Читать книгу Kolmas rass - Herve Recanati - Страница 1

Meri oli vaikne ja kandis endaga kaasa tonnide viisi rohetavat muda. Ma ei olnud sellist hõngu kunagi varem tundnud. See oli veider lõhn: segu mullast, liivast, vürtsidest, roiskunud veest ja masuudist. Ometi paitas see rahulik ja leige vesi õrnalt mu külgi. Tundsin juba eile õhtust saati, et lähenen rannikule, kuigi ei suutnud kindlaks määrata, millisele. Olin siiski veendunud, et sõidan India ookeanil. Kihutasin otse edasi, kurss 338°.

Varahommikune päikeseline briis hajutas üksikud valkjad pilved. Maad ei olnud veel näha, aga seda võis haista. Kella kuue paiku hommikul tõi tuul kaldalt kaasa õrna uduloori, mis horisondi endasse mattis. Ka lõhn muutus tugevamaks; ma ei suutnud otsustada, kas see imelik popurrii oli meeldiv või iiveldamaajav.

Järsku hakkasin üle kere värisema. Juba väga pikka aega ei olnud ma midagi nii võimsat tundnud. Tungisin läbi mere, muutes vee enda järel justkui mingiks kreemjaks ja pulbitsevaks püreeks. Kihutasin udus otse edasi, mõistatades, mis sadamasse ma küll jõuda võin. See ei olnud Madras, see ei olnud Shanghai. See oli tundmatu sadam. Ja mina arvasin, et olen oma vaest keret kõigisse maailma sadamatesse tarinud … Kus ma küll olla võisin?

Kiirus aina kasvas ja kasvas. Siis tundsin midagi, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud – ookeanipõhi lähenes hoiatavalt mu kiilule. Mis ometi toimus? Ma ei sõitnud enam merevees, vaid mingisuguses mageda veega segunenud kleepjas mudas. Mu vaene kere ei suutnud enam vastu võtta agoonias mootori vappeid. Jah! See oli agoonia! Olid need viimased võpatused enne lõppu? Pahvak rõhuvat sooja õhku haaras mu endasse, tungis läbi luukide ja levis vahekäikudesse. Udu hajus mõne minutiga. Hullunud vindilabad paiskasid mind ikka veel edasi. Ja vaateväli selgines: see ei olnud sadam, see ei olnud tamm … Minu ees oli mustade triipudega kaetud ookrivärvi liivarand. Kauges hommikupunas paljastusid mäetipud. Ma ei teadnud ikka veel, mis eesmärgiga ma seal olin, aga sellel 2003. aasta oktoobrikuu hommikupoolikul mõistsin, et minu saatuses oli toimunud väga suur pööre. Täiel võimsusel töötavad mootorid vedasid mind kindlameelselt kalda suunas … ja mulle meenus jutuajamine ühe vana türgi kaubalaevaga – oli vist Cresus –, keda ma Alžeeria sadamas vahel müksasin, kui me kõrvuti kai ääres seisime.

„Küll sa näed! Kui sa Bangladeshi lähedale jõuad, pannakse gaas põhja ja sa sööstad otse Gangese suudmeäärsele rannale. Ja siis on lõpp …”

Ma ei tahtnud teda kunagi uskuda, niivõrd võigas ja mõeldamatu tundus mulle see mõte. Milleks minuga nii teha? Mis asi ma siis Inimeste silmis olen, et seda ära teenida?

„Nad veavad su vaierit pidi randa, lõhuvad su tükkideks, hävitavad su vasarahoopide, saagide ja leeklampidega … Sa kukud kokku. Kõigepealt korstnad, siis kaptenisild, trümm ja pakk. Nad tungivad su sisemusse, kisuvad lahti kaablid, võtavad välja õli. Lõpuks asuvad nad su kere kallale ja võtavad kõik, mis veel võtta annab …”

Liikusin ikka veel selle hiiglasliku ranna poole. Siis kuulsin kaptenit mikrofoni viimast teadet karjumas:

„Siltapuri rand otse ees! Kurss 95 peale! Masin – täiskäik edasi! Hoidke kinni, mehed!”

Tüürimees kordas rahulikult: „Kurss 95! Masin – täiskäik edasi!”

Ka meeskonna jaoks oli see haruldane olukord. Kapten, pilk kaugusesse suunatud, käed kaardilaua äärel kokku surutud, pöördus vahimadruse poole: „Kas sa tead, mida tähendab „sitalpur” bengali keeles?”

Madrus vaatas ainiti kompassi ega vastanud.

„See tähendab „reis igavesse rahusse”.”

Siis kuulsin kalda poolt mingit kisa tulemas. Tuhanded paljad ja näljased bengalid jooksid igast suunast lähemale. Nad ilmusid välja düünide ja küngaste varjust. Nad olid jätnud maha oma külad, oma onnid, oma haledad hurtsikud. Nad karjusid, žestikuleerisid, tõstsid käsi taeva poole, justkui tahtes tänada jumalaid, et need neile lõhkumiseks mu vaese kere on saatnud. Osa vibutas nuiasid, teised peitleid. Sajad neist sipelgatest tirisid juba hiiglaslikku terasvaierit. Nad tarisid seda selles muda ja masuudi segus suure vaevaga. Nad vajusid mudasse, tõusid taas püsti. Neid, kes kukkusid ja ei suutnud end enam jalule seada, ignoreeriti täielikult. Elavad – ja ka Surnud – rügasid, vältides kobamisi terasplaate, mis muda põhjast ootamatult välja ilmusid ja vahel käe, vahel jala lõikasid … Iga samm oli loterii. Aga bengalid, need „rauaõgardid”, ei muretsenud sugugi surma pärast, nende jaoks oli udust välja ilmuv kaubalaev taevamanna.

„Monga”, see õel näljahäda, mis Bangladeshi põhjaosas elavaid rahvaid laastas, oli jälle oma hävitamistööd teinud. Taas ei olnud palavalt oodatud mussoonid end veel ilmutanud. Ja nii oli see kordunud igal aastal alates ajast, mil kliimasoojenemisest räägitud on. Riisipõllud kuivasid just enne nii väga loodetud saagikoristust ja kui vihmavalangud lõpuks valla pääsesid, oli liiga hilja. „Monga” oli kõige nõrgemad juba hävitanud.

Põhjas elavate talunike jaoks tähendas kaubalaev kahte kotti riisi, mõnda dollarit, uut särki ja võib-olla üht ilusat kaelakeed, mis tagasiteel turult ostetud. Aga selleks, et riis, dollarid, särk ja kee küladesse jäänuteni jõuaks, oli vaja „loteriist” elusana pääseda. Seda viimast juhtus harva.

Rauaõgardid, kes ehitusplatsil surid, visati laevaninast alla. Üks kiire palve, kunstlilledest taaskasutatav pärg ja mõned viirukid. Namaste! Aamen! Laip kostitas haide hordi, kes selle matusepidusöögiga ära hellitatud olid. Bengalid olid sellega harjunud: kaks surnut päevas oli küllastumatute haide jaoks näljapäev, neli surnut oli norm, üle selle oli juba küllus.

Keset randa möirgas köhides ja kohutavat süsimusta suitsu välja süljates koletuslik kraanamootor. Kaks hiiglaslikku vintsi kerisid sadu meetreid ketti. Need pidid tükkideks lõhutud laeva üles randa pukseerima. Kogu see protseduur meenutas tapalavale viimist. Vahel vaier purunes suure pinge tõttu vintsi ja laeva vahel, mis keeldus hukkamisplatsile lohistamisest. Purunenud vaier tabas sageli neid õnnetuid, kes olid mudasse kinni jäänud ja kes seega hetkega kaheks lõigati. Surm oli silmapilkne … ja kohe kiirustati purunenud vaierit parandama, et tööd jätkata.

Brigadirid askeldasid ringi, sõimates mahajääjaid, kõhklejaid, laiskvorste ja haigeid.

„Liiguta ennast, Nishram! Va logard! Sulle ei maksta aja surnuks löömise eest! Kõik ootavad sinu järel! Lõika see plaat tükkideks! Rutem! Plats tuleb puhtaks teha, uus laev jõuab kohale!”

Vaevalt leeklambiga tükkideks tehtud, tõstsid kolmkümmend paariat terava ja veel punetava plekkplaadi üles ja viisid selle eemale tee kõrvale pargitud veoautosse.

