Отрывок из книги
“Siin sa nüüd oledki,” silitan oma vastsündinud tütre pead. “Ma armastan sind nii väga!”
Naeratan oma paaritunnisele lapsukesele, kuid silmist jooksevad samal ajal pisarad. Kõik mu pojad pärast sündimist kõigepealt sõid ning seejärel magasid vähemalt neli tundi. Tütreke aga saab aru, et selleks ajaks, kui tema siia ilma sündis, on nii palju muutunud. Tundub, et ta on otsustanud, et oma esimestest siinses maailmas veedetud hetkedest alates teeb tema kõike teisiti. Nii ongi ta oma esimeste elutundide jooksul maganud vaid umbes tunnikese. Hoian teda tihedalt enda süles ja naudin, kuidas ta oma värskelt maailma avastavate rohekate silmadega mind ainiti vaatab.
.....
Nüüd on mu poisid juba nii vanad, et saaksid ka ilma lumeta kalendrisse vaadates aru, millal aasta kauneim aeg kätte jõuab. Mul on üks mure vähem. Selle asemel on aga hulga suurem- kus on kodu, kus me poiste ja pisikese tütrekesega jõulud veedame? Kust tuleb kuusepuu, mida üheskoos ehime? Millisel laual teeme piparkooke? Millisest rahast ostan kingitused, millega oma kalleid lapsi jõuludeks rõõmustan?
Vähemalt ei pea ma enam mõtlema sellele, millele kogu viimase kuu- kes vaatab mu poisse nendel päevadel, kui tütrekest sünnitades haiglas olen. Õnneks andis ta kindlamad märgid sündima hakkamisest reede lõuna ajal. Nii sain poisid sõbranna Kelli juurde saata. Nädala sees oleks hulga keerulisem olnud, sest keegi oleks pidanud kõik poiste kooli ja trennide asjad kaasa võtma. Samuti hommikul vaatama, et õige laps ikka õige varustusega kooli poole lahkub. Viiendas klassis käiv Mihkel ja kolmandat alustanud Hendrik saavad juba päris hästi oma asjadega hakkama. Esimesse läinud Indreku koolikoti sisu ja õppimist on aga ikka vaja kontrollida. Nii ongi parem, et tütreke otsustas sündida just nädalavahetusel. Kellil on endal ka kaks poega, kes on minu vanemate lastega ühevanused, nii et mu poisid käivad seal alati hea meelega.
.....
