Читать книгу Sõltuvussõltumatus - Inga Raitar - Страница 1

Gea võpatas. Millegipärast oli tal tunne, et see hetk on tähenduslik. Selline, mis salvestub sõltumata oma pealtnäha mittemidagiütlevast sisust su mällu ja tuleb veel aastaid hiljem unenägudesse kummitama.

“Viimane suvi!” karjusid veripunased tähed lumivalgelt taustalt Geale näkku hetkel, kui naine silmad avas. Ärkamine tervikukssaamisele järgnevast rammestusest. Endasse tagasi jõudev pilk heidetuna Argo elutoa maast laeni ulatuvast aknast välja. Ja järsku selline jahmatav sõnum. Just nimelt sõnum. Sest kuigi Gea teadis nüüd juba, et see, mida ta vaatab, on kõigest plakat, Linnateatri suvelavastuse afišš, mis kinnitatud tänavavalgustusposti otsa just sellisele kõrgusele, et see oli esimene, mida elutoa põrandal silmi avades ja üles vaadates nägi. Mingi muu rakursi alt, kas või tänaval autoaknast, oleks see olnud lihtsalt üks sadadest reklaamplakatitest, mis tähelepanu püüdmise eesmärgiga üles riputatud ju olidki. See aga oli sõnum. Sõnum Geale. Viimane suvi.

Argo oli samuti silmad avanud ja ta suured kummalised silmad vaatasid Gead küsivalt. Kas sa tead, et sul on väikese tüdruku silmad, oli Gea Argolt küsinud ühel nende esimestest kohtumistest. Argo oli naernud. Sellist sooja, hella ja mõistvat naeru, signaali, mida ootab iga naine, et mehest sõltuvusse sattuda. Sattuda sõltuvusse mõistmise, hoolimise, soojuse ja läheduse tundest. Gea oli aastatega õppinud end kontrollima, et mitte lasta taolistel sõltuvustel tekkida. “Mu vanaema ütles mulle, et mul on silmad nagu tõllarattad. Aga keegi pole seni arvanud, et mul tüdruku silmad oleks.” Jah, kes ütleks mehele, kelle kinganumber on 46, et tal on väikese tüdruku silmad? Ainult naine, kes otsib suure ja tugeva mehe juures killukest süütut, imestavat ja siirast väikelast.

Nüüd vaatasid Argo silmad küsivalt Gead ja Gea ei vastanud. Ta lebas, pea Argo süles, mehe elutoa põrandal, pilk püsimas afišil, mis paistis tuppa vaid selle rakursi alt. Põrandalt. Aimdus, et kuskil tema sees käärib miski, mis muudab tuleviku irreaalseks, polnud Gea jaoks uus. Argolegi oli ta rääkinud endast palju, enamasti asju, mida inimesed ei räägi, kuid mitte seda. Veel.

“Huvitav, et ma ei tea sinust kõige tavalisemaid asju,” oli Argo öelnud veel nädal tagasi. “Seda, mis muusikat sa kuulad, kas sa prantsuse keelt oled õppinud või kas sulle meeldivad pigem koerad või kassid. Huvitav, et need keskmadalad tasandid on meie suhtlemises kuidagi puudu.”

Keskmadalad. Jutt seitsmest tasandist, millest igaühele jõudes hakkab hing vajama partnerit. Või inimese endakssaamise seitsmest põhietapist, millest on võimalik läbida ka vähem kui seitse.

Gea teadis oma kogemusest, et eri eluperioodidel vajavad inimesed erinevaid partnereid. Sellepärast inimesed neid vahetasidki. Et nad arenesid. Ja võis juhtuda, et järgmisele tasandile jõudes jäi eelmine partner maha. Ja sinusse tekkis tühik. Tühik, mida partner enam täita ei suutnud.

Liliani isaga oli see tühik tekkinud juba enne kui… Jah, ka see oli Gea saladus. Enne kui. Enne kui Geast sai Liliani ema. Nii vist oli õige öelda. Keskmadalad tasandid olid just need, mis Gea ja Jürgeni ühendasid. Kuuma ja füüsilisena alanud suhe, mis suubus argipäeva ja hukkus tööning igapäevarutiinis.

