Оглавление
Holger Kaints. Mardika umb ehk minu väike hullumaja
1. Mardika umb
2. Õndsad on need…
3. Dollarilipud, eurolipud, kroonilipud…
4. Kuulsus levib kulutulena
5. Usukuulutajate laager mererannas
6. Karvu ajava kassi maja
7. Kõik rauad tules
8. Plastmassist maailm
9. Saatus saadab üllatusi
10. Kes pärast naerab…
Отрывок из книги
Meie peres on kõik hullud: minu isa, minu ema, õde, ja kõige tipuks muidugi mina ise ka.
Ent mitte ainult meie peres. Ka meie majas on kõik hullud. Meie korrusel elavad naabrid mõlemalt poolt, nii paremalt kui vasakult. All esimesel korruselgi elavad ainult hullud. Ja samuti on hullud ülemise korruse inimesed.
.....
Ta silmad suurte, allapoole rippuvate tuhmhallide kulmude all vaatasid mulle sisendavalt otsa.
„Kas sa saad aru, Matt, mis ma sulle räägin? See muudaks kogu maailmakäsitlust täielikult ja teeks selle ühtlasi märgatavalt võimalusterohkemaks! See tähendab tegelikult, et erinevad ruumid ei ole mitte lihtsalt üksteise kõrval, vaid seda, et üleminek ühest ruumist teise on sujuv, ilma vaheta. Mingit nii-ütelda seina, mida tuleks läbida, tegelikult polegi. Ja kui lõputu hulk ruume on nii üksteise kõrval, siis on see tegelikult veel üks ruumi, ehk õigemini, aegruumi, lisadimensioon. Nii et, kui tavaline ruum on kolmedimensiooniline: üles-alla, vasakule-paremale, ette-taha, ja aeg annab sellele neljanda dimensiooni, siis lõpmata ulatuses vahedeta üksteise kõrval seisvad ruumid annavad kogu süsteemile omakorda viienda dimensiooni. Ma tegelikult juba aimangi, et suur hulk füüsilisi kehi, mis meid ümbritseb, ei ole korraga mitte ühes ruumis, vaid nad ulatuvad ka kõrvalruumidesse. Huvitav oleks sellisel juhul teada, mis juhtub siis, kui neid nõnda-ütelda nihutada. Ütleme nii, -suunas asuvatest järjestikulistest ruumidest veidi -suunas asuvate ruumide poole, mööda seda viienda dimensiooni koordinaattelge. Aga võib-olla me saame seda juba õige varsti teada…” rääkis füssaõps ennastunustavalt. Ta silmad, mis vahepeal olid uidanud kõrgemates sfäärides, leidsid taas üles minu pilgu, otsides justkui minupoolset tunnustust kõigele sellele, mis ta öelnud oli. „Kohe-kohe pannakse Šveitsi Alpide kaljusügavustesse raiutud maailma kõige pöörasem katseseade tööle. Kõik on juba valmis, ainult nupule vajutada. Ma ei tahaks olla prohvet, aga ma arvan küll, et kui see kiirendi või põrkur ikka nii tööle hakkab, nagu mõeldud on, siis lendab just sealt esimene hulk meie ruumidimensioonis materialiseerunud ainet teiste ruumide poole ja kui selleski vallas kehtiks mingi aine või muu substraadi jäävuse seadus, siis peaks mujalt meile sama kvantum midagi muud tagasi tulema. Äärmiselt huvitav. Kas veel võimsam protsess kui tuumareaktsioon? Aga võib-olla hoopis midagi täiesti tühist, mida isegi teadlased ise ei suuda tähele panna. Ootame ja vaatame, noor sõber!” Füssaõps patsutas mulle heatahtlikult õlale. „Sa oled mul selline õpilane, kelle üle mul on elu lõpuni hea meel.”
.....
