Uudiseid Nebošovost

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Indrek Silver Einberg. Uudiseid Nebošovost
I peatükk
II peatükk
III peatükk
IV peatükk
V peatükk
VI peatükk
VII peatükk
VIII peatükk
IX peatükk
X peatükk
XI peatükk
XII peatükk
XIII peatükk
XIV peatükk
XV peatükk
XVI peatükk
XVII peatükk
I peatükk
II peatükk
III peatükk
IV peatükk
V peatükk
VI peatükk
VII peatükk
VIII peatükk
IX peatükk
X peatükk
XI peatükk
XII peatükk
XIII peatükk
Viimane peatükk
Отрывок из книги
Laht siras päikeses. Laevameister Johannes seisis veepiiril, käsi kõrgele üles sirutatud, reeder Heinrich Blau hoidis hinge kinni ja kogu ülejäänud kamp kalda ääres pidas vaikust.
Johannese käsi langes ja kaks hiiglaslikku puuvasarat kõmatasid täpselt ühel ajal. Kiilud lendasid eest, pea 120 jala pikkune kaljas seisatas terveks pikaks sekundiks justkui üllatunult, aga siis ta läks. Tihe veekardin tõusis vöörist kõrgemale ja laev libises merre – leplikult nagu jalg sooja tuhvlisse. Heinrichile tundus, et laev läks justkui rõõmsalt kohe.
.....
Ja papa hakkas nutma.
Muresid oli majas ju ennegi olnud, aga need olid väikesed. Veel siis, kui nad elasid Tartus, naeruküllaste Bürgermusse-piknike ajastul, ei kippunud noormehed üldse ümber Hermine parvlema. Noore Hermine viis see vahel päris ahastusse. Hermine oli emasse, see tähendas, et väga pikk. Hermine oli emasse veel selgi kombel, et tal oli päris leidlik huumorimeel. Teistmoodi kui ema Maxinel, oli Hermine huumor aga pilkav, omamoodi õel. Ja sellegi algust mäletas ta. Pereisa Julius ja pereema Maxine leppisid sellega, et tütar ei taha tikkida, on üldse laisavõitu. Leppisid ka sellega, kui tütre tantsuõpetaja ohkas: „Õpetaks nagu hästi kuivatatud puuhobust.” Vaid õmblemine kukkus Herminel hästi välja. Sellele ei vaadanud vanemad kuigi hea pilguga, sest õmblemine oli kas läbikukkunud sakslaste või edasipüüdlike eestlaste leivatöö. Leivatööd ei pidanud nende tütar ometigi õppima. Aga midagi peent ning seisusekohast pidi ta siiski selgeks saama! Hermine pandi klaverit õppima. Klaveriõpetaja oli tuntud muusik. Paar kuud hiljem tahtis õpetaja emaga nelja silma all rääkida. Paraku, klaverisaali uks oli küll kõrge, kuid õhuke. Nii kuuliski Hermine: „Teate, mina selles mõtet ei näe. Minu aeg ja teie raha. Kui nii väga tahate muusikaga jätkata… no ma ei tea, ostke väike trumm.”
.....