Kõrvalepõige
Описание книги
Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.
Отрывок из книги
Kui aus olla, siis ei suuda ma selle päeva esimesest poolest mitte midagi kindlat meenutada. Lihtsalt oli üks päev, tavaline tööpäev, mille kohal mu mälus on pea täielik tühjus. Kui ma nüüd tagantjärele kalendrisse vaatan, võin öelda, et 22. juuli 2002 oli esmaspäev.
Unustamatud hetked algasid varasel pealelõunal, kui ma seisin Maneeži tänava trammipeatuses ja ootasin 4. liini trammi. Millegipärast on ikka nii, et seda sõiduriista, mida sa ootad, ei tule. Peatuses ringi jalutades meenus tüdrukute lendlause kooliajast: trammile ja poisile ei tasu kunagi järele joosta, sest nagunii tuleb kohe uus. Toona käisid trammid hoopis tihemini. Suurel osal rahvast autot ei olnud, liigelda tuli ühissõidukitega. Ometi kiruti ka siis ühistransporti pidevalt, see oli mulle samuti mällu sööbinud. Ja oodanud olin ma peatustes tüdimuseni – nii trolli, bussi kui trammi.
.....
Kui too vennike vaatas selja taha, olles kedagi müksanud, või – tema arusaamise järgi – keegi müksas teda, ja kui siis selja taga ei olnud mitte kedagi? Kui selgus, et tal ei olnudki kedagi sõimata? Mis siis muud teha kui õlgu kehitada? Ma ei näinud ennast ise aknaklaasi peegelduses, miks pidi siis tema mind nägema?
Kas ma olen tõesti nähtamatu?!
.....