Читать книгу Benito Cereno - Herman Melville - Страница 1

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. Tol ajal ei sõitnud neis vetes nii palju laevu kui praegu. Kapten tõusis, tõmbas riided selga ning läks laevatekile.

Hommik oli niisugune, nagu sel rannikul ikka. Ümberringi valitses hääletus ja vaikus, kõik oli hall. Ehkki kohati voogas meres pikkade ribadena ummiklainetus, näis, nagu oleks vesi liikumatu, ning veepind läikis otsekui rihveldatud tina, mis on sulatusahju vormis jahtunud. Taevas sarnanes halli mantliga. Rahutud hallid linnuparved liikusid üle veepinna nagu ähmased hallid udutombud ning segunesid pilvedega; nad lendasid madalalt ja siia-sinna, nagu pääsukesed enne tormi üle aasade lendavad. Nad olid otsekui varjud, mis ennustavad veelgi tumedamate varjude tulekut.

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu.

Kuid milliseid kahtlustusi võõra laeva nägemine ka oleks võinud põhjustada, oleksid need iga meremehe mõttest hajunud, nähes, et laev sadamasse sissesõidul kaldale ohtlikult lähedale tüürib – otse laevanina ees paistis üks veealune kari. Sellest oli aru saada, et tulija oli tundmatu mitte üksnes vaalalaeva kaptenile, vaid võõras ka sellel saarel; järelikult ei saanud ta olla mõni neis vetes tagaotsitav salapiiritusevedaja. Kapten Delano vaatles laeva suure huviga edasi, kuigi seda takistas udu, mis osaliselt varjas laevakere ning läbi mille hommikune valgus laeva kajutist paistis sama tükati nagu päike, mis selleks ajaks oli tõusnud silmapiiri kohale ning liikus nüüd ilmselt koos võõra laevaga sadama poole. Madalalt triivivate pilvede varjust võis näha laeva ainsat pahaendelist silma, mis indiaanlase kombel läbi oma pimeduse saya-y-manto1 pilu piilus, nagu Lima intriguante2 üle väljaku vaatab.

Ehk tekitas udu mingi pettekujutuse, kuid mida kauem kapten Delano võõrast laeva jälgis, seda imelikumad tundusid talle selle manööverdused. Peagi ei saanud ta enam aru, kas laev püüab sadamasse siseneda või mitte, või mida laev üldse tahab või kavatseb teha. Tuul, mis öösel oli natuke tugevnenud, oli nüüd üsna nõrk ja muutliku suunaga ning suurendas veelgi ilmset ebakindlust laeva liikumistes.

Lõpuks arvas kapten Delano, et laev on hädas, ning käskis oma vaalapüügipaadi vette lasta. Tüürimehe ettevaatlikust vastuseisust hoolimata tahtis kapten võõra laeva pardale minna ning see vähemalt sadamasse juhtida. Eelmisel ööl olid mõned tema mehed käinud kalastamas kaugematel kaljudel, mis enam vaalalaevalt ei paistnud, ning paar tundi enne päikesetõusu hea saagiga tagasi tulnud. Arvates, et võõras laev on ehk kaua avamerel seilanud, pani hea kapten selle meeskonnale kingiks paati mitu korvitäit kala ja asus teele. Võõras laev oli endiselt veealusele karile liiga lähedal ning kapten Delano kartis, et see võib laevale ohtlikuks saada. Ta hõikas oma meestele ning kiirustas võõra laeva meeskonda ohust hoiatama. Kuid veel enne, kui ta oma paadiga laeva juurde jõudis, tuul pööras, ning ehkki see polnud eriti tugev, tõukas tuul laeva eemale ning hajutas osaliselt laeva ümber hõljuva udu.

Kui kapten Delano lähemale jõudis ja laev tinaja umblainetuse taustal ja laevakeret tükati ümbritsevate uduräbalate vahelt peaaegu täielikult paistma hakkas, näis see talle nagu mõni valgeks lubjatud klooster pärast äikesevihma kusagil Püreneedes suitsukarva kaljul. Kuid see polnud üksnes kujuteldav sarnasus, mis kapten Delanot hetkeks arvama pani, et tema ees on laevatäis munkasid. Eemalt paistis läbi uduvine reelingu kohal tõepoolest hulganisti munga peakotte, läbi avatud illuminaatorite aga võis aeg-ajalt ähmaselt näha teisi tumedaid kogusid, kes liikusid ringi nagu dominiiklased oma kloostrites.

Kuid kui kapten Delano veelgi lähemale jõudis, hajus see mulje ning talle sai selgeks, mis laev see tegelikult oli – esmaklassiline Hispaania kaubalaev, mis muu väärtusliku lasti kõrval vedas ka neegerorje koloonia ühest sadamast teise. See oli tõeliselt suur ja oma aja kohta väga ilus laev, nagu neid tollal selles ookeanis võis näha; vahel asendasid need Acapulcost aardeid vedavaid laevu või kunagisi Hispaania kuninga laevastiku fregatte, mis säilitasid nagu vanad Itaalia paleed peremeeste allakäigust hoolimata märke oma endisest väärikusest.

Mida lähemale vaalapüügipaat võõrale laevale jõudis, seda selgemaks sai kapten Delanole, et laeva imelik piibusavikarva värv oli tingitud lohakusest ja laeva hooldamata jätmisest. Purjepeelid, köied ja suur osa reelingust paistsid olevat mustusekorraga kaetud, sest polnud enam tükil ajal kaabitsat, tõrva ega pintslit näinud. Laeva kiil näis olevat parandatud, laevakaared kokku lapitud, ning laev ise oli otsekui Ezekieli Kuivanud Luude orust3 vette lastud.

Oma praegusest kasutusest hoolimata ei paistnud, et laeva üldist välimust või taglastust oleks oluliselt muudetud sellest ajast saadik, kui see oli veel Froissart’i4 stiilis sõjalaev. Kuid suurtükke polnud laeval näha.

Marss-saalingud olid suured ning kinnitatud põikvarbadega, mis kunagi olid moodustanud kaheksanurkse võrgu, kuid olid nüüd viletsas seisukorras. Need rippusid pea kohal nagu kolm kokkuvarisenud linnumaja, millest ühes võis näha veeblingil istumas valget kirri, imelikku, tuima, otsekui kuutõbist lindu, keda merel võib sageli palja käega püüda. Kannatada saanud ja viletsas olukorras sakilise katuseservaga rajatis laevaninas meenutas vanaaegset, kunagi ammu rünnakuga vallutatud ning siis kõdunema jäetud kahuritorni. Ahtri tühjast luksuskajutist, mille illuminaatorid olid soojast ilmast hoolimata kõvasti suletud ja aknapraodki kinni topitud, said alguse kaks kõrgel asuvat kvarterrõdu, mille balustraadid olid siin-seal kaetud kuiva, kergesti süttiva meresamblaga; need tühjad rõdud rippusid mere kohal, otsekui oleks see Veneetsia Suur kanal. Kuid peamine mälestis hääbunud hiilgusest oli kilbitaoline suur ovaalne puulõige ahtris, millel võis näha peenelt nikerdatud Kastiilia ja Leoni vappe, mida ümbritsesid mütoloogilised ja sümboolsed kujutised, üleval keskel võis näha tumedat maskis saatürit, kes hoidis jalga maas vingerdava ja samuti maskis kogu kaelal.