„Mida sa siin jälle lõugad, Nishram? Täielik hädavares!”

„Plaat kõrvetab mu õlga.”

„Tee siis turban märjaks ja kaitse ennast sellega. Ja liigu, logard!”

Cresus oligi siis tõtt rääkinud!

Kapten tõmbas köit, mis oli sireeniga ühendatud, teades ise suurepäraselt, et see ei tekita ühtegi heli. Juba rohkem kui aasta ei olnud keegi suvatsenud seda parandada. Ja ometi! Oma elukünnisel nende timukatega silmitsi seistes, justkui matadoorile julgesti vastu astuv härg, huilgas Mohni kogu oma meeleheites. Pikk läbilõikav karje kajas üle ranna, liivaluidete, küngaste ja mägede. Teisel pool kõige kaugemaid mägesid tõusis üks väike pööraste silmade ja pundunud kõhuga bengal vaevaliselt püsti ja suundus oma ema poole.

„Ema! Kuula! See on laevasireen! Äkki isa saab tööd?”

„Võib-olla, Alikham! Võib-olla!”

„Aga miks sireen nii kõva on, ema?”

„See jutustab meile ühe loo.” Siin see on.

Kui Michel mulle oma dokumendikausta üle andis, võtsin sealt esimesena välja ühe väikese voldiku, mis pärines 1979. aastast ja tutvustas SNSM-i, kuulsat Prantsuse merekaitse assotsiatsiooni. Kas see oli läbimõeldult siia paigutatud? Kas see oli kausta esimene või viimane dokument? Teiste sõnadega, kas SNSM-i voldik oli järgnevale jutustusele kokkuvõtte või sissejuhatusena lisatud?

Liiga tihti unustatakse, et pisarad on mõnikord soolased1 … üks, mis kindel: „SNSM on hea! Aga veel parem, kui temaga tegemist tegema ei peaks …”. Eks igal lugejal kujuneb asjast oma arvamus. Kindlasti on SNSM parim abinõu … kui neid hädaolukorrast piisava ajavaruga ette teavitada. Aga kas Michelil ja tema sõpradel oli sel 1978. aasta oktoobriööl aega?

Kahtlemata võib Nevers’il, Prantsusmaa keskosas asuval linnal, olla mingisugune turismiväärtus, aga ma ei ole end selle teemaga piisavalt kurssi viinud. Ma tean, et Mitterand pani siin oma karjäärile alguse ja ma tean, mida kujutab endast botte de Nevers2. See on enam-vähem kõik! Sellegipoolest, nagu kõik teavad, läbib Nevers’i linna Nièvre, Loire’i jõe lisajõgi. Selle sama Loire’i, mis suubub Atlandi ookeani. See on ainuke, ja tõepoolest ainuke põhjus, miks võib väita, et Nevers’i linnal on mingisugunegi seos merega. Nevers’i läbib ka kanal, tuntud oma vaiksetes veevoogudes ekslevate hõljuvate parvmajade poolest, mis lasevad puhkusel olevatel sisemaa elanikel end Robinsoni seikluste väärilise kangelasena tunda. Isegi kui tuul sellel kanalil tõusma peaks, oleks SNSM-i kohalolu selles kohas täielik utoopia!

Just piki sedasama kanalit, väikeses Marseille-lès-Aubigny külakeses, jalutas ühel ilusal 1977. aasta maikuu päeval meie sõber Michel Bourdin, hüüdnimega Mitou. Mitou oli noor fotograaf, kes oli äsja sõjaväeteenistuse lõpetanud ja seejärel Creusot-Loire’i uurimisettevõttesse tööle asunud. 22aastase poissmehena oli Mitou ainsaks varaks Citroën 2CV ja sellegi seisukord ei olnud kiita. Võib öelda, et auto peegeldas üsna hästi tema olemust: natuke baba cool oma pikkade lokkide, alt laiade teksade ja sini-valgetriibulise särgiga. Selline välimus lubas arvata, et teda võiks köita meremeeste maailm, kui see muidugi ei olnud hoopis noore merekaru maskeering, et kaunite tütarlaste tähelepanu pälvida. Hoolimata oma riietusest ei teadnud Mitou merendusest tegelikult peaaegu mitte midagi. Aga nagu enamik tolle aja noori, tahtis temagi kõik sinnapaika jätta ja purjekaga ümbermaailmareisile minna. Micheli jaoks oli see aga kindlasti rohkem kui lihtsalt soovunelm ja tal poleks olnud kuigi raske Nevers’i, Creusot-Loire’i ja isegi oma 2CV-d maha jätta, sedavõrd suur oli igatsus merevee, kaugete saarte ja kaunite sireenide järele.

Niimoodi riietatuna astus Michel sisse ühte väikesesse kohalikku kõrtsi. End baarileti äärde sisse seadnud, märkas ta noort habemikku, kes oma kolmandat pooleliitrist õlut rüüpas ja ilmeksimatult Amsterdameri järgi lõhnavat suitsu eritavat vana puupiipu popsis. Habemik jutustas kõrtsi peremehele suure õhinaga mingist vanast kanali äärde kinnitatud purjekast, mille peaks kindlasti üles putitama ja mis lausa anus ookeanile tagasipöördumist, selle asemel, et mingis kanalis norutada.

„Jalutasin kanali ääres ja kõndisin purjekast mööda. Kõik oli nii vaikne. Ja siis kuulsin äkki ühte häält, mis mulle ütles: „Hei! Sina! Osta mind ära, ma anun sind! Vii mind sinna, kus vesi möllab, kus on lained ja soolased vahupritsmed. Sul on vaja ainult maste kohendada ja võime asuda ookeani vallutama!””

Habemik jätkas: „Ah, oleks mul vaid seda va krabisevat, ostaksin selle purjeka kohe ära. Tundub, et ta on heas korras. Veeliin on paigas. Korralik töö. Arvan, et inglise laevatehasest tulnud, lausa lõhnab rostbiifi järele. Meenutab seda, millega ma kahe aasta eest oma esimese üle Atlandi reisi tegin.”

„Tead sa, kellele see kuulub? Tundub, et ta on hooletusse jäetud,” küsis kõrtsi omanik ise nõusid edasi pestes.

„Uurisin asja ühelt kõrvalasuvalt parvmajade rentijalt,” seletas piibuga mees õhinal. „Tema mulle ütleski, et purjekas on müügil. Omanik on üks inglanna, aga ta läks Inglismaale tagasi. Räägitakse, et ta müüb odavalt, tahab sellest lahti saada. Ronisin isegi pardale, just to have a look3. Kuna tundus, et paat on maha jäetud ja katuseluuk polnud ka haagis, viskasin pilgu ka sisemusele. Täiuslik! See laevuke on tõesti täiuslik. Purjestus ja ülemine laudpõrand tuleb üle vaadata, aga ülejäänu tundub veatu olevat. Mitte tilkagi vett, isegi mitte niiskust. Näed seda tubakat, mida ma suitsetan? Vaat, ma näppasin selle purjekast. Inglise tubakas! Ja see, et ma sealt leitud tubakat praegu suitsetan, on ilmseks tõestuseks, et purjekas on terve. Oh, oleks mul vaid raha!”

Mitou, kes oli seda vestlust rohkem kui tähelepanelikult pealt kuulanud, astus nüüd lähemale.

„Võin ma su „inglise tubakaga” omale ka ühe keerata?” küsis ta piibuga mehelt.

„Lase käia! See ei läinud mulle kalliks maksma!”

Sigaretti keerates jätkas Mitou uudishimulikult: „Mis lugu selle paadiga on? Oled sa palju purjetanud? Mina olen muide Michel, Michel Bourdin, aga kõik kutsuvad mind Mitou’ks,” ütles ta oma vana Zippoga suitsu põlema pannes.

„Mina olen ka Michel! Michel Lardin … aga siin ütlevad kõik mulle Le Groin4 või El Gringo5. Jaa! Kui sa vaid näeksid seda kahemastilist seal kai ääres. Tõeline pärl, ma ütlen sulle, tõeline pärl! Ja ma arvan, et ma tean sellest asjast nii mõndagi. Tulen Brasiiliast ja muidugi mitte lennukiga.”

„Tõesti! Jutusta! Siis ma saan ka natuke reisida!” ütles Mitou tooli lähemale nihutades, et paremini kuulda ja võib-olla ka, et paremini loost osa saada.

