Читать книгу Pilgu puudutus - Heljo Mänd - Страница 1

Raat ei olnud pool aastat või enamgi und näinud, kuigi ta varem oli olnud unenäosõltlane. Oli arvanud, et ei saa iialgi oma painavatest unenägudest lahti ja ometi oli saanud. Nüüd aga olid unenäod tagasi, nagu poleks nad kodunt ära olnudki – Raat oli ju ebamääraste unenägude kodu? –, ainult kojujõudjad tulid teisenenud kujul. Nad olid muutunud Kirsika unenägudeks, mis näitasid alati tegevust ja kindlat liini.

Raat oli ka ise tasapisi teisenenud. Oli hakanud Kirsikaga sarnanema, kuigi tavaliselt käib asi ümberpööratult: laps sarnaneb emale. Aga Raadu puhul oli vastupidi. Kirsika oli justkui ema ja Raat tema laps, kes tegi esimesi õpisamme. Või viis Kirsika teda kuhugi, kuhu Raat ei osanud üksinda minna?

Igal juhul oli väljakutse esitatud ja Kirsika andis talle mitu ööd järjest oma unenägusid näha, et ema julgeks ta väljakutset vastu võtta. Oli see nii või ei olnud, Raat ei teadnud, aga ta hakkas oma elu jälgima. Kõigepealt mõtles ta korduvale unenäole, kus ta nürimeelse järjekindlusega seisis igal hommikul tuisukülmast lõdisedes bussipeatuses ja ootas bussi. Kui buss tuli, astus ta kärmesti tuisu käest sooja, ja kui oli veidike sõitnud, vaatas ringi ja ehmus – buss sõitis võõrast teed mööda. Raat tormas bussiukse juurde, et järgmises peatuses maha minna, aga buss sõitis ja sõitis, peatusevahe oli üüratult pikk. Kui ta siis ükskord bussist välja sai, leidis ta ennast alati tundmatust kohast ja vaatas ringi, kellelt küsida, kuhu ta oli sattunud.

Peatuses ei olnud kunagi kedagi. Ent iga kord oli eemal müügilaud, mille taga istusid lumenägudega memmed, ees kootud käpikute ja kampsunite virnad. Nende ükskõiksed näod elavnesid vaid siis, kui laua äärde tuli ostja.

Raat aga oli küsija.

Ent alati oli müüjatest üks jutukam. Või kaastundlikum. Või lahkem ja õpetas Raadule igas unenäos, et kui ta astub valesse bussi, peab ta stoppnupule vajutama, muidu pole bussijuhil õigust talle uksi avada. Ma ei astunud valesse bussi, vastas Raat igal öösel. Kuigi ta ei näinud hästi numbrit, sest tuisulumi oli selle poolenisti kinni katnud, paistis lõpus kaheksa hästi välja. Meie liinil ei käi ühtki teist kaheksaga lõppevat numbrit. Nüüd käib, ütles lumememm teadjalt. Kakssada viiskümmend kaheksa. Buss sõidab juba mitu päeva ning kõik bussijuhid mõistavad silmapilkselt, kes tulevad valesse bussi. Ainult nad ei tohi sellest tulijale teatada.

Raadu meelest polnud lumememme jutt eriti usutav. Kas bussijuhid on siis selgeltnägijad, et märkavad eksitust? Siiski võttis ta unenäos võõra mõtte omaks, nagu ta hakkas ka iga kord minema selles suunas, kuhu lumememm käskis tal minna. Ja ometi astus ta uuel ööl jälle valesse bussi.

Täna hommikul ärgates jäi Raat mõttesse. Kaua ta veel oma ekslemiseund näeb? – ja jäigi mõtlema nii unenäole kui ka Kirsikale. Raat mõistis, et korduv unenägu on sümboolne. Et unenäopiltide taga on sõnum, ainult Raat ei suuda seda lahti harutada. Raat ei olnud Kirsika, kes oskas oma unenägusid mõtestada. Küllap Kirsika aitaks, kui Raat tema poole pöörduks, liiati oli ekslemise-unenäol Kirsika enda hääl küljes, aga Raat ei pöördunud. Midagi takistas Raatu palumast. Midagi, mis ütles Raadule, et ta peab ise hakkama saama. Ja ta saab, kui püüab!

Äkki mõistis Raat korduva unenäo tähendust – ja see oli märk, et Raat on õppimiseks valmis.

Nõnda oli see tõesti. Unenägu kandis endas teadet, mida Raat oli varem kogenud, aga polnud sellest õppust võtnud. Ta oli liiga sageli asunud kärsitult asjade kallale, mis oleks enne alusta¬mist vajanud kaalumist. Nüüd aga manitses unenägu teda ettevaatlikkusele. Manitses, kas ta ikka suudab hakata tegelema eneseabiga, millega ta kord oli juba tegelenud ja siis unarusse jätnud. Jah, otseselt polnud tal eneseabi ju vaja, aga miks ta siis tundis varjatud etteheidet, lausa süüdistust, et on jäänud poolele teele seisma ega püüdle kõrghetkede poole. Kas sellepärast, et ta teadis, et kõrghetked on tabamatud? Neid kas on või ei ole ja nad tulevad iseenesest nagu taevakingitus, nende saabumine on alati ootamatu.

Kõrghetki polnud Raadu elus just palju olnud, aga nad kõik olid jäänud üksikult meelde, ja on veel praegugi tema sees sama elavad kui siis, millal nad sündisid. On meeles oma eriliselt puhta tunde pärast, just nagu tunne oleks tõstnud teda õhku armastuse keskmesse ning tema ümber laius helesinine taevaväli.

Kõrghetked võisid üllatada ka oma paigaga, kus nad Raadule ennast ilmutasid, nagu see juhtus kolmkümmend aastat tagasi Toompeal kirjanike kongressil. Raat istus saalis ja kuulas keskendunult ettekannet, kui äkki kadus lagi ta pea kohalt ja ta hõljus otsekui õhus. Teda oli korraga igal pool nii all kui ka ülal ja ta käed, pikad nagu Jumalal, olid avali, valmis sülelema igaüht eraldi ja kõiki koos. Ühtsuse tunne oli niivõrd jahmatav, et Raat kaotas enese üle kontrol¬li. Ta hõljus kõiksuses ega teadnud, kas nähtamatud sülelused toimuvad tema meeltes või ta süleles tõepoolest kedagi reaalsuses.

Enamasti ilmutasid kõrghetked ennast kodus. Kord, kui Raat endale meevett segas, leidis ta ennast ootamatult õhuväljade avarustel lendamas koos mesilastega lillelt lillele, nagu kuuluks ta nende hulka. Aga võib-olla ta oligi tilluke mesilane?

Raadul oli meeles veel üks kõrghetk, teistest erinev oma raskuse poolest ning oli alles otsapidi lähiminevikus kinni ja toimus voodis, kus Raat lebas poolunes ja kuulatas, kuidas aeg nurga tagant hiilis.

Ta tajus, et aeg tahab prõksatada midagi katki, mis oli temas veel tugev ega tahtnud katki minna. Ent aeg surus oma tahte läbi ja kui prõksatus toimus, nägi Raat ennast aja peopesal. Nägi, et ta oli olnud kookospähkel, mille tuhmpruuni koore sees vaatas talle vastu olemise tuum – ja Raatu valdas kirgas rahu. Seekord oli ühtekuuluvustunne maailmaga küpsem kui eelmistel puhkudel, ja kuigi polnud õhkutõusmist, oli ta rahuookeani täiuslikkuses, mis näis olevat lõpmatu.

Raat mõistis, et meelerahu oli temas teinud endale pesa ega saa¬nud aru, miks ta igatseb uue kõrghetke järele. Tahtis, et need kuuluksid tema igapäeva juurde. Ent kõrghetked ei tulnud nõudmise peale. Ei tõstnud teda tuuletõmbena ülespoole, et Raat saaks viibida piirideta maailmas, kus silmapiiri kitsuke joon muutub õhuväljade pindalaks ja kus tema ise oma sooniliste käte ja kurguklombi ning kõrvetistega maos lahustub kergusse ja voogamisse.

Mis ei tulnud, seda ei tulnud. Ühel hetkel arvas Raat siiski, et hakkab kõrgusesse tõusma. See oli siis, kui ta uue romaaniga alustas. Äkitselt tundis ta selja taga midagi libisemas. Nagu libiseja oleks vari või varju tihendatud kogum ja seejärel vajutas keegi ta seljanukile, justkui oleks kinnitanud sinna tiiva ning julgustanud teda lennule. Ent Raat ei osanud tiivaga midagi peale hakata, ta oli harjunud, et teda ennast tõsteti kõrghetkel õhku – ja surve, mida ta oli seljanukil tajunud, laienes üle keha kergeks surinaks. Või oli see hoopis nurin, et tiivakinnitaja oli oma töö äraspidiselt teinud? Paigutanud Raadule tiiva sissepoole, nii et see ei saanudki avaneda.

Kui õhkutõusmine luhtus ja jättis Raadu taevasest hingamisest ilma, mõistis Raat, et õhkutõusmised jäävadki ära, vähemalt niikauaks, kui ta ei hakka ennast ise abistama. Just ise. Et ta peab väärima neid kõrghetki. Olema parem kui ta on. Kas tõesti oli temas headuse puudujääk nii suur? Või oli see ikkagi kärsituse rahutus, mis jooksis jälle tema sees nagu orav ühelt oksaredelilt teisele, kui päev ei läinud Raadu tahtmist mööda? Või oli mõni muu põhjus? Näiteks, et ta oli hakanud ennast teistest paremaks pidama?

Oli mis oli, aga nüüd näis siiski midagi muutuvat. Märguand oli ilmne, et Raat hakkab õigele teele pöörduma. Ühel päeval oli isegi Saamu ta lauale poetanud raamatu, mis tutvustas, kuidas saada teispoolsuselt abi. Vaevalt, et see kokkusattumus oli juhus? Raat oli kindel, et see oli märguand ja hakkas raamatut juba samal päeval lugema.

Raamat haaras esimesest leheküljest ja oli väärtuslik ka veel selle poolest, et jagas harjutusi kontakti saamiseks. Siiski otsustas Raat enne raamatu läbi lugeda, kui alustab harjutustega. Ta sooritas vaid ühe kõige lihtsama, mis oli esimesena kirjas, sooritas uudishimu pärast – ja leidis end ootamatult lillast maailmast.

Raat oli varemgi silmi sulgedes näinud enda ees lillat avarust. Ta oli seda endamisi nimetanud kannikeste väljaks, nii et lillas värvis ei olnud midagi ebaharilikku. Ent seekordne lilla oli intensiivsem kui tavaliselt. Temast kiirgas nii jõuline kutse, et Raat hakkas kartma ja avas ruttu silmad, et olla tagasi oma ohutus igapäevaelus. Ent kutse kaja jäi temasse püsima nagu kahjutunnegi, et ta polnud julgenud kutset vastu võtta. Päevadega süvenes kahjutunne veelgi. Ei läinud ega läinud temast ära ja Raat imestas oma ettevaatlikkuse ja vaoshoituse üle. Aeglus oli tema elus uus nähtus.

Kas aeglus tulenes sellest, et Raat oli näinud lähedalt olemise tuuma? Või oli see siiski pelglikkus tundmatuse ees? Oli mis oli, Raat laskis asjadel minna nii nagu nad läksid, justkui oleks teadnud, et talle on antud veel palju päevi elada. Et ta jõuab oma hinge avardamisega veel tegelda. Või viivitas Raat sellepärast, et ei leidnud endale sobivat turvapaika? Raamatus rõhutati, et harjutuste sooritamise ajal tuleb ennast mõelda kohta, kus mõtlejal on hea olla. Ent Raatu ei rahuldanud ükski paik. Igal pool jäi millestki puudu. Oli küll viivuks turvaline ja samas kadus turvalisus ära, nagu oleks pagenud ohu eest.

Kutse aga ei läinud meelest, nagu ei läinud ka meelest korduv unenägu, mis oli alles lõpetamata, ja ta peab seda veel kord nägema, astuma bussi, kuid nüüd juba kindla suunitlusega sõita turvapaika. Jah, unenägu ning kutse olid omavahel seotud, ja Raat teadis äkki surmkindlalt, et kui ta sõidab lapsepõlve-Sompasse, on tal turvapaik käes. Seal on ta koos inimestega, kes olid talle kunagi olulised.

Ent ootamatult oli ka Sompa küljes viga, mis oli kaotanud Sompa väe ära. Sompa peale oli laskunud suur must vari ja Raat ei saanud aru, kust ja millal see oli sinna tulnud. Vari levis üle Sompa nagu pilv ja pudenes siis väikesteks mustadeks tükkideks laiali. Ainult vanaema-vanaisa magamistuba jäi varjust puutumata. Tuba, kus ka Raat oli kunagi väiksena maganud, peatsi kohal vaigulõhnaline männioksakimp, mida vanaema igal nädalal uue vastu vahetas, et turgutada Raadu nõrka kopsu. Raadu nõrkade kopsude pärast seisis vanaema ka igal hommikul Raadu voodi ees, käes kruus lüpsisooja piimaga. Ja vaatamata lapsepõlve helgetele mälestustele, oli turvapaik ikkagi poolik, nagu oli Raadu elus praegu ehmatavalt palju poolikuid asju.

Alles suvel oli teda ehmatanud tema enda kallistamismänd, kui hommikul avas akna ja nägi äkki poolikut mändi õhus seismas. Esimese õhaga ta ei saanud aru, mis oli puuga juhtunud. Kuidas sai puu seista õhus? Ent taipamine tuli hetk hiljem, kui Raat nägi varju, mis oli puu pooleks lõiganud. Puu läks kohe terveks tagasi, kui päike taevavõlvil edasi liikus. Aga ükskõik kui palju päike taevas praegu ka ei liiguks, Sompa ei saa enam kunagi terveks, ta on üleni varju sees. Või saab, kui Raat oma uuenenud meeltega vaatab olnule tagasi?

Möödunud suvi oli üldse Raadule varjuderohke. Ta oli kohtunud koguni eriskummaliste varjudega, millega ta varem polnud kokku puutunud. Nagu orava vari. Raat oli jälginud üht oravat – neid oli Raadu aias palju – ja nägi, kuidas orav laia kaarega puult puule hüppas ja samas toimus varju sünd. Oravaga hüppas kaasa suur võimendatud vari, mis võttis hetkeks päikeselt valguse ja pani Raatu jahmatama. Orava vari jäi terveks päevaks tema meeltesse, isegi mitmeks päevaks ja oli tulnud nüüd ka talvesse kaasa. Iga kord, kui Raat orava varjule mõtles, tundis ta endas mühinat, mida orava hüpe oli puuvõras tekitanud. Õigemini võõristust, et varjul oli tohutu jõud panna puulehed liikvele.

Jah, maailm Raadu ümber oli liikumises, ainult tema ise näis paigal püsivat. Kas sellepärast igatseski Raat kõrghetki, et siis saab ka tema kinnijäänud kohalt lahti ja tõuseb taevasse, kus ta on alati tahtnud olla? Niikaua kui Raat mäletab ennast olemas olevat, on ta ikka tahtnud hõljuda. Lapsepõlves õhulise pilvena, hiljem juba armastust abiks võttes, sest ainult armastuses suutis ta udusulena kõrgemale tõusta. Sageli jäi küll Raat taeva ja maa vahele, pooleldi õhku, sest udusulel polnud ulatuslikumaks tõusuks kandevõimet, aga ka madalamal sai ta osa ääretusest ega kartnud sinna keskele kaotsi minna. Vahel oli Raadul tunne, et taevas olles oli ta päike. Üks paljudest päikestest, mis peegeldusid talle igalt poolt vastu, nii et sageli oli ta maailm tehtud kollasest valgusest. Nüüd aga hakkas maailm minetama kollast värvi, nagu Sompa oli minetanud oma turvatunde – ja see hämmastas Raatu.

Niigi oli tema ümbert kõik kadumas. Härm ja Aako olid juba ammu mulla all. Kas nüüd oli siis järg kollase valguse käes? Või hakkas kollane sellepärast kaduma, et Raat ei olnud enam kellelegi päike? Või lastelastele siiski oli? Ainult nad ei saanud sellest aru, nagu ka Raat omal ajal ei mõistnud, et vanaema oli nii suur päike. See arusaamine tuli hiljem. Aga miks siis nüüd ei olnud Sompa enam turvaline, kui iga ukselink mäletas seal vanaema liikumist?