Polnud päris kindel, kas laevaninas oli mingi ehiskuju või oli tegemist lihtsa terava laevaninaga, sest see laevaosa oli mähitud purjeriidesse, kas selleks, et seda parandamise ajal katta või selle pehastunud seisukorda viisakalt varjata. Purjeriidest allpool pjedestaalitaolise astme esiküljele oli keegi, otsekui mõne meremehe veidra tuju ajel, värviga või kriidiga kritseldanud: „Sequid vuestro jefe ” (järgne oma juhile). Kõrval, tuhmunud nimetahvlil aga oli uhkete, kunagi kullatud trükitähtedega maalitud laeva nimi „SAN DOMINICK”. Igat tähte uuristasid pikkade vasknaeltena roostejutid, tumedad mererohuvanikud aga õõtsusid nime kohal iga kord, kui laevakere surnuvankrina kõikus.

Kui paat lõpuks pootshaagiga laevaninast laeva keskosa kohale reelinguava poole juhiti, riivas paat, veel neli tolli laevakerest eemal, kiiluga kõvasti mingi veealuse korallrahnu taolise asja vastu. See osutus kämpunud nuivähkide kobaraks, mis põiskasvajana laevakülje veealuse osa külge oli kinnitunud ning andis tunnistust sellest, et laev oli seisnud neis vetes muutliku suunaga tuultes ja pikkades tuulevaikustes.

Kui külaline laeva pardale ronis, ümbritses teda otsekohe käratsev salk valgeid ja mustanahalisi, ehkki viimased olid suuremas ülekaalus, kui oleks võinud oodata neegreid vedavast kaubalaevast, milleks võõras laev osutus. Üksmeelselt ja otsekui kooris rääkisid kõik oma kannatustest, arvukad neegrinaised veel kõige halavamalt ja tundeküllasemalt. Skorbuut ja palavik olid neid, eriti hispaanlasi, hulganisti ära viinud. Kap Hoorni neeme juures olid nad üle noatera laevaõnnetusest pääsenud, siis aga olid tuulevaikuse tõttu hulk aega paigal seisnud: nüüd oli neil toit otsakorral ja vesi peaaegu täiesti otsas ning nende huuled olid parkunud.

Sellal kui kõik kapten Delanole innukalt oma lugu jutustasid, püüdis mees pilguga haarata nii rääkijate nägusid kui ka igat üksikasja enda ümber.

Mulje, mis jääb merel, eriti võõrastes vetes seisva ja arvuka, raskesti määratletava, nagu laskaritest5 ja Manila meestest koosneva meeskonnaga suure laeva pardale minnes, erineb kummalisel kombel alati muljest, mis tekib võõral maal võõraste inimeste juurde võõrasse majja sisenedes. Nii maja kui ka laev, üks oma seinte ja kardinatega, teine oma kaitsevallitaolise kõrge reelinguga, varjavad kuni viimase hetkeni oma sisemust. Kuid laeva puhul lisab ootamatult ja täielikult avanevale vaatepildile selles kihavast elust oma võlu veel selle erinevus ümbritsevast tühjast veeväljast. Laev tundub olevat kuidagi ebareaalne: võõrapärased riided, liigutused ja näod moodustavad otsekui veesügavusest esile kerkinud ähmase elava pildi, mida vetevood kohe jälle tagasi nõuavad.

Võib-olla võiks sel viisil püüda kirjeldada neid tegureid, mis kapten Delano esimest muljet mõjutasid. Rahulikul vaatlusel oleks ta ehk märganud veel mõndagi tavatut, eriti nelja silmatorkavat elatanud halliseguste juustega neegrit, kelle pead olid nagu mustad kuivanud pajuladvad ning kes erinevalt all valitsevast möllust istusid nagu s nksid, üks paremparda ankrutalal, teine vasakpardal ning ülejäänud kaks meest vastakuti mastidest eespool, teine teise reelingu ääres. Kõigil olid käes vanad keermest lahti harutatud köiejupid ning nad näppisid neid rahulikult ja enesega rahulolevalt takkudeks, mille väikesed hunnikud juba nende kõrval kerkisid. Oma töö juures laulsid nad vahetpidamata tasa ja ühetooniliselt, nagu paljud hallipäised torupillimängijad matusemarsiks oma pilli töristavad.

Kvartertekk läks üle avaraks ahtritekiks, mille eesäärel istusid, jalad ristis, takunäppijate kombel otsekui poodiumil umbes kaheksa jalga üldisest sagimisest kõrgemal ühes reas ja ühtlaste vahedega veel kuus musta meest, igaühel väike roostes kirves käes, mida ta nagu nõudepesija telliskivi ja riideräbalaga nühkis. Iga kahe mehe vahel oli väike virn kirveid, roostes terad püsti, mis samasugust töötlemist ootasid. Kui neli takunäppijat vahel korraks mõne all sagiva mehe poole pöördusid, siis kuus kirveihujat ei rääkinud teistega ega sosistanud ka isekeskis, vaid olid süvenenud oma töösse. Üksnes vahetevahel lõi neis välja neegrite eriline kalduvus ühendada tööd meelelahutusega ning nad lõid oma kirveid paarikaupa külgepidi kokku nagu taldrikuid ja tekitasid sellega koletut lärmi. Erinevalt teistest näisid kõik kuus olevat jämedakoelised ja harimatud aafriklased.

Kuid kapten Delano pilk, mis peale nende kümne mehe haaras ka hulganisti vähem silmapaistvaid tegelasi, peatus neil vaid hetkeks. Ümberringi valitsev lärm tegi külalise kärsituks ning ta hakkas otsima meest, kes võiks olla laeva kapten.

Kuid otsekui sooviga lasta oma kannatavatel hoolealustel endil nende lugusid jutustada või püüdega esialgu nende halamist vaos hoida, seisis hispaanlasest kapten osavõtmatult kõrval. Kapten oli härrasmehelik, tagasihoidlik ning paistis esmapilgul olevat noor mees. Kapteni rõivad olid erakordselt uhked, kuid tema näost võis näha, et ta oli veetnud unetuid öid murelike ja rahutute mõtete küüsis. Mees nõjatus vastu grootmasti ning silmitses kord igavlevalt ja loiult erutatud käratsejaid ning seejärel nukralt oma külalist. Kapteni kõrval seisis väikest kasvu must mees, kelle tahumatute joontega näos, mille ta aeg-ajalt lambakoera kombel hispaanlase poole tõstis, peegeldus ühteaegu kurbus ja kiindumus.