„Kõrtsmik! Kaks pooleliitrist, palun!” hõikas Mitou.

„Õigupoolest algas kõik reisiga Lääne-Aafrikasse. Sõitsin piroogiga mööda Nigeri jõge, seiklesin ringi, kuni ühel päeval olin Dakari sadamakail ja otsisin võimalust, kuidas kõige väiksemate kuludega Prantsusmaale tagasi saada. Siis sattusingi kuulutuse peale, mis oli kleebitud ühele puust purjekale, sarnane sellele, millest ma just kõrtsmikuga rääkisin: „Otsitakse meeskonnaliiget, kas või ilma kogemusteta, et läbida marsruut Dakar – Rio de Janeiro”. On see vast vedamine, mõtlesin omaette. Tegin kipperiga tutvust ja viskusin seiklusesse. Õppisin temaga koos töötades. Puust laevakere lihvimine – alates sellest ajast on see mul enam kui selge! Kahekesi putitasime paadi täielikult üles ja mõne nädala pärast asusime teele. Ta õpetas mulle kõike: purjeka, mere, seadistamise, sõnavara kohta; asjad, mida teha ja mida vältida; navigatsioon … Läbisime selle teekonna ühe kuuga. Geniaalne! Ma teadsin, et olen selleks loodud, olin leidnud oma kutsumuse – minust saab meremees! Ja siis tulin hääletades väikeste laevadega Antillideni. Seal pidin Aff Mar-idega tegemist tegema.”

„Mis see Aff Mar on?” küsis Mitou, kes piltlikult öeldes neelas oma uue semu sõnu.

„Affaires Maritimes6! Mind viidi politseisse … allumatuse eest. Olin täiesti ära unustanud, et ma ei olnud Prantsusmaal sõjaväeteenistusse kohale ilmunud.”

„Mis sinuga tehti?”

„Teesklesin poolearulist. Läks läbi ja sain rahulikult Prantsusmaale tagasi tulla. Sellest ajast peale otsin purjekat, et uuesti ära sõita.”

„Mis kõige hullem, nii palju kui ma Gringot tunnen, võin öelda, et seda ta ka teeb,” ütles omanik, kes juba pikemat aega ühte ja sama klaasi kuivatas.

„Tead, mul on ka see mõttes olnud. Kõik maha jätta – Nièvre, Creusot-Loire’i tehas – ja seiklema minna. See oleks paradiis …” ütles Mitou, pilk tühjusesse suunatud. „Mis lugu selle kanali ääres oleva purjekaga oligi?”

„Oli üks rikas inglise paar oma kahe lapsega, kes otsustas 20ndatel oma vana puust luubiga väikese meresõidu ette võtta. Tahtsid Gibraltarini sõita. Vahelduse mõttes otsustasid nad teist teed pidi tagasi tulla: sõitsid piki Hispaania idarannikut, möödusid Languedocist, Marseille’st, jõudsid Port-Saint-Louis-du-Rhône’ini. Siis sõitsid mööda Rhône’i jõge ja Loire’i kanalit üles, plaaniga lõpuks mööda veeteid La Manche’i väinani jõuda. Probleem oli aga selles, et nad tegid mitmeid vahepeatuseid, et erinevatest Burgundia veinidest maitset suhu saada.”

„Nad avasid oma veinikeldri?” küsis kõrtsmik.

„Tegelikult mitte! Parvmajade laenutajana töötav tegelane rääkis mulle, et kahe aasta eest olevat purjekas Marseille-lès-Aubigny’s, kohe enne lüüsi kanali ääres ankrus olnud. See oli talve lõpus ja väljas oli veel paras pakane. Inglased olid jälle ühte veinikeldrit külastanud ja kui nad õhtul tagasi tulid, olid nad kergelt öeldes üsnagi lõbusas tujus. Mees libises purjekale viival trapil ja kukkus vette. Vesi ja vein ei sobi kokku – mees suri alajahtumise tagajärjel hetkega. Naine läks lastega tagasi Inglismaale elama ja ei tahtnud sellest neetud purjekast enam midagi kuulda.”

„Neetud? Ei ütleks! „Rostbiif” oleks pidanud joomisega piiri pidama. Purjekas ei ole siin küll milleski süüdi!” kostis Mitou ei-tea-mitmendat pooleliitrist lõpetades. „Ja kuidas see lugu lõppes?”

„Naine lastega pöördus niisiis Inglismaale tagasi ja lasi parvmajadega tegeleval tüübil purjeka mahamüümise eest hoolt kanda. Viimane pani kõik, mis vähegi väärtuslik, enda juurde hoiule, muuhulgas kogu elektroonika. Aga kes oleks osanud ette kujutada, et selline purjelaev ükspäev Nièvre’i ääres müügil võiks olla? Need, kes laeva osta tahavad, lähevad oma „haruldast pärli” loomulikult pigem mõnda Atlandi- või Vahemereäärsesse sadamasse otsima. Kellelegi ei tule pähe minna Alaskasse kaamelit ostma! Ei, purjekat ei minda Nevers’i kanti otsima! Tüüp ei ole isegi müügikuulutust üles pannud. See küna võiks siia kanalisse veel aastateks mädanema jääda, üksiku ja mahajäetuna. Aga ma olen kindel, et natukese raha ja mõõduka tööga võiksime purjekale uue elu anda. Ma kinnitan sulle, vaatasin ta igast kandist üle! Selle laevaga võib maakerale ringi peale teha. Mu jumal! Purjetada Nevers’ist Riosse ja veel sellise pärliga …”

„Ja palju inglane selle eest tahab?” küsis Mitou katkendlikult hingates ja end mõtetes ilmselt juba kaptenisillal passaadis rooliratast hoidmas kujutledes.

„Kuuskümmend, võib-olla viiskümmend tuhat franki7. Aga tüüp, kes müügiga tegeleb, arvab, et selle saab veel poole võrra alla kaubelda. Minul oleks ainult kakskümmend tuhat selle asja alla panna …”

Elus on hetki, millel on ettearvamatud tagajärjed. Lihtne žest, peanoogutus, „üks tiivalöök” ja tulemus peegeldub kogu teie ülejäänud elus. Võiksin rääkida päevast, mil ma 14aastasena kinos filmi „Vabastus” vaatamas käisin. Ma ei teadnud muusikast mitte midagi. Ometigi jooksin ma pärast seansi lõppu koju, võtsin oma väikese hoiuraamatu, läksin panka, võtsin raha välja, sõitsin rongiga Pariisi, läksin otsejoones Marcel Dadi poodi … ja ostsin endale viiekeelse bandžo. Sellest ajast peale sai muusikast minu maailm. Sama hästi võib hetkega armuda ookeanisse ja jäädagi merd sõitma. Selliseid asju ei ole võimalik valitseda, see on tungiv vajadus, millel ei ole mõistusega mingit pistmist. Nendes olukordades pääseb valla meie loomalik alge. Võimust võtab Loodus, instinktid … ja ei jää muud üle, kui neile alluda, sest meil ei ole enam oma tegude üle kontrolli.

Ja Mitou, kes lõppude lõpuks oli siiski mõned korrad väikese jahiga Nièvre’i järvedel triivinud, teatas ühe hingetõmbega: „Kui ma oma 2CV maha müün, on meil 30 000 franki!” Nii oli Mitou seiklus alanud.

„Mitou! Saa tuttavaks, Lona IV!” esitles El Gringo, justkui oma vana sõpra tutvustades. „Inglise purjelaev, ehitatud 1913. aastal Maynard of Chiswicki laevatehases. Kümme meetrit! Kere täismahagonist, palun väga! Luubist8 ketšiks9 ümber ehitatud. Sild on immutatud männist. Ligi 60 ruutmeetrit purjestust. Minu arvates on siin küll natuke liiale mindud. Meie laev näeb hea välja, kas pole? Tõeline merede valitseja! Saad sa aru – täismahagonist! Kõik detailid on pronksist ja vasest! Petrooleumlambist ma isegi ei räägi ja Jojost, papagoist, kes räägib … ei-ei! Papagoi koha pealt tegin ma nalja! Aga nagu sa näed vajab Lona IV kõigest väikest noorenduskuuri. Tead, üle Atlandi sõitsin ma ühe 1945. aastast pärit 16meetrisega – Parergon III-ga. Töötasin selle kallal Dakari sadamas kolm kuud, enne kui Brasiilia poole teele sain asuda. Nii et laevadega seotud puutööd ei ole mulle võõrad.”