Raat ohkas. Elu polnudki nii lihtne lahti harutada, kui see oli tükati pulstunud ja teiste armastusest kulunud. Nagu armastus ei toimikski enam. Aga kas ta oli kunagi toiminud? Kas Raadu armastus polnud ka oma parematel päevadelgi illusoorne ja petteline? Tiiblemine pealispinnal. Taevasse lendlemine, aga mitte sinnajäämine.

Ei, Härmi puhul polnud see kindlasti nii. Siis oli ta taevas kaua aega. Nii kaua, et kaotas iseenda ära. Ainult teiste puhul ei läinud kordamine enam korda. Nüüd ütleks Raat oma eluõhtu südamega: armastus polegi korratav. Ja kui ta siiski juhuslikult tabab, tekib ainult hetkeline armastustunne, ainult hetkeline, nii et õhkujäämine ei võigi õnnestuda.

Raat oli hämmastunud, et ta täna armastusele mõtles, ja veel niimoodi! Armastuse õnnestumisest ja nurjumisest. Aga ta mõtles, sest temas oli hakanud tärisema sisemine äratuskell, veidike rikkis ja roostene, mis ei lasknud tärinal valjusti laulda, ja see oli ehk isegi hea – üleliigne ehmatus jäi olemata. Ent sellest poolikust tärinast langesid koost ahistavad kammitsad, mis olid teda salamisi pikka aega hoidnud kinni, et ta ei saaks jälle õhku tõusta. Nüüd aga oli Raadu keha labürindis uus liikumine. Raat ei mõistnud veel seda, aga ta püüdis mõista. Liikumine kutsus teda kuhugi. Kutsus nagu endasse, aga Raat ei rutanud minekuga. Midagi takistas. Midagi, mis ei olnud temas veel selge. Ta teadis vaid üht, et tema kunagised pealispindsed armastused olid teinud teda õnnelikuks, ainult teda, mitte teisi. Aga oma õnne kõrval ei olnud ta teinud ka kurja. Tema mänguline armastus oli otsekui naerusuine päike. Õigemini naeratuste jagamine, mille sees oli pilgu puudutus.

—

Raat mõtles üldse sellel talvel palju. Elu aga liikus omasoodu vaikselt minevikuks. Minevikuks, mis võtab kõik oma hõlma ja teeb uue vanaks, nii et uus, mis on tulnud märkamatult Raadusse, polnudki enam uus. Uus oli hoopis Kirsika.

Ühel hommikul tuli ta Raadu juurde ja jutustas oma öise unenäo. Selles polnud midagi tavatut. Kirsika oli varemgi oma unenägusid rääkinud, aga seekordne oli teistsugune. Kui harilikult oli Kirsika ise oma unenäo keskpunkt, siis nüüd oli selleks Raat – ja see oli üllatav.

Ma sõitsin rongis. Vagun oli kitsas ja päev hämar nagu praegu, kus pole valgust peaaegu olemaski, jutustas Kirsika. Vagunis oli palju inimesi, enamasti vanu ja neid, kes olid juba manala teele läinud, ja ka sina olid nende hulgas. Sa olid minust eemal ja me ei rääkinud omavahel ühtki sõna.

Jälgisin hoolega inimesi. Aeg-ajalt peatus rong ja mõned läksid maha. Mõtlesin: kuhu nad küll lähevad? Üheski peatuses polnud näha jaamahoonet ja ka läheduses polnud maju, ning mul tekkis tunne, et inimesed kaovad puude vahele.

Siis, kui rong uuesti peatus, läksid ka sina maha ja mu hinge tekkis äkki suur rahutus. Ma ei tahtnud sul lasta üksinda minna ja hüppasin viimasel hetkel sulle järele, kuid viivitus oli siiski küllaldane, et kaotada sind silmist. Rong sõitis ära, aga ma ei näinud sind ikka veel kusagil. Teadsin vaid, et sa pead olema siin läheduses.

Rong oli peatunud seekord helges kohas. Ümberringi oli väga valge ja valgust näis jätkuvat nii kaugele, kui silm ulatas vaadata. Jalutasin selles heledas valguses edasi, kuni jõudsin mere äärde, kus peale valguse oli ka avarus ning ilu. Mere kohal lendas parv suuri linde. Nende kõhualused olid valged ja seljad mustad nagu pingviinidel, aga pingviinid nad ei olnud. Ma polnud varem selliseid linde näinud ja nende lend oli võimas vaatepilt, mis tõi minusse usu, et kõik, mis ma ette võtan, läheb korda.

Otsustasin sind otsida ja teadsin, et leian sind üles. Ainult enne otsimist tahtsin korraks õhku tõusta ja lennata nende lindude moodi. Kõrguses tundsin veelgi võimsamat tunnet kui mere ääres, ja mu usk endasse aina kasvas. Kõrgel avamere kohal tundsin aga taas igatsust maa järele. Laskusin alla ja ujusin kalda poole. Varsti olin ühes inimtühjas vaikses äärelinnas ja jalutasin jälle heledas valguses, kuni majad lõppesid ja algas maantee, mis viis äärelinnast välja. Tee serval olid lambad ja koerad, aga nad erinesid tavalistest loomadest, sest nad ei määginud ega haukunud, vaid rääkisid nagu inimesed, ainult nende laused olid napimad. Minusse suhtusid nad kui võõrasse ja käskisid mul ära minna. Mina aga olin rõõmus, et kohtasin elavaid hingi ja ütlesin, et tulen neile külla.

Niipea kui ma seda loomadele teatasin, oli nende meelepööre silmanähtav ja usk täitis jälle mu unenägu, et olin loomade sõbralikkusesse uskunud. Nad olid mind esialgu tõrjunud, aga nüüd, kus nad pidasid mind õigeks, läksime koos läbi aasa ning metsavahetee ja jõudsime maja juurde, mis oli pikk ja koosnes paljudest tubadest nagu vagunid rongis.

Arvasin, et need targad loomad elavad omaette, kuid nad elasid inimestega koos. Maja, kus nad elasid, ei teinud mitte eriliseks rongi kuju, vaid inimesed, kes selles majas viibisid rahuseisundis ja õnnetundes. Nad istusid vaikides ja näiliselt nagu ei teinudki midagi, kuid tegelikult olid nad kõik märkamatus intensiivses tegevuses. Mida nad just konkreetselt tegid, polnudki tähtis, aga ma tunnetasin õhustikust, et nad olid kõik õnnelikud, ja ka sina olid nende õnnelike hulgas. Tundsin ära su armastuse energia, mis oli kunagi lapsepõlves meie vahel olnud.

Hakkasin sind otsima, jätkas Kirsika. Käisin ühest toast teise, kuni lõpuks tulin esimesse tuppa tagasi, sest ma teadsin, et sa pidid siin olema. Toas oli palju inimesi, kes kõik olid oma rahus üksteise sarnased. Nad olid võrdselt õnnelikud ja mul oli raske kedagi teistest eristada. Siiski torkas mulle üks keskealine naine silma. Tema olemises oli veel suuremat õndsust kui teistel ning ta kandis kaelas hõbeketti, mille otsas oli hõberist, ja ma taipasin, et too pikkade juustega naine on preestrinna. Meie pilgud kohtusid hetkeks, kuid naine sai kohe aru, keda ma otsisin. Ta ei lausunud mulle ainsatki sõna, aga oma pilgu või mõttejõuga suunas ta mind vaatama sinu poole – ja ma nägin sind.

Mõistsin, et sa oled uuesti sündinud. Sa olid noor. Tundsin sind ära noorpõlvepiltide järgi, kuigi tegelikult olid pildid ainult mineviku virvendus. Olin rõõmus ja kallistasin sind ja sina kallistasid mind samuti, kuid olid sealjuures väga rahulik ja armastav.

Olin leidnud sind uuesti üles. Olin saanud, mida tahtsin, ja jätkasin oma jalutamist. Aga kui ma korraks tagasi vaatasin, nägin, et maja liigub – ja ma mõistsin, et rahu, mis ma selles majas kogesin, ei ole 1õpp-punkt. Mõistsin, et elu kulgeb pidevalt edasi ja ka mina sõidan edasi uues rongis.

—

Kirsika unenäod olid alati Raadule huvitavad. Nad võimaldasid tal kokku puutuda tütre maailmaga, mille uks ei olnud tavaliselt paokil. Ent veel huvitavam oli Kirsika arutelu oma unenäo ümber, kust ta oskas ridade vahelt välja lugeda Raadule nähtamatut, ja tuli järeldusele, et ema energia hakkab temast vabanema. Ja ta ütles seda tooniga, nagu oleks energia vabanemine juba toimunud. Oli see tõesti nii? Kas see oli tõesti nii? mõtles Raat veel kord õnnelikult ega suutnud Kirsika sõnu uskuda. Midagi oli iseenesest paika läinud, midagi, mis oli Kirsikat kaua vaevanud.

Jah, Kirsikale oli oluline piirideta vabadus. Teda häiris Raadu armastus, millest ta oli tahtnud täiskasvanuna vabaks saada. Armastuse suhtes olid nad Andraga vastandid. Kui Andral jäi Raadu armastusest ikka väheseks, siis Kirsika oli püüdnud Raadu ülemäärast armastust vältida. Teinud talle koguni etteheiteid, et ema armastab teda veel praegugi nagu väikest last, ja Raadul oli teda kuulates olnud alati häbi, et ta ei oska olla see, kes ta peaks olema. Et ta ei suuda ikka veel kohaneda täiskasvanud Kirsikaga ega kasva ise seesmiselt ümber, justkui aeg oleks jäänud Raadusse nagu võrkkiigesse magama – ja see tuttav ängistav ebalus oma oskamatuse ja saamatuse pärast tuli temasse tagasi, niipea kui ta mõtles Olele, kellele Kirsika oli pärandanud oma piiritu vabadustahte. Ole oli küll alles kolmeaastane, aga ta ei lasknud Raadul ennast kallistada ja hüüdis igal õhtul Raadule voodisse: ma ei tule su kaissu! Ta kordas hüüdu isegi päeval, nii et see hakkas kõlama nagu sõjakuulutus Raadule – ja ometi vahetevahel ta tuli. Pani pea Raadu padjale, võttis pihku taskulambi, millega Raat öösiti kella vaatas, lülitas selle sisse ja hakkas toa pimeduses kuud lakke tegema. Kui laes ja seintel olid kuu kollased laigud juba mõnda aega hüpelnud, klõpsatas Ole lambi jälle kinni ning läks sõnalausumata minema nagu kass, kes kõnnib omapead. Jah, Ole kehtestas ennast juba sünnist saadik. Andis Raadule märgid kätte, kuidas vanaema peab temaga käituma.

Mõni päev tagasi, kui Ole jälle vudis õhtul ta sängi taskulampi plõksutama, tuli talle ootamatult hellushoog peale ja ta jäi kaissu kauemaks. Sirutas oma käed Raadu kaela ümber ja kallistas teda kõva-kõvasti, nii et Raat oli süllekukkunud õnnest oimetu. Aga kui Raat tahtis teda vastu hellitada, ütles Ole: sina ei tohi mind kallistada! Ja vudis tagasi ema juurde.

Hommikul rääkis Raat Kirsikale Ole järjekindlusest. Huvitav, ütles Kirsika.

Mulle pole ta kunagi niimoodi öelnud. Aga nähtavasti ta tunnetab, et sinu armastus tahab teda omada. Kui sa lased oma armastuse energia vabaks, võtab ta sind vastu.

Kas sellest jutuajamisest ei saanudki äkki Kirsika unenägu alguse? mõtles Raat nüüd tagantjärele. Usutavasti sai, sest nad olid rääkinud omavast armastusest rohkemgi. Kirsika oli püüdnud talle tõendada selle hävitavat olemasolu. Ta oli öelnud: ma mäletan hästi üht hetke, kus Ekke oli alles lasteaialaps, umbes sama vana kui Ole praegu. Ekke mängis põrandal ja sina juhtusid mängivast Ekkest mööda minema ja kallistasid teda. Ekke ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu, sest ta oli keskendunud oma mängule, aga sina solvusid. Ütlesid koguni: nii et sa siis ei taha vanaema hellitust? Mina poleks niisuguse mõttegi peale tulnud, et laps ei taha hellitust! Kuidas ta siis ei taha! Tahab küll. Lapsel on alati turvaline tunne, kui ema või vanaema teeb talle möödaminnes pai, aga ta ei pea seda emale või vanaemale tõestama. See oli tookord sinu enese mõte, et Ekke tõrjub sind ära, mitte Ekke enda mõte.

Ja jälle ei vaielnud Raat Kirsikale vastu. Kirsika mõtles loogiliselt, ainult Raat ise oli oma armastuses vigane. Oskas endast välja kumada vaid kaht armastust: omandavat ja pealispindset. Ja ometi oli just see teine, pealispindne, ajutine armastus Raadule sama vajalik kui esimene. Siis jagas ta oma armastust päikesena laiali ja sai jagamisest ise elustava hingehetke. Naeratas siia ja sinna, naeratas naabrimehele, kes potsatas neli korda nädalas ta postkasti Linnalehte, ja ükskord küsis Raat temalt isegi edevalt: kas naeratusest ei jää säärase tähelepanu jaoks väheseks? Ei jää, vastas naabrimees, teil on ju nii soe naeratus!

Sellised hetked aitasid Raatu elada ja neid ei olnudki vähe. Vastupidi, neid oli palju, nii et nad läksid juba järgmisel silmapilgul meelest ära, ainult mõned ootamatumad ei kadunud, näiteks kui Raadult võeti pediküüris vähem raha kui eelmiselt kliendilt ja pediküüritegija ütles Raadule: ma võtan südametunnistuse järgi, see naine pidi sellepärast rohkem maksma, et ta viriseb kogu aeg. Või siis meenutus suvest, kui Raat ostis turult kaks võrgutäit istutamislilli ja müüja ütles talle: head kirjutamist! Siis oli Raat küll üllatunud, ta polnud harjunud, et teda turul ära tuntakse.

Küllap naeratused aitasid teda õigele teele. Muidu poleks Kirsika pillanud Raadule nii olulist lauset, et Raadu armastuse energia hakkab temast vabanema. Sellega oli Kirsika otseselt mõista andnud, et Raat hakkab toime tulema sellega, millega ta polnud terve eluaeg hakkama saanud. Aga Raat ei teadnudki varem, et peab sellega hakkama saama. Ta kuulis alles praegu armastuse energiast Kirsika suust. Raadu meelest oli loomulik, et armastus oli tema küljes kinni nagu kitt. Nagu Raat oli kunagi Härmi küljes kinni ja Härm tema küljes, ja nad olid õnnelikud teineteise omamisest – ja ometi oli omamistung neid väsitanud, nii et nad oli kukkunud teineteisest lahti, kui kitt ära kuivas. Nii et ta oli siiski ühe õppetunni üle elanud, ainult polnud seda märganud ega õppust võtnud. Või oli, kui tema muutumine oli Kirsika silmale nähtav?

Raat oli ebateadlikult, lihtsalt sisemise hääle sunnil tõmbunud Kirsika perest eemale. Tõmbunud omaenese kookonisse, et mitte häirida neid armastusega, mis oli neile koormav. Jah, ta oli iga hetk neile saadaval, aga mitte keskmes, mitte nähtaval, et nad saaksid rahulikult elada omaette. Või oli see siiski Raadu kavalus? Et kui nad teda ei näe, kuuleb ta rohkem? Kuuleb, mida nad omavahel räägivad. Ent just neid omavahelisi rääkimisi, neid pereelu pisikesi pildikesi armastas Raat kõige rohkem. Neid, mis ei toimunud kunagi tema silmade all, just nagu Raadu pilk oleks nendelt pildikestelt võtnud jõu ära ning takistanud nende sündi. Ent niimoodi kaugelt, oma toast, kuulis ta, kuidas Kirsika ütles Saamule: ma teen saia – ja Raat imestas, polnud ju Kirsika peale Ole sündi midagi enam küpsetanud. Kust tal siis saiakihk praegu peale tuli? Või ütles Kirsika seda suusoojaks? Ja juba Raat kuuliski Saamu vastust. Pane kuus rosinat sisse, palus Saamu. Nii vähe pole mõtet panna, naeris Kirsika. Pane siis kakssada, soovitas Saamu ja Kirsika naeris uuesti: kui nii palju panna, siis võib rosinaid juba paljalt süüa.

