnnelikuks saanud ning et leiduvat inimesi, kes suutvat ja tahtvat teda paremini mõista kui tema praegune mees, vihastas Peeter ja tegi üsna järsul toonil naisele selgeks, et mingu ja otsigu oma õnne, takistusi selleks polevat mingisuguseid. Nähes, et lahutus oli Peetrile peaaegu teretulnud, otsustas naine esialgu ikkagi mehe juurde jääda. Kuna aga Peeter ka pärast viimaseid ähvardusi oma elukombeid ei muutnud, vaid ikka elas oma tööle, muusikale ning loodusele, tüdis naine lõplikult ja abielulahutus sai teoks lühikest aega enne seda, kui neil oli põhjust pühitseda nende abielu viieteistkümnendat aastapäeva.

Irja lööb haamriga vastu sepikojauksel rippuvat plekki. See tähendab, et hommikueine on valmis.

„Kuidas oled elanud?” küsib kirjus hommikukleidis daam.

„Tänan, hästi,” vastab Peeter viisakalt.

Nad astuvad söögisaali. Ruum on jahe. Daamid tõmbavad hõlmad koomale ja väristavad õlgu: prrrr… Nii teevad nad igal hommikul.

Proua Eller, energiline proua pansioni parimast toast, vaatab nina kirtsutades kaetud lauda ja pahandab: „Muna ja jälle muna! Ära tüütab see igavene munasöömine.”

Kui neiu Salme tuleb kohviga, avaldab rahulolematu proua oma soovi toidusedeli suhtes ka viimasele. Neiu Salme ei vasta midagi.

Peeter istub oma esimese naise kõrval ega tunne vähimatki isu. Noora aga ei tunne mingisugust piinlikkust. Ta kõneleb elavalt Peetri uuest abielust, millest olevat kuulnud, ja endagi uuest abikaasast ja selle pojast, kes olevatki tema, proua Noora siinviibimise põhjuseks. See poeg nimelt kandideerivat Lepaoru vakantsele pastorikohale. Eeloleval pühapäeval olevat tema proovijutlus ja sellelt sündmuselt ei taha proua Noora muidugi puududa. Seda kõike kuuldes hakkab Peetergi oma eelmise naise uue elu vastu huvi tundma. Esiteks paneb meest imestama, et naine on hakanud oma võõraspoja eest emalikult hoolitsema. Muidugi pole see nüüd enam nii raske nagu väikeste lastega, poiss peab ikka juba täismees olema, kui ta pastoriks on saanud. Teiseks, Lepaoru kogudus on ju kuulus üle maa, kuna see on juba pikemat aega ilma hingekarjaseta. Sest et kogudus pole ühegi pastorikandidaadi poolt. Too ainus, keda kogudus pooldaks, ei saa vanade poliitilist laadi pattude pärast Lepaorule kandideerida. Nii on peetud juba mitmeid pastorivalimisi, küll skandaalidega ja ilma, kuid juba mitmel aastal pole ükski hingekarjane võinud rõõmu tunda Lepaoru kauni, ruumika ja rikka kirikumõisa hüvedest.

Siis proua Noora võõraspoeg loodab siinse jõuka ja suure koguduse südant võita?

Peeter hakkab selle võõraspoja vastu huvi tundma. Proua Noora on noormehe üle märgatavalt uhke, ega ta muidu oleks tulnud siia mahajäetud maanurka suvitama, kas või lühikeseks ajakski. Tema, kes omal ajal häbenes, kui pidi Peetriga veetma mõne nädala kohtades, mis ei kuulunud kuurortide nimestikku!

Muidugi, ega siin, Lepaorul, ole midagi, mis suvitamise vähegi vastuvõetavaks teeks. Proua Noora on juba mõned päevad kohapeal elanud ja ta oleks juba ammu ära sõitnud, kui ta ei ootaks oma võõraspoega, pastorit. Muidugi, tema oleks võinud tulla Martiniga ühes ja ööbida temaga kirikumõisas. Kuid proua ei taha olla kuidagi esiletükkiv. Kirikumõisasse asub ta alles siis, kui Martin on juba koguduse poolt valitud. Et just tema võõraspoeg valitakse, selles on proua peaaegu kindel, sest noormehel on kõrge kasv, tumedad ja tihedad juuksed, kõlav lauluhääl ja ta oskab inimestega hea olla. Mida peaks siinne kogudus veel rohkem vajama?

Pärast hommikueinet ei tea Peeter, kas ta peaks oma endise naisega koos midagi ette võtma või tohib ta üksinda mägedele minna. Viimane moodus meeldiks talle enesele muidugi enam. Kuid proua Noora tahab veel Peetriga vestelda. Ikka sellest pastorist, Martinist.

Nad jalutavad aeglaselt mäele. Päike kõrvetab juba tunduvalt. Eessörkiv Maksi riputab oma keele välja nii pikalt kui võimalik. Hoolimata kuumusest näib ta solvununa, et Peeter ei viska talle niipalju kive, kui tema, Maksi, tagasi suudaks tuua. Maksi ei salli hästi seda kirjus kleidis daami, kes juba mitmel korral on näidanud, et ta koertest suurt ei hooli, kes Miki varbanärimisele ikka jalahoobiga reageerib ja kes arvab, et ainuke neljajalgne, kes võiks inimeste eluruumides mingisuguseid õigusi omada, on kass Ants. Kass aga on Maksi arvates olend, kelle olemasolu ainult hädaga tuleb sallida. Kallale minna talle ei tohi, ta on ju oma pere liige! Teda võib vaid ignoreerida. Ja seda Maksi teebki. Sama üleolekuga käitub ta ka kirjukleidilise suhtes. Ta pöörab ikka ja jälle ootava pilgu Peetrile ja aina temale, nagu polekski mehe kõrval seda teist. Või kui Maksi just peab vaatama sinnapoole, kus kõnnib kirjulilleline, siis vaatab ta naisest „läbi”.

Kõik naised olevat nutnud, seletab proua Noora, kui Martin pidanud jutlust, siis, kui ta olnud pealinnas suure koguduse juures prooviaastal.