Sellises olukorras tutvus Mitou sellega, millega ta oma uuele saatusele vastu pidi purjetama; hoopis teistsugusele saatusele kui see, mida ta endale Creusot-Loire’i uurimiskeskuses fotograafina ette oli näinud … Tema peas pöörles juba maailmakaart ja ta süda tuksus ühes rütmis ookeani ummiklainetusega. Jättes selja taha senise harjumuspärase ja igavavõitu elu, hõikas Mitou kaipealselt: „Hei, Lona IV!”.

Mitte millelgi ei olnud enam tähtsust. Ainus, mis luges, oli Lona IV. Isegi kui mõistus üritas veel küsimusi esitada, löödi need kiire tagantkäelöögiga minema. Kui tegutsemiskihk teie üle võimust võtab, siis teie elujõud kümnekordistub, te väljute kõiksugu raamidest! Ja Mitou, veendunud oma teo ainuõigsuses, müüs oma Citroëni maha.

Hoolimata auto mahamüümisest olid kahe sõbra taskud nii tühjad, et Mitou pidi töötama Creusot-Loire’is nagu hull. El Gringo omakorda tegi ettepaneku korterimugavustest loobuda ja purjekasse elama asuda, et raha kokku hoida. Üürisäästud lisati rahale, mis kaks meremeest kõikvõimalike esemete mahamüümisega teeninud olid, et remonditöödeks vajalikku materjali osta. Seda kõike tehti ilma vähimagi kahjutundeta. Laeva pardale kolimine ei olnud siiski kerge, eriti raske oli külmade ilmade saabudes. Mitmed magamiskotid ja tekid süttisid halvasti paigutatud küttekehaga kokkupuutest põlema ja seda juhtus selle 1977. aasta käreda talve jooksul mitu korda. Laevakere rõhuva kanalijää lõhkumine, sillale koguneva lume pühkimine – olukord ei meenutanud sugugi postkaarte troopiliste palmide ja lillepärgi kandvate Tahiti naistega. Ruumipuudus, rahanappus ja külm hakkasid pikapeale meeste omavahelisi suhteid mõjutama. Midagi tuli ette võtta, et hankida raha, mis laseks tulevastel seiklejatel remonditööd lõpetada ja samas endale ka mingisugune elukvaliteet võimaldada. Ja eelkõige tuli teele asuda.

Mitou, kes oli ametilt fotograaf, oli otsustanud Rio de Janeirosse jõudes sealsetest faveladest10 reportaaži teha ja selle siis tagasi koju tulles Prantsusmaal maha müüa. Aga favelades ringi jalutamine või veel enam – seal pildistamine – ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav.

„Vähesed väljuvad sealt, sest vähesed sisenevad sinna. Favela on keelatud linn keset avalikku linnaruumi,” armastas Michel Lardin jutustada. „Mina tunnen vajalikke inimesi, mul on sissepääsuvõimalused, aga ma tean ka, et oht on täiesti reaalne. Ja just selle ohu tõttu võimaldab reportaaž meil tagasi tulles natuke raha teenida, et siis uude seiklusesse sukelduda.”

Eelkõige oli see vist siiski El Gringo idee. Tõenäoliselt motiveeris viimast suuresti ka see kaunis kohalik, kes temast eelmise Brasiilia-reisi ajal maha jäi ja kelle ülesleidmine tal nüüd kindlasti päevakavas oli.

„Aga favelad ei ole ainsaks jututeemaks, kui me ükskord tagasi oleme. Me räägime kogu reisist ja kõigest, mis sellele eelnes, eks ole?” rõhutas Mitou.

Töö sujus küll hästi, aga mitte piisavalt kiiresti meie kahe sõbra jaoks. Ruttu oli vaja vaba raha leida. Poisid koputasid kõikvõimalike ehitus- ja värvipoodide ustele. Nad käisid isegi kohaliku Carrefouri11 juhataja jutul, kes neile lahkesti kaks kärutäit kaupa pakkus. Alustuseks tormasid sõbrad kohe kange alkoholi leti poole, kannul elavalt žestikuleeriv poejuhataja, kes üritas selgitada, et mehed pole sponsoreerimise mõistest päris hästi aru saanud ja et Jack Daniel’si ja Biele’i rummi pudelid tuleks kohe oma kohale tagasi panna.

Mitou pöördus ka Nevers’i Shop Photo omaniku poole, kes talle fotoaparaadi ja kolmsada filmi kinkis. Ühe õlletehase administraator andis oma panuse hulga õllepudelite näol, mis võtsid enda alla kenakese osa salongist.

„Pole viga! Saame hakkama!” kordas Le Groin järjekindlalt kõigile sõpradele, kes kai ääres tööde kulgu uurimas käisid.

Isegi Nevers’i noorte kultuurikeskus pakkus abi, lubades meestel oma sööklas odavalt süüa. Kaks sõpra kasutasid võimalust täiel määral ära ja varusid kottidesse toiduvarusid kogu nädalaks.

Siis tuli Le Groin’l veel üks suurepärane idee – kaasata loosse ka Nevers’i linnavalitsus. Linnapea võttis mehed vastu prominentide ja nende abikaasade juuresolekul. Viimased olid täiesti võlutud, võib-olla küll rohkem kogu sellest eksootikast, mille seiklus esile manas kui meie tulevaste merekarude endi sarmist. Kes teab … Igatahes pärast mõningaid suupisteid ja rohkeid julgustavaid sõnu kirjutas linnapea meestele 300-frangise tšeki ja prominendid, suures osas kohaliku Kiwani klubi12 asutajaliikmed, lubasid igakülgselt abiks olla. Üks vastutavatest isikutest pakkus: „Kiwani’s Club teeb koostööd klubidega üle maailma. Meile on vaja vaid nimekirja sadamatest ja linnadest, kus teil on plaanis pikemalt peatuda. Võtame oma partneritega ühendust, kes teid siis kohapeal vastu võtavad ja teid aitavad.”

Esmapilgul võib-olla raske uskuda, aga tegelikult oli see pakkumine kasulikum kui seda oleks olnud ükski rahatšekk. Lisaks oli Kiwani klubi liikmetel mitmetes Nevers’i ärides käpp sees: spordipoe omanik, advokaat, tulekustutite maaletooja, ehitustarvete poe juhataja ja, mis kõige huvitavam, veini ja piiritusjookide suurärimees.

Pärast paari külaskäiku Kiwani klubisse, ja mõnda kohtumist liikmete abikaasadega, kes unistasid koos meie seiklejatega lahkumisest, hakkas kaiäärsele kõikvõimalikke kingitusi saabuma. Magamiskotid, isotermilised tekid, spordirõivad, parkad, aga ka värvid, lakid, pintslid … Kõige naljakam lugu juhtus ühe tulekustutitega kaupleva firma esindajaga, kes ükspäev Marseille-dès-Aubigny’i kai äärde ilmus ja hiiglaslikku tööstustele mõeldud kustutit kaubikust maha laadima asus.

„Väga armas teist, aga mida me Lona IV pardal teie arvates 300kilose kustutiga peale hakkame?” uuris El Gringo esindajalt.

„Ahhaa! Ega mul neid siin ainult üks ole, neid on mul kastis terve ladu. Ja ärge mitte arvakegi, et ma need vabrikusse tagasi viin!”

Sellistes olukordades on parem mitte liigselt mõelda!

Tulekustutid laaditi kaile, nende taustal tehti üks ilus pilt, firmat tänati soojade sõnadega toetuse eest ja … südametunnistuseta poisid kiirustasid kohalikesse ajalehtedesse kuulutusi üles panema, et saadud kaup veerandiga oma tegelikust hinnast maha müüa. Ajalugu vaikib sellest, kas tulekustutite firma läks pankrotti või suutis selle enam kui ebaausa konkurentsiga siiski toime tulla.

Ja siis anti veel mõningaid täiesti idiootseid soovitusi, nagu näiteks sõita Nevers’ist Riosse vesijalgrattaga! Mitou mõtles, et võiks tõepoolest vesijalgratta Lona IV ette kinnitada ja sinna ühe meeskonnaliikme päeviti väntama panna, et siis öösel purjede abil edasi liikuda. Ainult et siis oleks pidanud mõni roostetamisvastaste ainetega tegelev firma nende suursponsoriks hakkama.