Raat naeris tütrega kaasa. Hääletult, et mitte olla kuuldav. Muidu oleks ta pidanud välja tulema pildist, mille lapsemeelne rõõm täitis maja, ja millest ta sai nii harva osa, sest põhiliselt olid Kirsika ja Saamu tõsimeelsed. Või ainult näis see nõnda Raadule? Sest kas ka habeme ja vuntside jutt ei toimunud siis, kui nad olid omaette? Kahekesi, ilma Raadu segava juuresolekuta.

Mis sa arvad, Kirsika, kui ma ajaksin vuntsid jälle maha? küsis Saamu. Lõika parem habe lühemaks, paistad noorem välja, vastas Kirsika – ja juba läkski naer Saamu poolt lahti. Ta naeris: mis vahe seal on? Panen klotsersõrmuse sõrme, paistan rikkam välja. Sina paned kõrge kontsaga kingad jalga, paistad pikem välja. Ja kui paned padja kõhu peale, paistad, nagu ootaksid last. Seekord naeris Raat Saamuga kaasa. Ikka sedasama hääletut naeru, mis pidi teiste eest varju jääma, sest Raadu osasaamises oli nagu midagi keelatut. Osasaamise keeld polnud küll kuhugi kirja pandud, aga ometi luges alateadvus seda nähtamatut kirja välja ja hoiatas, et Raat oleks oma luureandmete kogumisel ettevaatlikum. Ainult niiviisi võis ta saada salakesi osa õnnest, mis ei kuulunud talle.

Raat ise ei naljatanud Härmiga kunagi ega Härm Raaduga. Kas nad olid siis veel tõsimeelsemad kui Kirsika ja Saamu? Vaevalt. Kohe kindlasti mitte. Ent nad olid kinni oma ajas, kus peljati enda seest lahti lasta last, et mitte näida lapsikuna. Kirsika ja Saamu aga ei peljanud. Nad liikusid nagu kaks pikka osutit seinakellal ja tiksusid oma naeruga Raadu päevasse rõõmu.

Millist rõõmu siis täna tiksutati Raadusse? Kas unenägu, mida Kirsika temaga jagas, või meenutus Raadu enda unenäost, mis oli seotud liikumisega nagu Kirsika unenägu? Seos nende kahe unenäo vahel oli ilmne, ühes sõitis Raat bussiga, teises Kirsika rongiga, nii et järeldust ei olnud raske teha – Kirsika ja Raadu suhetes oli tekkinud liikumine. Jah, Kirsika oli viimasel ajal hakanud Raatu usaldama, õieti tema mõtteid aktsepteerima, sest usaldanud oli ta ju oma ema ennegi. Nad polnud küll veel raudteerööbaste paar – ja kas nad selleks kunagi saavadki? –, aga nende ühisjooned olid juba märgatavad. Ja vaatamata sellele, et Kirsika astus talle sammu lähemale, tundis Raat end ikkagi kookonis olevat. Mähitud iseendasse, julgemata sealt enne välja tulla, kui on lõplikult saanud jagu oma omavast armastusest.

Vaimne valmimine näis olevat lõputu. Mõnikord tundus Raadule, et ta lõpeb hoopis ise ära, nii nagu öö lõpeb hommikusse. Et varsti saab tema elu üheks maa ja rohuga ja siis on ta juba maa kookonis. Maa rahus ja tal pole vaja end enam millekski pingutada. Ent tunne läks samas üle nagu läksid üle ka Raadu imelikud valuhood, kõrvade ootamatud kuumenemised, äge tukslemine meelekohal ja kõdistus põskedel. Raat tajus, et keegi nimetu, kellel oli ta üle võimu, kompas teda, otsekui kontrollides tema valukannatuse suutlikkust ja valmistas teda millekski ette. Kõige parem oli mitte mõelda ja oodata, millal teadmatus selgineb. Võib-olla oli kõige parem kirjutada ennast elust kaugele. Elust, lastest ja lastelastest, kellega ta ei osanud enam käituda. Isegi Ekkega mitte. Ekkega veel vähem kui Olega. Ometi oli Ekke pooleldi nagu tema enda laps, kui sündis Ole ja täitis Kirsika päevad.

Jah, praegugi andis Raat Ekkele hommikuti süüa ja saatis teda kooli, kuid armastuse side oli nende vahel märkamatult nõrgenenud. Või oli see jälle Raadu-poolne tunne, mitte Ekke oma? Sest eks see olnud ju Raat, kes arvas, et ainult kallistused kinnitavad sideme tugevust, aga suureks kasvanud Ekke ei hoolinud enam kallistustest. Ja jälle tundis Raat endas ebamäärast ebalust, mis tungis ta südamesse ja hoiatas, et ta ometi hakkaks koos Ekkega kasvama. Nii et Raat püüdis küll, tal ei olnud vaja teha endale etteheiteid, aga ikkagi oli armastusel tema juures kitsas või Ekke juures, nii et armastus jooksis vabadusse.

Ühel hommikul tõstis Raat Ekke taldrikule kartuleid ja porgandeid. Ekke sõi kartulid ära, kuid porgandid jättis järele ja kui Raat käskis ka need ära süüa, ütles Ekke: ma arvasin, et sul jäävad ka porgandid kahe silma vahele, nagu sul täna hommikul üks teine asi jäi. Mis asi? küsis Raat. Vanaema, kas sa tõesti ei märka minu juures midagi? päris Ekke ja siis hüüatas Raat: kuule, isa on sul õhtul juukseid püganud! Sellepärast ma vaatasin, et sul oli pai nägu peas, kui trepist alla tulid. Ise veel mõtlesin, miks sa täna küll nii armas oled!

Ekke naeris.

Neid väheseid hetkeid oskas Raat siiski hoida, nad andsid lootust uue sideme tekkeks, sest ka äraõitsenud lill hakkab kord seemnest õitsema. Ainult neid hetkelilli oli Ekke mõtlematuse tõttu raske püsti hoida, nad vajusid longu nagu lilled, mis on vaasis juba nädalapäevad seisnud.

Armastus, mis jäi Raadus välja elamata, sai nüüd kirjandus endale. Ja kuna kirjutamine andis armastust ka vastu, siis Raat muudkui kirjutas ja kirjutas, nagu oleks ta vihm, mis sajab lõputult. Ei, vihm lõpetas ikka õigel ajal oma laulmise, aga Raat laulis paberil edasi, laulis ennast elust eemale. Laulis mingisuguse kummalise trotsiga, et kõik elav, lapsed ja lapselapsed jääksid temast kaugemale. Et tema ei segaks neid ja nemad teda. Või kirjutas ta sellepärast päev läbi, et nii oli kergem iseenda kui ka koduste ees ausaks jääda? Et ennastunustav kirjutamine ei lasknud tal teiste elu pealt kuulata. Ei lasknud teda nuhkida, mis oli ta loomule võõras. Ainult ühel hommikul kohutas teda säärane kirjutamine ära.

Raat lesis poolärkvel voodis, tema ümber oli veel kõikjal uni ja tema ise unetükkide keskel. Ta tundis, kuidas tema keha soojus hakkas unetükke sulatama, nii et nad pehmusid ja sulasid temaga üheks. Nii nagu Raat ja kirjandus olid sulanud kokku. Olid üks ja seesama – ja siis tekkiski nõiaring.

Viiskümmend aastat oli Raat ehitanud enda ümber kirjandust justkui müüri, oli ladunud seda päev-päevalt kõrgemaks ja nüüd, kus ta oli silmini selle sees, tundis ta äkki seletamatut hirmu, et ei pääse enam müüri seest välja. Et kirjutamine ei olnudki nii õige, nagu ta oli arvanud selle olevat. Et see oli hoopis meeleviga või koguni hullus või narkootikum, mis oli teda viinud järjekindla suletuse poole.

Avastus oli ootamatu ja uudne. Ja samuti oli ootamatu, et seesama hirm, mis tuli ta peale nagu paanika, taganes sama ruttu olematuks ja Raat küsis eneselt, kas ta tahabki sellest suletusest pääseda? Siis tuli uni temasse tagasi ja lahendas hoobilt probleemi. Õieti unenägu, mida uni ta meeltesse laotas. Uni näitas talle, kuidas ta ostis pileti ühele ajaloolisele loengule, mis hakkas teda niivõrd huvitama, et loengu lõppedes otsis ta teadetetahvlilt, millal toimub järgmine loeng. Ent just sel hetkel, kui ta hakkas märkmikusse loenguaega märkima, libises üle märkmiku lehekülje uus unenäopilt ja näitas Raadule tema enese kodu, mis oli äkitselt lärmi täis.

Võõrad inimesed olid tema äraoleku ajal platsi võtnud ja jõid kohvi, kes Raadu uuest kassipildiga portselantassist, kes Hiina kruusist, kes lürpis lihtsalt papptopsist, mida Raat oli lauale unustanud. Ja neile oli sellest veel vähe. Nad olid üles otsinud ka Raadu küpsistevarud ja puistasid need osaliselt kaussi, osaliselt aga jätsid lahtirebitud pakenditesse. Kui Raat ei tahtnud, et ta kodu päriselt ära lagastatakse, pidi ta sinna otsekohe ruttama ja võõrastest inimestest toa tühjaks lööma. Ja siis elama jälle rutiini sees.

Jah, just rutiini sees, sest ainult rutiin pakkus talle turvalisust. Tegema seda, mida oli teinud eile ja üleeile ja mida teeb homme edasi, sest kui ta kodust eemale pöördus, läks kõik nihkesse. Nagu nüüdki, kui ta oli loengul ja tema kõrvalistuv tundmatu mees küsis: kas te Andrat tunnete? Jah, vastas Raat, ta on minu tütar. Seda ma arvasin, ütles mees. Teil on Andra silmad. Ent see oli vale. Andral olid Härmi suured silmad, mitte Raadu omad.

Jah, kui Raat elas igapäevaselt, oli ta elu kindlalt paigas, nagu on paigas hommik, lõuna ja õhtu ja tal polnud vähimatki tahtmist midagi paigast nihutada. Miks ta pidi seda tegema, pealegi nüüd, kus ta hakkas alustama oma uue romaaniga ja sellele keskendus. Ta oli Sompa-romaani endas kaua hoidnud ja alustamisega viivitanud, just nagu ta oleks kartnud kusagil sisemistes hoovustes, et alustamisega hakkab ta millestki ilma jääma. Oli surunud oma romaanisoovi pisikeseks tagasi, aga nüüd oli see temas jälle võimust võtnud ja mitte ainult Raadu korraarmastuse pärast, et kõik, mis on alustatud, peab lõpule viima, vaid selles soovis oli midagi suuremat. Või oli ta hoidnud Sompa-romaani oma luigelauluks? Et kui romaan valmib, valmib temagi ja variseb mulda, sest kaua ta siis ikka elab ja aina kirjutab. Aeg oleks tal juba mardikaks muutuda ja niisama, ilma probleemideta ringi sibada. Või arvas Raat ekslikult, et mardikad on probleemivabad? Võib-olla need näiliselt tagasihoidlikud mardikad võitlevad oma olemasolu eest palju rohkem kui inimesed.

Sompa ise oli juba ammu olematuks varisenud, ja ometi oli ta veel Raadu sees, nagu Raat oleks minevikuga abielus ega tea, kas abielu enam kestab või ei kesta. Kas ta peab selle lõpetama või piinlema edasi. Sompa ähvardas teda oma abieluga nagu Härm oli ühel kurjal ööl teda ähvardanud, kui oli tulnud joomasena altkorruselt Raadu magamistoa uksele, suur kööginuga peos, ja jäänud lävele seisma. Raat ärkas ta tulekust üles, kuigi Härm ei teinud häält, lihtsalt seisis ja seisis ja Raat lõdises voodis nagu Härmi asemel oleks tuppa tulnud talv. Raat teeskles, et magab edasi, andes Härmile võimaluse rahuneda. Teeskles, et ta ei näe nuga, mida ta selgelt nägi välkumas, kuid Raadul oli vaja enesekaitseks aega võita.

Nüüd oli võidetud aeg ammu Raadu peost ära jooksnud, nagu ka nuga Härmi peost – ja Raat nägi tagantjärele – kas ikka oma õhtusilmadega? – Härmi teises valguses. Nägi tema lõhestatud, segipaisatud hinge – või armastust? –, mis voogas nähtamatult temast välja, nii et Härm muutus seestpoolt tühjaks ja õõnsaks ning pidi end konjakiga täitma. Toona ei tahtnud Raat Härmi ahistavat armastust näha ja see, et ta ei tahtnud, tegi teda voodis lõdisedes tugevaks. See oli sõnatu vastuhakk armastusele, mis oli laostunud.

Kas nüüd saab Raat uuesti tugevaks, kui ta kirjutab Sompa-romaani? Sompal ei olnud küll kööginuga käes ja ta ei tulnud ka midagi nõudma. Kui keegi midagi nõudis, siis oli see Raat ise. Nõudis, et Sompa ta rahule jätaks. Ent Sompa ei jätnud. Sompa oli Raadust vägevam ja Raat ei saanud temast jagu. Aga kui ta armastuse appi võtaks, kas siis saaks?

Kui Raat Härmist romaani kirjutas, sai ta tagasi oma kaotsiläinud armastuse kui ka abielu. Õhuabielu, mis toimus küll pärast Härmi surma ja toimub veel siiamaani nagu Härm polekski ära. Ent ta polegi. Maja, mille ta oma kätega perele ehitas, on alles nagu maalidki seintel, eriti „Pihlakas“, mis otsekui kaitseks Raadu und. Nüüd istutas Saamu kodu kaitseks pihlakad ümber maja, aga Härm pani oma kaitse maali sisse.

Jah, aga Sompa-armastust ei saanud Raat tagasi, Sompal oli koopasuu ees raske kivi, mida tuli enne ära nihutada, kui kirjutamisega Sompasse pääseda. Ainult üht asja ei mõistnud Raat. Kuidas sai Sompa olla koobas, kui just Sompa aegadest oli pärit Raadu esimene avaruse tunnetus? Kui ta lapsena oli seisnud silmitsi Sompa lõputu siniväljaga, mida linnas ei olnud? Ja seesama siniväli, see siniõhk, kerge nagu Raat ise, jäi iluehmatusest tema sisse kinni ning muudkui näitas ja näitas ennast Raadule – ja ühel ööl oli nüüd jälle üle hulga aja näidanud.

Raat ärkas südaöösel ootamatust tõukest üles, just nagu keegi oleks temast midagi lahti lükanud. Keegi, kes tõukas temast ego minema ja kutsus siis Raatu hõljuma. Raat läks kaasa selle kellegagi, keda polnud olemas ja ometi oli, sest ta viis Raadu nurme kohale ja laskis siis seal teda lahti – ja äkki ei olnud Raat enam inimene, polnud ka kirjanik oma Sompa-romaani vaevas, vaid üks tilluke osake, kes kuulub tuhandete osakestega kokku, ja hõljub siia- ja sinnapoole ning ei taha hõljest välja tulla.

Maa peal ei olnud Raat iialgi säärast osadust tundnud, nagu ta tundis õhus. Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata. Aga õhus ei läinud tal jõudu vaja. Õhus ei mõelnud ta millelegi, ta ainult hõljus ja hõljus. Alles hommikul mõistis, miks ta oli öösel taevasse tõusnud.

Vahetult enne magamajäämist oli talle eelmisel õhtul helistanud tundmatu lugeja, üks õpetaja Tartumaalt, ja tänanud Raatu viimase romaani eest. Ütles, et oli leidnud romaanist nii palju mõtteid, mis kattusid tema enda mõtetega, ja leidnud elu, mida ta oleks nagu ise Raadu asemel elanud, eriti, mis puudutas Andra osa. Ütles, et tema tütar nõuab temalt armastust nagu Andra nõudis Raadult. Ja samuti oli ta ühel meelel Raadu käsitlusega küüditatutest ja arreteeritutest. Ja lisas lõpetuseks, et Raat oli toetanud ta hinge. Oli olnud ta tugi.