Peeter kuulab vaikides. Tema isiklikult ei hinda pastorikutset kuigi kõrgelt ja neid, kes hääleväristamisega naiste pisaraid ergutavad, neid peab ta halvemaks teistest, kes päheõpitud troostisõnad, milledesse nad ise ei usu, toonitult koguduse ees maha leierdavad. Kuid Nooraga ei tasu vaielda. Tema arvates on kõik, mis inimeselt pisarad välja meelitab, hea ja ilus, ja kes samuti ei arva, see on tundetu puunott. Aga Peeter ei taha, et teda täna nimetataks puunotiks. Nii ilusal soojal ja valgel hommikul, kus kõik mäelt paistvad järved on sinised ja kus kured rõõmsalt nokutades sagivad roostikus. Peeter arvab, et ta on oma kõrge vanaduse kohta isegi natuke liialt tundlik, tema aastais ei tohiks inimene enam ainult ilusa hommiku tõttu nii seesmisest rõõmust täituda.

Kõik meheleminemisealiste tütarde emad arvestavat Martinit kui ihaldatavat väimehekandidaati. Prooviaastal olles polevat noormees suutnud kõiki küllakutseid vastu võttagi, jutustab proua Noora. Peeter muutub noore pastori suhtes järjest umbusklikumaks. Need värsked, ilusate silmade ja tumeda juuksetukaga jumalasulased, need mõjuvad naistele nagu fakiirid, pole võimatu, et nad oma mõju suurendamiseks kasutavad mingisuguseid salapäraseid trikke.

Martin pidanud juba peaaegu kihluma ühe tuntud ärimehe tütrega, kuid tema, Noora, saanud veel viimasel silmapilgul sellest kavatsusest teada ja hoiatanud võõraspoega meeletut sammu astumast. Abiellumine vale ajal võiks ju rikkuda noore inimese kogu karjääri! Sest milleks peaksid naised, kes õpetajat valivad, toetama mõnd naisemehest kandidaati, kui sealsamas kandideerib poissmees, kellest heal juhul võiks saada mees või väimees? Nii jäänud Martini kihlumine üheteistkümnendal tunnil pooleli. Võib-olla seepärast, et poeg oma võõrasema arvamist nii väga hindas. Võib-olla aga ka seepärast, et uue pruudikandidaadina kerkis vaateväljale ministritütar. Pastor, kes on ministri väimees, tohiks oma karjääriga rahul olla.

Peeter pole oma naise võõraspojast enam kuigi heas arvamises. Ja see naine ise, ta on jäänud täpselt samaks, mis ta oli. Ikka täis tahtmist organiseerida teiste abielusid, ikka suhete poole „kõrgema seisusega” püüdlev ja alati vaimustuses sellest, mis kuulub tema isikliku omanduse hulka.

Omal ajal, kui Peeter esindas osakest sellest isiklikust omandusest, oli Noora seltskonnas isegi temast vaimustatud, kiitis teda väljaspool kodu ja luuletas talle külge omadusi, milliseid mehel polnud ja milliseid too kunagi ei soovinudki omada.

Põõsale laskub vares. Maksi tormab linnu poole, kuid hoolimata oma pikast „taljest” ei ulatu ta linnuni, kes näib seda küllalt hästi teadvat, sest kuigi ta näib veidi kohevana ja ilmselt kaalutleb, kas jääda või lennata uuesti minema, hiilgab ta teises silmas pisut pilklik naeratus neljajalgse üle, kes ei oma tiibu ega suuda vallutada kõrgusi.

Pealelõunal lubab Noora veidi puhata, ja kuigi Peeter teeks meelsasti sama, kardab ta, et nad siis võiksid jälle ühel ajal majast väljuda. Sellest aga tahab Peeter hoiduda. Ta tahab rahus suvitada. Pealegi on tal teha üsna asjalik käik. Ta kavatseb nimelt uurida, kas kusagil läheduses ei leidu mõnda väljaüüritavat tuba. Peeter tahaks pansionist ära kolida. Esiteks Noora ja Hele, teiseks telefoni pärast. See pole ikkagi õige puhkus, kui hommikul vara ja õhtul hilja pead võõra telefonikõne pärast voodist välja ronima. Aga ei ole ühegi teise toa vabanemise väljavaadet lähemal ajal. Paari päeva pärast sõidavad küll Ellerid minema, kuid nende tuba on juba kevadel reserveeritud ühe ministri jaoks. Sellest ministrist on Peeter oma lühikese siinviibimise ajal nii palju kuulnud kõneldavat, et ta hakkab selle kõrge ametikandja vastu peaaegu midagi huvi sarnast tundma, kuigi ta muidu ehtteadusmehelikult ei hooli poliitilise ala sangareist.

Peeter jalutab üksindusest ja vabadusest rõõmu tundes kirikuni ja hakkab siis mööda suurt teed postkontori suunas minema. Tee ääres on päris uusi majakesi. Peeter peatub ühe juures neist ja küsib peenral kummarduvalt tütarlapselt, kas läheduses on mõni tuba välja üürida. Tütarlaps ajab enese sirgu ja vaatab Peetrile otsa, nagu oleks too küsinud midagi hoopis ennekuulmatut.

Majake, kus asub apteek, on kaetud kollaka krohviga, pööningukorrusel näivad olevat tühjad toad. Peeter astub apteeki. Keegi linnaliku välimusega daam ostab parajasti ligniini. Apteekril on tööst karedad ja mustad käed, nendega rebib ta suurest pakist ligniinitükke ja viskab need räpakalt kaalule. Ikka ei kaalu kaup veel sajagrammilist vihti üles. Daam vaatab närviliselt apteekri rahulikku toimetamist. Ta leiab vist, et apteeker on veidi ebahügieeniline. Kaupmees ise on aga enesega üsna rahul, kortsutab ligniini kokku ja pakib selle mingisugusesse vist juba tarvitatud paberisse.

Kui daam on lahkunud, läheb apteeker tagatuppa ja peseb käed. Peeter imestab, miks kaupmees seda enne ei teinud. Kuid kes teab, tööinimene ruttab aiatöölt apteeki ja tahab kundesid ruttu teenida ning unustab selle juures mõnikord pisiasjad.

„Mis ma härrale võin anda?” küsib apteeker.

„Tahtsin ainult küsida, kas teil vahest pole siin majas mõnd tuba välja üürida?”

„Ei tea nagu olevat.”

„Ülemisel korral vist kedagi ei ela?”

„Ei tea elavat küll.”

„Ega teil kogu see katusealune ruum pööningu all ole, seal on ikka paar tuba ka?”

„On jah, kaks päris korralikku tuba.”

„Noh, need võiksite vahest välja üürida.”

Apteeker lööb käega.

