Meie, keda polnud

Оглавление

Inga Raitar. Meie, keda polnud

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

34

35

36

37

38

39

40

41

42

43

Отрывок из книги

Kogu lugu oli alanud vähem kui nädal tagasi. Tegelikult oli sõbranna Liina pakkumine ööseks nende Saku majja koduhoidjaks jääda, tulnud Aigile tõelise kingitusena. Ta poleks tahtnud kodus olla, kui Vallo teda otsima tuleb. Las otsib – nagunii ei leia! Tüdruk ei julgenud endale õieti tunnistada, et tegelikult ei tahtnud ta kodus olla pigem kartuses, et järsku Vallo ei tulegi teda otsima…

Aigi tundis end suures tühjas maamajas pisut ebamugavalt. Ta kõndis köögist läbi halli teisele korrusele ja süütas kõikjal tuled. Hoovis krigisesid autopidurid. Vallo, oli Aigi esimene mõte. Ei, siia Liina ja Eriku poole Sakku ei oskaks Vallo teda kuidagi otsima tulla. Huvitav, kes need siis on? Liina ju ütles, et täna ei tohiks neid keegi otsida. Seepärast nad Eriku vanemate juurde Valka sõitsidki. Aigi jooksis trepist alla.

.....

Aigi viidi taas elutuppa. Seal oli näha hooletult laiali paisatud asju ja avatud kappe. “Helista!” käsutatidteda ja tumedapäine pistis telefonitoru Aigile pihku, vabastades tüdruku käed. “Ma ei tea peast numbrit,” ütles tüdruk end instinktiivselt nilbelt irvitavast mehest eemale tõmmates. “Märkmikku pole mul aga kaasas.” Aigi ei valetanud. Hetkel ta isegi soovis, et teaks Eriku ema numbrit – las klaarivad omavahel, jätku teda rahule. “Säh!” nähvas teine eesti keelt kõnelev mees ja viskas Aigile mingi märkmiku. “Leidsime selle magamistoast. Vist ta eide oma.” Kuue mehe halastamatult jõllitavate pilkude all tundis Aigi end otsekui alasti olevat. Õlgu väristades avas ta märkmiku. See oli tõesti Liina oma. Liina pisut ümara käekirjaga täidetud leheküljed aadresside ja telefoninumbritega. Esimesel leheküljel seisis: “Aigi Aaspere, tel. tööl…” Kuidagi vastik oli Liina märkmikus sobrada.

“Tee kiiremini!” käratas prill. Oli näha, et ta närvitses päris parajalt. Aigit võõra närvilisus ei lohutanud. Kiiresti sobras ta märkmikus P-tähte otsides. Lõpuks ta leidis: “Paalmaa Erik… Paalmaa Maimu (Valga)…” Värisevate kätega valis tüdruk numbri. Kutsus. Pikalt. Aigi pilk langes elutoa seinal rippuvale antiiki imiteerivale kellale. Pool kaksteist juba. Maal magatakse sellisel kellaajal. Viimaks unine naisehääl. “Erikut paluks.” Aigi püüdis häält võimalikult ükskõikseks manada. “Nad läksid just magama, kas te homme ei saaks helistada,” toriseti kusagil

.....