Nii et Raat oli asjatult mõelnud sulepea nurka lennutada, kui tema luigelaul valmis saab. Võib-olla kirjutab ta veel mitu luigelaulu, sest telefonikõne oli selge märk sellest, et Raat on ka müüri sees maailmaga kokkupuutes ja et ikka leidub keegi, kellele ta on vajalik. Võib-olla leidub ka järgmiste romaanide puhul, sest Raat, kirjutades küll iseendast, ei kirjuta iseendale, vaid püüab Kirsika ajel elu laiemalt mõista. Et kirjutades ta on üks osake tuhandest osakesest ja kuulub teistega kokku nagu ta hõljes kuulus. Ja võib-olla mõni osake tahab samuti puhastada oma päevi, puhastab peotäite kaupa, justkui sõrmede vahel ei oleks mitte päevad, vaid marjad, ja et nendest puhastatud ja ilusatest marjadest keeta siis päevamoosi. Nii nagu Raadu vanaema oli kunagi varunud sahvrisse talveks purke, kui oli alles olemas pikk Sompa-suvi ja polnud veel armastusest ilmajäämise kartust. Kartus tuli hiljem, palju hiljem, aga ta oli eostunud sealsamas Sompa-suves, kuigi veel alles eile ei osanud Raat niimoodi mõelda, ei osanud seostada oma kartust Sompa-suvedega, oskamatu nagu ta oli. Aga näe, täna oskas!

Täna teadis ta, et see oli Sompa-suvede süü, miks ta oli aastaid Kirsika küljes kinni ega lasknud tütart enesest lahti. Sompa-suvede ajal oli ta emast liiga kaua lahus olnud. Esialgu oli kõik korras nagu eemalolekut poleks olnudki, aga kui algas sõda, mis kiskus inimestest nende pahupoole välja, muutus hoobilt kõik. Ka ema lapsepõlvekodu näitas Raadule oma pahupoolt, kui Raat jäi sõjajoone vahele ja oli emast nii kaugel, et ei teadnudki, kas ta teda enam kunagi näeb. Siis muutus Sompa kurjuse pesaks, millest Raat ei pääsenud välja, ning Raat koges seda, mida ta tütar ei tohtinud iialgi kogeda. See talletus temasse kui kabuhirm ja jäi uinunud olekusse.

Raat ei tahtnud enam Sompale mõelda, aga mõtles. Mitte Sompale, vaid Sompa ängile. Ta ei saanud ju niiviisi elada, et Sompa äng tuli teda ikka ja jälle ootamatult ründama, kui Sompa ise oli tuhktolmuks pudenenud. Raat oli ennegi püüdnud endas Sompa-suvesid põletada, kuid tagajärjetult. Sompa-suved olid nagu klantsajakirjad, mis ei põlenud ära, vaid jäid mustade tahmaliblikatena lendlema koos tädi Elsa-Marta kiuslikkusega. Aga nüüd on sellel lõpp! Nüüd sulgeb ta silmad ja vabastab ennast kõigepealt pildist, kus tädi Elsa-Marta ajab teda taga karjamaal kepiga, mida ta oli enne torganud lehmakoogi sisse, et sellega Raatu udjata. Pilt, mis oli olnud aastaid Raadu õudusunenägu – taevake, kui ilus oli ta lapsepõlv ikka olnud, et üks säärane vihapilt teda pool elu oli häirinud kui midagi uskumatut! – ja see korduv unenägu, see painaja, lõppes alles siis, kui Raat sai ise emaks ja oma laste kaitsjaks.

Miks oli vihapilt siis tema juurde hiilisammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuna edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning. Ei saa olla risu-rasu täis – ja Raat saatis suletud silmil selle aegunud pildiköndi minema. Ja oli sealjuures nii rahulik kui võis üldse olla, pilti rohkem julgustades kui laites, nagu poleks ta kunagi pildiga vaenujalal olnud. Soovis talle veel sõbralikult head astumist ja pilt hakkas talle kuuletuma. Raat lausa tundis füüsiliselt, kuidas pilt astus ohates pikale teele, kust pole enam tagasitulekut, ja Raat teadis, et nüüdsest on Sompa karjamaa väärdunud pildist prii.

Pildi lahkumine tõi ka lahenduse, miks Raat oli nii kaua Sompa-romaaniga viivitanud. Kirjutama peab ilma vimma ja vihata. Mitte et ta püüaks eemale hoiduda väärsammudest, aga neid ei tohi ka rõhutada, vaid peab südamega mõistma ja neile andestama. Nii et kui Raat tahab objektiivselt kirjutada, peab ta veel palju pilte ära saatma, et puhastada ennast ja Sompat. Alles siis saab Sompa tagasi oma mõõtmed ning muutub panoraamiks inimestele, kes seal kunagi hingasid.

Oi, kui palju Raat täna mõistis. Nüüd, kus ta oli avastanud pooljuhuslikult seose lapsepõlve ja tänase päeva vahel, mõistis ta sedagi, miks tema eneseabi algus teispoolsuselt abi otsimisega oli takerdunud. Õpetus käskis leida kõigepealt mõtteline turvapaik, kus eneseabi harjutused sooritada, ja Raat oli valinud Sompa kui oma turvakodu. Ent ükskõik, kuhu Raat ennast asetas, kas kärbiseredelitele, kus ta lapsepõlves oli ühenduses taevaga, või karjamaarohtu, kus talle meeldis põlluveerel lesida ja pilvi vaadata, või palkonitrepile, kus ta hingas endasse Sompa-suve, polnud kusagil enam hea. Sompa oli oma väe ära kaotanud.

Miks sa oma aeda turvapaigaks ei võta? küsis Kirsika imestunult ja Raat vaatas Kirsikale veel imestunumalt otsa. Või vaatas ta otsa iseendale, et oli oma aia unustanud? Oma aia!

Sel usaldushommikul rääkisid Raat ja Kirsika veel muustki. Kirsika ütles nagu möödaminnes, et ta ärkab sageli hommikuti lausetega üles – ja Raat võpatas. See oli ju Raat, kes lausetega üles ärkas! Ta oli hommikulausete üle alati õnnelik, need aitasid tal eelmise päeva kirjatööd edasi viia, aitasid takerdusest välja ja Raat pani need ruttu paberile, et sõnum kaotsi ei läheks. Kirsika aga ei kirjutanud oma hommikulauseid üles, need olid talle päevaseks mõtlemiseks. Õhtuks olid laused juba läbi mõeldud ja õhku hajunud.

Ka kandsid Kirsika laused teist sisu kui Raadu omad. Raadu laused olid lühikesed ja lihtsad, aga Kirsika omad keerulisemad. Kirsika tänahommikuseks lauseks oli: kui te hoiate käes lille või rohututti, siis ei tohi see mõjuda surnu ülesäratamisena, tema loomus on tasahiljune.

Mida selle lausega peale hakata? Aga kui Kirsika seda talle ütles, pidi lause taga midagi varjul olema, Kirsika ei puista sõnu niisama – ja Raat mõtles. Ja mõeldes tabas end küsimuselt: kas see lause oli tõesti juhuslikult sattunud ta teele täna, kust ta võttis Sompa oma pihku nagu lille või rohututi ja hakkas seda surnust üles äratama?

Sellel hommikul oli veel üks kummaline kokkusattumus. Kui Raat oli vestluse käigus öelnud Kirsikale möödaminnes oma Sompa-romaani pealkirja – Raat pidi alati pealkirja teadma enne kirjutamise algamist –, imestas Kirsika: „Pilgu puudutus“? Ma tahtsin seda sulle juba kevadel pakkuda, aga arvasin, et sa pead seda „Pipraparadiisi“ ja „Pihlakapimeduse“ kõrval liiga lihtsakoeliseks. Vaat siis jäi Raat küll tummaks, et nad käivad mõttes Kirsikaga ühte jalga. Või oli ta siiski alateadvuse tasandil võtnud vastu tütre signaali? Nii et „Pilgu puudutus“ ei kuulunudki mitte talle, vaid hoopis Kirsikale?

Oli kuidas oli, aga nüüd võtab ta Sompa-romaani tõsiselt käsile. Mitte selle pühapäevase Sompa, selle lillelise ja valgete kapsaliblikate ringmänguga Sompa, vaid ängilise, millest oli hakanud ikka rohkem ja rohkem raskust õhkuma ja oli tasapisi tema kehas endale aset teinud. Aset teinud, kuni muutunud seal haiguseks ja hakanud igapäevaelu segama.

Raadu keha oli haigusega püüdnud ise toime tulla ja tahtnud ängist vabaneda. Keha oli hingele appi tulnud, andnud talle eeskuju, et ainult vabastamisega saab ängist lahti, aga hing ei võtnud alguses keha kuulda. Alles siis, kui keha imes Sompa mürgi rinnanäärmetesse ja tilgutas selle mädapiiskadena välja, hakkas ka Raat mõistma, et ta peab pilt pildi haaval enesest Sompat välja lükkama ja kui ta seda teeb, kaovad ka mädatilgakesed ja Raadu särk rinnanibu kohal saab jälle puhtaks, samuti saab hing puhtaks ja ta ei ole enam armastusega kimpus. Või armastus temaga.

Rind on armastuse piirkond, ütles Kirsika talle ja Raat uskus teda nii nagu Raadu ema oli kunagi uskunud oma õde Elsa-Martat, kellest Raat ei tahtnud praegu mõelda, aga ometi mõtles. Püüdis armastusega mõelda, mis ei tulnud veel küll hästi välja, aga ta püüdis ning oli sealjuures kannatlik.

Jah, kord väga ammu oli ta oma tädi armastanud ja oli armastanud ka neil hetkedel, kui talle ette sattus fotopilt, kus tädi Elsa istus koos Raadu venna Arvoga sellelsamal karjamaal, kus ta hiljem Raatu sõnnikuse kepiga taga ajas. Kus tädi Elsa oli alles noor naine ja temast õhkus seletamatut õrnust, mis tegi teda ilusaks, nii et ta on sellel fotol veel praegugi õrn ja ilus, ning Raat ei saa aru, kuidas üks koltunud foto suudab endas säilitada seda, mida Raat inimesena ei suuda. Või varjutas armastuse kuma koltumise ära?

Raat oli arvanud, et tädi Elsa-Marta ei lähe temas enam kunagi õitsele, sest külm oli isegi ta juurika ära võtnud, ja ometi hakkas tädi Elsa-Marta endast esimesi arglikke lehepungakesi välja ajama. Aga selleks, et Elsa-Marta sai endast elumärki anda, pidi Raat nägema enne üht tugeva emotsionaalsusega laetud unenägu oma keha puhastamisest. See oli pildiliselt kui ka tunnetuslikult uudne unenägu. Esimest korda ei olnud Raat ise oma unenäo keskmes, vaid nägi teisi. Taevake, ka Kirsika oli näinud niimoodi Raatu, mitte iseennast, ja äkki lõi Raadus midagi kõikuma, nagu oleks ta tuules olnud. Oli see kartus, et ta kaotab tuules iseennast?

Unenägu aga oli järgmine: Raat viibis ühe ametniku toas, kus oli palju puhtaid valgeid paberilehti ja ametnik ütles ootamatult Raadule: ma andsin korteri üliõpilasele, kes õpib eesti kirjandust. Sellega me ei toeta üksnes üliõpilast, vaid ka kirjandus saab sellest toetusest osa. Aga teile ma annan kõik need puhtad paberilehed, mida te siin toas näete. Ja kui te kirjutate nendele paberilehtedele teistest, mitte iseendast, siis saate ka teie eesti kirjandust toetada.

Varahommikul lõhnavad lilled teistmoodi kui keskpäeval ja õhtul. Ja igal lillel ja igal värvil on oma lõhn ja igal elul on oma lõhn, mõtles Raat ega teadnud, miks ta niimoodi mõtles. Aga keegi oleks justkui käskinud teda mõelda. Kas Rakveres elav tädi Elsa-Marta ei olnud siis keegi teine? Või oli ta nööp, mis oli Sompakleidi eest ära tulnud? Ent nööpi võis alati tagasi õmmelda. Jah, Raat ei tahtnud Elsa-Martast kirjutada. Elsa-Marta oli lihtsalt sattunud ta mõtetele ette, või oli Raat teda ise vaadanud eksisilmadega? Raat oli tahtnud kirjutada Liinest. Ainult Liinest, nii et ametniku nõuanne, kui ta Raadule valgeid paberilehti jagas ja soovitas tal kirjutada teistest, mitte endast, kinnitas vaid, et Raat oli õigel teel.

Ka Liine oli aidanud Raadu rinda koguda mäda.

Jah, ka Liine, kellel oli Raadu elus olnud suurem tähtsus, kui see esialgu välja paistis. Raat oli temast tahtnud jubas ammu kirjutada, oli alustanudki novelli „Õhtusilmadega“ ja Ireenele näidanud, kuid Ireene spontaanne hüüatus: kas sa ikka veel ei saa Sompast lahti! – oli sundinud teda novelli kõrvale panema. Ta usaldas Ireenet, näitas talle iga kirjapandud rida, nagu ta algusaastatel oli Härmile näidanud – nüüd on Ireene juba kaheksa aastat mulla all, Härm neliteist – nüüd ei ole enam tal kellelegi näidata, vaid peab ise hakkama saama – ja ta saab. See on ju hakkama saamine, kui ta praegu teab, miks ta tookordne „Õhtusilmadega“ ebaõnnestus.

Põhjus oli Raadu arguses. Tema pelglikkuses näidata Sompa pahupoolt, just nagu kartes teha Sompale liiga. Ja samuti iseendale. Ja ka Ireene oli arg olnud, et ta polnud söandanud Raadule otsesõnu öelda, et Raat säratab Sompa üle kassikullaga – ja Raat uputas pahupoole endasse nagu sohu ja laskis mälestustel oma kehas laguneda, kuni nad nüüd olid muutunud mürgiks.

Jah, toona polnud Raadul julgust oma elu üksipulgi lahti harutada, nagu ta praegu seda teeb Kirsika ajel. Polnud julgust panna elu pahu- ja parempool tasakaalu. Sompa oli püha. Väljakirjutamine ei oleks toona olnud enesepuhastamine, siis oli Raat ise alles talv. Temas ei olnud veel seda varakevadist tinistajat tihast, kes oleks ta meeli puhastanud, aga nüüd tinistas tihane tema sees ja tinistas väljas – ja Raat käis toast tuppa ning tahtis aina lampe kustutada, aga lambid ei põlenudki, tuba oli lihtsalt päikesest harjumatult hele.

Heledust oli ka Raadu ja Kirsika suhetes.

Kas sinu lapsed on sind üllatanud? küsis Kirsika Raadult – ja Raat jäi kuuldele. Midagi oli Kirsikas jälle uut. See oli ühtaegu avatus ja küpsus ja veel midagi, mis oli nii ilus, et Raat ei julgenud seda uskuda. See midagi tahtis Raatu nagu ülendada. Hindas äkki Raadu arvamist ja elukogemust.

Mind on küll mõlemad lapsed üllatanud, ütles Kirsika. Ja just oma olemusega. Ent praegu ma räägiksin ainult Ekkest ja tema rõõmsameelsusest ja usaldusest maailma vastu. Ekke ei olnud veel kaheaastanegi, kui jooksis juba tänaval igale titale järele ja ma panin ta suhtlemisvajaduse pärast ühte väikesesse lastesõime, kuhu Ekke läks niisuguse rõõmuga, et päkad välkusid.

Mul on meeles hommik, kus üks pisike tüdruk seisis nukralt uksel ega tahtnud ema kuidagi lahti lasta. Ekke läks ta juurde, võttis tüdrukul käest ja kutsus: tule mängima, Hanna! Ja Hanna läkski. Kui ma aga Ekkele lastesõime järele läksin, tuli ta mulle alati rõõmuõhinaga vastu, justkui oleks öelnud: ema, küll mul oli tore lastesõimes olla, aga nüüd on mul jälle sinuga tore! Ja Ekke avatus kestab siiamaani. Ta võib tänavanurgal mõne poisiga tuttavaks saada ja kümne minuti pärast peab ta teda juba oma sõbraks.

Ent Ekke on üllatanud mind ka oma tundlikkusega. Võimega teisele kaasa elada. Ma toon sulle näite ajast, kus ta oli alles kolme-nelja-aastane ja Andres oli meie maakodus oma emaga külas. Õhtul, kui me saatsime nad bussi peale, keerutas Andres asfaldil ning kukkus oma põlve veriseks, hakkas nutma ja keegi ei suutnud teda lohutada. Ekke vaatas Andrest kohkunult ja siis nägime Saamuga mõlemad, kuidas ka Ekke hakkas keerutama ja kukutas ennast ise maha. Tal oli teisele kaasatundmise tahe nii suur, et tahtis ka ise kogeda valu. Minu meelest oli see suur psüühiline julgus.