„Mis nüüd üürida. Suvitajale küll ei saa, pole midagi sees.”

„Te mõtlete mööblit?”

„Eks mööblit jah.”

„Paljukest suvitaja vajab! Paar voodit ja üks laud, mõni nael seinale ja see on kõik.”

„Jah – noh, kust neid voodeid võtta?..”

Peeter läheb minema. Inimene, see apteeker nimelt, oleks võinud juba aastate viisi ilusat raha teenida, kui ta oleks vaevaks võtnud lähemast linnast paar magamisraami tellida ja mõned linased kotid õlgi täis toppida.

Peeter läheb postkontorisse. Asutuse ülem, noor, helepäine mees, istub luugi juures ja kõneleb lihtsa maamehega. Maamehel on pudel käes, ta sirutab seda kontoriülema poole ja küsib kõva häälega:

„Kas siit saab liikvat osta?”

Helepäine mees vastab oma mõõdukal ja intelligentsel häälel, et apteek asetsevat mõni maja edasi.

„Ah ei saa või?” karjub maamees uuesti.

Noormees tuleb ametiruumist välja, talutab taadi ukseni ja näitab käega, kuspool on apteek. Siis tuleb ta vabandava naeratusega tagasi oma kohale ja küsib Peetri soovi järele. Peeter ostab mõned margid ja kõneleb jälle oma korterimuredest.

„Jah,” vastab noormees kahetseva liigutusega, „korteri leidmine siin on üsna raske. Siinsed inimesed ei ole veel sellele tulnud, et nad oma katusekambrid võiksid suveks korda seada. Aga kui mõni linnasttulnu nende tähelepanu niisugusele teenimisvõimalusele juhib, siis suhtuvad nad sellesse äärmiselt umbusklikult. Mul eneselgi on tuttavaid, kes tahaksid suveks siia tulla, kuid pole neid kuhugi paigutada. Pansionis on toad kesksuveks juba varakevadel kinni pandud.”

Peeter on juba üsna õnnetu. Nüüd on hilja hakata uut suvituskohta otsima. Mis ütleb aga Hele, kui hommikul kella seitsme ajal telefon heliseb ja kui Hele tahab magada kaheksani?

Just hetkel, kui Peeter nukralt lahkuda kavatseb, tuleb postkontorisse Kalle.

„Kas teie pererahval, noormees, pole mõnd vaba ruumi?” küsib postkontoriülem Kallelt.

Kalle elutseb puudest varjatud järveäärses majakeses pansioni lähimas naabruses, ta vanemad on majaperenaisega kuidagi lähemalt tuttavad. Võib-olla annab see asi ennast kuidagi korraldada.

Uues lootuses läheb Peeter Kallega mööda järveäärset rada Kalle kodu poole.

Ning ilmnebki, et kui Kalle toob kaasa nii usaldusväärse isiku, nagu seda on professor Karste, siis leiab majaperenaine ühe vanaaegse puuvoodi ja ühe magamisraami, mis paigutatakse katusealusesse tuppa. Kui aknale saaks veel midagi kardinataolist ette tõmmata, siis oleks Peeter üsna rahul.

Ta läheb kergel sammul pansioniperenaise juurde, kes just äsja on koju jõudnud, ja kõneleb südamelt oma kavatsustest. Perenaine on väga rahul.

„Eks ta ole, kui teil proua kah tuleb, abielurahva asi, eks see telehvon ole ikka segajaks küll. See tuba on ikka rohkem nagu üksikute jaoks,” seletab ta. Lahkelt lubab ta nii Peetri kui ka selle homme saabuva naise toitmise eest edaspidigi hoolitseda ning täies arusaamises teineteisest viivad nad, Peeter ja pansionipidaja, Peetri pakid naabermajja.

Õhtulauas on Peeter kindel, et proua Noora, kuuldes Peetri korterivahetusest, ütleb pool-etteheitvalt:

„Aga, Peeter!”

Kuid Noora ei ütle midagi. Vist on ta viimase kümne aasta jooksul elus siiski veel midagi juurde õppinud.

Jälle kõneldakse ministrist. Perenaine toob piima ja seletab veel korra, kuidas minister juba maikuus on palunud enesele hoida just seda kahe vedrumadratsiga tuba. Minister olevat nimelt eelmisel suvel siit läbisõidul pansionis einetanud ja tubasidki vaadanud. Talle olevat siin väga meeldinud.

Peeter kui kõige uuem pansionär peab enda kohuseks perenaise vaimustatud seletusele mõne viisaka sõnaga vastata. Teised on seda lugu ministrist juba nii palju kordi kuulnud, et nad vaid tüdinult vaikivad ja oma „siseministeeriumi” eest hoolitsevad.

Söögisaalist lahkumisel küsib proua Noora: „Kas see pole sulle tülikas kusagilt kaugelt söögiaegadeks siia käia?”

„Mitte vähimatki. Elan siinsamas järvekaldal.” Peeter näitab oma uue kodu poole.

„Nii,” vastab proua Noora ja läheb oma tuppa.

Õhtu pimenedes istub Peeter laudadest sillakesel, mis kõrkjate keskelt ulatub järvele. Ta näeb, kuidas apteeker vaheldumisi sõuab ja mingisuguseid kalapüügiriistu korraldab. Vastaskalda puiestikus kilkavad aleviplikad, üsna lähedal hüppab konn kaldaäärses vees. Ning lahtisest aknast kostab Kalle viiulimängu. Värin läbib vana noorusliku professori keha ja ta on õnnelik, et ta enam kaua ei tarvitse üksinda siin kuulata neid suveõhtu hääli.

Sest homme saabub Hele.

Kui Peetril midagi väga rõõmustavat on oodata, siis on ta kõigiga hea. Maksi saab peaaegu nii palju kivide järele joosta, kui ta soovib. Miki võib karistust kartmata Peetri varbaid närida ja proua Noora võib talle hommikul aias kaua aega jutustada oma võõraspojast Martinist.

Kella poole viie ajal aga saabub omnibuss. Peeter on juba kella nelja ajal postkontori juures ja jalutab seal edasi-tagasi, vahetevahel vaadates mäele, kust punane liiniomnibuss peaks alla veerema. Muidugi ei saabu see sõiduriist Peetri ootamise tõttu täna minutitki varem kui harilikult. See jõuab pärale koguni harilikust hiljem, sest sõitjaid on tavalisest rohkem.