Ameeriklane trügis läbi rahvasumma hispaanlase juurde, kinnitas talle, et tunneb neile kaasa, ja pakkus oma abi, mida iganes ta suutis anda. Hispaanlane vastas algul vaid väärikate ja jäigalt viisakate tänusõnadega, kusjuures tema rahvusele omast äärmist viisakust varjutas mehe tervisehädast tingitud sünge meeleolu.

Kuid kapten Delano ei raisanud aega niisama vastastikusteks viisakusavaldusteks, vaid läks tagasi reelinguava juurde ning laskis üles tuua korvid kaladega. Kuna tuul oli endiselt nõrk ning oli näha, et kulub veel mõni tund, enne kui laeva ankrukohta saab juhtida, palus ta oma meestel tagasi vaalapüügilaeva juurde sõuda ning tuua sealt nii palju vett, kui paadi kandevõime seda lubas, samuti värsket leiba, mida laevakokal parajasti juhtus olema, ning kõik järelejäänud kõrvitsad, kast suhkrut ja tosin tema isiklikku pudelit siidrit.

Vaevalt mõni minut pärast paadi lahkumist saabus kõigi nördimuseks täielik tuulevaikus ning koos mõõna algusega hakkas laev abitult tagasi merele triivima. Kuid kapten Delano arvas, et see ei kesta kaua ning püüdis võõraid lohutada. Seejuures tundis ta suurt rahuldust, et – tänu sellele, et ta sageli piki Lõuna-Ameerika põhjarannikut oli seilanud – ta sai selles olukorras inimestega üsna vabalt nende emakeeles rääkida.

Üksinda nende keskele jäänud, märkas ta peagi asju, mis süvendasid tema esmaseid muljeid, kuid tema imestuse summutas kaastunne, mida ta tundis nii hispaanlaste kui ka mustanahaliste vastu, sest ilmselt kannatasid kõik vee- ja toidupuuduse all. Näis, et pikka aega kestnud kannatused olid neegrites esile toonud nende halvemad iseloomujooned, kuid samal ajal nõrgendanud hispaanlaste autoriteeti nende seas. Kuid säärases olukorras polnud selles midagi imelikku. Maa- ja mereväes, linnas ja perekonnas – isegi looduses – on häda see, mis kõige enam korda õõnestab. Kuid kapten Delano arvas siiski, et olnuks Benito Cereno energilisem mees, poleks ta laeval säärast korralagedust lubanud. Kuid hispaanlasest kapteni kehaline ja vaimne mannetus, kas siis loomupärane või raskustest tingitud, oli liiga ilmne, et seda oleks saanud mitte märgata. Kaptenit vaevas pidev masendus, otsekui oleks tema lootusi nii kaua petetud, et nüüd, kus need näisid täituvat, ei lubanud ta endal enam loota ning väljavaade samal päeval või vähemalt õhtul ankrusse heita, oma meestele küllaldaselt vett saada ning ühe teise kapteniga nõu pidada ja sõprust sobitada ei paistnud teda märgatavalt ergutavat. Mehe vaimus polnud enam südikust, võib-olla oli see veelgi tõsisemalt kahjustatud. Suletud nende tammepuust seinte vahele, sunnitud piirduma kapteni rutiinse ringkäiguga, mis talle vastu hakkas, liikus ta ringi nagu mõni raskemeelne abt, peatus vahetevahel, võpatas või jäi üksisilmi vahtima, hammustas huulde, näris küüsi, punastas, kahvatas, sikutas ennast äkki habemest ja avaldas muidki märke äraolevast või tusasest meeleolust. See haiglane vaim pesitses, nagu juba mainitud, haiglases kehas. Benito Cereno oli keskmist kasvu, kuid polnud ilmselt kunagi olnud tugeva kehaehitusega ning nüüd oli temast kannatada saanud närvide tõttu jäänud vaid luu ja nahk. Ilmselt oli tal hiljuti avastatud ka mingi kopsuhäda. Ta hääl kõlas kähedalt, peaaegu kähiseva sosinana, nagu poleks tal kopsudest palju alles. Polnud siis ime, et kui ta säärases olekus ringi tuigerdas, tema isiklik teener tal kartlikult järel käis. Vahel ulatas neeger oma peremehele käsivarre või aitas tal taskurätiku taskust välja võtta. Neid ja muidki teeneid osutas ta säärase kiindunud agarusega, mis muutis need abistamised peaaegu pojalikuks või vennalikuks hoolitsuseks.

Märganud mustanahaliste üldist kärarikast sõnakuulmatust ning seda, mida ta pidas valgete morniks saamatuseks, tundis kapten Delano inimlikku rahuldust, kui vaatas Babo alati laitmatut käitumist.

Kuid nii, nagu ei suutnud seda teha teiste halb käitumine, ei suutnud ka Babo kiiduväärne tegutsemine üles raputada pooleldi peast segi läinud don Benitot tema süngest loidusest. Mitte et hispaanlane oleks külalisele just sellise mulje jätnud. Esialgu arvas kapten Delano, et hispaanlase isiklik rahutus on seotud laevalolijate üldise painega. Kuid kapten Delanole tegi tõsist muret see, mis talle hetkel tahtmatult tundus olevat don Benito ebasõbralik ükskõiksus tema vastu. Ka hispaanlase käitumises avaldus mingi kibestunud ja sünge põlgus, mida ta ei paistnud vaevuvatki varjama. Kuid talle appi tulnud ameeriklane seletas seda meest piinava haigusega, sest ta oli ennegi näinud inimesi, kelles pikk haigus oli kaotanud igasuguse võime teiste vastu sõbralik olla, otsekui peaksid nad õigeks, et kui nemad oleksid sunnitud vaid musta leiba sööma, siis tuleks igaühte, kes neile läheneb, kaudselt mõne solvangu või halvustusega panna sedasama tegema.

Kuid peagi hakkas kapten Delano mõtlema, et oli ehk hispaanlast liiga kergekäeliselt arvustanud ega ilmutanud tema vastu piisavalt halastust. Talle ei meeldinud küll don Benito kinnine olek, kuid hispaanlasest kapten käitus ühtviisi tagasihoitult kõigiga peale oma isikliku teenri. Isegi ametlikke ettekandeid, mida mõni tema alam (olgu siis valge, mulatt või mustanahaline) meretavade kohaselt don Benitole tegi, oli tal vaevu kannatust kuulata, ilma et ta oleks sellesse oma põlastavat ja vastumeelset suhtumist näidanud. Sellistel puhkudel käitus ta nii, nagu ilmselt oli kunagi käitunud tema kroonitud kaasmaalane kuningas Karl V vahetult enne oma troonist loobumist ja erakuks hakkamist. See tusane ja vastumeelne suhtumine oma ametisse nähtus peaaegu kõiges sellega seonduvas. Ta oli niisama uhke kui tujukas ega suvatsenud isiklikult kellelegi käsklusi jagada. Kui oli vaja mingit korraldust anda, usaldas ta selle tegemise oma teenrile, kes saatis käskluse, kuhu vaja, kas siis hispaanlastest või orjadest meeste kaudu, kes pidevalt ja ootevalmilt don Benito ümber tiirlesid nagu paažid või lootskalad. Nähes seda loidu ja sõnaahtrat, tagasihoidlikku ja teovõimetut meest ringi liikuvat, poleks ükski maarott osanud arvata, et selles mehes peitub käskija, kellest merel olles polnud ühtki kõrgemat võimu.