Ekke on üllatanud mind ka füüsilise julguse poolest. Mul on meeles, kuidas ma pesin vannitoas pesu ja väike Ekke tahtis mind aidata. Tahtis pesu kuivama riputada, aga nöör oli vanni kohal ja ta ei ulatanud selleni. Ja siis lahendas Ekke probleemi väga lihtsalt. Ta tõusis libedale vanniäärele paljajalu püsti ja riputas pesu kuivama. Esimesel hetkel tahtsin karjatada: appi ta võib ju kukkuda! Aga teisel hetkel ütlesin endale: rahu! Kui Ekke tunneb, et saab hakkama, pean ka mina temasse uskuma. Ütlesin talle vaid mõttes: hoia tasakaalu! Sa oled osav! Ja Ekke hoidis tasakaalu.

Jälle imestas Raat Kirsikat, kellel oli oskus uskuda oma lapsesse. Raadu puhul oli see välistatud. Ta värises lapse iga ootamatu liigutuse pärast ja oli otsekui valvel laps õhust kinni püüda, kui ta peaks kukkuma. Nii ei saanud laps hädaohtlikel momentidel temalt kunagi julgustavat tuge, mida laps vajab.

Mäletan ühte korda, kui ma Ekkega talvel kelgumäel olin, jätkas Kirsika. Ekke oli vaimustunud kelgutaja. Mäest alla laskudes tulid tal välja pikad ja hoogsad liud. Kord tuli karjääridesse üks isa oma pojaga, kes oli sama vana kui Ekke. Isa oli paksu kõhuga ja kõlistas närviliselt autovõtmeid oma käes. Poiss viis kelgu mäkke, aga kui hakkas liugu laskma, läks kelk ümber ja nii viis-kuus korda järjest. Iga kord pahandas isa poisiga, et see nii saamatu on – ja muudkui kõlistas käes autovõtmeid. Ootas, et poiss saaks liu ära lasta ja siis võib minema sõita. Mul hakkas poisist kahju. Kui ta uuesti startis, mõtlesin: nüüd läheb sul hästi! Ja minu üllatuseks laskiski poiss pika ilusa liu. Ta oli õnnelik ja isa oli rahul.

Äkki tuli Raadule meelde, kui tema oli alles noor ema ja läks Andra ning Aakoga kelgumäele. Andra oli väike lustija, aga Aako sattus kelgumäest vaimustusse. Sõitis niisuguse hooga alla, et kelk läks ümber ja nina veriseks, aga Aako ei teinud sellest tühiasjast väljagi, võttis kelgunööri pihku ja rühkis mäe otsa tagasi. Paabu kelgutamisest ei mäletanud Raat midagi, tal oli meeles vaid roheline kelguauto, mida taat Paabu kelgule meisterdas ja mis läks varsti pilbasteks, nii et selleks ajaks kui Kirsika sündis, polnud enam kellelgi kelguautost mälestust. Ja ka Raadule ei tulnud seoses Kirsikaga ühtki kelgumälestust meelde. Ometi pidi temalgi kelk olema. Või ei olnud? Või käis ta kelgumäel alles siis, kui juba suurem oli? Ilma Raaduta ja sõpradega.

Kas tõesti läheb minevik nii ruttu meelest, nagu seda poleks olnudki? Ometi see ju oli. Või toona ei kuulatanud Raat laste rõõmuhääli nagu ta praegu kuulatab? Ei väärtustanud neid, nagu Kirsika oskab väärtustada. Toona mõtles Raat vaid, kuidas saaks kelgumäelt koju laua taha kirjutama.

Kui Ekke oli üheksa-aastane, tabasin end mõttelt, jätkas Kirsika, et mul on sellepärast julge laps, sest olen ise tema hinge kujundanud – ja juba omaenese lapsepõlves, kus ma mõtlesin detailselt, milline laps ma tahtsin olla. Mäletad, ma lõin mängu, milles ma olin väga julge tüdruk ja ma mängisin seda mängu üksi ja koos sõpradega vähemalt üheksa aasta jooksul. Ekke ongi seesama laps. Nii oma positiivsete kui ka negatiivsete loomuomaduste poolest, kuigi toona ei näinud ma ühtki omadust negatiivsena nagu nüüd.

Samuti ei olnud ma nii sotsiaalne nagu on Ekke, kes suhtleb aktiivselt.

Mina mängisin oma parimate sõpradega ega näinud ülejäänud maailma enda ümber. Mind ahistas, et sa ei lubanud mul midagi teha. Sa olid hoolitsev ema ja ma olin alati pestud ja triigitud, sel ajal kui Andra lapsed Kaur, Laura ja Indrek võisid käia riides kuidas tahtsid. Mu hing ihkas olla nendesugune ja Kissa, tüdruk, kelle ma oma peas lõin, oli noorte vanemate iseseisev laps, kes ei pööranud riietele tähelepanu.

Aga emana märkan ma ehmatusega, et Ekke ei hooli üldse rõivastest. Kus ta need seljast võtab, sinna need langevad, nii et Saamu ütleb ühtelugu: meil on toas jälle põrandariided! Ja koolis ütlevad kaaslased: Ekke, sul on pusa tagurpidi! Aga tema vastab rahulikult: homme on see jälle õigetpidi. Loomulikult, sest ülepea tõmmates jääb tal pahupool uuesti sissepoole. Tema meel on alati tegevuses millegi huvitavamaga kui riided, nii et oma hinges ma mõistan teda, kuigi emana ma ei saa sellesse positiivselt suhtuda.

Lapsepõlves ei olnud ma kunagi liider ja põhipõhjuseks oli see, et olin teistest erinev. Suuremas grupis jäi minust alati mingi osa varjatuks, aga minu Kissa oli julge, tema suutis ilma pingutamata kõiki oma ideesse haarata. Mina suutsin vaid haarata õelapsi, kes olid minust nooremad.

Kissa julges olla tema ise, kuid toona ei osanud ma selle loomuse taga näha egoismi. Ei osanud näha, et sellised inimesed on oma mõtetest niivõrd hõivatud, et nad ei pruugi märgata, et teistel on teised vajadused. Seda psüühilist julgust tajun ma ka Ekkes. Praegu on see küll alles lapse süütu egoism, aga sellest võib saada ohuallikas. Täiskasvanu pilgu läbi mõistad, et alati ei saa olla oma ideede pakkuja, vaid sa pead oskama ka ennast teisele inimesele häälestada.

Kõik on Ekket armastanud ja teda on võetud just sellisena nagu ta on. Vastatud tema avatusele omapoolse avatusega. Ent esimesed ebakõlad tekkisid siis, kui sündis Ole. Kui ma ei olnud enam Ekke päralt. Ja kui Ole kasvas ja nad hakkasid juba koos mängima, ei saanud Ekke kuidagi aru, miks Ole tema ideed omaks ei võta. Ei saanud aru, et Ole oli väike.

Raat kuulas Kirsika juttu, aga seekord oli minevik nagu peo peal. Minevik ei olnud enam õhtune päike, mis oli metsa taha vajunud, vaid tõusis teispoolt metsa uuesti üles koos vahtkummist Kissaga. Mitte väljamõeldud Kissaga, mis sündis alles siis, kui Kirsika hakkas kaisuloomade east välja kasvama, aga ei raatsinud Kissast veel kuidagi loobuda ning lõi oma kujutluses ta endale ideaalsete loomuomadustega mängukaaslaseks. Ja kehastas ise Kissat, kuigi Kissa polnud lõplikult temaga seotud. Kissa-mäng oli kui näidend, kus oli palju rohkem tegelasi kui mängijaid kokku, nii et aeg-ajalt tuli igal mängijal peale oma põhitegelase kehastada kedagi uut. Ka Kissat ennast võisid kehastada Andra lapsed, eriti Laura, kellel oli Kirsika meelest palju Kissale sobivaid omadusi, või Kirsika pinginaaber, tema parim sõber, kes oli Kirsikaga võrdne mängulooja.

Ent see, kes praegu ennast Raadu peopesal näitas, oli veel vahtkummist mängukass, Kirsika ainuke kaisuloom, kes oli kõikjal temaga kaasas ja oli juba nii ära kulunud, et püsis vaevu koos. Kirsika ei olnud Ekke, kelles peegeldus armastus paljude vastu.

Ekke kuhjas voodisse kõik oma suured ja väikesed loomad, nii et mahtus vaevalt nende keskele ära, ja kui Ekke pärast Ole sündi tuli oma loomadega Raadu kõrvale magama, võttis Raat salamahti loomi vähemaks, et Ekkel ja tal endal oleks pisutki ruumi. Aga alles nüüd, kuulates Kirsikat, hakkas Raat Ekke olemust ja tema suhtlemisvajadust mõistma.

Ka Raat oli alati vajanud suhtlemist, ainult nüüd, viimasel ajal hakkas ta suu kinni jääma. Kas sellepärast et kõik tema lähedased olid tänaseks saanud juba kinopildiks, mis oli varem lmitud? Et ta nägi neid nagu võre taga? Et nad lehvitasid talle küll rõõmsalt, aga ei näinud enam Raadu vastulehvitust. Ja ikkagi oli hommikuti hea nendega koos ärgata. Tunda enda keha ümber mineviku käsi, mitte nägu ega hingamist, ainult nähtamatuid käsi.

Tunda elutuha hõõgumist.

Kirsika Kissa tõi meelde ka Raadu enese lapsepõlve. Tiris selle sama metsa tagant välja tema igaõhtuse kujutlusmängu kompensatsiooniks päevasest puudujäägist. Jah, ka Raat ei olnud sündinud liidriks nagu Kirsikagi. Nad keegi ei olnud liidrid, ei Kirsika, ei Raat ega Raadu ema Magdaleena, aga neil kõigil olid olnud oma unistused. Raadu unistuseks oli olla Maret, kes ta ei saanud kunagi olla, nii nagu Kirsika ei saanud olla Kissa. Maretil olid anded, mis Raadul puudusid. Ta laulis kõige paremini, ta tantsis kõige paremini, ta mängis klaverit kõige paremini, tal oli kõige suurem raamatukogu kodus, terve raamatute tuba ja ta oli oma klassis esimene õpilane. Esimene, mitte kunagi teine ega kolmas. Isegi mitte viiemiinuseline, vaid alati viieline. Ja lisaks andekusele istutas Raat ka Maretisse ühiskondliku positsiooni. Maret oli koolidirektori tütar ja see kool kuulus tema isale.

Raadu lihtsustatud mõttemäng polnud võrreldav küll Kirsika omaga, aga siiski oli see millegi poole püüdlemine, mis aitas tal eneseks saada. Mäng andis talle särtsu nagu katkine elektrijuhe.

Aga alles täna tegi Raat ühe avastuse, mis teda ennastki hämmastas, ja näitas, kuidas kõik on omavahel otsekui nööriga kokku seotud. Et eluhoiak, mille ta oma Mareti-mängusse pani, pärines algselt tädi Elsa-Martalt, Raat ainult võimendas seda. Või pärines see siiski emalt, kelle meelest polnud keegi kõrgem tädi Elsa-Martast? Ja alles nüüd, aastate järel, tajus Raat sedagi, et tädi Elsa-Marta oli olnud emale nagu uhkuseasi, ja see, et ta tohtis teda omada – või omas hoopis tädi Elsa-Marta Raadu ema? – tegi Raadu ema õnnelikuks.

Ema ise oli samasugune nagu Raat, nad sulasid inimestega kokku ega paistnud silma. Aga tädi Elsa-Marta oli otsusekindel ja asjalik. Ta oli ikkagi ringkonnakohtuniku abikaasa ja oma õemeest jumaldas ema samuti. Ent peale asjalikkuse imbus tädi Elsa-Martast aeg-ajalt ka midagi uut, mis emast kunagi ei imbunud. Tädi Elsa-Marta luges ajalehte ja tellis koguni naisteajakirja „Maret“, mille jaoks emal ei jätkunud raha ega tahtmistki. Kas mitte selle ajakirja järgi ei pannudki Raat oma kujutlustüdrukule nime? Ei, enne sai tädi Elsa-Marta ise Maretiks – nii hakkas kantseleiülem Herbert oma abikaasat kutsuma – ja alles seejärel andis tädi Maret oma nime nagu teatepulga Raadule üle.

Ajakirja kaudu laienes ka suviti Raadu sõnavara, kui tädi Elsa-Marta hakkas kirsse pudelisse toppima ja neid vekkima. Just vekkima, mitte kuumutama. Proua Vanaveski vekib talveks isegi kanapoegi, ütles tädi Elsa-Marta uhkelt. Aga mis proua Vanaveskil viga, temal on ju mõis käes, ta vekib suve läbi marju ja juurvilju ja kui me talvel talle külla läheme, pole tal muud muret, kui ainult purke avada. See oli vist ka ainuke kord, kus Raat tajus, et tädi Elsa-Marta oleks tahtnud olla keegi teine. Oleks tahtnud olla oma mõõtmetest väljas, mitte ainult igapäevaelu pisikestes asjades, kus ta teadvustas toidulaual salatite tähtsuse, eriti riivitud toorsalatite tähtsuse. Tahtis olla haljal oksal. Haljal oksal kuulus ema sõnavara hulka, kui ta rääkis jõukatest inimestest. Ent „Haljal oksal“ oli ka operett Estonias.

Tädi Elsa-Maret andis Raadule inspiratsiooni ka teisiti. Ta ostis Vivianile, oma tütrele, raamatuid, mida Raadu ema Magdaleena ei ostnud iialgi. Juba raha pärast ei ostnud ja samuti harjumatuse pärast, aga tädi Elsa-Marta ostis. Kogu valgekaanelise Looduse Kuldraamatu sarja, mille nägemine tekitas Raadu hinges pühaduse. Ja ometi kui Raadu ema Magdaleena elu lõpul voodihaigeks jäi, küsis Tärno Tilde oma tütrelt Hiljalt: kuidas tal, vaesekesel, läheb? Aga ta ei küsinud kunagi Elsa-Marta kohta, ütles Hilja.

Jah, Raadul oli varakult eriline suhe raamatutega, mida neil kodus ei olnud ja mis hakkasid ilmuma alles siis mustade nuppudega riiulile, kui Raat käis juba algkooli kuuendas klassis ja ostis oma taskurahaga ise raamatuid. Esialgu ühe, siis teise ja kolmanda. Aga kirjaniku-igatsust kui säärast pole Raat kunagi tundnud. Raamat ise oli olulisem kui kirjanikuks olemine. Raamat oli elu tuum, nagu praegu on elu tuumaks pisikesed märkmelehed, kust igast kirjapandud reast õhkub vastu unustuse hõng.

Ent tollest kaugest ajast, kui Raat sai raamatute liitlaseks, on tal tänini meeles üks mälupildike oma igatsusest, õieti selle igatsuse lahendamisest, mis teda ootamatult tänaval tabas, kui ta ruttas kuhugi – huvitav, et juba toona vilksatasid temas sähvatused tänaval nagu praegu, justkui käies oleks tal kergem vabaneda millestki, mis sissejäänuna võis temas kivistuda ja valu teha – jah, ta leidis äkki oma soovile lahenduse, olla midagi enamat kui tavaline Raat. Lahendus lõi nagu välk tema südamesse ja äkki olid ta soovil tiivad küljes ning Raat õhutõusus. See oli nõnda jõuline tõus, et ehmatas Raatu ja on tänini meeles. Mõelda, et ta tahtis olla raamatus üks kuju, tahtis olla prototüüp, tema, ühes paksus raamatus! Ja see ei olnud üldse tähtis, kas ta oli huvitav või mitte-huvitav, hea või halb. Ta tahtis olla just selline nagu oli, soovis raamatusse pääseda enese pärast, et ta ei läheks kaduma. Olla kas või pisi-pisike osake, aga olla. Ja see mõte ei olnud sosijutt, vaid see pandi talle kellegi poolt pähe – ja täna tuli see talle meelde. Täna. Just praegu, kui Kirsika oma lastest rääkis ja kui Raat oli juba ammu kirjanikuks saanud ning lahustunud osakesteks oma kümnes raamatus. Puistanud oma elu laiali nagu tuhka, kuigi ta ise ei olnud veel tuhk ja ta nägugi polnud veel kortsus nagu plisseeritud seelik. Ja ta ei puistanud mitte ainult oma elu, vaid ka Andra elu ja nüüd hakkab puistama Kirsika oma.