Peeter seisab bussiuksest tagasihoidlikus kauguses. Ta teab, et Helele ei meeldi, kui talle ukse juurde vastu tormatakse. Muidugi pole Hele üksi. Ta kõneleb kahe noore inimesega. Üks neist on pikk tume noormees elegantses ülikonnas, teine on üsna noor tütarlaps, lihtsas ja pisut kortsunud riietuses ning päikesest põlenud. Need kolm pole lühikesel sõidul veel jõudnud kõike südamelt kõnelda, nad seisavad sõiduki kõrval ja naeravad, noormees vabalt ja rõõmsalt, Hele närvlikult ja võõras tütarlaps häbelik-tagasihoidlikult. Lõpuks ometi ulatavad nad üksteisele käed ja Hele tuleb Peetri juurde.

„Tere, Peeter,” ütleb ta, „oled sina aga suvitamiseks pesa välja otsinud! Hakka öösel sõitma ja õhtuks jõuad alles pärale. Ja kõige koledam on see viietunniline ootamine selles unises pisilinnas. Kas suvitajate jaoks ei võiks üks buss hommikupoolel ühendust pidada?” Seda Peeter ei tea.

„Loodetavasti polnud sul raudteesõidu ja bussisõidu vahel liialt igav?” küsib Peeter luuravalt, ta nimelt on pisut armukade.

„Ei,” vastab Hele, „õnneks kohtusin koolivennaga, kes tegi läbi sama piinarikka teekonna. Koos oli seda kergem taluda.”

Niisiis koolivend, mõtleb Peeter. Hädaohutum siiski kui mõni uus tutvus. Et näidata oma vähest huvi tolle mustapealise noormehe vastu, küsib ta:

„Kes oli see tütarlaps?”

„See oli Leida. Ta on just majapidamiskooli lõpetanud ja tuleb siia ühe pealinna perekonna juurde teenima. Saime bussis tuttavaks.”

See on juba Hele komme, sõlmida tutvusi igal pool – sõidukeis, kauplustes ja juuksuri juures. Ta on hea tuttav kirjakandjaga, korstnapühkijaga, elektrijaama rahadekasseerijaga, raamatukogu ametnikega ja teatrite riietehoidjatega. Niisugust annet sidemeteloomiseks ei oma igaüks. Ning mõnikord on neist paljudest tuttavaist natuke ka kasu. Hele näiteks toob vabriku laost alati kleidiriide mõnegi krooni võrra odavamalt kui teised kauplusest ostes. Isikliku tutvuse tõttu saapakaupmehe tütrega saavad Peeter ja Hele mõlemad kingapaarilt paar krooni hinnaalandust. Mõnes muuski äris hoitakse niisuguse armsa ja lahke proua jaoks paremad palad, isegi Karstede kohviveski on ostetud Hele tutvuste tõttu otse esindaja käest, hulga odavamalt, kui sama eset saadakse ärist.

Nüüd lähevad Peeter ja Hele mööda järveäärset teed. Mees kannab naise heledat kohvrit ja jutustab, kuidas ta pansionist minema on kolinud. Kas kõnelda ka oma esimese naise siinviibimisest?

Ega see saladuseks saa jääda, otsustab Peeter ja püüab näida võimalikult ükskõiksena, kui sõnab:

„Mõtle kui naljakas! Tead, kes ka siin pansionis suvitab? Keegi, keda sina veel ei tunnegi.”

Hele osutab selle tundmatu vastu esialgu märgatavat huvi, kuid kuuldes, et tegemist on ainult Peetri esimese naisega, ei kingi ta sellele kõnele suuremat tähelepanu.

Peeter on veidi solvunud: Hele muidugi arvas vist, et saab sõlmida tutvuse peaministriga või riigisekretäriga. Kuid ega see suvituskoht olegi niisugune pesa, nagu alul näib. Peeter jutustab naisele ministrist, kes lähemal ajal pansioni saabuvat.See juba huvitab Helet.

„Kas pansionis klaver on?” küsib ta. Ta vist tahaks ministri ees laulda, et oleks lootusi selle suure härra kaudu saada kutset esinemiseks mõnel esinduslikul õhtul. Hele mõtted on ju alatiselt oma karjääri juures.

Ei, pansionis pole klaverit. On vaid raadioaparaat, mis töötab siis, kui pansioniperemees oma kodusest jõujaamast selleks elektrit annab.

„Võib-olla ma saan kirikus laulda,” ütleb Hele.

„Kas sa siis pead tingimata laulma? Kas sa ei võiks kord ka täielikult puhata?” arvab Peeter.

„Aga kui mul on võimalus esineda?”

„Pole ju näha mingisugust võimalust. Ega sa ometi kavatse iseseisvat kontserti anda?”

Ei, seda Hele ei kavatse. Ta teab, et ta on alles konservatooriumiõpilane ja et ta ei tohi liialt palju riskida. Kuid ta on kõnelnud noore pastoriga, kes eeloleval pühapäeval proovijutlust peab. Kuidas oleks, kui ta jumalateenistusel laulaks?

Peeter on mõne aja päris vaikne. Nii et Hele tundis siis juba seda pastorit, seda Martinit, kellest Peeter viimaseil päevil on kuulnud nii palju kõneldavat.

„See koolivend, kellega ma koos sõitsin, see kandideeribki siia pastorikohale,” seletab Hele.

Peeter kõnnib üsna vaikselt. Ta on lootnud idüllilistele tundidele selle vaikse alevikukese üksinduses. Kuid juba keeb Hele esinemispalavikus. Ja Peeter teab, et naine pole sõnakuulelik laps, kes mehe meeleheaks millestki loobuks. Hele on sündinud ainult kunstnikuks, mitte mehenaiseks. Kui nad tutvusid, siis vaimustus Peeter esialgu just sellest kunstnikust naises. Ta kavatses Hele adopteerida, et talle, suure perega organisti tütrele, võimaldada kõrgemat muusikalist haridust. Kuid Peeter Karste polnud veel nii vana, et ta oleks suutnud puhtisalike tunnetega vaadata noort, temperamendikat naist. Nii juhtus, et Peeter ühel ilusal õhtul suures seltskonnas kuulutas välja enda kihluse Helega. Selle eest sai ta Helelt hiljem üsna tubli kõrvakiilu, kuid nad abiellusid siiski, sest pärast seda seika poleks seltskonnas nende isalik-tütrelikke suhteid niikuinii enam usutud. Nagu pärast nende abiellumist kaheldi nende abieluliste suhete olemasolus.

