Оглавление
Hyeonseo Lee. Seitsme nimega tüdruk
Eessõna
Autori märkus
Sissejuhatus. 13. veebruar 2013
Proloog
1. peatükk. Rong läbi mägede
2. peatükk. Linn maailma serval
3. peatükk. Silmad seinal
4. peatükk. Daam mustas
5. peatükk. Mees silla all
6. peatükk. Punased kingad
7. peatükk. Buumilinn
8. peatükk. Salajane foto
9. peatükk. Olla hea kommunist
10. peatükk. „Kaljune saar“
11. peatükk. „See maja on neetud“
12. peatükk. Tragöödia sillal
13. peatükk. Päikesevalgus tumedal veel
14. peatükk. „Suur süda on lakanud löömast“
15. peatükk. Huligaani tüdruksõber
16. peatükk. „Ajal, mil sa seda loed, oleme meie viis siit maailmast juba lahkunud“
17. peatükk. Changbai tuled
18. peatükk. Üle jää
19. peatükk. Külaskäik härra Ahni juurde
20. peatükk. Ebameeldiv tõde
21. peatükk. Kosilane
22. peatükk. Abielulõks
23. peatükk. Shenyangi tüdruk
24. peatükk. Näriv süütunne
25. peatükk. Mehed Lõunast
26. peatükk. Ülekuulamine
27. peatükk. Plaan
28. peatükk. Jõuk
29. peatükk. Kuuvalguse lohutus
30. peatükk. Aasia kõige suurem ja tormakam linn
31. peatükk. Karjäärinaine
32. peatükk. Ühendus Hyesaniga
33. peatükk. Kaisukaru vestlused
34. peatükk. Min-ho piinamine
35. peatükk. Armastuse šokk
36. peatükk. Sihtpunkt Seoul
37. peatükk. „Tere tulemast Koreasse“
38. peatükk. Naised
39. peatükk. Ühtsuse Maja
40. peatükk. Õppimise võidujooks
41. peatükk. Oodates 2012. aastat
42. peatükk. Vaimude ja metsikute koerte elupaik
43. peatükk. Võimatu dilemma
44. peatükk. Teekond öösse
45. peatükk. Aasia ääretu taeva all
46. peatükk. Kadunud Laoses
47. peatükk. Saagu mis saab
48. peatükk. Võõraste lahkus
49. peatükk. Süstikdiplomaatia
50. peatükk. Pikk vabaduse ootamine
51. peatükk. Rida väikseid imesid
52. peatükk. „Ma olen valmis surema“
53. peatükk. Vaba meele ilu
Epiloog
Tänuavaldused
Отрывок из книги
Kui ma võtsin kätte selle raamatu tõlketeksti, siis tuli mul kohe meelde isiklik kogemus reisist Põhja-Koreasse ning vahetult enne seda ka Lõuna-Koreasse. Esimene mulje, mis on jäänud kummitama, oli tohutu kontrast nende kahe ühiskonna vahel, mida oli võimalik väga emotsionaalselt ja vahetult kogeda igal sammul. Siiani on raske mõista, kuidas saab üks rahvas ühise, enam kui 2000-aastase ajaloo ja kultuuriga nii erinevaks kujuneda viimase 70-aastase konfrontatsioonilise eraldatuse tõttu. Ka olin ma juba enne kusagilt kuulnud mina-tegelase Hyeonseo Lee lugu. Ilmselt jäi see silma tema TED-konverentsi esinemisest, mis lõi maailmas laineid.
Seda lugu võib vabalt lugeda kui autobiograafilist poliittrillerit, kus paiguti tunduvad kirjeldatud sündmused olevat justkui mingist õudus- või sürrealistlikust jutust pärit. Samas kumab läbi mina-kangelase tugev ja sõltumatu natuur, vankumatu usk isikliku valiku õigusesse ja tohutu tahtejõud, mida ta ise küll tagasihoidlikult kirjeldab lihtsa kangekaelsusena. Just need iseloomu omadused, koos määratu kohanemisvõimega, andsid talle ja lõpuks ka tema lähedastele selle, mida nende riik oli neile keelanud – vabaduse. Kuigi raske psühholoogilise võitluse ja sügava identiteedikriisi ületamise hinnaga.
.....
Minu vanaemast sai ülikooli ajal tulihingeline kommunist. Ta oli õppinud 1940. aastatel Jaapanis ja naasis Koreasse väikese intellektuaalse eliidi liikmena, tuues endaga kaasa haritud viisid ja kombed, mis olid korealaste seas haruldased, sest tol ajal ei lõpetanud enamik inimesi isegi algkooli. Ta astus Parteisse, kui oli alles üheksateist. Minu vanaisa kolis pärast vanaemaga abiellumist viimase kodulinna Hyesani, selle asemel et viia naine omaenda provintsi, nagu oli kombeks. Vanaisast sai kohaliku valitsuse ametnik. 1950. aasta sügisel, kui Ameerika väed sisenesid Korea sõja esimesel aastal linna, põgenes vanaisa mägedesse, et vältida vangilangemist. Ameeriklased käisid majast majja, otsides Partei liikmeid. Vanaema, kes oli sel hetkel sülelapsega – üks kaheksast lapsest, kelle ta sünnitas –, peitis nende partei liikmepiletid korstna sisse telliste vahele.
„Kui ameeriklased oleksid piletid üles leidnud, oleks nad meid maha lasknud,“ ütles ta mulle.
.....