Kui sul on üks laps, siis sa mõtled: ahaa, sellised need lapsed ongi, vähemalt minu laps, arutles Kirsika edasi, nagu pausi poleks vahepeal olnudki. Võib-olla käis ka Kirsika oma mõtetes kusagil ära nagu Raat käis? Või oli Kirsika siiski kogu aeg rääkinud, ainult Raat ei kuulanud teda ja eksles oma mõtetega mujale. Mujale? Kuidas mujale, kui ta oli Kirsika jutu sees, tema juures ja võrdles Kirsika tähelepanekuid enda omadega. Ja hämmastas jätkuvalt, millist analüüsi Kirsika tegi. Raat polnud kunagi oma laste üle arutlenud. Lapsed olid lihtsalt lapsed, olid Raadule rõõmuks nagu tema oli omal ajal olnud oma emale rõõmuks.

Jah, nad kõik lihtsalt olid, nii tema ise kui ka Andra, Aako, Paap ja Kirsika. Ja Raadu emalgi ei tulnud pähe Raatu väärtustada. Ja vanaemalgi. Ainult ühest ei saanud Raat aru, miks tal kirjanduses ei tulnud kunagi välja ema kuju. Kõik emad olid üheülbalised ja ilmetud, armsad küll, ja neist õhkus ka sooja, aga nad jäid ikkagi kõrvaltegelasteks, sel ajal kui vanaemadega jäi Raat rahule. Kas sellepärast, et ta võttis alati eeskujuks nii oma ema kui ka vanaema? Ja viimasel ajal hakkas ta ka vanaemadele oma enese jooni andma.

Aga kui sul sünnib teine laps, jätkas Kirsika, siis hakkad nägema ja teravamalt mõistma, et iga laps on juba sündides isiksus. Ole on üllatanud mind oma vähenõudlikkusega ja oma oskusega olla iseendaga kahekesi. Ma mäletan, kui Ekke oli väike ja silmad hommikul lahti tegi, pulbitses temas kohe elu ning ta oli üleni üks rõõmu- ja õnnekera ja seetõttu pidin ka mina hakkama silmapilk tegutsema. Lasteaia perioodil oli tema ergas olek mulle muidugi mugav, sest ta läks sinna lauluga.

Ent Olele meeldib aeglaselt ärgata. Tema ei taha kohe tõusta, vaid tahab edasi pikutada. Ja talle ei meeldi, kui Ekke tuleb talle tormiliselt tere hommikut soovima. Ole oli alles kaheaastane, sina olid just Ekke kooli saatnud, majas oli vaikne ja minul polnud enam und. Istusin voodis ja nautisin vaikset olemist, päeva ainsat hetke, kus sain olla iseendaga. Aga siis ärkas ka Ole üles, tuli sõnalausumata minu kõrvale, padi kaasas, pani selle endale selja taha nagu mina olin pannud, sikutas endale minu tekiserva peale ja me ei rääkinud kumbki sõnagi. Nii me siis istusime pool tundi või rohkemgi, vaatasime aeg-ajalt teineteise otsa, tegime ninadega tere-tere ja süvenesime jälle omaenda olemisse. Meil oli mõlemal hea olla.

Ma räägin sulle veel ühe loo. Ühest augustikuupäevast maakodus. Otsustasin hakata Olega mahakukkunud õunu korjama. Mul oli meeles, millise vaimustusega korjas Ekke kunagi õunu ja ta korjab veel praegugi, aga Ole pani mõne pabula oma kaussi ja jäi vaatama, kuidas mina korjan. Mis siis ikka, tahtsin lapsega koos olla, aga kui tema ei tahtnud korjata, istusin aiatoolile ja võtsin ta sülle. Niimoodi me istuma jäimegi. Sain aru, et Ole tahtis lihtsalt olla ja kus tal siis ikka oli kõige parem kui mitte ema läheduses. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline. Hakkasin kuulama loodushääli, keskendusin neile kui muusikale ja jõudsin sügava rahu tunnetuseni. Vaatasime Olega aeg-ajalt teineteisele otsa, naeratasime, võib-olla tegin talle ka mõne pai ja süvenesime jälle iseendasse. Olime küll kahekesi koos, aga samas oli kumbki omaette. See oli nagu meie ühine meditatsioon.

Selliseid näiteid võiks tuua veelgi, aga nad hakkaksid korduma. Lisan ainult ühe. Kui mul on vaja kirja kirjutada, ütlen Olele: ära räägi praegu minuga, ma ei saa sulle vastata – ja ta ei räägi. Ma võin Ole peale kindel olla. Ekke puhul pole mul kindlust veel praegugi. Ekke elab suhtlemises. Ta ei suuda märgata, et kõik inimesed ei ole igal hetkel suhtlemiseks valmis nagu tema on. Eriti oli mul siis raske, kui Ole sündis ja ma ei saanud öösiti magada. Püüdsin päeval Ole magamise ajal veidi puhata, kuid Ekke äratas mind alati üles mõne täiesti ebaolulise asja pärast, ometi oli ta siis juba kaheksaaastane poiss. Ole on üllatanud mind oskusega oma tundeid valitseda. Ta oli vaevalt kahe aastane, kui ma päeval ükskord pikali heitsin – ja tema tuli äkki minu juurde suure jutuga. Kui ta aga nägi, et mul olid silmad kinni, jäi ta poole lause pealt vait ja läks tagasi mängima.

Ekkega oli mul ka teisi probleeme. Mäletan, kui ma Ekkega riidlesin, algas meie vahel võimuvõitlus. See on ka praegu nii. Aga Ole ei pahanda minuga, ütleb rahulikult: jah, ma kuulsin.

See oli tõsi. Seda teadis Raat ka ilma Kirsika informatsioonita, et Ole on haruldaselt tasase meelega laps. Kui Raadul külaline tuli, ilmus Ole ukseavale ja küsis: vanaema, kas ma võin tuppa tulla? Ja kui Raat lubas ja lubas tal laudagi istuda, ei kahmanud Ole esimest ettejuhtuvat küpsist ega kompvekki, vaid ütles rahulikult: paku mulle midagi! Ta ei seganud ka jutu vahele, vaid kuulas, mida külaline rääkis ja kui külaline avaldas hämmastust, et nii väike laps on nõnda hästi kasvatatud, küsis Ole: vanaema, kas ma võin rääkida? Ja kui vanaema lubas, parandas ta külalise juttu. Ütles: ma ei ole väike. Ma olen suur poiss.

Jah, Ole tasane meel hämmastas Raatu ikka ja jälle. Tema ohjeldatud tasane meel, sest ta oskas ka tasasel meelel protestida, nagu ta tegi seda Inge puhul, kes käis Raadul ja Kirsikal vahetevahel külas. Kord olid nad kolmekesi süvenenud nii jäägitult vestlusesse, et ei pööranud Olele vähimatki tähelepanu, kui Raat äkki kuulis, et Ole hakkas õrna häälega laulma. Kirsika rõõmustas veel, et laps leidis endale meeldiva tegevuse ning nad saavad edasi rääkida, kuid siis ütles Raat Kirsikale: sa kuula, mida ta omaette laulab! Ole laulis ilusa vaikse viisiga: tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära…

Jah, Kirsikaga oli küll väga kena kõnelda, aga äkitselt tundis Raat, kuidas tema sees hakkasid kohustused laulma sama vaikse häälega nagu Ole oli laulnud. Ainult vastupidiselt Olele, hakkasid need hääled häält kõrgendama. Raat sõitles küll ennast, et ta võib ju kohustused edasi lükata, sest Kirsika ei tule iga päev avali südamega ema juurde, kuid rahutus sai Raadust võitu. Ta meeled olid hakanud tasapisi keskenduma toimetaja tulekule, lastest võis ju teinekordki rääkida. Pealegi tahtis Raat tukastada, lasta silm nii öelda looja, et olla toimetaja tuleku ajaks virge vaimuga.

Mis seal salata, väsimus hakkas Raadust võitu saama. Või olid need aastad, mis võtsid võimu enda kätte? Tegelikult pidi Raat oma aastatele tänulik olema, et nad lubasid tal ikka veel kirjutada, kui Raat ainult ise peab piiri. Iga päev ikka natuke ja natuke ja mõni päev veidi rohkem ja sealjuures kogu aeg ennast kuulatama, et ta ei töötaks üle. Päeval hoidis ta sulepead veel kindlalt peos, aga öösel võdisesid sulepead hoidvad käed vastikult just nagu oleks ta kärbeste meelevallas. Aga ta ei olnud. Ükski kärbes ei jalutanud ta käeseljale, need olid närvid, mis kõdistasid. Kärbsed olid väsinud. Jah, ka kärbsed väsivad ja on talveunes, aga Raat ei saa minna enne talveunne, kui ta on Liinest raamatu kirjutanud – kas ta peab hauapõhja Liinele tänulik olema, et too teda hoiab ikka veel elus? – jah, Raat ei saa enne lahkuda, lubaduse kaja vaevas teda nagu vasak rind oli teda pikka aega vaevanud.

Raat oli juba esimesed leheküljed kirja pannud ja tundis, kuidas Liineromaan hakkas iseenesest laienema Sompa-romaaniks. Aga Liine kuulus samuti Sompaga kokku, nii nagu Raat kuulus Kirsika perega kokku, oma laste ja lastelastega, samuti kirjandusega, kust ei saa keegi teda enam välja tõrjuda. Kus ta ei ole enam võõras.

Võõras? Kas mitte sellestsamast sõnast ei käivitunudki Liine-romaan ning lõpetanud aastate pikkuse venitamise? Jah, just võõras sai märksõnaks, mis sattus juhuslikult Raadu teele ette täiesti kirjandusvälises kohas, nagu viimasel ajal oli ta teele sattunud palju juhuslikku, mis kinnitasid kokkuvõttes, et juhuslikkus ei olegi juhuslikkus. Raat oli pediküüris ja kuulis, kuidas pediküürija rääkis oma kliendiga või õigupoolest rääkis klient pediküürijale: mõelge, nad panid lapsele nimeks Aliina! Ma ütlesin neile, et nad ei tohi seda nime panna. Aliina tähendab võõras. Aga nad ei kuulanud mind ja nüüd ma kutsun oma lapselast Liinaks. Ma lihtsalt ei saa talle Aliina öelda.

Kas ka Aliine tähendab võõrast?

Äkki oli Raat Sompas tagasi. Sõitis otsekui unenäo korduva bussiga oma lapsepõlve, et vaadata mälupiltide taha ja näha seda, mida ta varem ei osanud näha või mis oli jäänud päikesest pimestatud kattevarju taga poolikuks. Otsis üles Liine, kes oli ristitud Aliineks ja erines külainimestest ning oma õdedest ja ainukesest vennast nagu päev erineb ööst. Samuti erines ta oma perekonnast ka välimuselt. Kui ta õed ja vend olid ümaranäolised ja ilusad, siis Liine oli seevastu kuivetanud ja inetu. Oli otsekui inetusse takerdunud, aga ikkagi oli ta Raadule päev, mitte öö.

Raat oli võtnud Liine jäägitult omaks, oli võtnud lapse siirusega ja kui seal oligi väike annus kõhklust, siis Raat ei pannud seda tähele. Ta pani tähele vaid seda, et Sompa hakkas Liine tulekuga umbsõlme minema. Mitte küll kohe, enne oli Sompal tume varjutus peal, mis hajus igale poole laiali – ja tükkis nüüd ka Raadu romaani – ja kõik läks Raadul jälle segamini, nagu ikka siis, kui ta muutus ebakindlaks ega teadnud tõde. Ta oli ju vihkamise varjutusest suutnud jagu saada, miks siis vihkamine tuli uuesti tagasi ja tahtis ka teda varjutada? Või ei tahtnud? Võib-olla kartis Raat hoopis seda, et teeb Sompale liiga? Et tema kohus on hoida Sompat puhas, mis sellest, et Sompas endas oli nii palju viha. Mitte ühekordset küüneviha, vaid seda vinduvat vimmast viha, millega Rikkenid, kaasa arvatud tädi Elsa-Marta, ei tunnistanud Liinet omaks, rääkimata armastusest. Toona ei saanud Raat aru, miks nad teda vihkasid, kui Liine kiirgas valgust. Ei saanud aru, miks nad tahtsid, et Liine oleks nendesugune, kui Liine olla oli palju huvitavam? Olla nagu kääruline jõgi, mis toob igal hetkel nähtavale midagi uut, mis nende talus enne ei olnud. Aga võib-olla just selle uue pärast nad vihkasidki teda? Et Liine ei paindunud nende meele alla? Vastupidi, ta hakkas onu Leod, oma meest, enda jõekääru tirima. Uus ja vana põrkusid kokku nagu sõda, mis oli alanud, ja kiskus inimeste sisemuse segamini, nagu sisemus oleks Sompa talu karjamaa, kuhu langes pomm, mille august sai haisev tiik.

Alles siis, kui Liine juba väga vanaks sai – ta elas tublisti üle üheksakümne –, lobises ta Raadule kogemata oma saladuse välja, mida oli hoidnud Raadu eest varjul terve elu, ja mitte ainult Raadu, vaid ka kõikide teiste eest, sest Vivian sai seda alles hiljuti Raadu käest teada, et Liine on mõisniku laps. Et mõisnik oli kutsunud Liine isa enda juurde ja öelnud: kui sa mu toatüdruku naiseks võtad, annan sulle sepikoja – ja Liine isa jättis oma pruudi maha ning kosis Liine ema. Kas mitte siit, kas mitte just siit, ei langenud reetmise seeme Liinesse?

Mõisniku laps? Nii lihtne oligi lugu, mis tegi Liine kõikidele võõraks. Just nagu mõisniku veri oleks tahkeks saanud ja seisis müürina tema ja sompalaste vahel. Ei lasknud teda omaks võtta. Aga ometi onu Leo võttis! Ja Raat samuti! Miks siis neile ei tähendanud mõisniku veri midagi? Kas nad olid sisemiselt tugevamad kui teised? Onu Leo võis ju armastuse pärast olla, oligi, aga Raat vaevalt. Või teadis onu Leo siiski midagi, mida Raat ei teadnud, ja mida ta nüüd tagantjärgi aimas, sest see tuli ootamatult kusagilt sügavusest välja nagu jõehauast? Aga Liine oligi ju jõgi, ta vahutas ükskord Elsa-Martale: sinu isa Kaarel on mõisniku laps, vaata, millised näojooned tal on!

Kas sellesama lause pärast ei julgenudki nad Liinet puudutada, et Liine võis süüdistuse korral nende endi mõisnikuverd ette heita? Oli see nii või on see praegu Raadu uid, Raat ei tea. Ta teab vaid seda, et praegu peab ta Olet kuulama, kes tuli ta juurde, peos legodest laevuke, mille nad olid Ekkega kokku pannud. Minu varulaeval ei ole anemoone, kaebas ta – ja Raat vaatas Olele arusaamatult otsa, mis anemoonidest ta räägib! Siis hõikas Ekke teisest toast: mitte anemoone, vaid laskemoona!

Ole tuli nagu päikesepaiste ja uhas Raatu valgusega üle: Õpetas teda anemoonidega tulistama. Lilledega, milleta ka Liine ei saanud elada ja külvas ning istutas neid kõikjale, isegi kahele poole palkonitreppi, kus vanaisa käis neile oma põiehäda peale soristamas, kuni lilled ära kuivasid. Jah, aga Raat ei osanud lilledega endast minevikku välja tulistada, ei osanud minevikku pehmendada, et minevik tema sees nii valus ei oleks. Või siiski oskas, kui ta mõtles Liine lilledele? Kiviktaimlale, kus kivid ei olnud peenra ääriseks ega mulla vaoshoidmiseks, vaid kivid olid oma loomulikus olekus rühmiti panduna lilledele nii toeks kui ka kaunistuseks.

Ole läks Ekke juurde tagasi, kuid selle lühikese käigukorra jooksul oli Raadu keha kergeks muutunud nagu keha oleks õhk. Siis hakkas Raat jälle enda piirjooni tajuma, aga kergus jäi kehasse alles ja päev sai otsekui uue lapsenäo. Raat võis jälle seista sirge seljaga. Kõik halb langes iseenesest temast maha – ja Raat mõistis äkki, miks mõned inimesed tahtsid töötada just väikeste laste keskel. Neil oli vajadus hingata endasse laste puhast energiat, mida Raat oli just äsja hinganud.