„Nii vana mees ja nii noor naine!” sosistasid daamid kohvikus ja raputasid paljutähendavalt pead. Nende suureks mureks ei saanud nad kunagi teada, kas Karstede tõeline suhtumine teineteisesse oli mehe-naise või isa-tütre oma.

Seda ei tea Peeter Karste mõnel hetkel isegi. Kui Hele äkki istub järve kaldale püstitatud pingile ja koorib jalad paljaks ning astub sogase põhjaga vette, ei tea Peeter, kas keelata teda kui tütart, kes teeb midagi daamile mittesobivat… või vaimustuda naise saledatest säärtest. Lõpuks ta otsustab olla kinnine. Kui Helel on jälle mõni esinemine südamel, siis vajab ta mõnikord mehe abi, ja kui ta abi vajab, siis on ta mehe vastu õrn. Ja Peeter tahaks ilusal suvepäeval saada Hele õrnuste osaliseks.

„Küll on hea paljajalu olla!” hüüab Hele, kui ta mullasel teel Peetrile järele paterdab.

Peeter ei vasta. Tal on kaelas kõva valge krae ja jalas linnakingad. Muidugi ainult tänase tähtsa päeva puhul, muidu ta suvitamisel niisuguseid narrusi ei harrasta.

„Siin on siiski looduslikult päris ilus koht,” ütleb Hele veel.

Juba muutub kenamaks, mõtleb Peeter ja vaikib edasi.

Hele tuleb nüüd üsna mehe kõrvale, võtab sukad-kingad teise kätte, paneb oma vaba käe Peetri vaba käe alt läbi ja ütleb üsna pehmel toonil:

„Tead, Peeter, selle kirikus esinemisega on nii, et muidu oleks kõik korras, pastoril pole midagi selle vastu ja kogudusel ammugi mitte, kuid pastoril on võõrasema, tema tuleb ka siia, õigupoolest ongi juba kusagil siin. Ja see on niisugune naisolend, et pastor arvas, et ta kindlasti ei taha, et ma laulaksin. Ei tea, miks?”

Peeter pigistab naise käe oma külje vastu. Nüüd tunneb ta Helele juba kaasa. Et isegi see tragi ja püüdlik noor laulja just Noora teele pidi sattuma! Viisteist aastat õppis see daam laulmist. Kõik meie väikese riigi laulmisõpetajad käis ta korrast läbi ja temast ei saanud siiski lauljat. Seepärast ei tunnusta Noora ka ühtki teist andekat ja arenemisvõimelist naislauljat. Ta tõendab, et meil olevat vaid kaks tõelist naislauljat. Üks neist on juba kuuekümneaastane endine ooperilauljanna, kes esineb veel vaid siis, kui mõni seltskonnas nalja pärast palub teda laulda. Teine neist on äriringkondadesse kuuluv ka juba vanem daam, keda õiglane arvustus ignoreerib, isiklikele kasudele spekuleeriv arvustus aga kõrgelt hindab, iga kord ka märkides, milline hinnaline tualett kontsertandil oli. Teisi naislauljaid proua Noora arvates meil ei ole ega saa tulevikuski olla. Muidugi poleks proua Noorale ka meeldinud, kui Hele, noor ja juba õpilasena teatavat tunnustust leidnud, oleks koos ta võiduka võõraspojaga esinenud. Hea laul oleks ju pastorile võinud vaid kasuks olla. Kuid nii kaugele ei suutnud Noora vist mõtelda. Tema suurim huvi oli alati, et mõni „võistleja” ennast ei saaks näidata.

„Vaata, Peeter,” kõneleb Hele edasi, „sina oled ka sealt generatsioonist, sa ole hea ja kõnele selle võõrasemaga.”

Nojah, muidugi on Helel abi vaja. Ja ülesanne, mis mehele pannakse, on ka üsna meelitav. Peale selle antakse lahkelt mõista, kui suur võib olla kahe generatsiooni vahe. Helele ei meenu kunagi, et Peetrile igakord ei tarvitse meeldida see jutt kahest generatsioonist. Alles nüüd märkab naine, et Peetrile on midagi vastumeelt.

„Kas sa ei taha mind aidata?” mangub ta sujuvalt.

Peeter teeb abituid õlaliigutusi ja prahvatab siis:

„Mulle tundub, et sinu pastori võõrasema ongi minu esimene naine.”

„Oh kui huvitav!” vastab Hele elavalt ja näib, et ta peas areneb mingi uus kombinatsioon.

„Siis ma saan võib-olla isegi temaga hakkama. Meie kahekesi kindlasti saame, eks?” on noor naine juba üsna rõõmus.

Peeter ei hakka seda rõõmu segama meeldetuletusega, et selline optimism on vahest veidi põhjendamatu.

Nad jõuavad järveäärse majakeseni. Hele on kõigest vaimustatud ja loob majaperenaisega soojad sidemed, üteldes tema isiku hoolsuse kohta mõned väikesed meelitused, mille ehtsusesse ei usu isegi meelituste saaja, teistest kõnelemata, kuid mis oma otstarbe siiski täidavad. Nii võidetakse südameid ilma suuremate raskusteta.

Tänu Hele osavale käitumisele ilmub Karstede lauale puhas lina senise paberkatte asemele, Hele voodi ette asetab perenaine kootud vaiba, et „prouake üles tõustes jalgu ei külmetaks”, ja senise lillevaasi suuruse pesuveenõu asemele pannakse tuliuus plekist lüpsik.

Kui Hele on suvitaja kohaselt kergesse rannamantlisse riietunud, lähevad nad Peetriga jalutama. Peeter tahaks naist kõigepealt viia mäele, kust on näha kolm järve. Kuid Hele soovib kõigepealt näha kirikut. Tähendab, ta mõtleb ikka veel esinemisele? Peeter muutub veidi pahuraks. Miks Hele kunagi ei puhka, miks ta nii tormab oma laulmisega? Kas üldse see siinses maakirikus esinemine võiks olla kuigi suure tähtsusega ühe lauluõpilase karjäärile?

„Kunagi ei või teada, milline väike asi inimesele õnne toob,” vastab Hele. Nad seisavad juba kirikaias ja naine vaatab otsivalt ringi.

„Ja kus on kirikumõis?” küsib ta.

„Sealpool,” näitab Peeter. Siin ei asu pastorimaja otse kiriku külje all nagu mõnel pool.