Seega näis hispaanlase tagasihoidlikkus olevat tahtmatu ja põhjustatud tema meeltesegadusest. Kuid tegelikult võis tema tagasihoidlikkus olla ka mõnel määral sihipärane. Kui see nii oli, järgis ta seda jäist, kuid kohusetundlikku tegutsemisviisi, mille on suuremal või vähemal määral omaks võtnud kõik suurte laevade kaptenid, kes ei ilmuta vähimalgi määral oma võimu – välja arvatud erilistes hädaolukordades –, kuid samas loobuvad igasugusest suhtlemisest ning muutuvad elusast inimesest kiviks või pigemini laetud kahuriks, millel enne tulistamisvajadust pole midagi öelda.

Don Benitot selle pilguga vaadates näis loomulik, et pika vaoshoituse tulemusel oli tal tekkinud mingi väärastunud harjumus ning et laevas hetkel valitsevast olukorrast hoolimata oli hispaanlane säilitanud käitumismalli, mis, kui tahes süütu – või sobiv – hästi varustatud laeval, nagu „San Dominick” seda reisi alustades võis olla, tundus nüüd kõike muud kui kohane. Kuid ehk mõtles hispaanlane, et kaptenid on nagu kaubad: neid tuleb iga hinna eest hoolega hoida. Kuid tõenäolisemalt oli see juhtimisest loobumine katse varjata oma meeltesegadust – see polnud tema tõeline käitumismall, vaid pelgalt väike nipp. Ent hoolimata sellest, kas don Benito käitumine oli teeseldud või ehtne – mida enam kapten Delano selles vaoshoitust märkas, seda vähem häiris teda mehe kinnine olek temaga suhtlemises.

Tema mõtted ei tegelnud üksnes kapteniga. Harjunud vaikuse ja korraga, mis valitses vaalalaeva ühtseks pereks sulanud meeskonnas, torkas talle korduvalt silma hädasolijate häälekas sagimine „San Dominicki” pardal. Ta märkas mitte üksnes jämedaid korrarikkumisi, vaid ka viisakuse puudumist. See kõik oli kapten Delano meelest põhiliselt tingitud sellest, et tekil puudusid vanemad laevamehed, kes tähtsamate ülesannete kõrval täidavad rahvarohkemal laeval ka politsei aset. Tõsi küll, mehed, kes köisi takkudeks näppisid, näisid vahel täitvat oma mustanahaliste kaasmaalaste hulgas korravalvuri ülesannet, kuid ehkki neil mõnikord õnnestus meeste vahel puhkenud väiksemaid tülisid summutada, ei suutnud nad eriti või üldse mitte üldist rahu saavutada. „San Dominicki” pardal valitses õhkkond nagu üle Atlandi ookeani seilaval väljarändajaid täis laeval, mille arvukatest elusolenditest koosnevas lastis on kindlasti neid, kellest pole rohkem tüli kui korvpakenditest ja kaubapallidest, kuid kelle sõbralikest etteheidetest oma viisakusetutele kaaslastele on vähem kasu kui laevamehe ebasõbralikust käsust. „San Dominickil” puudusid väljarändajate laeval leiduvad karmid vanemad laevamehed. Selle laeva tekkidel polnud näha isegi kõige tavalisemat tekimadrust.

Külalist hakkas huvitama, mis õnnetused need võisid olla, mis laeva vanematest meeskonnaliikmetest olid ilma jätnud ja mille tagajärgi nüüd võis näha. Ehkki hädaldamisest, millega teda oli laeval vastu võetud, oli ta saanud mingi ettekujutuse laeva senisest reisist, polnud tal vähimatki aimu selle üksikasjadest. Kahtlemata oskas kapten kõige paremini nende kohta selgitusi anda. Algul polnud külaline tahtnud hakata seda temalt pärima, sest kartis jahedat keeldumist. Kuid lõpuks, julgust kogunud, pöördus ta don Benito poole ning väljendas jällegi oma heatahtlikku huvi, lisades, et kui tema (kapten Delano) teaks neid tabanud õnnetuste üksikasju, saaks ta neid ehk paremini aidata. Kas don Benito ei tahaks talle kogu lugu jutustada?

Don Benito kõhkles; siis aga nagu kuutõbine, keda on äkki segatud, vaatas ilmetult oma külalisele otsa ning langetas seejärel pilgu lauale. Ta jäi sellesse asendisse nii kauaks, et kapten Delano peaaegu sama hämmeldunult ning tahtmatult peaaegu sama ebaviisakalt talle äkki selja pööras ning läks ühe hispaanlasest laevamehe juurde, et oma küsimusele vastust saada. Kuid vaevalt oli ta viis sammu teha jõudnud, kui don Benito ta innukalt tagasi kutsus, oma äsjase hajameelsuse pärast vabandust palus ning teatas, et on valmis talle kõigest rääkima.

Peaaegu kogu aja, mil don Benito oma lugu jutustas, seisid mõlemad kaptenid peateki tagumises otsas. See oli kapteni jaoks eraldatud koht ning läheduses polnud kedagi peale teenri.

„Sellest on nüüd sada üheksakümmend päeva,” alustas hispaanlane oma käheda sosinaga, „kui see laev koos vanemate meeskonnaliikmete ja madrustega ning arvukate kajutireisijatega – kokku umbes viiekümne hispaanlasega – Buenos Airesest Lima poole teele asus, lastiks tavalised kaubad, mate ja muud sedalaadi asjad. Lisaks muule oli laeval ka hulk neegreid,” lisas ta ja osutas ettepoole. „Nagu näete, on neid nüüdseks jäänud vaid sada viiskümmend, kuid siis oli neid üle kolmesaja hinge. Kap Hoorni juures tabas meid tugev torm. Ühe hetkega kadusid öösel kolm minu parimat laevameest ja viisteist madrust koos grootraaga: purjepeel murdus nende all aasades, kui nad pootshaakidega püüdsid jäist purje alla tõmmata. Selleks, et laevakeret kergemaks saada, heideti raskemad kotid matega merre, enamik veevaate aga kinnitati köitega tekile. Ning see viimane vajadus koos pikkade viivitustega saigi lõpuks kõigi meie kannatuste põhjuseks. Kui –”

Nüüd tabas kaptenit säärane köhahoog, et ta pidi peaaegu minestama: ilmselt oli selle põhjuseks vaimne kurnatus. Teener toetas teda ning, võtnud taskust likööripudeli, surus selle talle huultele. Kapten elustus natuke. Kuid tahtmata teda toeta jätta, kuni ta täielikult toibub, hoidis mustanahaline ühe käega veel oma peremehe ümbert kinni ning samal ajal jälgis pilguga tema nägu, otsekui ootaks märke mehe täielikust toibumisest või siis uuest nõrkemisest.