Argoga oli kõik kuidagi tagurpidi. Alustati hingesuguluse vaat et kõrgeimalt astmelt, millest kobades ja arglikult kujunes välja füüsiline lähedus, mis osutus ühtäkki nii võimsaks, et uhtus kõik seni püsinud piirangud, mida Gea tavaliselt oma meessuhetele seadis. See kõik oli liiga ilus, et tõsi olla. Ometi oli see tõsi.

Argo soojad suured silmad vaatasid ikka veel küsivalt. Sõnatult osutas Gea peaga aknast paistvale kirjale. “Viimane suvi!” Argole ei pidanud seletama. “Ei ole viimane, armas, rumal, väike tüdruk, ma tean, et ei ole viimane!” Kuigi Gea polnud kogu oma eluaja olnud ei armas, rumal ega väike tüdruk, tahtis ta uskuda. Sest seda ütles esimene mees, kes pani kolmekümnendates aastates iseseisva, panga osakonnajuhatajana töötava naise end tõepoolest tundma väikse rumala tüdrukuna.

Vahel on hirm valu ees tegelikult vaid mälestus kunagi varem läbi elatud valust. Mis ei lase end kindlalt tunda olukordades, kus tegelikult polekski nagu põhjust karta. Hirm lõpu ees ei luba meid alustada asju, mida tegelikult kõige rohkem igatseme. Või mis veelgi jaburam, hirmust lõpu ja veel tulemata valu ees lõhume asjad ise enne, kui nad jõuavad muutuda meile nii oluliseks, et võiksime nende purunedes haiget saada.

Gea nimetas seda ennetava lõhkumise vajadust kristallklaasi fenomeniks. Kuidas sa saad teada, kas imeilus kristallklaas, mida sa käes hoiad, on määratud purunema või mitte? Vastus on lihtne: pilla klaas põrandale. Peites hirmud endasse, ei kao nad, vaid hakkavad väljuma väga veidral kujul ning veidrates kohtades.

“Miks keegi meie sõpradest ei tohi teada, et me sinuga suhtleme lähedasemalt kui lihtsalt semud samast seltskonnast?” küsis Argo. “Tegelikult oleme ju mõlemad vabad inimesed, ometi käitume nagu salaarmukesed.”

“Sest me ju ei tea kumbki ka ise, kes me siis teineteisele oleme,” vastas Gea. “Kui me kuu aja pärast selle suhte lõpetame, oleks mul päris ebamugav kõigile oma sõpradele seletada, et mis see siis oli ja miks nii läks ja…”

Tegelikult polnud Gea enamikule oma tuttavatest sedagi seletanud, miks ja millal täpselt ta Jürgenist lahku läks. Gea mäletas kolleegide kahjurõõmsalt kaastundlikke pilke, kui mingi jõulupeo kutsete tõttu Jürgeni puudumine Gea elust avalikuks sai. “Vaeseke,” oli juhuslikult peol kohatud kursuseõde teda emotsionaalse žestiga kallistama hüpanud. Gead pani see hetk praegugi õlgu väristama. Sest toona oli ta vastupidiselt kõigi kaastundjate arvamusele saavutanud vabanemise pikkade aastate painest. Tegelikult ei vajanud ta kaastunnet, vaid vastupidi, tunnustust.

Seda hirmutavam tundus mõte näidata maailmale, mida Argo talle tegelikult tähendab. Selleks pidanuks seda kõigepealt iseendale tunnistama.

“Ma arvan, et kui see tuleb välja ja me jääme kellelegi sõna otseses mõttes kuskil poes käest kinni või tänaval suudeldes vahele, siis loomulikult olen ma nõus tunnistama, kes sa minu jaoks oled.” Kui Gea millessegi uskus, siis sellesse, et kõik asjad tulevad just siis, kui peavad. Eriti uskus ta seda siis, kui situatsioon eeldanuks otsustamist, kuid temal puudusid otsuse tegemiseks vajalikud lähteandmed. Ja määratlematus muutis olukorra ebakindlaks, sisaldas kuhugi enesesse peidetud varjatud hirme, mis ainult ootasid võimalust välja pääseda ja hakata mõistuse poolt kontrollimata alal su käitumist suunama.