Hele vaatab tüki aega kirikumõisa suunas, näib, nagu kaaluks ta sinnani jalutamist. Kuid järsku pöördudes küsib ta teise külge osutades:

„Ja seal on kalmistu?”

„Jah.”

„Läheme sinna.”

Peetrile ei meeldi küll kalmistul jalutada, kuid tänasel õhtul ei taha ta oma soove liialt esile tuua.

Kalmistu on vana ja lohakile jäetud. See teeb Peetri veel kurvemaks. Kuid noor naine ta kõrval leiab selles korralageduses toredat romantikat. Ta veerib lagunenud hauakividelt kustunud kirja, siis murrab tihedalt põõsalt oksakese, kõditab sellega Peetrit kaelast ja naerab. Ta pole enam nii noor ega veel nii vana, et niisugune jalutuskäik kalmistul ärataks tas muid tundeid kui romantilisi. Peetrit aga hakkab kollitama kaduvusetunne.

Nüüd on aeg minna õhtusöögile. Hele on läbematu, ta jookseb kirikumäest alla ja naerab, kui Peeter ei jõua talle järele. Naerab nii nakatavalt, et Peetergi ei saa muud kui naerab. Solvumisest pole juttugi.

Õhtulauas oskab Hele igaühele ütelda midagi, mis on täiesti oma kohal. Enesestmõistetavusega istub ta proua Noora kõrvale ja ütleb:

„Olen väga rõõmus, et tutvun teiega. Peeter on mulle teist nii palju head jutustanud.”

Peeter köhatab tasa. Ta pole Helele peagu üldse Noorast kõnelnud, igatahes mitte midagi eriliselt head.

Noore naise sõnadest on küllalt kirjulillelises kleidis vanema daami liigutamiseks. Silmapilkselt hakkab ta Helet kõigi nähes kohtlema noore, kogenematu tütarlapsena, kes muidugi kuidagi elus läbi ei tule ilma tema, proua Noora eluvilunud, emaliku abita. Peeter muutub nende kahe naise suhtlemises hoopis kõrvaliseks isikuks.

Laual on järjekordselt makaronivorm. Nagu igal õhtul, kõneldakse tänagi sellest, kuidas itaallased makarone söövad.

„Aga teie, noormees, miks teie ei söö?” pöördub Hele Kalle poole, kes suurivaevu vahetevahel mõne makaronitüki alla kugistab.

Kalle punastab ja paneb kahvli hoopis käest. Peeter vaatab poisile täis kaastunnet otsa. Ta teab, et poisid sageli armuvad Helesse, sest selles naises on vaevalt puberteedieast välja pääsnuna kõike, mida koolipoiste võlumiseks on vaja: tütarlapselikku ilu, elavust ja kaheksakümne kaheksa aastast küpset naiselikkust.

Kas Hele aimab, miks täna õhtuvidevikus Kalle aknast voolab nii hardalt Schumanni „Unistus”? Vist mitte. Hele istub puusillakesel ja liigutab vees paljaid jalgu. Ta näib küll alateadlikult muusika mõju all olevat, kuid ta mõtted, kes teab, kus need on? Peeter istub naise kõrval, kuid tal on kingad jalas ja vette ei pane ta oma jalgu ka mitte, sest kellel seda ishiavalu vaja on, mis niisuguse noorusliku tembu tagajärjena kindlasti ei jääks tulemata.

Apteeker sõuab jälle järvel. Ja puiestikus kilkavad noored.

Hele liigutab ikka rahutumalt jalgu. Viimaks hüppab ta püsti ja hakkab lahti riietuma.

…On juba üsna pime, nii pime kui juuniõhtul olla saab. Sirgelt seisab Hele paadisillal ja astub siis mööda treppi vette ning hakkab ujuma.

„Ära kaugele mine,” hoiatab Peeter.

„Lähen küll,” vastab Hele naerdes.

Peeter hakkab hirmu tundma. Võõras järv ja kardetav järv. Kui kergesti võib ujuja kasvudesse takerduda. Kuid Hele pääseb igast hädast terve nahaga. Juba ta tulebki, haarab kätega paadisillast, pritsib jalgadega vett ja hüüab õrnalt:

„Peeter!”

Peeter kargab noorusliku kiirusega püsti ja jookseb tuppa, kust toob kuivatuslina ja viskab selle sillale ronivale naisele ümber.

Hele on vabanenud kogu õhtupooliku kestnud närvlikkusest. Aga kui Peeter esimest korda uinakust ärkab, tundub talle, et naine toakese teises seinas asetsevas voodis ei maga.

„Hele!” hüüab Peeter tasa.

Kuid Hele ei vasta, võib-olla ta siiski magab.

Enne hommikueinet istuvad suvitajad ikka pansioni õues. Maksi seisab kellegi juures ja ootab visatavat kivi. Miki püüab kellegi varbaid närida ja kargleb selle juures.

Hele vestleb proua Nooraga. Juba on nad jõudnud teemani: Hele ja laul. Proua Noora on oma esimese mehe teise naise suhtes märgatavalt tagasihoidlikum kui eile.

„Meie kliimas ei maksa lauljail illusioone luua. Naisehääled meie oludes üldse ei suuda midagi korda saata. Tenorid ei saa ka sellise ilmastiku juures areneda. Ainukesed, kellest midagi on loota, on madalad mehehääled,” seletab proua Noora.

„Kuid meil on ju vägagi kuulsaid ja kõikjal tunnustatud lauljaid, ka naisi,” avaldab Hele oma arvamist.

„Puha reklaamiga üles puhutud,” vastab proua lühidalt.

„Ainult reklaamiga ei saa ometi kedagi lauljaks teha,” jääb Hele oma arvamise juurde.

„Absoluutselt ilma hääleta inimesi on pandud kontsertpoodiumile laulma ja publik on uskunud, et talle pakutakse puhtaimat koloratuuri,” sähvab Noora.

Hele ei tea, et proua Noora on ka üks äpardunud laulja, seepärast ei taipa ta, miks kaassuvitaja kogu meie lauljaskonnast nii halval arvamisel on.

„Aga meie muusikaarvustus ei või ometi kogu koosseisus pime või asjatundmatu olla.”

Noora viskab Helele üleoleva pilgu.

„Meie muusikaarvustus koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt meestest. Ja mida on selleks vaja, et mehelt head arvustust saada? Ainult siledat nägu ja ilusat kleiti.”