Hispaanlane jätkas, kuid katkendlikult ja segaselt nagu unes.

„Taevas küll! Selle asemel, mida ma olen pidanud läbi elama, oleksin ma olnud valmis ükskõik milliseid torme taluma, aga –”

Kaptenit tabas endisest veel tugevam köhahoog, ning kui see möödus, vajus ta, huuled punaseks värvunud ja silmad suletud, raskelt oma toetaja õla najale.

„Ta sonib. Ta mõtles katku, mis tormile järgnes,” õhkas teener kurvalt. „Mu vaene, vaene isand!” Ta ringutas üht kätt, teisega aga pühkis peremehe suud. „Aga kannatust, senjoor,” pöördus ta jällegi kapten Delano poole. „Need hood ei kesta kaua: peagi on isand jälle vormis.”

Toibunud, jätkas don Benito oma lugu, kuid kuna ta tegi seda väga katkendlikult, toome sellest ära vaid põhilise.

Nagu selgus, puhkes laeval pärast seda, kui torm oli laeva Kap Hoorni lähistel mitu päeva pillutanud, skorbuut ning viis endaga hulganisti kaasa nii valgeid kui ka musti. Kui nad lõpuks Vaiksesse ookeani jõudsid, olid nende purjed rebenenud ja purjepeeled purunenud ning ellujäänud meremehed, kellest enamik olid õige hädised, ei suutnud kõigega toime tulla. Tugev tuul ei võimaldanud laeva otse põhja juhtida ning palju päevi ja öid triivisid nad loode suunas, kus tuul äkki vaibus ning laeva lämbes tuulevaikuses tundmatusse vette jättis. Veevaatide vähesus osutus nüüd meestele sama hukatuslikuks, kui seda varem oli olnud nende olemasolu. Veevarude nappus põhjustas või vähemalt süvendas ohtlikku palavikku, mis tabas laevamehi skorbuudi järel. Pikast tuulevaikusest tekkinud erakordse kuumuse tõttu viis palavik veevoogudena peagi endaga kaasa terveid aafriklaste perekondi ning suhteliselt veelgi enam hispaanlasi, õnnetu saatuse tahtel kõik vanemad meeskonnaliikmed. Seepärast ei saanud tuulevaikusele järgnenud tugevas läänetuules juba rebenenud purjesid kokku lappida, need tuli lihtsalt alla lasta ning nii muutusid need aegapidi praegusteks räbalateks. Selleks, et kaotatud laevameestele asendajaid leida ning vee- ja purjedevarusid täiendada, suundus kapten esimesel võimalusel Valdiviasse, Tšiili ja Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsemasse tsiviliseeritud maailma sadamasse, kuid kui ta rannikule lähenes, takistas udu teda sadamat nägemast. Peaaegu meeskonnata, peaaegu purjedeta ja veeta jäänud laevalt tuli järjest surnuid merre heita, samas aga pillutasid „San Dominicki” siia-sinna muutlikud tuuled, viisid kaasa hoovused või kinnitusid selle kerele kasvud tuulevaikuste ajal. Metsa eksinud inimese kombel liikus laev korduvalt sama teed tagasi.

„Aga kõigi nende hädade ajal olin ma tänulik nendele neegritele, keda te näete,” jätkas don Benito kähedalt ning pöördus vaevaliselt, oma teenri embuses pooleldi ümber. „Ehkki nad teie harjumatule silmale paistavad sõnakuulmatud, käitusid nad selles olukorras rahulikumalt, kui isegi nende omanik oleks osanud arvata.”

Seejärel muutus ta hääl nõrgemaks ja katkes siis. Jällegi hakkas ta sonima, kuid võttis siis enda kokku ning jätkas juba selgemalt.

„Jah, nende mustade omanikul oli täiesti õigus, kui ta mulle kinnitas, et neil pole vaja mingeid ahelaid ning et tavaliselt on tema neegrid transpordi ajal alati laevatekil – mitte trümmis nagu ginealased – neid on algusest peale lubatud teatud piirides vabalt ringi liikuda.”

Jällegi tabas meest nõrkusehoog – ta hakkas sonima –, kuid toibunud, jätkas taas:

„Kuid taevas ise teab, et Babole võlgnen ma tänu mitte üksnes oma elu, vaid ka selle eest, et ta aitas maha rahustada ka oma harimatuid vendi, kui neil vahetevahel tekkis kiusatus nuriseda.”

„Ah, isand,” õhkas mustanahaline ja langetas pea. „Ärge rääkige minust. Babo pole keegi: Babo on üksnes oma kohust täitnud.”

„Milline ustav mees!” hüüatas kapten Delano. „Ma kadestan teid, don Benito, säärase sõbra pärast: orjaks ei suuda ma teda nimetada.”

Kui isand ja teener niiviisi tema ees seisid, must mees valgele toeks, pidi kapten Delano paratamatult mõtlema, kui kaunis on suhe, milles ühelt poolt avaldub selline ustavus, teiselt poolt aga usaldus. Selle vaatepildi mõju süvendas veelgi erinevus meeste riietes, mis tähistas nende seisusevahet. Hispaanlasel oli seljas tumedast sametist avar tšiili stiilis jakk, valged liibuvad püksid ja sukad hõbepannaldega põlvedel ja pöiaselgadel, peas peen kõrge pealaega õlgsombreero, vöösõlmest rippus hõbedases tupes kitsas mõõk, mis Lõuna-Ameerika härrasmehe jaoks on siiani pigem tarbeese kui kaunistus rõivaste juurde. Välja arvatud hetkedel, kui mehe närvilised tõmblused tema riideid viltu sikutasid, oli tema riietus teatud mõttes väljapeetud, mis imelikul kombel erines näotust korratusest ümberringi, eriti grootmastist eespool rämpsuga kaetud getos, mis oli eranditult mustade päralt.

Teenri aisaks kehakatteks olid laiad püksid, need olid jämedakoelisest riidest ja lapitud ning ilmselt tehtud mõnest vanast topipurjest. Püksid olid puhtad, vöökohalt takuse nööriga kinnitatud. Need püksid ja vahetevahel tema näole ilmuv rahulik ja puhuti halvakspanev ilme muutsid ta natuke frantsiskaani kerjusmunga sarnaseks.

Ehkki aja ja koha jaoks sobimatu, vähemalt otsekohese mõtlemisega ameeriklase silmis, ning kummalisel kombel säilinud kõigile teda tabanud hädadele vaatamata, poleks don Benito riietus, vähemalt stiililt, olnud uhkem tema seisuses lõuna-ameeriklaste riietusest. Kuigi don Benito oli parajasti teel Buenos Airesest, oli ta väitnud, et on pärit Tšiilist ning elab maal, kus inimesed üldiselt polnud üle läinud lihtsamale riietusele: pintsakule ja kunagi labaseks peetud meestepükstele, vaid säilitasid teatud muudatustega oma rahvariided, mis olid kõige värvikamad kogu maailmas. Kuid oma kehva reisilooga ja mehe enda kahvatu näoga oli hispaanlase riietus nii kokkusobimatu, et mees peaaegu sarnanes hädise õukondlase, kes katku ajal mööda Londoni tänavaid tuigerdab.