“Tead, mis on rusukalle?” küsis Argo ootamatult. Gea noogutas. Ta mälust kerkis esile surmahirm, mis tudengipõlves Elbruselt laskudes oli teda ühel mitte eriti järsul ega kõrgel rusukaldega nõlval tabanud. Teadmine, et kui libised, pole enam võimalik leida jala all tugipinda ning sinu raskusest liikuma hakanud kivid veerevad sinust kiiremini, järelikult sinust üle…

“Kunagi Lõuna-Ameerika mägedes astusin hetkegi kõhklemata 800meetrisele rusukaldele. Seda, mida see tähendab, ei tahaks mina küll kellelegi rääkida. Enamik mu tuttavatest ei saaks sellele pihta.”

Gea sai pihta. Või õieti ei saanudki pihta, vaid tundis. Ta oli ise astunud pinnale, mis ei kandnud, ja kus püstijäämiseks pidi minema ning mitte mõtlema hirmule selle ees, mis juhtub, kui vool on kiirem, võimsam ja uhub sinust üle.

Maailm on mõnikord veider asutus. Ilmselt ei leidu inimest, kes kordagi seda tunnet kogenud poleks. Kõnnid tänavatel, kuulumata sind ümbritsevasse reaalsusse. Majad, inimesed, autod – kõik voolab sinust mööda sind servagagi puutumata.

Agulitänav oma pruunikashallide lagunevate majadega pole just koht, kus peaks hilisel suveõhtupoolikul jalutama heledas elegantses Escada suvekostüümis hästilõhnastatud ja korralikult sätitud soenguga nooremas keskeas daam. Parimal juhul oli ta siit paar korda autoga läbi sõitnud. Kuigi ilmselt ammu, kuna siinkandis polnud midagi ega kedagi, mille pärast siit isegi autoga läbi sõita.

Kilaki! Miski lendas ta ette kõnniteele kildudeks. Naine isegi ei võpatanud. Kõll! Teine tühi odekolonnipudel purunes sillutisel, esimese kõrval. Kõdumaja teise korruse aknast vaatasid alla blondidest nukulokkidest piiratud umbes neljaaastase tüdrukukese inglisilmad. Asfaldil vedelesid umbes kolme odekolonnipudeli killud. Kriimude põskedega aguliingli pilk saatis teda tänavaristini.

Järgmisel tänaval vaatas esimese korruse aknast taas tüdrukuke, seekord umbes seitsmeaastane. Lapse käed olid otsekui palves kõvasti kokku pigistatud ja mittemidaginägev pilk suunatud tänavale. Tüdrukukese huuled joonistasid peenikest pingekriipsu. Avatud aknast lapse selja taga kostis naise kiljatusi ja ühtäkki mehe rämehäälne “Aah!”. Hetke pärast ilmus kõrvalaknale üle püksivärvli rippuva kõhuga maikasärgis mees, kes kohendas üles oma aluspükse. Lapse kramplikult kokkupigistatud sõrmenukkidest näis miski naisele vastu purskuvat. Miski, mis oli ühine nii temas, blondis inglikeses kui ka mittemidaginägevate silmadega tüdrukus.

Järgmise ristmiku tagant paistis räämas pargi serv. Ta istus. Pingi kõrval vedeles õllepudeleid, konisid ja süljelärakaid. Naine süütas sigareti. Ta polnud juba kaks kuud suitsetanud, ometi ei tundnud ta esimese sigareti maitset. Vajadus osta pakk suitsu oli tekkinud koos pidetuse ja selle eest põgeneda soovimise tundega, mis ta ka sellesse agulisse oli toonud. Möödus kamp lötendavates pluusides ja siilipäiseid teismelisi. Linnas oleks ta taolisi kartnud. Surunud käekoti kõvemini kaenlasse ja edasi kiirustanud. Nüüd ta istus. Süütas järgmise sigareti. Ei tundnud ka selle maitset. Pea hakkas kergelt ringi käima. See oli esimene füüsilise maailmaga siduv tunne alates hetkest, kui ta koduõues autosse istunud oli. Maailm, mis viimased kaks kuud oli olnud imelisem koht kui ei kunagi varem, oli lennanud kildudeks vähem kui paar tundi tagasi. See ongi lõpp, mõtles Gea. Tegelikult oli see algus.