Niisugust ägedat süüdistust pole Hele veel kuulnud. Esmakordselt elus laseb ta enese millestki tagasi kohutada. Ta ei kõnele midagi sellest, et teda on palutud kirikus laulda. Pastor Martin võib ise selle heaks propagandat teha.

Kallel näib ka hommikulauas olevat väga nigel isu. Hele pakub poisile juustu. Kalle punastab, kuid ära ei ütle. Pererahvas toob piima, on väga ärevil ja seletab, et ärgu suvitajad pahaks pangu, et täna suurt midagi laual ei ole, kuid õhtu poole tulevat minister, seepärast olevat neil, pererahval, hirmus palju tegemist.

Pärast hommikueinet on Hele jälle rahutu. Ta tahab Peetriga mägedele jalutada, kuid hakkab varsti koju kippuma ja soovib puhata.

Ta heidab aeda võrkkiigesse. Peeter istub ta kõrval lamamistoolis ja loeb. Naise silmad on suletud, kuid ta ei maga. Ta tõstab pead iga kord, kui arvab läheduses samme kuulvat.

Värav kriuksub. Hele hüppab istuli. Tulija on tütarlaps eilsest bussist, Leida. Ta tuleb argliku naeratusega Hele poole, ulatab kohmakalt käe ja sõnab:

„Neid polegi veel siin.”

„Keda?” küsib Hele.

„Neid, kes mind tööle palkasid.”

„Nii?”

„Ja kus te siis selle öö olite?”

„Mul on siin tädipoeg naisega… olin nende juures.”

„Siis pole viga, kui on ikka kusagil oodata.”

„Ega muidu oleks viga küll, aga tädipoja naine ei salli mind,” ütleb tütarlaps kurvalt.

„Miks?”

„Ei tea,” vastab Leida lihtsalt.

„Vahest tulevad pealinlased täna. Kui nad ikka inimesel käskisid teatud päevaks siia sõita, siis peavad nad selle sissesõitja peavarju eest ka hoolitsema.”

Leida ainult ohkab ja vaatab ringi.

„Siin on mu abikaasa,” ütleb Hele ja osutab Peetrile, kes pakub külalisele oma istme. Leida ei julge seda vastu võtta, vaid istub kõrvalasetsevale kännule.

Helel on tüdrukust kahju. Ta tuli siia noore inimese suurte lootustega ja pealinlased polnud vaevaks võtnud täpsed olla, nad polnud kuidagi korraldanud, et tütarlaps pääseks nende korterisse kas või ööbimagi. Kuhu oleks tüdruk läinud, kui poleks juhuslikult olnud seda tädipoega? Kas need pealinlased ei mõtelnud, et teenijat palgates tuli enesele võtta ka kohustusi? Hele on rahul, et ta eile tüdrukule mainis, et tulgu ta teda, Helet, suvitamisel külastama. Nüüd ongi tüdruk hädas ja vajab kaasatundvat südant. On hea, et tal siin võõraski kohas on inimesi, kellega kõnelda.

Parajasti tuleb majast välja Kalle.

„Tulge siia, Kalle!” hüüab Hele. „Siin on üks tütarlaps, kes on siin võõras ja üksik, lõbustage teda.”

Kalle heidab Helele kuidagi valulise pilgu, kummardub siis ja ulatab Leidale käe. Tütarlaps tõuseb selle juures kännult ja punastab.

„Lapsed, minge jalutage veidi,” ütleb Hele emalikult. Kalle vaatab teda veel korra oma nooruslikult valusa pilguga ning siis lähevad kaks noort inimest aiast välja teele ja kõnnivad järve poole. „Kahekesi olles saavad nad kindlasti kõige kergemini esimesest tutvumiskohmetusest üle,” arvab Hele.

Leidal on seljas valge linane tikandiga kleit, kindlasti on ta selle ise majapidamiskoolis õmmelnud. Kallel on hele lahtise kraega särk, ta kõnnib tütarlapsest viisakas kauguses ja kõneleb ilusast ilmast. Leidale meeldib see noormees väga. Ta ei kõnele nagu need maapoisid, kellega Leidal seni tegemist on olnud, kellel esimeseks küsimuseks alati:

„Kas teil kavaleri kah on?”

Ei, Kalle kõneleb järvest ja ujumisest ja muusikast. Sellest viimasest ei mõista Leida eriti palju, kuid ta armastab muusikat ilma seda mõistmatagi. Kui Kalle vaikib, kõneleb Leida oma koolist. Tüdruk punastab sageli ja on pidevas hirmus, et ta jutt kaaslast ei huvita. Algul Kalle küll mõtleb, et Leida on nagu maaplika kunagi. Kuid mõne aja pärast hakkab talle tüdruku arglikkus väga meeldima. Selles tagasihoidlikkuses on nii palju austust Kalle kui arenenud linnahärra vastu, see tõstab Kalle enesetunnet, mis linnaplikadega sõbrustamisel mõnelgi korral on pidanud üsna madalale vajuma. Näiteks tollel varakevadõhtul, kui Kalle saatis tütarlaste gümnaasiumi abituriendi peolt koju ja kui too aiaväraval ootavalt peatus ja küsis:

„Kas te mind ei suudlegi?”

Muidugi Kalle ei suudelnud. Kalle polnud kunagi tüdrukuid suudelnud ja tal polnud selleks õigupoolest kunagi tahtmistki olnud… Seni kui ta eelmisel õhtul nägi Hele Karste närvlikku, tukslevat nägu ja väikest, kuid arenenud naisesuud. Proua Hele aga oli hoopis midagi muud kui need varblasehäbematud südametud kooliplikad.

Kõige selle pärast naudib Kalle nüüd Leida austavat häbelikkust ja teeb tüdrukule meheliku ettepaneku:

„Läheme paadiga sõitma.”

Leida on muidugi kõigega nõus. Esiteks sellepärast, et Kalle on nii peen linnanoormees, ja teiseks sellepärast, et proua Karste ise saatis neid koos lõbutsema.

Nad lähevad majakese juurde tagasi, sammuvad läbi aia, kus Karsted ikka veel puhkavad, ning Kalle hüüab oma noorel kukehäälel Helele teatava kättemaksva uhkusega:

„Me läheme järvele!”

Hele noogutab ja naeratab ning vaatab siis aiavärava suunas. Kas ta ootab kedagi?