Igatahes, kui Kirsika järgmisel päeval jätkas Raaduga vestlust, mis oli Raadu läbematuse tõttu eelmisel päeval pooleli jäänud, kuulas Raat keskendunult oma tütre juttu ja kui ta teda niimoodi kuulas, nägi ta Kirsika ümber valgust ning Kirsika oli selle puhtuse keskel ema, mitte enam Raadu laps.

Kui Ole midagi soovib, ei ütle ta seda kunagi otse välja, hakkas Kirsika rääkima oma valguse seest ning valgusevoog hakkas Raadu poole liikuma, kuni ka Raat oli üleni selle sees. Äkki oli ta ümber nii palju armastust, nagu oleks ta ise selle keskmes ja see vallandas temas omakorda armastuse laste ja lastelaste vastu.

Võib-olla Ole kaudne küsimine sai alguse Ekkest, jätkas Kirsika, kuid Raat tajus, et Kirsika oli seda mõtet juba varem endamisi veeretanud, nüüd ainult kinnitas seda Raadule üle. Mäletad, kui Ekke oli toidu ära söönud, sai ta alati sinult kommi? Aga Ekke ei läbenud kunagi oodata, millal ka Ole lõpetab söömise, ja et mitte teda kommijutuga erutada, hakkas ta sinult kommi küsima, ilma et oleks kommisõna välja öelnud. Ole püüdis õhust kinni, et kui vanaemalt kommi tahad, tuleb ümber nurga öelda. Ta vaatas sulle kavala näoga otsa ja ütles: ma soovin midagi.

Nii oli see ka teiste asjade puhul.

Hiljuti tahtis Ole vaadata Leiutajateküla Lotte DVD-d. Keksis rõõmsalt mu ümber, vaatas mulle otsa ja sosistas: Lotte. Keksis eemale, keel käis suus kavalalt edasi-tagasi, jälgis, kuidas ma ta sosinale reageerin, tuli uuesti mu juurde ja kordas tasakesi: Lotte. Ütles ainult ühe sõna, aga ma sain aru, mida ta tahtis ja muidugi panin talle DVD mängima, kui ta nii tagasihoidlikult ja armsalt seda küsis.

Ole on füüsiliselt väga tugev ja osav, jätkas Kirsika – ja Raat nägi jälle, kuidas tütar tahtis temaga analüüsi jagada. Tahtis Raadule oma laste olemust selgeks teha ja Raat imestas, et Kirsika sealjuures nii innukas oli. Raat ise polnud süveneja, ei oma ega lastelaste puhul. Raadul oli tähtis ainult armastus. Et armastus teda kas või korrakski puudutaks ja tema puudutaks armastust. Ta pidi aina veenduma armastuse olemasolus, et see on tema lähedal, alati käepärast võtta. Ta oli justkui hirmul, et armastus kaob ta käest. Sellepärast vajaski Raat lühikesi kallistusi, neid kokkupuute tuksatusi teise elava kehaga, et siis jälle edasi elada oma kirjanduselu.

Ma märkasin Ole füüsilist tugevust juba väikesest peale, jätkas Kirsika. Kümnekuuselt, kui ta veel käia ei osanud, roomas ta trepist üles ja alla ja mul ei olnud hirmu, et ta võiks kukkuda. Kahe-aastaselt tassis ta suuri toole ühest kohast teise, aga ta ei ilmutanud kunagi huvi oma füüsise arendamise vastu. Kui Ekke oli väike ja sattus mänguväljakule, kasutas ta seal vaimustusega ära iga võimaluse, mis lastele pakuti. Aga Olet pidin ma meelitama isegi liugu laskma. Kui ta selle selgeks sai, tekkis temaski vaimustus ja ta jooksis redelist üles ja laskis liugu, nii et selg märg. Ent see kestis vaid mõne päeva. Kui ta sai teada, mis liulaskmine tähendab, puudus tal edasine huvi liumäe vastu. Vahel ta laskis korra liugu ja sellest aitas! Olele meeldis palju rohkem jälgida, kuidas teised lõbutsevad.

Kiikumisse suhtus ta küll elavamalt, nii et me alustasime alati mänguväljakul kiikumisega. Aga kui ma Ekket võisin tund aega järjest kiigutada, siis Olel aitas ainult mõnest korrast ja ta loovutas kiige lahkelt mõnele teisele lapsele. Kui Ole sai kaheaastaseks, tegi Saamu puust redeli ja pani selle meie tuppa, et Ole saaks ronida. Ole ronis esimese korraga julgelt lae alla ja siis kordus sama lugu nagu mänguväljakul. Talle pakkus redel huvi vaid mõneks päevaks. Aga kui redel jäi juba kaua tühjalt seisma, mõtles Saamu, kuidas Olet ronima ärgitada, et laps oma lihaseid treeniks. Ta pani redeli otsa ühe rosina. Nii kui Ole lae alla ronis, sai ta rosinaga teha suu magusaks ja talle hakkas rosinaronimine meeldima. See oli tema jaoks mõtestatud tegevus ja sellest sai meie igaõhtune traditsioon. Ükskord, kui olime väga unised ja tahtsime magama minna, ütles Saamu: ma loodan, et Ole unustab rosina ära. Aga Ole ei unustanud.

Ja jälle imestas Raat endamisi, kui vähe ta teadis sellisest Kirsika kodusest elust, mis toimus tema silmade ulatusest veidike kaugemal. Jah, Raat oli kuulnud küll mingisugusest rosinapuust ja Ole rosinaarmastusest, aga tal polnud aimu mängu säärasest ulatusest, nagu sedagi, et Ekke oli rosinaronimise arendanud üllatusronimiseks ning viis redeli otsa igasuguseid asju, mille leidmine rõõmustas Olet.

Ent kuidas saigi Raadul olla aimu, kui ta oli mängust väljas? Kui teised elasid üleval ja tema all ja neil olid erinevad õhtud? Või hakkas Raatu jälle kummitama see igavene vale-olemise teema? See, mis algas juba koolist peale, kus ta tundis, et ta on vale ega kuulu klassiga kokku (ei armastanud raamatupidamist ega matemaatikat), ka teatriinstituudis oli ta vale ega kuulunud kursusega kokku (käis koolis vaid selle pärast, et saada töökohustusest vabaks), ainult kodus, perekonna keskel, oli ta kaua aega olnud õige, aga sealtki kippus ta kirjandusse, kuni Härm sai valeks ja kodu sai valeks ja Raat ei teadnud enam, kes ta ise on: vale või õige?

Ma olen märganud, et Olet ei häiri asjade paljusus, jätkas Kirsika. Kui Ekke oli väike, võttis ta mänguasjade kapist kõik, mis välja võtta andis. Ta pidi nagu üle vaatama, mis seal kapipõhjas on. Aga Ole võtab alati pealt. Võtab selle, mis talle kõige rohkem silma puutub, ja hakkab mängima. Ja nii on see siiamaani olnud. Ja ka raamaturiiulist võtab ta just selle raamatu, mille ma olen talle viimati ette lugenud, mitte mõne teise. Talle meeldib süveneda ühte. Teinekord loeme teist raamatut ja siis võtab ta selle.

Jah, Ole oli rahulik laps. Vahel ta küll võttis Raadu taskulambi, aga siis ta ütles: ma otsin midagi ja panen kohe taskulambi tagasi. Ja pani. Ometi oli ka Olel jõuline, aktiivne pool, mis avaldus Ekkega koos olles, kui ta enda eest võitles. Jah, siis oleks Raat tahtnud poiste kisakakluse eest varjuda, koguni kodunt pageda, eriti hilisõhtutel, kus ta ärkas ehmunult vaenulärmi pärast üles. Poiste kisa ei ohustanud teda küll füüsiliselt, aga Raat tõmbus alati sisemiselt pingule, just nagu kardaks ta riiuhoopi. Kas riid oli siis ikka veel tema sees ja andis esimesel võimalusel endast märku?

Äkki tuli Raadul imelik mõte pähe, üks väga imelik mõte, mis küsis temalt – või oli see ikkagi Raat, kes eneselt küsis: kui ta oleks oma enesepuhastusega juba valmis olnud, kas siis oleks mahtunud temasse laste kaklus ilma teda ohustamata? Ent nüüd polnud häältel enam kehas ruumi, nüüd põrkus kisa vastu Raadu enda negatiivsust, vastu seda kuivanud vihatükki otsekui kivikaljut, nii et Raat kuulis koguni põrkumise tuhmi kõla. See mütsatus pani teda uuesti liikvele. Raat pidi ometi oma Sompa vihast vabanema. Ei saanud ju nii, et kõik põrkus temas kokku: laste tänapäevahääled, ja noa vuhin, kui see lendas raevuka vanaisa peost Raadu kõrva äärest mööda. Nuga ei riivanud küll kõrva, aga oleks võinud riivata, kui noa lennutee oleks olnud mõne millimeetri võrra vasakul pool ja veel millimeetrike lähemal oleks nuga võinud tungida näkku.

Kuidas küll need noad on hakanud Raadu elus vihisema! Vähemalt mälestustes. Nuga vanaisa käes, nuga Härmi käes, nagu oleks Raat elanud terariistade keskel. Või elaski, sest Ekke vestis päev päeva kõrval endale ja oma ordusõpradele mõõku ning siuhkas sõrme, nii et veri väljas.

Ja siis tuli Raadule teine imelik mõte pähe, nagu oleks Raat täna mõtete vabrik – või oligi? – ja see mõte küsis – või oli ikkagi Raat see, kes küsis eneselt: kas ta hakkab nüüd tõesti Sompa ja tema surnute vastu mässu tõstma, et sompalased tema mässumeelt kardaksid ja jätaksid ta rahule? Ja äkki läks jälle kõik ta peas segamini, nii armastus kui ka vihkamine.

Oh, oleks Raat ometi Sompat oma hinges rohkem armastanud! Ei, ta armastas Sompat väga, armastas Sompat kui paika, kindlat kohta, tema taevast, tema päikest, isegi udust sood. Võib-olla sood kõige rohkemgi. Sealt roomas koos uduga temasse salapära. Ent ta ei armastanud Sompa inimesi. Või kui armastas, siis oli see vale armastus, pinnapealne nagu päikesepeegeldus, aga mitte päike ise. Ema oli päike, tema armastus oli soe ja kõikehõlmav. Ja jälle tuli Raadule üks imelik mõte pähe – juba kolmas selle lühikese aja jooksul –: aga kui ema armastas nii jäägitult Sompa rahvast ja eriti Elsa-Martat, vaat et rohkem veel kui Raatu, mis solvas Raadu egot hingepõhjani, miks siis emal nirisesid mädatilgad jalalabast välja nii nagu Raadul olid mädatilgad nirisenud rinnanibust, ja ükski arst ei osanud emal mäda kinni panna? Ega osanud ka öelda põhjust, miks ema jalg aastaid veritses, nii et ta pidi igal õhtul marlisidemeid vahetama.

Emas ei olnud ju vimmaraasugi nagu Raadus. Või oli, ainult Raat ei teadnud seda ja ema surus oma headuses selle sügavale enda sisse, et keegi ei näeks, kui halb ta on? Aga keha ei suutnud ema valelikkust taluda, tahtis olla kerge, nii nagu Raadu keha tahab olla kaalutu? Võib-olla oli Raadu oletus õige, võib-olla ei olnud, sest ema ei teadnud surmatunnini enesepuhastamisest midagi. Aga ta keha võis olla targem kui tema ise, ka Raadu keha on Raadust targem. On isepäine nagu Ole ja ajab järjekindlusega oma asja? Ent mis oli ema keha järjekindluseks? Kas äkki ei tahtnud keha hoopis oma vere ja mäda kaudu visata välja kogu valu, mis isa joomatuurid olid emale terve eluaja põhjustanud?

Midagi oli jälle õige ja midagi oli vale. Vale oli kohv, sest minevikule mõeldes oli Raat pannud kogemata tassi suhkrut ja kohv kaotas oma maitse. Aga ebamäärasustunne ei kadunud. Või kadus siiski, sest Raat jäi ju oma seletusega rahule? Aga miks siis vaevas teda veel midagi, mis oli vaja lõpuni mõelda? Üks kripeldus oli tema sees ja see puudutas jälle armastust. Ta mõtles: kas surnud ning tema ise saaksid rahu, kui Raat õpiks uuesti armastama ja hakkaks Sompast hästi mõtlema? Ent seda mõtet oli ta ju ka enne mõelnud, miks tundus see nüüd siis uus olevat?

Kõik oli äkki uus. Raat ise ja tema suhe Kirsikaga ja kodu, mis oli ootamatult avardunud suureks. Ja ometi ei mahtunud Raadu panipaikadesse enam Kirsika jutud ära. Nad vaatasid vastu igast nurgast, ja mitte ainult nurkadest, vaid ka toa keskelt, kus Ekke ja Ole räppisid, muidugi Ekke ees ja Ole taga. Poisid olid häälekad. Ent seekord olid neil lõbuhääled suus, räppimise kargamine ise pani Raadu pea ringlema. Ent Kirsika juttudest ei hakanud pea kunagi ringi käima. Jutud tõid hoopis rahu ning neil oli armastuse kvaliteedimärk küljes.

Mul on üks vahva hiina muinasjuturaamat, alustas Kirsika järjekordselt. Sina ise veel kinkisid selle mulle, aga sul pole raamat vist enam meeles. Seal on pilte rohkem kui teksti. Kui ma hakkasin Ekkele muinasjutte jutustama, alustasin just sellest raamatust , sest seal on kõik lood lastele mõistetavad. Need on ilma kurjuseta muinasjutud. On küll hea ja halva vastandamine, aga halb on isikustamata, seetõttu pole halb kuri. Näiteks on seal halb paha kivi, mille otsa komistad. Nüüd ma loen sellest raamatust Olele muinasjutte ja jutustan ka sulle ühe loo. Miks, saad varsti aru. Ma püüan teha hästi lühidalt.

On talv. Valge jänku vaatab oma maja aknast välja ja tal on kõht tühi. Läheb toitu otsima ja leiab lume pealt kaks naerist. Jänku sööb ühe naeri ära ja tal saab kõht täis. Aga ta mõtleb oma sõbra eesli peale. Arvab, et ka eeslil on kõht tühi ja otsustab teise naeri eeslile viia. Eeslit aga ei ole kodus, sest temagi on läinud toitu otsima. Valge jänku paneb naeri eesli laua peale ja läheb ära. Eesel tuleb koju ja imestab: kust see naeris on tema laua peale sattunud? Aga et ka eeslil vedas toiduotsimisega, sest ta leidis magusa juurika, otsustas ta viia naeri oma sõbrale lambatallele, ja kõik kordub. Lambatalle ei ole kodus ja nii edasi. Naeris rändab ühe looma juurest teise juurde, kuni lõpuks toob hirveke naeri valgele jänkule tagasi. Toob õhtul hilja, kui jänes juba magab ja paneb selle vaikselt voodi kõrval olevale toolile, et jänku üles ei ärkaks. Hommikul märkab jänku kohe naerist ja ütleb: ohoo, tere naeris! Sa oled minu juurde tagasi tulnud! Ja valge jänku mõistab, et üks tema headest sõpradest on selle talle toonud.

Hakkasime seda juttu näidendina mängima. Ole oli valge jänku, mina hirveke, ülejäänud olid mänguloomad. Aga õhtul jagas Ole ka teistele perekonnaliikmetele osad välja. Ta arvas, et isa võib olla eesel ja Ekke lambatall. Saamu tuli kööki ja kurtis mulle: mu poeg nimetab mind eesliks. Mina siis seletasin, et eesel on valge jänku kõige parem sõber ja siis jäi Saamu eesli osaga rahule. Aga Ekke ei tahtnud kuuldagi, et ta on lammas.

Ole soovis, et valgel jänkul oleks nimi Timmu. Ta leidis selle Ekke vanast matemaatika õpikust, kus oli palju jäneseid. Siis küsis ta minu käest: mis sinu hirvenimi on? Mõtlesin natuke ja vastasin: Tähni. Ja Tähniks ma Olele jäingi.