Raamatuid lugedes mõtles Gea tihti naistest, kellest autor kirjutas enesekindla ülelibisemisega. Kui kohustuslikust tegelasest enne sõlmitust. Neist naistest, kes jäeti maha selleks, et peategelane leiaks oma ainsa ja tõelise armastuse. Naistest, kes olid vajalikud vaid peategelase hingelise või siis füüsilise tühiku ajutiseks täitmiseks. Raamat jätkus alati ainukese ja tõelise leidmisega, neile, kes selja taha jäid, ei pühendatud enam ridagi. Või kui, siis ainult võrdlusena – ainsa ja tõelise ebatavalisus tuli seljataha jäetu tavalisuse valguses paremini esile.

Autorid ei vaevunud mõtlema, mida võisid need naised tunda, kui nende “kohustuslik roll” – juhtida peategelane õnne juurde – oli täidetud. Täna ei pidanud Gea sellele mõtlema. Ta teadis väga täpselt, mida need naised tundsid.

Gea oli tundnud, et ei suuda panga suvepäevadel, kuhu ta ometi oli ju kaheks päevaks tulnud, enam sekunditki viibida. Ta pakkis asjad autosse, mõtles käigu pealt välja loo homsest ootamatult tekkinud kliendikohtumisest Pärnus ja kihutas tolmavatel kadakatevahelistel teedel viimasele praamile. “Jõuan kl 1 öösel koju, ei jäänud kaheks päevaks,” messis ta Argole, kui praam päikeseloojangul Virtsus sildus. Argo ootas teda hoovis. Imelik, mõtles Gea. Ta oli küll lootnud, kuid polnud uskunud, et Argo nii hilja veel tuleb. Pealegi nii, et ei vasta messile.

Nad läksid tuppa. Kabinetis jäi Argo järsku seisma ja vaatas Geale, kes seisis otse ta vastas, pika pilguga otsa.

“Tead, ma otsustasin täna, et me peame oma suhte lõpetama.”

Hoopis teistelt lainetelt veel lõpuni tagasi saabumata Geale ei jõudnud lause mõte esimese hetkega kohale. Ta tõstis silmad Argo silmadeni, kuid neis polnud isegi küsimust.

“Me oleme sellest ju varem ka rääkinud. Et me oleme tegelikult nii erinevad. Sinul on olnud kooselu, pikk suhe, sul on laps. Minu elus on kõik see veel olemata. Me oleme sellest rääkinud, et kord ühel ilusal päeval lõpetame. Just siis, kui tunneme, et nii on õige.”

“Oleme,” kordas Gea. “Ükskord me isegi juba lõpetasime.”

Argo kõndis mööda tuba, otsides sõnu, mida ta oli terve päev ja õhtu Gea äraolekul oma mõtteisse rivistanud, kuid millest osa pärast väljaütlemist kuhugi laiali pudenes.

Gea seisis, suvepäevade asjade hulgast lahti pakitud magamiskott kokkurullituna käes. Ikka veel ei jõudnud Argo sõnade tegelik mõte temani. Et situatsiooni pisutki korrastada, laotas ta magamiskoti otse kabinetipõrandale ja istus sellele.

Argo istus ta vastu. Päeval selges rivis ta mõtteist läbi marssinud sõnad pagesid nagu lahinguväljalt deserteeruvad väesalgad mööda aju avarusi laiali.

“Eile käis mul külas üks tüdruk,” alustas Argo lihtsaimal viisil – ajalises järjestuses. “Me lihtsalt istusime ja rääkisime. Jõime veini. Ei midagi rohkemat. Kui ta ära hakkas minema, ütles ta, et helista mulle. Ma arvan, et ma helistan.”