Hispaanlase loos huvitasid kapten Delanot kõige enam mainitud pikad tuulevaikuseperioodid. Laiuskraade arvestades äratasid need temas natuke imestust ning veelgi imelikum tundus talle asjaolu, et laev oli nii kaua sihitult ringi triivinud. Muidugi ei avaldanud ameeriklane oma arvamust, vaid süüdistas laeva seisakutes vähemalt osaliselt laevameeste saamatust ja viletsat laevajuhtimisoskust. Ta silmitses don Benito väikesi, kollaka nahaga käsi ning oletas, et noor kapten polnud juhtinud laeva klüüsist, vaid kajutiaknast, ning kui lugu oli selline, siis polnud ime, kui asjatundmatus, noorus, haigus ja aristokraatlik päritolu mängisid kõiges oma osa. Säärane oli kapten Delano demokraatlik järeldus.

Kuid don Benito loo lõpuni kuulanud, sai kapten Delanos osavõtlikkus võidu kriitiliste mõtete üle ning ta avaldas jällegi hispaanlasele oma kaastunnet ja tõotas mitte üksnes jätkata tema ja teiste pardalviibijate esmaste eluliste vajaduste rahuldamist, vaid ka aidata tal tagada pidevat veega varustamist, hankida tema laevale purjed ja taglastuse ning, ehkki see talle kerge polnud, anda talle ajutiselt pootsmaniks ja vanemateks tekimadrusteks kolm oma parimat meremeest, et laev saaks kohe edasi Concepcioni poole purjetada, kust see pärast kordaseadmist jätkaks teekonda oma sihtkohta, Limasse.

Selline suuremeelsus ei jätnud isegi haigele kaptenile mõju avaldamata. Tema nägu lõi rõõmust särama; innukas ja õhevil, vastas ta võõra siirale pilgule. Teda näis valdavat tänutunne.

„Erutus mõjub isandale halvasti,” sosistas teener ning, haaranud don Benitol käsivarrest, juhtis mehe rahustavate sõnade saatel kõrvale.

Kui don Benito tagasi pöördus, märkas ameeriklane kurvastusega, et hispaanlase lootusepuhang oli olnud sama lühiajaline ja palavikuline nagu äkiline puna ilmumine tema põskedesse.

Peagi vaatas võõrustaja rõõmutu pilguga ahtriteki poole ning kutsus oma külalise sinna, et nautida seda vähest tuuleõhku, mida seal loodetavasti võis tunda. Nagu hispaanlase loo jutustamise ajal, nii võpatas kapten Delano hiljemgi paaril korral, kui kirveteritajate järjekordset relvatäristamist kuulis. Ta mõtles endamisi, miks küll meestel lasti niiviisi teiste juttu segada, eriti veel laeva selles osas ja haige inimese kõrvu häirides. Pealegi nägid kirved välja ebameeldivad ning nende teritajad veelgi enam, seepärast võttis kapten Delano oma võõrustaja kutse vastu küll näilise heameelega, kuid tegelikult teatud vastumeelsusega ning isegi hirmuga. Pealegi käitus don Benito sobimatute etiketireeglite kohaselt, mida muutis veelgi ängistavamaks mehe kaame nägu, ning käis kastiillase kummardustega külalisele peale, et ta esimesena laevatrepist üles kõrgemale tekiosale roniks. Üleval istusid neli relvakandjat ja tunnimeest ähvardavalt kahekaupa reas, üks kummalgi pool ülemist trepiastet. Kapten Delano astus ettevaatlikult meeste vahelt läbi ning kui nad talle selja taha jäid, tundis oma sääremarjades nõksatust, otsekui oleks kadalipust läbi tulnud.

Kuid kui ta ringi vaatas ja nägi kogu meeste rida, kes, ükskõiksed kõige muu vastu, leierkastimängijatena juhmilt oma tegevusega ametis olid, pidi ta tahtmatult oma närvitsemise ja hirmu üle muigama.

Kui ta don Benito kõrval seisis ja alumistele laevatekkidele vaatas, hämmastas teda järjekordne näide juba mainitud allumatusest. Kolm musta ja kaks hispaanlasest poissi istusid koos kirvehunnikul ning kraapisid puhtaks algelist puutaldrikut, millel hiljuti oli toitu valmistatud. Äkki, ärritunud ühe oma valge kaaslase öeldud sõnast, haaras üks must poiss noa ning lõi sellega valget poissi, tekitades talle veritseva haava.

Kapten Delano küsis hämmeldunult, mida see pidi tähendama, mille peale kaame Benito loiult vastas, et poiss tegi üksnes nalja.

„Kena nali küll, peab ütlema,” tähendas kapten Delano. „Kui säärane lugu oleks „Poissmehe Rõõmu” pardal juhtunud, oleks sellele otsekohe järgnenud karistus.”

Nende sõnade peale saatis hispaanlane ameeriklase poole järjekordse ootamatu, ainitise ja pooleldi hullumeelse pilgu, langes siis tagasi tardumusse ning vastas: „Muidugi, muidugi, senjoor.”

Kas on see abitu kapten üks neid üksnes nime poolest kaptenitest, kes pigistavad kinni silma selle ees, millele tema hammas ei hakka? mõtles kapten Delano. Pole kurvemat vaatepilti kui kapten, kes on seda vaid nime poolest.

Ta vaatas takunäppija poole, kes oli püüdnud poisse lahutada. „Minu meelest, don Benito, oleks teil kasulik kõiki oma musti, eriti nooremaid, tegevuses hoida, olgu ülesanne nii kasutu kui tahes ja ükskõik, mis laevaga juhtub. Isegi minu väikeses meeskonnas on see vältimatu. Kord panin ma oma meeskonna kvarterteki jaoks mattidele narmasääriseid tegema, sellal kui ma juba tervelt kolm päeva olin kartnud iga hetk kaotada oma laeva – koos mattide, meeste ja kõige muuga – tugevas tormis, mis meid edasi triivis ning mille vastu me olime võimetud.”

„Muidugi, muidugi,” pomises don Benito.

„Aga nagu ma näen, hoiate te mõned mehed laeval tegevuses,” jätkas kapten Delano, kui tema pilk langes läheduses istuvatele takunäppijatele ja kirveihujatele.

„Jah,” kõlas jällegi mõttetühi vastus.

„Paistab, et need vanamehed seal on nagu vanad kirikuõpetajad, kes oma kantslist pead vangutavad, kuid kelle noomitusi alati eriti ei kuulata,” jätkas kapten Delano, ning osutas takunäppijatele. „Kas nad teevad seda omal algatusel, don Benito, või olete te nad oma mustade lammaste karjasteks pannud?”

„Millist ülesannet nad ka täidavad, olen mina selle neile andnud,” vastas hispaanlane teravalt, otsekui oleks kaaslase küsimuses pilget aimanud.