Noored lähevad paadisillale. Paadi põhjas on vett, nad tõstavad seda välja, niipalju kui neile tarvilisena tundub, ja siis ulatab Kalle Leidale käe, et abistada tüdrukut paati astumisel. Leida on juba nii julge, et võtab selle käe vastu.

Siis nad sõuavad järvele. Keset järve nad peatuvad ja kõnelevad vee sügavusest ja sellest, et kes siia upub, selle laipa järv enam kunagi välja ei anna. Päikesepaistelisel päeval ei tundugi see jutt sugugi kohutavana. Siis nad sõuavad kalda poole ning Kalle teeb kõrkjaist terve rea parte ja paneb need järvele ujuma. Ja nad mõlemad naeravad, kui mõtlevad, et mõni asjatundmatu jahimees võiks neid pärislindudeks pidada.

Hele vaatab kiiges olles läbi okste järvele ja muutub naervaid noori nähes kurvaks. Ikka see piinav tunne, nagu puuduks tal midagi. Suvepäev on ilus, Peeter istub vaikselt ta kõrval, sügisel on tal võimalus täie innuga alustada viimast õppeaastat konservatooriumis, miks ta pole rahul, see noor ja ilus naine?

Mööda teed tuleb inimesi. Siis kriuksub värav. Seekord Hele ei tõuse ruttu. Ta muutub natuke nõrgaks, ta süda hakkab kloppima ja ta lamab lühikese kestvusega uimasustunde tõttu veel pisut aega. Kuid Peeter tõuseb ja läheb külalistele vastu.

Proua Noora tuleb oma võõraspoja Martiniga. Äkki leiab ka Hele taas kõik perenaiselik-viisakad kõnekäänud. Ta juhib külalised varjulisse nurka – proua Noora istub lamamistoolile, Martin kiike ja Peeter kännule. Martin pakub Helele kohta enese kõrval, kuid Hele eelistab istuda Peetri kõrvale murule.

Külalised kiidavad viisakalt majaümbrust ja muid hüvesid, milliseid Karsted omavad pansionis mitte elutsedes. Viimaks jõutakse asjalikuma kõneaineni: Martini proovijutlus. Kaks teist võistlejat olevat eelmistel pühapäevadel oma jutlused juba pidanud, eeloleval pühapäeval olevat siis kolmas ja viimne proovijutlus ja õpetaja valimine ühe korraga. Proua Noora on kindel, et Martinil on suurim kuulajaskond, kas või juba seetõttu, et kohe pärast jumalateenistust algavad valimised. Ja kellel on suurem kuulajaskond, sellel on ka enam hääli, on proua Noora loogiline arvamine. Martin ise ei näi nii lootusrikkalt tulevikule toetuvat, ta teab väga hästi, millised tugevad kandidaadid eelmistel Lepaoru valimistel on läbi kukkunud. Noorel mehel on isegi piinlik oma ema agarusest, ta püüab kõnelda millestki muust. Näiteks proua Karstest ja laulust. Tema, Martin, poleks kooliajal küll uskunud, et sellest põikpäisest plikast võiks saada nii tore laulja.

Hele vaatab oma mehe esimese naise poole. Peeter ei ütle esialgu küll midagi, kuid ta ilmest võib lugeda: oh poisikese rumalust!

„Sinu ema ei pea mu laulust midagi, nii et pigemini ärgem kõnelgem sellest,” ütleb Hele äkki teravalt.

„Teid isiklikult, armas proua, pole ma kunagi laulmas kuulnud, sellepärast ei või te ütelda, et ma teist midagi ei pea. Kõnelesin eile ju ainult üldiselt,” hakkab proua Noora ennast vabandama.

„See, mis te eile ütlesite, käis ka minu kohta, sest erandeid teie ei tunnustanud. Ja mina pole ega tahagi olla mingi erand,” vastab Hele.

Proua Noora ei vasta esialgu midagi, Peeter köhatab piinlikult ja Martin ütleb lepitavalt:

„Ema väljendub ikka liialt tugevalt. Kindlasti ei mõtle ta samuti. Igaüks, kes erapooletu tahab olla, peab ometi meie lauljaid tunnustama.”

Peeter pomiseb midagi umbes samasugust.

Seisukord on piinlik.

Õnneks tulevad järvelt Kalle ja Leida. Nad on juba üsna head sõbrad. Täiskasvanuteni jõudes teretavad nad viisakalt, kuid ei kavatsegi peatuda, vaid lähevad edasi mäele.

„Noorus läheb oma rada,” ütleb Peeter.

„Jah!” ohkab tema generatsioonikaaslane.

Hele ja Martin ei tea, kas see „noorus” nende kohta käib või mõtleb Peeter ainult seda veel nooruslikumat noorust Kalle ja Leida näol, seepärast ei ütle nad seepeale midagi.

Martin vaatab kella ja proua Noora kiirustab minekule, sest pastoril olevat kirikumõisas veel tarvis jutluse kallal töötada, ega see mõni harilik tähtsusetu jutlus ole.

Martin hoiab natuke liialt kaua Hele kätt ja näib millegipärast kurb olevat.

„Töötan nüüd veidi. Õhtupoole vahest jalutan ja vaatan, kuidas siinne kalmistu välja näeb,” ütleb ta.

Hele tõmbab ruttu käe ära ja sõnab:

„Head nägemist!”

Lõunalauas kohtuvad suvitajad jälle. Täna on pansionärid esialgu harilikust vaiksemad, sest lauas istuvad uued suvitajad, kes elutsevad lähedal asetsevas talus ja kavatsevad hakata pansionis lõunastama. Uustulnukad on ülilahked altruistid, kes kogu aja pakkumistega hoolitsevad kaassööjate eest ja ise ikka viimastena võtavad. Nad pole enam väga noored, kuid vist on nad värskelt abiellunud, sest nad on teineteise vastu väga õrnad ja tähelepanelikud. Naise nimi on Dorothea, mis on liigutavalt kooskõlas kogu ta isikuga: pikk, kõhn, fantastiliselt moestläinult riietatud ja juuksekeraga kuklas. Uuesti võib seltskond näha tõendatult sõnu armastuse pimedakstegevast mõjust: Dorotheal on pisikesed silmad, suured, kollased hõredad hambad ja kartulikujuline nina. Ta mees on väike, pisikese intelligentse näoga, võiks ütelda isegi „ilus mees”. Aga kuidas nad teineteist armastavad! Selles on midagi otse kurvakstegevalt liigutavat.