Loov tunnetus (EM)

Оглавление

Hermann von Keyserling. Loov tunnetus (EM)

EESSÕNA

I. MÕTTE HÕLMAMISEST

HOMMIKU- JA ÕHTUMAINE MÕTLEMINE KUI TEE MÕTTENI

MÕTE JA VÄLJENDUS KUNSTIS JA ELUS

II. MÕTTETEOSTUSEST. PÕHIMÕTTELIST

SISSEJUHATUSEKS: ENDALE-KERGEKS-TEGEMISE KULTUUR

MIS ON TÄHTIS

MIDA ME HÄDASTI VAJAME

SISSEJUHATUS TARKUSE KOOLI

ESIMENE TSÜKKEL

I. OLEMIS- JA OSKAMISKULTUUR

II. INDIA JA HIINA TARKUS

III. ANTIIKNE JA NÜÜDISAEGNE TARGALIKKUS

TEINE TSÜKKEL

I. AJALOO SÜMBOOLIKA

II. POLIITIKA JA TARKUS

III. MAAILMAST ÜLEOLEK

KOLMAS TSÜKKEL

I. MIDA ME TAHAME

II. TEE

III. EESMÄRK

Hermann von Keyserlingi mõttefilosoofia ehk filosofeeriv prohvet

NIMELOEND

Отрывок из книги

Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.

Tingimused e-raamatu kasutamiseks:

.....

Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.