„Ja need teised, don Benito, need asande nõiad, kas ei tegele nad imeliku tööga?” jätkas kapten Delano, jälgides rahutult, kuidas kirveihujad vehkisid oma relvadega, mis olid juba tükati läikivaks hõõrutud.

„Tormi ajal avastasime, et seda osa meie lastist, mida me polnud üle parda heitnud, oli merevesi rängalt kahjustanud,” vastas hispaanlane. „Kui me jälle vaiksesse vette jõudsime, lasksin iga päev mõned kastid nuge ja kirveid tekile tuua, et need üle vaadata ja puhastada.”

„Mõistlik mõte, don Benito. Kas on nii, et laev ja last kuuluvad osaliselt teile, orjad aga mitte?”

„Mulle kuulub kõik, mida te näete,” vastas don Benito kärsitult. „Välja arvatud enamik musti, kes kuulusid mu kadunud sõbrale, Alexandro Arandale.”

Kui ta seda nime nimetas, ilmus tema näole masendatud ilme, põlved hakkasid vabisema ning teener asus teda toetama.

Kapten Delano arvas, et aimab selle erakordse tundepuhangu põhjust, kuid küsis pärast hetkelist vaikust oma oletuse kinnituseks: „Te, don Benito, rääkisite ennist paarist kajutireisijast – kas, kui tohib küsida, see sõber, kelle kaotus teid nii kurvastab, alustas reisi koos oma mustanahalistega?”

„Jah.”

„Aga suri palaviku tagajärjel?”

„Suri palaviku tagajärjel – Ah, oleksin ma ometi –”

Hispaanlast läbis taas värin ning ta vaikis.

„Andke mulle andeks, don Benito,” lausus kapten Delano aeglaselt. „Kuid kuna ma olen samasuguse seiga üle elanud, aiman ma vist, mis teie kurbust süvendab. Kord tabas mind õnnetus ning ma kaotasin merel armsa sõbra, oma lihase venna, tookordse laadungiülema. Kui mulle oleks kinnitatud, et tema hing rahu leiab, oleksin tema lahkumist mehiselt talunud, aga seda ausa pilguga silma, seda ausat kätt – mida ma nii sageli olin puudutanud – ning seda sooja südant – kõike seda haidele heita – nagu jäätmeid koertele pilduda! Siis tõotasin ma endale, et ei lähe enam iialgi merele koos armastatud inimesega, ilma et ma tema teadmata kõike vajalikku kaasa ei võtaks, et õnnetuse korral tema maiseid jäänuseid maamulda sängitamiseks säilitada. Kui teie sõbra maised jäänused, don Benito, nüüd laeva pardal oleksid, poleks tema nime nimetamine teile nii imelikult mõjunud.”

„Laeva pardal?” küsis hispaanlane vastu. Siis, kohkunud käeliigutustega, otsekui mingit viirastust eemale tõrjudes, langes ta teadvusetult oma teenri toetavate käte vahele, neeger aga andis kapten Delanole vaikselt märku ning näis teda paluvat, et ta ei räägiks enam sellest, mis tema peremeest nii häiris.

Vaene mees, mõtles ameeriklane kurvalt, ta kannatab ebausu all, mis seostab matmata jäetud surnukeha kurjade vaimudega, nagu mahajäetud maja seostatakse kodukäijatega. Kui erinevad me oleme! Mis minus oleks säärasel puhul tekitanud vaid pühalikku rahu, see paneb üksnes mainimisel hispaanlase hirmust tarretama. Vaene Alexandro Aranda, mida sa ütleksid, kui näeksid siin oma sõpra – kes varasemate reiside ajal, kui sinust kuude kaupa eemal oli, kindlasti igatses sind kordki näha – nüüd kohkuvat ainuüksi mõtte juures, et sa võiksid kuskil läheduses olla.

Sel hetkel kõlas mõrane kell laevanina tornis nagu sünge matusekell; seda lõi üks takunäppijatest, kes tinaja mere vaikuses kümnendat tundi kuulutas, ning kapten Delano tähelepanu köitis must hiiglane, kes alt rahvasummast välja ilmus ning aeglaselt kõrgema ahtriteki poole suundus. Mehel oli kaelas rauast võru, selle küljest rippus kolm korda ümber keha keeratud kett, mille viimased lülid olid kinnitatud lukuga laia raudvõru külge mehe vööl.

„See Atufal tuleb nagu tumm,” pomises teener.

Must mees tõusis mööda treppi ahtritekile ning nagu kartmatu vang, keda on toodud oma kohtuotsust kuulama, jäi vaikides seisma don Benito ette, kes nüüdseks oli oma närvivapustusest üle saanud.

Mehe lähenemist märganud, don Benito võpatas, pahameele vari levis üle tema näo ning otsekui võimetus vihas surus ta oma kahvatud huuled kokku.

See on mingi tõrges mässaja, mõtles kapten Delano, kui teatud imetlusega neegri hiiglaslikku kogu vaatas.

„Vaadake, ta ootab teie küsimust, isand,” ütles teener.

Meeldetuletuse peale küsis don Benito, hääles piinlikkusetunne, pilk närviliselt kõrvale pööratud, otsekui kardaks juba ette tõrksat vastust:

„Kas sa, Atufal, palud nüüd minult andestust?”

Mustanahaline vaikis.

„Korrake oma küsimust, isand,” pomises teener ning silmitses samal ajal etteheitvalt oma kaasmaalast. „Küll ta teile järele annab.”

„Vasta,” lausus don Benito, pilk endiselt kõrvale pööratud. „Ütle ainult „palun andeks” ja sind vabastatakse ahelatest.”

Selle peale tõstis mustanahaline aeglaselt mõlemad käed ning laskis need seejärel elutult langeda. Tema käerauad kõlksusid, pea oli langetatud ning ta lausus vaid: „Ei, ma olen rahul.”

„Mine,” käskis don Benito vaoshoitud ja mõistmatu erutusega.

Mustanahaline lahkus kiirustamata, nagu oli tulnud.

„Andke andeks, don Benito, aga see vahejuhtum paneb mind imestama,” lausus kapten Delano. „Öelge palun, mida see peaks tähendama.”

„See tähendab, et kõigi mustade hulgast on see neeger ainus, kes mulle on omamoodi solvumiseks põhjust andnud. Ma lasksin ta ahelatesse panna, Ma –”

Siinkohal don Benito vaikis ning haaras käega peast, otsekui oleks tal hakanud pea ringi käima või talle äkki midagi meelde tulnud, mis teda segadusse ajas, kuid endal teenri lahket pilku tabanud, näis ta rahunevat ning jätkas:

„Säärast hiiglast ei saanud ma piitsutada lasta. Aga ma ütlesin talle, et tal tuleb minult andeks paluda. Siiani pole ta seda veel teinud. Minu käsul seisab ta iga kahe tunni tagant minu ees.”

„Kui kaua on see juba kestnud?”

„Umbes kuuskümmend päeva.”