Igatahes andsid kaks semu täiesti kuulsate Pieds Nickelés’de13 mõõdu välja: Ribouldingue, Filochard … Ainult Croquignol oli veel puudu!

See viimane ilmutas end Didier Sardet’ näol, keda mehed juhuslikult Nevers’is kohtasid. Didier oli vana sõber, kes Le Groin’iga samas koolis käinud ja temale sarnaselt 1968. aasta streikijatele omast mässumeelset maailmavaadet jagas. Teismelisena oli ta rahast täiesti lage olnud, aga täisealiseks saades väikese varanduse pärinud.

„Jackpot! Mehed! Jackpot! Ausalt öeldes arvasin ma alguses, et see on mingi nali või eksitus! Sellest ajast peale on mul uued probleemid, milleks ma valmistunud ei olnud: kuidas kogu see raha ära kulutada!?” jutustas Didier oma endisele koolikaaslasele ja Mitou’le. „Aga kuna ma hakkasin kohe täiega kulutama, anti mulle märku, et võiksin hoogu maha võtta. Ühendasin jõud ühe mitte eriti soositud ööklubiomanikuga Courchevalist, ostsime koos superluks hotelli. Vot nii. Nüüd töötan juba kaks aastat mägedes, aga te ei kujuta ettegi, kuidas see mulle närvidele käib! Mulle kuluks üks korralik õhuvahetus ära! Mäed ei ole ikka minu teema. Ja mis teist endist saanud on?”

„Meie läheme oma isikliku purjekaga Brasiiliasse. Me oleme purjekaomanikud! Just nii, härra! Meie laeva nimi on Lona IV … Selle kallal tuleb veel päris kõvasti vaeva näha, aga meil on kindel plaan merele minna.”

Ja hetkegi mõtlemata vastas Didier: „Mehed! Kas te kolmekesi ei tahaks minna, kui ma ka raha alla panen? Müün oma osa hotellist maha ja tulen koos teiega laeva.”

Mitou ja Le Groin ei mõelnud kaua.

„Kahele vaesele kulubki üks rikas kampa ära!” ütlesid nad, teades ise väga hästi, et veel mõnda aega tagasi ei olnud Didier’l sentigi ja et sülle kukkunud varandus ei olnud teda karvavõrdki muutnud.

„Lööme käed!”

Ja nii tuli Lona IV pardale lisaase tekitada.

Nüüd olid Pieds Nickelé’d oma täies koosseisus ja erilist tegutsemiskihku täis. Kaaslased istusid Didier’ Citroën CX-i ja sõitsid läbi öise Nevers’i linna, aknaklaasid alla lastud, täiest kõrist karjudes ning signaalitades: „Me läheme merele! Me lähemegi! Viva Brasil! Viva Brasil!”

Tundub, et vaatepilt oli meeldejääv. Kõik Nevers’i kohvikud mäletavad seda siiani!

Kolm sõpra jätsid kõigiga hüvasti, täitsid laeva sponsoritelt saadud õllekastidega ja asusidki teele: kõigepealt mööda kanalit ja siis mööda Rhône’i jõge kuni Port-St-Louis du Rhône’i lüüsini, kus seguneb mage jõevesi ja soolane Vahemere vesi. Pärast viit nädalat meeleolukat seilamist jõevetes ja mõne aasta jagu kannatust jõudis Lona IV taas omasse elementi – merre.

Kogu laevasild oli uuendatud ja ülemine plangutus üle vaadatud; kaks puumasti olid püsti pandud. Laev ei olnud tõepoolest kannatada saanud, sest kogu nende aastate jooksul ei olnud ta kordagi kuival olnud. Mööda Rhône’i jõge sõites, peatudes Montceau-les-Mines’i, Lyoni ja Avignoni linnades, kohtusid El Gringo, Michel ja Didier, nagu kokku lepitud, kohalike Kiwani’s Club liikmetega – justkui suured seiklejad, kes Hispaania kuninga (või siis Nevers’i linnapea!) kuludega maid avastama lähevad.

Nende seiklused kajastusid ka Prantsuse ajakirjanduses. Kohalikud ajalehed Var Martin ja Le Provençal, Provence’i raadio ja veel mitmed muud kanalid tutvustasid reisi oma lugejatele ja kuulajatele. FR3 Bourgogne tegi kolmest sõbrast ja nende tulevasest reisist isegi saate.

Toulonis korraldati Kiwani’s Club kuludega laeva kaile tõstmine, et põhja plangutus ja sõrestik üle vaadata. Sest kuigi El Gringo oli laevakere suurepärases seisukorras veendunud, oli targem halbu üllatusi siiski eos vältida. Lona IV puhastati nagu vaja. Laevakere põletati ja tihiti üle. Kolm veidi väsinud ilmega lauda kindlustati kolme tugeva saarepuust planguga. Isegi hiiglaslikud kiilupoldid eemaldati ja vaadati üle. Paljud kogenud meremehed olid oma nõu ja jõuga abiks. Mitou kinnitas vööri sildi kirjaga: „Ei 65-aastaselt pensionile jäämisele! Vana ketš tuleb lihtsalt üles putitada! Kõik annetused on teretulnud!”.

Uudishimulikest möödakäijatest ja poolehoidjatest kogunes kai äärde paras hulk ammuli suudega pealtvaatajaid, kellest igaühel asja kohta oma arvamus oli. Mõned olid kahtleval seisukohal: „Täitsa hullud! Te kavatsete Riosse minna? Brasiilias asuvasse Riosse ikka? Sellega siin?”. Teiste suhtumine oli optimistlikum: „Karneval on veebruaris! Te ju ikka saadate mulle postkaardi!”.

Raa pandi paika. Kõik kontrolliti veel viimast korda üle ja purjekas võis taas oma õigesse keskkonda jõuda. Õnnetuseks põrkas laevakere vettepanemise ajal tugevasti vastu kai äärt, põhjustades nii mõnegi kahjustuse, millest meie kolm sõpra pigem ära oleksid öelnud. See vahejuhtum lükkas suurt lahkumispäeva lausa nelja pika nädala võrra edasi. Parandustööde eest kandis hoolt Saint-Mandrier’ laevatehas, sest nemad olid õnnetuse eest vastutavad. Jälle tõsteti Lona IV kuivale, et puusepp kahjustada saanud plangud ära saaks parandada. Purjekas paigutati ühe prestiižse laeva – Manureva – kõrvale toestikule. Kui ehitusplats päeva lõpuks inimtühi oli, said kaks laeva üksteisele nõuandeid jagada. Manureva, endise nimega Pen Duick IV, valmistus nimelt läbi aegade esimeseks Rhum’i-nimeliseks purjekate võidusõiduks.

„Hoia end, Lona IV! Sa oled vana nagu minagi! Ära mitte üritagi merd alistada, sa tead väga hästi, et see ei ole võimalik. Merele jääb alati viimane sõna. Hoia end! Kui meri mässab, tähendab see, et ta kõneleb tuulega. Tuul on tema kallim ja et merele oma armastusest märku anda, paneb tuul mere vahel lainetama. Merele ja tuulele ei meeldi, kui neid armatsemise ajal vaadatakse. Kohe kindlasti ei tohi neid sel ajal häirida!”

„Ole ka ise ettevaatlik, Manureva. Hoia end nende eest, kes löövad laineid pigem seltskondlikel üritustel kui ookeanidel. Ainult tõelised meremehed räägivad sinuga ühte keelt, oskavad sind julgustada ja armastada. Aga ikkagi otsustab alati Tema, Meri … Ja kui tal on nälg, toidab ta end inimeste ja nende laevadega. Meri armastab neid, kes teda armastavad.”

15. mai kuni 21. september 1978. Nende nelja kuuga sai vana ketš tagasi oma endise uhke hoiaku. Purjekas taglastatud, veekindlaks tehtud, kiil üle vaadatud, mastid püstitatud, kokpit veest isetühjenevaks muudetud, asusid kolm sõpra lõpuks ometi Fos’ lahe kaudu teele. Kuigi vandid ei olnud veel korda seatud, „töötas” Lona IV nagu vaja ja võttis tuules korralikult hoo üles. Groot, besaan, genua ja fokk andsid kokku siiski 65 ruutmeetrit purjesid ja tõstsid kiiruse vähimagi briisiga nelja sõlmeni.