Raat oli ise mitu korda näinud, kuidas Ole Kirsikat otsis ja oli tulnud siis Raadu juurde küsima: kus Tähni on? Ja iga kord oli Ole küsimusel olnud ema igatsuse hääl küljes. Nüüd aga oli Kirsika Raadu juures ja ka tema häälel oli õrn kõla küljes. Eriline kõla, mida Raat ei olnud varem kuulnud. Kirsika ütles: üks ajajärk on mu elus läbi ja ma annan selle endast lahti – ja Raat jäi kuulatama. Jäi kuulatama just Kirsika hääle kõla, mitte sõnu. Selles kõlas oli midagi teisiti ja see oli nii ehmatavalt ilus nagu Kirsika oleks teda ennast oma emaigatsuses Tähniks kutsunud. Ent emaigatsust seal ei olnud. Seal oli mingi sisemine õrnus, mis muutus muusikaks, ja Raat ei rutanud pärima, mida tütar oma lausega mõtles. Raat nagu oleks kartnud, et pärimine võib muusika minema puhuda. Siis ütles Kirsika ise: ma olen uue olemise ruumi lävel.

Muusika ei kadunud küll ära – uue olemise lävel oli oma l-ide poolest ju muusika? –, see voogas toas veel viisina edasi, kuid Raat tunnetas, et midagi pingelist on nootides varjul ja äkki läks pinge lahti, puhkes nagu tulilille õis, sest Kirsika ütles: ma vajan selgust meie suhetes. Ma soovin, et sa teaksid, kes ma olen. Vaba vaim, kes on sündinud siia maailma läbi sinu. Tean, see on ajastu probleem, et usume, et need, keda armastame, kuuluvad meile. Usu, sul on endal kergem, kui suudad mind vabaks anda. Ma ei kao ju kuhugi. Nii nagu ma ei tunne ka mingit vajadust enam põgeneda sinu eest.

Raat oli jahmunud.

Säärast ülestunnistust ta ei oodanud. Ei, mitte ülestunnistust, ta ei oodanud mitte isegi säärase fakti olemasolu. Raat püüdis jääda rahulikuks, nagu oleks ta võtnud teadmiseks seda, mida ta juba teadis. Või oli ta Sompa vana Siira, kellele onu Leo pani silmaklapid ette, kui sõitis Jõhvi? Et Siira ei näeks autot, mida ta kartis.

Jah, oma abielu alguses ma põgenesin sinu haardest, jätkas Kirsika, nagu oleks tema toas ikka veel muusika, mis oli hoobilt kadunud – ja Raat tundis, kuidas kõik temas vasardas. Tema süda ja pea, pea vist veel rohkem kui süda, aga ta püüdis Kirsikat edasi kuulata.

Sina aga tõlgendasid minu soovi iseseisvuda kinnisusena. Miks sa kardad, et ma ei armasta sind siis, kui olen vaba? Miks sa nutsid oma toas, kui läksin peale pulmi oma mehega kõrvaltuppa? Miks sa ohkasid, kui kandsin meie esimest last? Sa kartsid, et valan oma hinge elustava vee teistesse kruusidesse ja sinu oma jääb tühjaks.

Aga kõige rohkem kartsid sa mu armastust Jumala vastu, sest nägid, et ma mitte ainult ei kaugenenud sinust, vaid lakkan hoopis olemast. Korraga olin sinu jaoks vaid tühi kest, keha, mille vaim viibis teises, sinule ligipääsmatus ruumis. Ja sa tundsid end hüljatuna. Sa nutsid taga meie koosveedetud teatriõhtuid ja ühiseid arutelusid kirjanduse üle, heites mulle ette, et mu silmad ei näe enam ilu. Vastupidi – mu silmad läksid just lahti, märkasid mitte ainult kunsti kätketud ilu, vaid kogu elu pühadust. Ent sina ootasid mind tagasi nagu kodunt minema jooksnud last. Ja lõpuks, kui see üksiolemise hirm ületas su taluvuse, tulid mind ise otsima. Sa hakkasid lugema raamatuid, mida sinu riiulile jätsin ning mind taas kuulama. Hakkasid südamega kuulama.

Iga sõna, mida Kirsika rääkis, oli tõde. Eriti viimased sõnad. Ja Raadusse tuli tagasi tohutu hirm. Mälestuste hirm, mida ta oli Kirsika pärast tundnud, tema kummalised häälekad harjutused, kui ta endast ülakorrusel karjus välja kogu oma ängi, nii et Raadul lõikas see lihast ja luust läbi, ning samas oli Raat pingul, et keegi ei juhtuks neile külla tulema ning Kirsika hullumeelseid hääli kuulama. Ja veel suurem hirm oli tal Kirsika enda pärast, et Kirsika mõistus kaob kuhugi hämarasse, kuhu Raadul pole sissepääsu – ja Raat elas oma palavikulises lõõmas nagu Kirsika ise. Raat rahunes alles siis – mitte küll päris lõplikult, alateadlik pelgus jäi püsima –, kui ta juhtus lugema Vikerkaarest üht ülevaatlikku artiklit suundumustest, kuidas maandada endas pingeid.

Tavaliselt jättis ta sellised artiklid lugemata, aga seekord sattus ta silm pooljuhuslikult ridadele, kus kirjeldati enesest väljakarjumist kui teraapia üht harjutust, mida kasutatakse rühmades, kes tegelevad pingete maandamisega – ja Raat ei uskunud oma silmi. Ta luges ja luges ning temasse jõudis pikkamööda teadmine, et Kirsika karjumises pole midagi hullumeelset, nagu selleski, et Kirsika hakkas ühel päeval iseenesest laulma rootsi keeles ja see tuli tal nii ehedalt välja, nagu oleks ta lapsest saadik kõnelenud ja laulnud selles keeles.

Vikerkaare artikkel kergendas Raadu elu, vähendades Kirsika käitumise võõristust, ja toetas Raatu. Aga eks ole teda ennegi tema elu valusamatel hetkedel toetatud, nagu siis, kui teismeline Paap hakkas temast lahku kasvama ja Raat ei suutnud mõista reetmise ja lahkukasvamise vahet. Ei suutnud mõista, kuidas see oli juhtuda saanud ja mis veel hakkab juhtuma, sest Paabu puberteet oli nii ürgselt võimas, et tõusis poisi seest mühinal välja ja kasvas üle pea. Paap jooksis kodunt minema ja ükski vägi ei toonud teda tagasi. Aga kui Paap oli juba kaks nädalat kodust ära olnud, seadis Raat sammud miilitsa lastetuppa ja palus oma emamures, et Paap võetakse arvele, sest teist ohjeldusviisi enam lihtsalt ei olnud. Ent inspektor, lahke kirjandushuviline naine, ei võtnud Paapu arvele. Ta ütles, et see mõjub Raadu positsioonile halvasti. Ja siis oli Raat omakorda jahmunud. Mis positsioonist inspektor rääkis! See, et Raat oli kirjanik, ei tähendanud veel ühiskondlikku positsiooni. Raat oli ema ja Paap tema laps, kellega ta käis kunagi pühapäevahommikuti Pääsküla jõge vaatamas. Nad läksid kahekesi ja jalgsi, et tee pikem oleks, ja Raat saaks kauem Paabuga kokku kuuluda. Need pühapäevahommikud olid Raadule pilgeni päikest täis, ka siis, kui päikest taevas ei olnud, ja päikesekiirteks on need silmapilgud tänini jäänud. Ent Raat oskas kokku kuuluda ainult väljaspool kodu, siis oli tal lapse jaoks aega ning ükski kodutalitus ei koputanud õlale. Ja ometi oli seesama päikeseline Paap teismelise eas rebinud lahti kõik ühtekuuluvuse köidikud ega tahtnud Raatu tänaval ära tundagi, ignoreerides teda täiesti. Ent Paap oli alaealine ja Raat alles vastutas tema tegude eest. Ta ei saanud Paapu jätta tänava kätte.

Mulle on laps tähtsam kui mu positsioon, vastas Raat, aga heatahtlik inspektor jäi oma seisukoha juurde ega võtnud Paapu arvele. Ta märkis, et see on ikkagi alles esimene ärajooksmine, mitte teine ega kolmas, ja et Paabul ei ole ka muid patte registris. Ent lahke inspektor korraldas siiski nii, et saatis Paabu koju, ja Paap ilmus tagasi, silmad ema käitumisehmatust täis. Ma poleks iialgi uskunud, et sina lähed miilitsasse, ütles ta. Sina! Oleksid sa mulle seda öelnud, ma poleks kodunt ära läinudki.

See oli veelkordne tõendus, et Raat oskas käituda piirsituatsioonides. Aga praegu ei olnud ju piirsituatsiooni! Või oli, kui Kirsika tagantjärgi Raatu süüdistas, teadmata, et täpselt samuti süüdistas Raat kunagi oma ema? Kõik kordub, ainult teisel tasandil ja väikese edasiminekuga. Kordub nagu Raat kordab ennast oma romaanides, kirjutab ikka ja jälle üht ja sedasama motiivi, ainult süvenenumalt ja põhjalikumalt, kuid uudsus oli hakanud kaduma või saanud valeks. Nii et kõik, mis on meie sees tallel, on tegelikult ema pärandus oma tütrele ja tütrelt omakorda oma tütrele. Ent Kirsikal olid ju ainult pojad?

Mis oli siis Kirsika edasiminek? Kas tema analüüsivõime, mida Raat ei vallanud? Vähemalt mitte nii noorelt nagu oli praegu Kirsika. Raat alles hakkas Kirsika kõrval seda tasapisi valdama. Tegi otsekui laps esimesi samme. Ka viimased päevad näitasid, kuidas ta arutas endamisi Sompat, et saada mineviku painest lahti. Mineviku veast, mida olid teinud teised ja ka tema ise. Ka tema ise. Nii et see oli areng, kui ta märkas oma vigu.

Raat muutus rahulikuks. Asjad hakkasid paika nihkuma. Suured sündmused said väikeseks ja väikesed sündmused pisikesteks, nii et neile ei tasunud enam mõelda. Lapsevalu oli olnud lapsevalu. See ei saanud enam olla päikesevarjutus, mis kattis ilusa päeva kinni. Ta pidi olema nagu Kirsika, kes ei lasknud ennast kinni katta. Kes tuli ta juurde, käes pisike nahkkaaneline raamat ja pani selle Raadu ette lauale.

Ma tahan sulle kinkida oma vaimse ärkamise luulet, ütles ta Raadule – ja Raat jäi Kirsikale otsa vaatama. Üllatunult. Kirsika sõnad hüppasid päeva keskmesse ja said sündmuseks, mida Raat ei osanud oodata. Ja kohe järgnes uus üllatus. Kirsika lubas Raadule kinkida ka mõtteid, mis olid nende luuletuste sünniajendiks.

Raat võttis veidi erutunult nahkkaanelise raamatu pihku ja luges:

Päeva sünd

Kas sa mäletad, kuidas mulle meeldis lapsepõlves valguse saabumise ajal olla voodis ärkvel? küsis Kirsika. Mulle meeldis vaadata mitte tuba, vaid õhku, kus asjade piirjooned olid ähmased ja moodustasid värvilisi mustreid. Mind võlus hämaruse energia. Valguse sündimise aeg.

Hiljem, kui ma juba suur olin, mõistsin, et täiskasvanud ei kannata valgust välja, nad ei suuda valgusega kokku kõlada. Sa sirutad küll ennast kõiksusesse, aga hing kaob ära nagu nähtamatu mõõde ja sa leiad ennast jälle asises päevas, kus igal asjal on oma kindel kuju. Päev on justkui neljakandiline…

Neljakandiline? Kust oli Raat seda sõna alles kuulnud? Kas mitte Ole suust, kui ta ütles: vanaema, ma ei taha mitte saia, vaid neljakandilist saia.

Päev on justkui neljakandiline, jätkas Kirsika, jäik oma vormidega. Ent päeva hakul annab vaimne kogemus päevale impulsi ja sa kannad selle vaimsuse ärkveloleku poole, mis oli minus juba lapsena olemas.

Raat kuulatas. Nii ei olnud Kirsika veel kunagi temaga rääkinud – ja Raadule meenusid ammused hommikud, millal Kirsika ta kõrval ärkas, vaatamas vaikusesse. Siis kuulas ta jälle edasi, mida Kirsika rääkis ega raatsinud kuulmetest kaotada sõnagi. Kirsika harutas otsekui Raadu enese mõtteid, mis olid aja jooksul sõlme läinud ja Raat oli need sõlmed unustanud. Või polnud tal püsivust neid sõlmi lahti pusida. Rääkis Raadu juttu oma sõnadega. Ei, need olid ikkagi Kirsika mõtted, Raat ei oleks osanud oma suguvõsast niimoodi rääkida kui Kirsika, kes tegi talle praegu selgeks tema esiemade olemuse, nende arengukäigu. Kirsika rääkis oma vaikse häälega, aga kindlalt, nagu oleks ta eneses seda mõtet kümme korda läbi mõelnud – või oligi? –, justkui oleks lugenud Raadule raamatust ette. Jah, kõik meie suguvõsa naised on alateadlikult püüelnud valguse poole, rääkis ta. Esiemad küll vähem nagu Sompa-muta, kes leppis ühiskonna poolt seatud raamidega ja kelle armastus ei olnud veel nähtav, kuigi see oli temas olemas. Sompa-muta elas talupoja põlvkonnas, kus töö ja armastus kuulusid kokku. Sinu ema aga hakkas armastust märkama kui iseseisvat hingejõudu. Tema hakkas kasvatama hingearmastust. Tema jaoks sai tähtsaks tunnete tundmine. Mäletad, sa oled mulle rääkinud, kuidas talle meeldis triikida pitse ja satse öösel, kui pere magas ja majas oli vaikus? Kui Sompa-muta hoolitses laste eest, siis sinu ema hakkas lapsi hellitama.

Raadul oli imelik kuulda Kirsika suu läbi oma emast. Kirsika, kes polnud vanaema peaaegu näinudki – Raadu ema oli tõvevoodisse jäänud, kui Kirsika hakkas kaheseks saama –, samuti oli vanavanaema maailm talle tundmatu ja ometi liikus ta seal sujuvalt ringi, nagu oleks elanud kogu aeg nendega koos. Veel rohkem koos kui Raat ise. Kas tõesti oli Raat jõudnud – millal? – oma ema ja vanaema maailmast nii palju talle jutustada, et see oli sulanud Kirsika mõttevoolu ja nüüd voolas korrastatult Raadusse tagasi ja mitte ainult korrastatult, vaid ta oli lisandanud sinna ka oma armastuse.

Raat mõtles, kust võttis Kirsika küll säärase jõu näha kõike läbi armastuse? Ja äkki nägi ka Raat midagi, mida ta oli juba unustanud, nägi oma silmade ees ema ja vanaema pesukappe, pilgeni täis hoole ja armastusega triigitud ning laotud pesuvirnu. Nüüd lisandusid sinna veel Kirsika omad, sama tikksirged ja puhtad, võib-olla veelgi puhtamad, sest Kirsikal oli pesumasin abiks. Ja siis nägi Raat veel üht riiulit, üht salariiulit, kust Kirsika võttis valge laudlina ja laotas selle Raadu ette lahti, aga linale ei ilmunud tassid ega kohvikann, vaid Kirsika mõtted. Või olid tassid ja kohvikann siiski laual ja Kirsika valas sinna oma mõtteid, mis ergutasid Raatu nagu kohv ergutab? Kirsika jutt voolas ja voolas ja Raat kuulas ja vaatas Kirsikat, kes oli kuulunud kunagi nii kindlalt ta külge, et lahtirebimine näis olevat võimatu ja ometi oli see juhtunud. Ent praegu sai olevik kiirrongiks, mis tuhises tema poole ja jättis mineviku endast kaugele, vähemalt valu, mis minevik oli Raadule tekitanud.

Raat vaatas nüüd minevikku Kirsika silmadega ja sai tütrelt teada, et Raadu jaoks oli tema ema Magdaleena maailm liiga asine. Rutiinne, nagu ütles Kirsika, ja ütles sedagi, et Raadul oli seal kitsas olnud.

Kui sa tahtsid enesega rahule jääda, pidid sa ema poolt aktsepteeritud ühiskonna raamidest läbi murdma ja sisenema omaenese mõttemaailma, seletas Kirsika. Sa hakkasid ennast raamatute abil teostama. Ja sinu lapsed murdsid omakorda sinu maailmast läbi, sest iga põlvkond liigub edasi. Andra jätkas sinu poolt alustatud eneseteostusega ning lisaks sellele lõhkus veel ühiskonna poolt ettekirjutatud abielumudeli. Ja minu enda vaimne arenemine on samuti raamide lõhkumine. „Päeva sünd“ kajastabki seda raamide ahistamist, kui peab elama märkide süsteemis, mitte aga nii nagu ma elan hommikutundidel.