„Ja kas ta kõiges muus on sõnakuulelik ja aupaklik?”

„Jah.”

„Ma olen kindel, et selle mehe soontes voolab kuninglik veri,” hüüatas kapten Delano hetke ajel.

„Tal võib selleks ka natuke õigust olla,” vastas don Benito kibestunult. „Ta räägib, et oli omal maal kuningas.”

„Jah,” ütles teener nüüd sõna sekka. „Atufali kõrvades olid kord kullast kiilukujulised ehted, kuid vaene Babo oli ka omal maal vaene ori – siis oli Babo musta mehe ori, nüüd on ta valge mehe ori.”

Kapten Delanot pahandas natuke säärane omamehelik jutt ning ta vaatas küsivalt teenri ja seejärel peremehe otsa, kuid otsekui harjunud nende väikeste kodusustega, ei paistnud isand ega teener teda mõistvat.

„Öelge palun, don Benito, milles seisneb Atufali süü?” küsis kapten Delano. „Kui see polnud midagi väga tõsist, siis võtke kuulda lihtsameelse nõuannet ja arvestades tema üldist kuulekust ja inimlikust lugupidamisest tema julguse vastu vabastage ta karistusest.”

„Ei, ei, seda isand küll ei tee,” pomises teener endamisi. „Enne peab uhke Atufal isanda käest andeks paluma. Orja ahelad on lukus, luku võti aga on isanda käes.”

Nüüd, kus tema tähelepanu sellele juhiti, märkas kapten Delano esimest korda, et don Benitol rippus kaelas kitsa siidpaela otsas võti. Teenri pomisetud sõnadest otsekohe võtme otstarbe tabanud, muigas ta ja lausus: „Seega siis, don Benito – lukk ja võti – tõepoolest tähendusrikkad sümbolid.”

Don Benito hammustas huulde ja vaikis.

Ehkki kapten Delano, kes oma lihtsameelsuses poleks olnud võimeline pilkeks või irooniaks, oli teinud oma märkuse vaid selleks, et naljatoonil viidata hispaanlase eriskummalisele võimule mustade üle, näis see raskemeelne mees võtvat seda kui õelat vihjet sellele, et ta vähemalt oma sõnadega polnud suutnud orja tõrksat tahet murda. Kahetsedes oma sõnade võimalikku väärtõlgendust ning püüdes seda heastada, vahetas kapten Delano kõneainet, kuid avastas, et tema kaaslane muutub üha endassetõmbunumaks, otsekui tegeleks mõttes eespoolnimetatud oletatava solvanguga, ning nii jäi ka kapten Delano sõnaahtraks, sest teda hakkas tahtmatult rõhuma miski, mis tundus talle haiglaselt tundliku hispaanlase salavimmana. Kuid kuna heasüdamlik kapten Delano oli teistsuguse loomuga mees, ei avaldanud ta pahameelt ega tundnudki seda, ning kaaslasest nakatatud, üksnes vaikis.

Lõpuks eemaldus hispaanlane oma teenrile toetudes mõneti ebaviisakalt kapten Delano kõrvalt. Seda oleks võinud tõlgendada pelgalt tusatuju avaldusena, kui isand ja teener poleks jäänud seisma valgusluugi nurga taga ning tasakesi omavahel sosistama hakanud. See mõjus kapten Delanole ebameeldivalt. Veelgi enam: hispaanlase tujukas ilme, milles vahetevahel oli peegeldunud mingit põdura mehe suursugusust, oli nüüd kõike muud kui väärikas, teenri alandavas kodususes polnud enam selles algul paistnud lihtsameelset kiindumust.

Hämmelduses pööras külaline pilgu laevateki teisele poole. Juhuslikult langes ta pilk noorele hispaanlasest meremehele, kes, köiepundar käes, parajasti laevatekilt esimesele besaantaglaste ringile astus. Kapten Delano poleks ehk meest eriti tähele pannud, kui too ühele raale tõustes poleks varjatud tähelepanuga kapten Delanot vaadanud, mille järel tema pilk otsekui loomulikult kahe sosistaja poole libises.

Ka kapten Delano pööras oma pilgu taas sinnapoole ning võpatas kergelt. Don Benito ilme näis reetvat, et mehed rääkisid omavahel parajasti vähemalt osaliselt külalisest. See oletus mõjus ebameeldivalt külalisele ega näidanud heas valguses tema võõrustajat.

Viisakuse ja kasvatamatuse vaheldumist hispaanlasest kapteni käitumises sai seletada vaid kahel viisil: kas oli tegemist süütu meeltesegadusega või oli see õel teesklus.

Kuid ehkki esimene oletus oleks võinud tekkida ükskõikse vaatleja peas ega olnud mõnes mõttes siiani võõras ka kapten Delanole, hakkas ta nüüd tasapisi nägema võõra käitumises tahtlikku solvangut ning jättis seetõttu võimaliku meeltesegaduse kõrvale. Kuid kui mees polnud hullumeelne, siis kes ta oli? Kas ükski härrasmees, isegi aus lihtsakoeline mees, oleks käitunud tema võõrustaja kombel? See mees oli petis. Ta oli mõni alamast soost seikleja, kes teeskles ookeanil seilavat hispaania grandi, kuid tal polnud vähimatki aimu härrasmehelikkusest, kui ta endale säärast ebaviisakust lubas. Teistel puhkudel avalduv veidralt jäik viisakus tundus olevat loomulik mehe puhul, kes teeskleb, et on kõrgemast seisusest, kui ta seda tegelikult on. Benito Cereno – don Benito Cereno – see oli kõlav nimi. Nagu Lõuna-Ameerika põhjarannikul ja Kariibi merel seilavad laadungiülemad ja kaptenid teadsid, kandsid seda perekonnanime kõige ettevõtlikumad ja suuremad kaubandusega tegelevad suguvõsad nendes paikades. Mitmel selle perekonna liikmel oli tiitel, ta oli nagu Kastiilia Rotschild: igas Lõuna-Ameerika suuremas kaubanduslinnas oli tal mõni sellenimeline aadlisoost vend või nõbu. Ennast don Benitoks nimetav mees oli noor, kahekümne üheksa või kolmekümne aasta ringis. Mis kaval nipp võis noorele andekale ja südikale kelmile veel sobivam olla kui säärase suguvõsa noorema liikmena merel tegutseda? Hispaanlane oli küll kahvatu ja põdur, kuid see ei tähendanud midagi. Teatavasti suutsid mõned petised isegi surmatõves vaevlejat teeselda. Kui vaid mõelda, et selle lapseliku nõrkuse all võis peituda kõige julmem tegutsemislust – et hispaanlase sametised rõivad olid vaid küüsi varjavad siidkäpad.

Need kujutlused ei tekkinud kapten Delanol mingist enda mõttekäigust, temast endast, vaid kuskilt väljastpoolt; need ilmusid äkki ja korraga nagu härmatis, kuid kadusid sama kiiresti, kui mehe heasüdamlikkuse mahe päike seniiti jõudis.