Inimkond peab Idast ja Läänest kõrgemale tõusma. Mõlemaid kokku sulatada ei tule sellepärast, et lääne ja ida mõtlemine tähendab omal tasandil viimset astet, täpselt nagu metafüüsik ja eesmärgiinimene. Nad mõlemad on ühekülgsed, mis aga ei tähenda, et neid saaks kokku panna, vaid et elu terviklus avaldub kummalgi juhul ühekülgselt. Kvantitatiivselt hinnatuna saab iga inimtüüp olla ühtmoodi täielik või rahuldav. Kvalitatiivse vaatepunkti korral seesama ei kehti. Metafüüsilise teadvuse kandja on geniaalseimast karjeristist, selles ei kahtle keegi, väärtuselt tingimata üle. Ent mille järgi mõõta antud juhul kvaliteedierinevust? Selle järgi, kui mõttekalt on iga eritegevus lülitatud ühendusse. Iga inimene peab sööma; kes aga selle elu eesmärgiks ülendab, jääb vaimuinimesest maha, sest tähtsuspunkt on pandud valesti. Kasumitaotlus on tarvilik; kes aga võtab ainelist tulu elu mõttena, see ei saa elu mõttest aru ning tema eksiarvamus viib alaväärtusliku isiksusesünteesini. See väide pole teoreetilist laadi, vaid kogemusel põhinev tõde. Põhimõtteliselt pole teisiti ka õhtu- ja hommikumaise mõtlemisega, kuivõrd kumbki nendest peab ammendavalt realiseerima mõtlemise mõtte. Meie mõtleja-elu ei ole üldse mõttekas, kuna mõtlemine töötab vahendina eesmärgi saavutamiseks ka seal, kus see pole kohane; samas ühenduses pole ka idamaine mõtlemine üldse mõttekas, kuna ta ainuüksi mõttepildilikku väljendust tundes ei saa tõeliselt kunagi hakkama välismaailmaga, milleks ju mõtlemine samuti peab kasulik olema. Ent mõlemad vaatlusviisid on orgaanilises ühenduses. Tegemist on sama ja viimse, tunnetava inimese elusünteesiga, mis mõlemaid seesmiselt võimaldab; mõlema vahel on paratamatu seos niivõrd, kuivõrd kumbki rahuldab tegelikkuse üht külge ja kuivõrd mõlemal on vaja teadmist, et haarata maailma tema totaalsuses. Ülesanne Läänest ja Idast kõrgemale jõuda täpsustub nende asjaolude taustal ilmselt nõnda, et mõlema mõtlejaasendi kokkukuulumise viis tuleb kindlaks määrata ning see tunnetus järgnevalt teadlikuks lähtepunktiks võtta. Seda viisi saame siitpeale määratleda; selleks tarvitseb mul ainult arendada oma “Loodusfilosoofia prolegomena” kriitilisi tulemusi. Elu on meisse kätketud metafüüsiline printsiip, ta realiseerub nähtumusena väljendudes. Selle väljendusvahendid seevastu kuuluvad tervenisti, ilma erandita, ühetähenduslikult seaduslikus ühenduses looduse hulka. Selles tähenduses kuulub looduse hulka ka kogu läänemaine mõtlemine. See mõtlemine ei puuduta süvitsi kunagi metafüüsikat, kuna ta ammendab end tervenisti nähtumuste maailma askelduses, tugineb oma olemust mööda ainult sellele, suudab ainult sellele tugineda. Hommikumaine mõtlemine, vastupidi, väljendab mõttepildi kujul ainult metafüüsilist, mis on nähtumuse aluseks, suhestumata mingil moel empiirilise välismaailmaga. Sellest tuleneb mõlema mõtlemisviisi ühenduse laad, mida me kindlaks tahtsime määrata: lääne mõtlemine suhestub idamaisega nagu empiiriline elu suhestub metafüüsilisega. Ning järgnevalt näitab see tähelepanek kätte meetodipärase tee, et Ida ja Lääne ühekülgsustest välja pääseda; mõlemad mõtlemisviisid mitte ainult ei suhtu teineteisesse tõepoolest nii nagu empiiriline ja metafüüsiline elu — nii tuleb nad ka teadlikult teineteise suhtes seada. Meie õhtumaine vaimukeham, õigesti paigaldatud ja täielikuks kujundatud, oleks just paras keha tollele vaimsusele, mida iseenesest tunneb seni tüüpilisena ainult Orient. Või teisisõnu: Ida tõed on tõdedega, mida meie nimetame teaduslikeks, samasuguses suhestuses nagu mõtteühendused grammatiliste ühendustega; sest loodusseaduslikkuse maailma võib vabalt tegelikkuse grammatikaks nimetada. Nüüd me suudame seniseid Lääne ja Ida laadi puutuvaid tõdemusi mõista nende sügavaimas tähenduses. Kui Ida tarkus oli ja on ebatäpne, meie teadus aga täpselt piiritletava punktini pinnaline, siis seisneb põhjus selles, et Ida, ainuüksi mõtet silmas pidades, pole väljenduse seadustest üldse hoolinud, mistõttu ta olulise tõe esitab peaaegu alati tegeliku eksituse vormis, — et Lääs seevastu pole seni veel kunagi endale kuuluvat, omal tasandil õiget tunnetust tagasi viinud elulisele mõttele, tunnetuse tegelikule kandjale. Subjekt, sellele äratundmisele jõudis juba Kant, on objektiivse tunnetuse ületamatu eeltingimus, alles tänu temale saab tunnetus mõtte; kogu loodust kannab, kui vaimust lähtuvalt vaadata, tähenduslik ühendus. Mis meil puudub, on just selle tähendusliku ühenduse käsitamine tema grammatiliselt õige artikulatsiooni piires. See nii mõistetav, Kanti ületav metoodiline samm tuleb lõpuks teha. Saab ta aga tehtud, siis osutub vaimulaad, mis seni tüüpilisena iseloomustas Orienti ja mida Lääs seni nähtusena omaette üldse mõista ei suutnud, tegelikuks hingeks meie vaimulaadile; kui viimane sageli on paistnud hingetuna, siis pole sellel puudunud ka arusaadav põhjus. Teadusliku ajastu algusest peale on meie hing end välja elanud — kui paradoksaalselt see ka kõlaks — erilisel, kõrvalisel alal, mis on ta elu terviku raames muutnud ekstsentriliseks fenomeniks, positiivse religiooni alal, uskumise riigis, mis vastandub teadmisele. Et säärane seisund on ebatervislik, avaldub ilmselgelt; kuidas saaks see kasuks tulla, kui elukeskus ekstsentriliseks kõrvalnähtuseks tõlgitsetakse, selle mõju peab olema pinnaliseks muutev ja demoraliseeriv. Teisest küljest tähendaks tagasipöördumine intellektuaalse sõgeduse juurde, nagu see oli keskaegse kosmose eeltingimuseks, saatuslikku tagasiminekut. Meile jääb tõepoolest ainult üks tee: kujundada teaduslik-tõene hingelis(elt)-tõese väljenduseks. Vaimuloo hiljuti alanud uue ajastu ülesanne seisneb ilmselt selles. Hinge probleem kerkib sootuks teisiti, palju tõsisemalt, võiks öelda, palju asjalikumalt kui seni. Ida ja Lääne probleemist, mis meile algusest peale oli kõigest hüppelauaks, oleksime siis niimoodi lõplikult välja jõudnud. Tegelik, otsustav probleem seisneb järgnevas: vaimuelu, mis loodussfääri kuulub, tuleb kõikjal oma mõttele tagasi viia. Siis osutub see, mis seni oli maailmale tuntud ainult kahe teineteist välistava tüübina, üheks organismiks.

.....