Kapten Michel Lardin, hüüdnimega Le Groin, tüürimees Michel Bourdin, hüüdnimega Mitou ja peakokk Didier Sardet olid jõudnud Stalingradi kai äärde Touloni ja valmistusid meresõiduks.

Aga te ei ole veel päris kõigi peategelastega tuttavad. Ühe korraliku meeskonna koosseis ei ole kaugeltki täielik ilma lemmikloomata. Lona IV pardal ei olnud küll papagoid, aga oli … Dick, koer nimega Dick, fetiš nimega Dick, maskott nimega Dick. Ühesõnaga Dick, üks vahva suur kutsu, kelle kapten El Gringo laevaostuga samal päeval Thiernay’ koerte varjupaigast leidnud oli. Raske on sõnades kirjeldada, mida see Belgia lambakoer kolmele sõbrale tähendas. Dick oli nendega alates purjeka ostmisest kõik katsumused kaasa teinud. Ta jagas nendega kõrg- ja madalhetki, elas koos nendega üle selle kärekülma talve, nägi pealt kõiki neid joominguid ja sõprade – ning eriti sõbrannade – sisse-välja saalimist, hingas koos nendega sisse värvi- ja lakihaisu ning sigaretisuitsu … Kui mitmeid kordi oli ta kuulnud, kuidas mehed elu üle arutlesid ja maailma asju paika panid.

Dick oli oma uue eluviisiga küll kohanenud, aga arusaadavalt oleks ta kohati rohkem iseseisvust soovinud. Nii eelistas ta pigem mööda Touloni kaipealset lonkida ja restoranide terrassidelt toitu otsida kui talle ostetud krõbuskitega maiustada. Võib-olla võttis ta eeskuju oma peremeestest, kes juba mitu kuud sponsorite lahkuse najal elasid.

„Koer laevas on muide väga mitmeotstarbeline: annab ohust märku, kaitseb, on teki eest, epideemia puhul sureb enne inimesi ja … nälja korral võib teda isegi süüa!” armastas Le Groin ajakirjanikele jutustada. Dick oli niisiis koos Lona IV endaga tähelepanu keskpunktis ja kahtlemata parimaks pingemaandajaks. Aga keegi ei teadnud, kuidas reageerib Dick sellele, kui peab püsivalt laevas elama ja kui silmapiiril enam ühtegi kallast ei ole. Kas tema on esimene, kes reisi lõpusirgel palavalt oodatud maismaad haistab?

Kas üldse oli mõeldav end sellisesse seiklusesse paisata ilma mingi „kõrgema” heakskiiduta? Äkki oleks pidanud end Jumala hoole alla usaldama – Neitsi Maarja jalge ees paar küünalt süütama ja natuke aega palvetama? Meie kolm sõpra olid hoopis parema väljapääsu leidnud. Tähendab, „leidnud” all pean ma silmas seda, et nad tegid kõik endast oleneva, et leida meremeeste „isa”, Alain Bombard isiklikult, et temalt siis õnnistus saada.

Bombardi isik oli tol ajajärgul üsna poleemikat tekitav. Jah, ta oli mees – võimalik, et esimene –, kes on päästepaadiga üle Atlandi ookeani sõitnud, süües seejuures vaid planktonit, mida ta endale vaevaliselt kahvaga püüdis ja juues puhast merevett. Aga samas põhjustas tema hullumeelne katse ületada päästepaadiga kurikuulus Bar d’Etel14 mitme kogenud meremehe surma SNSM-i päästemeeskonnast. Tegelikult tahtsid mehed Alain Bombardilt lihtsalt julgustust ja kinnitust, et lootus Lona IV-ga Atlandi ookean ületada ja Riosse jõuda ei ole ülearu utoopiline. No ja lisaks Püha Bombardi heakskiidule lootsid nad temalt kingituseks ka ühe päästepaadi saada!

Nii see siiski ei läinud! Võib-olla ei olnud ohvriannid piisavalt järjepidevad või polnud palve korralikult selgeks õpitud. Või ei olnud Lona IV väärt, et tema ustavuses kahelda. Äkki nägi Bombard meeste tagamõtet läbi? Igatahes pidas ta õigemaks saata neile hoopis trükised meresaaste ja vaalaliste kohta, keda nad oma odüsseia jooksul kindlasti kohtavad.

Hoolimata sellest suruti 1978. aasta 21. septembril lugematul arvul käsi, suudeldi ülepeakaela kõiki Stalingradi kaipealsele kogunenud sugulasi, sõpru, kallimaid ja sponsoreid ning Lona IV asus teele tundmatu silmapiiri poole, pardal mehed, kes talle uue elu olid andnud.

Kõik ei olnud siiski nii idülliline, kui tunduda võib. Vaevu liikuma saanud, pääses Didier’ käest plehku suurpurje tross ja ta pidi uuesti masti otsa ronima, et see liitploki rattast jälle sisse saada.

„Stopp! Pange kaamerad kinni! See ei olnud hea! Teeme uuesti! Läks lahti! Vaikust kail! Lona IV, teine katse! Läks!”

Sellises navigeerimisele mitte just kasuks tulevas kerges šokiseisundis suurelt Touloni reidilt teele asudes jättis Lona IV maaga jumalaga. Siis läks pardal lahti tõeline „triivimispidu”. Üks sõber sõitis oma 12-meetrisel Tandala-nimelisel purjekal natuke maad Lona IV-ga kaasa. Kuna õhk peaaegu ei liikunud ja manööverdamiseks ei olnud mingit põhjust, korgiti tuult oodates lahti mõned head Burgundia veinid ja avati ka üks Pastis’ liköör ning otse keset reidi läks lahti vägev pummelung. Lisaks oli see Le Groin’ 25. sünnipäev! Pole kahtlustki, et see päev jääb talle igaveseks meelde!

Kella kümne paiku õhtul andis tuul ennast veidi rohkem tunda ja seega jõudis Lona IV järgmisel hommikul kella kuue paiku Embiez’i saarele. Et viperusega alanud esimese stardiga kaasnenud emotsioonidest taastuda, otsustasid kolm meremeest siin kahepäevase peatuse teha, jõudu koguda ja veel mõned lahkumiseelse ärevusega ununenud viimased pisiasjad korda ajada.

Pärast kuut kuud kooselamist ja rohkeid vaidlusi, mis nii värvikate karakterite puhul on ilmselt möödapääsmatud, oli meeste sõprus nüüdseks tugevam kui kunagi varem. Tüütuid töidki oli oluliselt vähem ja need mõnedki olid pigem meeldivad, sest austusest Lona IV vastu tahtis igaüks endast parima anda. Purjeka pardal valitsev suurepärane õhkkond oli rõõmuks ka teistele sadamas olevatele meremeestele. Näiteks hüppas Didier ühegi kõhkluseta järele naaberlaeva omaniku käest vette libisenud vintsivändale. Viimane kinkis talle tänutäheks pudeli Embiez’ veini, mida esimese merel peetud õhtusöögi kõrvale avama rutati!

Kell kuus õhtul astuvad kolm sõpra lõplikult Suurele Seiklusele vastu. Ilm on imeline, meri kaunis ja kerges edelabriisis kihutab purjekas viiesõlmese tunnikiirusega palavaltigatsetud lõunakaare suunas. Kõik on ornungis: Michel koostab vahikordade tabelit, Didier on kambüüsis ja kapten Groin kohandub vaikselt manööverdamisega, sest Lona IV püsib suurepäraselt kursil ka täielikult fikseeritud roolipinniga. Dick haugub paari kašeloti peale, kes aeg-ajalt vööri ees vee peal nähtavale ilmuvad. Sellistel täiuslikel hetkedel ununevad kõik eelnenud katsumused, lihtsalt nauditakse … millelgi muul ei ole enam tähtsust! Ja kolme-pooletunnised vahikorrad tunduvad neil hetkedel tühiselt lühikesed!

Järgmisel hommikul, kui mereudu taas hajunud on, maiustatakse Didier’ valmistatud täidetud pannkookidega. Tuunikala parv on kašelottidelt vahetuse üle võtnud. Tõotab tulla suurepärane päev ja Dick, kes on lõpuks maha rahunenud, lubab endale laevasillal põit tühjendada. Üheainsa päevaga on läbitud sadakond miili ja sõbrad veedavad õhtu kajutiruumis väikese õlle ja kaardipaki taga. Väljas on ilm jahenenud ja lõpuks on aeg rumpel kätte haarata. El Gringo võtab esimese vahikorra enda õlule ja asi on kaugel eelmise päeva mõnusast jõudeistumisest. Kiiresti pannakse üks, peagi ka teine rehv peale. Siis lastakse groot alla, ainult fokk jääb heisatuks. Tuul tõuseb seitsme, siis kaheksa pallini. Mehed muutuvad natuke murelikuks …

See on hea võimalus heita pilk teistsugusesse reaalsusesse, millega meeskonnal seni ei ole tulnud tegemist teha. Ühiselt otsustatakse suund Baleaaridele Menorca saarele võtta ja seal väike peatus teha. Lona IV peab end sügavsinise taeva all ja tugeva mistraali meelevallas tegelikult väga hästi üleval. Just siis, kui silm saabuvas ööpimeduses juba saaretulesid seletab, keeldub mootor käivitumast. Esimene äpardus!

„Ma teadsin, et selle pagana mootoriga tuleb jamasid,” rehmab Le Groin, kes kohe seikluse alguses endale mingisuguse gripi külge on hankinud.

„Peame purjedega randuma, mehed! Ja nende möllavate tuultega ei saa see mitte lõbus olema. Eriti kui selja taga on nelikümmend tundi ränka tormi. Nii, läheb lahti! Peame kurssi muutma! Ranniku suunas! Vallame! Vallame! Vallame siis, kurat võtaks! Liiga hilja! Mida sa muned?” karjub Le Groin Didier’le, kes ei olnud käsku lihtsalt kuulnud.

„Jumal küll! Nüüd oleme otse tuules! Didier, lase soodid järele! Laseme end triivida!” ütleb Michel.

„Kena olukord küll! Keset ööd, praktiliselt võõras kohas … Sellest tuleb õppust võtta!”

Täielikult tuulte meelevallas triivib Lona IV nüüd lainete tahte kohaselt ühes väikeses lahes. Kõik pardalolijad kardavad, et kiil hakkab iga hetk vastu põhja käima ja üritavad juba eos olukorra tagajärgi ette näha. Ja siis see juhtubki. Tundub justkui peksaks hiiglaslik haamer vastu kiilu. Iga löök jõuab otse meeste südamesse, aga eelkõige saab hoobid endale siiski laevakere. Rooliuime välispind saab kannatada. Esimesed obadused võtab ta vapralt vastu, aga peagi annab ta löökide pöörasele survele alla. Michel’il õnnestub kuidagimoodi trossideni jõuda ja neid tõmmata ning sellega ketši olukorra hetkeks stabiliseerida ja surmamõistetutele veidi ajapikendust anda. Siis märkab Mitou natuke kõrgemal rannikul üht maja.

Meeleheitel käevibutus … Majast väljub vana Menorca sõdur, kes olukorda nähes sellest ruttu Hispaania mereteenistust teavitab. Viimane saadab otsekohe enda mootorpaadi laevale appi. See jõuab kiiresti kohale ja pukseerib Lona IV sadamasse. Nüüd, mil hirm möödas, tuleb tagajärgedega silmitsi seista: rooliuime ja pukspriidi parandamiseks läheb vähemalt kaheksa päeva. Laevakere ei ole õnneks kannatada saanud.

Meeskond on siiski vaimselt murdunud, sest kohe esimene hoiatuslask oli märki tabanud. Mehed on tujukad, tülitsemine muutub jälle igapäevaseks nähtuseks. Aga motivatsioon, mis ei ole kuhugi kadunud, meestevaheline sõprus, mis hoolimata sagedastest sõnavahetustest püsib vankumatuna ja paari sõbranna lohutused aitavad üsna kiiresti moraali taas tõsta. Tuleb mainida, et plats, kus võetakse ette Lona IV parandustööd, ei satu päris juhuslikult asuma džinnitehase vahetus läheduses. Sellistel hetkedel tuleks jumalat tänada külalislahkuse eest!

Esmaspäeval, 16. oktoobril, uurib El Gringo sadama infopunktist ilmateate kohta: „15–20 sõlme tuult tugeva loodesuunalise ummiklainetusega. Asume teele, mehed! Suund Alicante’le! Aeg võtta üks mõnus dušš ja minek!”

Kõigil on hea tuju, seda enam, et Lona IV sai hästi korda tehtud. Parajalt tõusnud tuul kannab meeskonna rahulikult, aga kindlalt Menorcast lõuna suunas, ja kui Didier esimesena vahiposti astub, valgustavad ööd taamal plinkivad Mallorca majakad. Aeg-ajalt võib näha üksikut välku sähvimas, ilma et see kuidagi sõitu häiriks.

Varahommikul ilmub kirdest nähtavale saare lõunatipp ja Mallorca kanalis tormab 30sõlmene loodetuul, millega kaasnevad silmapiiril kasvavad hiigellained. 2–3meetrised lainesügavikud nõuavad teist rehvi suurpurjele ja foki langetamist. Aga päike särab ja meri on sügavsinine. Imeline! Silmapiiril murduvad lained lumivalgeks vahuks.

„Just nii see passaatidega ongi, mehed! Väga mugav! Kas me pole end siin mitte kenasti sisse seadnud? Mu jumal, kui hästi see laev liigub!” räägib Le Groin enesekindlalt. Ja Dick, kes on nüüdseks merelolemisega täielikult harjunud, käib pühas rahus mööda laevasilda edasi-tagasi.

Pärastlõunaks on tuul vaibunud ja laev tuleb täispurjesse seada.

„Küll Lona IV võib alles hea välja näha! Esimest korda on ta kogu oma hiilguses!” Mitou muudkui pildistab ja pildistab.

„Kahju, et sa eemalt kummipaadist pildistada ei saa, Mitou. Me saaksime oma kaunitarist superklišeesid!” hüüab Didier fotograafile, kes tagumise masti najal igasugu veidraid poose võttes kogu hetke võlu pildile üritab jäädvustada.

Koos ootamatult maad võtnud pimedusega tõuseb ka õrn läänebriis ning see lubab oletada, et järgmisesse sihtkohta – Ibizale – jõudmine ei võta kaua aega.

18. oktoobri keskööks, kui Didier vahiposti üle võtab, on maad võtnud tugevad tuuleiilid. Fokk ja besaan tuleb alla lasta ja groodile kaks rehvi peale panna. Kuigi kiirus on tõusnud 7 sõlmeni, kihutab Lona IV otsejoones edasi, laskmata end järjest valgemaks muutuvast merest liigselt häirida. Didier on vahepeal ärganud Groin’ abiga roolipinni kinnitanud, et vabade kätega purjesid korrastada. Ja siis on kohal äike! Ootamatu ning raevukas. Piksenooled muudavad öötaeva sebratriibuliseks, nähtavus on nagu päise päeva ajal. Kummargile hoidvaid ja varjuda püüdvaid mehi tabab tromb. Laev on üsna Formentera saare lähistele jõudnud, silm seletab juba tulesid: „Plink iga viie sekundi tagant! See on Formentera! Vaatasin kaarti. See ütleb, et majaka nähtavuskaugus on 28 miili. Peaksime enne hommiku hakku sinna jõudma,” ütleb Didier.

Le Groin on skeptilisem: „Saare kohal olevat taevast näed? See tuleb meie peale, kindel laks …”

Süsimust pilvekogum laseb tõepoolest arvata, et maailmalõpp on suure tõenäosusega ukse ees!

„Tunni pärast on see meie kohal! Möödume majakast nii kiiresti kui võimalik ja katsume saare läänekülge varjuda.”

Mitou, kes seni magas nagu nott, ronib nüüd vaevaliselt magamiskotist välja ja asub oma vahikorrale. Järgmisel hetkel paneb kõrvulukustav kõuekärgatus mere, laeva ja selle asukad võpatama. Lained aina kasvavad, tuuleiilid piitsutavad vihma vastu silda. Kiiresti tuleb kõik purjed langetada ja lasta laeval triivida. Kõik muutub grandioosselt ebareaalseks. Meri suitseb, pulbitseb. Vahepeal ei saa aru, kus ta täpselt on.

„Ai sa jutt! Ma pole kunagi midagi sellist näinud,” hüüab Michel Lardin oma kahele kaaslasele, kes mõlemad erutatult vaikivad. Mida nad oleksidki pidanud ütlema?

Meri muutub üha hirmuäratavamaks. Mõned koletud tormilained üritavad laeva maha murda. Aga kas need lained on eelroaks või magustoiduks? Kui neid pakutakse desserdiks, tähendab see, et nendest võimsamaid ei tule. Aga kui see on kõigest aperitiiv, mida siis põhiroast oodata?

Hommiku hakul on Formentera rannik selles kirjeldamatus tormipuhangus veel aimatav. Kas lihtsam on tormi öösel tajuda, teda otseselt midagi nägemata ette kujutada ja mõnes mõttes jaanalindu mängida? Või on parem, kui halastamatu päevavalgus kõik otse vastu vahtimist lajatab, nii et sa seda möllu iga keharakuga läbi elad ja alandlikult pealt näed – sest tormi taltsutada ei ole võimalik! –, et sellest oma vanaduspäevadeks võimalikult selge mälestus luua … kui lootus ellu jääda ja sellest ükskord tagasivaates jutustada veel säilinud on? Kell on kümme hommikul ja kõigest hoolimata on Lona IV veel juhitav. Isegi vastu ummiklainetust saab sõita.

„Kahe või kolme tunni pärast peaksime Ibiza lõunaranniku varjus olema.”

Kõik vaatavad kella ja usuvad, et tulevad sellest olukorrast eluga välja. Dick näib ööga võrreldes rahunenud olevat – ta ei ole enam sillal, vaid on kokpitti põgenenud ja end sinna sisse seadnud. Kolm sõpra heidavad omavahel selle üle nalja, mis muudab valitseva õhkkonna veidi pingevabamaks.

Järsku laseb Le Groin hirmunult roolipinnist lahti, justkui oleks käe kuumadesse sütesse torganud. Kohe haarab ta sellest siiski jälle kinni, karjudes: „Hei mehed! Rumpel! Mul on tunne, et see on iga hetk murdumas. Hoia, Didier!”

Tõde ei lase end kaua oodata, roolipinn on tõepoolest mõranenud ja puu saab iga jõupingutusega järjest enam kannatada.

„Rumpel murdub kohe! Rumpel murdub kohe! Kurat! Võtame suuna lõunasse! See on ainus moodus hoob laevaga ühel teljel hoida, et seda säästa. Ibiza jääb ära, Alžeeria poole teele!”

Mitou, kes ei ole võib-olla teadlik ohu suurusest või siis lihtsalt ülemääraselt närvilise õhkkonna maandamiseks, lisab: „Kelner! Pipravorstiga kuskuss kolmele, palun!”.

Pikseilm jätkub kogu päeva vältel. Keset päist päeva valitseb väljas ööpimedus. Ainult pimestavad välgusähvatused valgustavad kohati seda päeva ajal võimust võtnud ööd. Murdlained on kaheksa kuni kümme meetrit kõrged. Iga kord, kui meie meremehed usuvad olevat näinud „elu suurimat”, saabub mõne aja pärast järgmine hiiglane, mis sunnib edetabelit ümber hindama. Ebareaalne, grandioosne ja eelkõige kirjeldamatu.

Üks kiiresti alla kugistatud võileib – vorstiga kuskussi oodates – ja sõbrad otsustavad mootori tööle panna, et akusid laadida. Didier on roolis. Lona IV tagaotsa on poisid kahest vendrist ja köiest „pidurdusmehhanismi” monteerinud, mis peaks peadpööritavatel langemistel purjeka hoogu maha võtma. Le Groin selgitab meeskonnakaaslastele:

„Sain selle nipi ühest Cowles’i raamatust. See mees on geenius. Tema on see, kes kirjutas meremeeste piibli „Meresõit karmide ilmadega”. Sellise asja peale ise ei tuleks! See hoiab ära, et me otse lainesügavikku sisse ei sõidaks, sest surf on tore küll, aga sellega tuleb piiri pidada! Püstloodis lainekallakus olles oleks parem mitte täie hooga lainesse söösta! Ma ei tea, kas te annate endale aru, aga me kihutame siiski 10-sõlmese kiirusega 10ruutmeetrisel alusel.”

Le Groin on alla kaardilaua juurde läinud. Ta otsustab, et kurss tuleb hoida 210-l ja hindab Alžeeria ranniku kauguseks umbes 80 miili. Probleem on selles, et tal ei ole kaarti, mis selle Vahemere rannikupiirkonna majakate plinkimise kohta infot annaks. Kas sellel ööl, mis tõotab tulla titaanlik, on mõtet riskil kohtuda Alžeeria kaldaäärsete kaljudega? Pigem tasub hoogu nii palju kui võimalik maha võtta, et enne päikesetõusu ranniku lähedusse mitte jõuda. Väljas on kõik piirid segunenud. Kus on taevas? Kus on maa? Kas see ikka on meri, mis Lona IV-t ümbritseb, või hoopis mingi senitundmatu viies element? Hiigellainetega segunenud paduvihmas kaob igasugune nähtavus. Ainus kontakt on roolipinn. Kas see peab vastu või puruneb ja laseb Lona IV-l õnnetu lõpu leida? Praegu peab pinn veel vastu ja Didier hoiab sellest nii tugevasti kinni, et ega sellel muud üle jäägi. Didier on end tagumise masti külge kinni köitnud, nii et ta ei pea tasakaalu kaotamise pärast muretsema ja kogu jaks läheb rumpli hoidmisele. Ebainimlikud jõupingutused, mida ta selles tormis tegema peab, ei heiduta teda karvavõrdki. Ellujäämisinstinkt on juhtimise iseenesest üle võtnud. Tahe elada juhib ja järjest tugevnevad tuuleiilid tuletavad igal sekundil meelde, et lahti ei tohi lasta.

Mehed lähevad tormipurjele üle, et selles hulluses veidikenegi end koguda ja puhata. Mitou, kelle vahikord saabub viimasena, otsustab purjeka ainsal kuival koil magada, või õigem oleks öelda, pikutada. Ta ronib ihualasti oma magamiskotti, kuid ei saa päriselt und. Väljas saabub öö, hägustades seda tohutut stiihiat, mis ikka edasi möirgab. Nüüd, mil kogu möllu enam ei näe, saab teda seda võimsamini kuulda.

Ööl on omadus rõhutada dramaatilist õhkkonda. El Gringo ja Didier, kes on taas oma õliriided selga tõmmanud, tegutsevad sillal. Roolipinn on jälle kinnitatud ja tundub, et peab veel vastu. Tuleb säilitada po-si-tiiv-sus: purjekas liigub foki jõul korralikult. Hoolimata sellest, et tõotab tulla erakordselt ränk öö, on meestel usku, et homme hommikul võtab Alžiir nad avasüli vastu.

„Kindel?”

„Hm.”

„Kapten Aleksei! Tee on valmis, aga tõenäoliselt on see juba külm. Borisil õnnestus see vahetrepist üles tulles kaks korda ümber ajada. Kolmandal korral käis ise käsipuu otsa käpuli. Tema eest hoolitsetakse nüüd haigetoas. Vlado mõnitas, et muhk, mis talle silmade vahele kasvab, on talle teise nina eest. Ja et ta peab nuusates ettevaatlik olema, et ta oma viina täis nina selle teise, teed täis ninaga segi ei ajaks. Paras idioot on see Vlado. Alati on tal vaja mõnitada. Boris näeb täitsa hädine välja.”

„Vii talle lohutuseks pudel viina. Võta minu omade hulgast. Võta mu jaki taskust lao võti ja vii talle üles üks Smirnoff … ja jääd ka. Ja isegi kui ta juua ei saa, kulub jää nina peale ikka ära! Pagana Boris! Ah jälle täis nagu tavaliselt. See mees veedab küll lakkudes rohkem aega kui tööd tehes. Vahel mõtlen huviga, kuhu tal kogu see vedelik ära mahub. Et nõnda juua, peab ikka kõva tahtmine olema. Ei mina sellest asjast aru saa, sellist haigust pole sõnaraamatuski kirjas,” jutustas kapten Aleksei Ülole, oma teisele tüürimehele.