Gea kuulas ja tundis, et juhtunud oli pöördumatu. Mingi seitsmenda meelega oli ta kogu aeg teadnud, et alateadlikult otsib Argo midagi muud. Midagi lihtsamat ja kergemini omaksvõetavat. “Sind on mulle liiga palju,” oli ta mitmel korral öelnud. “Ma ei saa sinust aru, kogu aeg tunnen, et tegelikult tahad sa midagi muud või et ütled midagi hoopis muud kui pealtnäha su sõnad.”

Taas kord midagi, mille peale Gea ei osanud midagi mõistlikku vastata. Sest tegelikult oli ta ise peaaegu sama tundnud. Nende suhte alguses. Seda, et liigub Argoga suheldes nagu jääl. Kus iga vale sõna võib tähendada libisemist. Libisemist pinnale, millest algavad mittemõistmised. Ja eemaletõukumine. Sest maailmad, millest kumbki tulnud oli, olid liiga erinevad, et samad sõnad võinuks neis samu mõisteid tähistada.

Keel on vaid hulk sümboleid, mis kodeeritud midagi tähistama. Mõistmine sõltub sellest, kuivõrd me koodi tunneme. Kodeerimine-dekodeerimine on inimsuhete põhisisu.

Kaks inimest on nagu kaks kosmoses triivivat planeeti, erineva kultuuri, keele, ajaloo ja traditsioonidega. Nendest ja veel tuhandest detailist moodustuva maailmapildiga.

Mida lihtsamad on asjad, seda lihtsam on neid vastastikku sarnaselt mõista. Ka erinevate maailmanägemiste puhul on üsna üheselt võimalik selgeks teha, mis on kivi. Või vesi. Või päikeseloojang. Kuigi see viimane hakkab juba ohtlikult lähenema abstraktsionismidele, millest ei pruugita enam ühtmoodi aru saada. Isegi siis, kui tegelikult tundub mõlemale, et räägitakse samadest asjadest.

Minu päikseloojang võib mulle seostuda soojärvega kurehuigetest võnkuva õhuga rabas. Teine näeb sellele mõeldes aga veripunase valgusega üle ujutatud lumiseid mäetippe. Minu päikseloojang äratab minus selle pildi abil allasurutud igatsused, teise pilt jälle vabastab hinge tulvava lõputu rahu. Ning olles mõlemad oma piltidest mõjutatud, ei suuda me teise sõnadele kaasa antavat mõtet kõigi tema peidetud seoste ja värvingutega vastu võtta.

Nii tekivad möödarääkimised juba lihtsate sõnade puhul, mis juhtub aga siis, kui mängu tulevad taolised kõrgema astme abstraktsionismid nagu hirm, täiuslikkus või igavik?

Sild, mis ületab keelebarjäärid kahe maailmakosmoses eksleva inimplaneedi vahel, on nii haruldane, et kui see tekib, tunnevad inimesed alati ära toimunu ebatavalisuse. Anomaalia, mida tähistatakse nimega armastus. Ning mis, nagu anomaaliatel kombeks, ei kipu alluma igapäevastele loodusseadustele.

Kui anomaalia aktiveerub, tekib inimeste vahel kummaline side. Sa otsekui häälestaksid end teise inimese tunnete ja mõtete lainepikkusele, muutudes justkui empaatial töötavaks saatjaks-vastuvõtjaks. Sellises seisundis hakkavad tähtsust omama ja sulle infot edastama ka sellised signaalid, mida sa tavaelus enamasti ei märka. Üks pilk või käepuudutus muutub sümboliks, mis täidab kogu su päeva ja kannab endas rohkem tähendusi kui viis nähtud filmi või teistelt kuuldud lugu.

Ulmekirjanikud räägivad ühiskondadest, mis suhtlevad telepaatilisel teel. Ja sellest, et võime telepaatiliselt suhelda on tegelikult inimloomuses olemas, ainult välja arendamata.

Kahe inimese vahel lülitub taoline otseside sisse enamasti pooljuhuslikult. Ilma et me ise teaksime, mis sideme esile kutsus.

Tegelikult pole juhuseid. Me lihtsalt ei saanud aru, et reageerisime millelegi. Või et miski aktiveeris meis märgid, millele reageerisime ise neid märke ära tundmata. Teadlikult tundmata. Märgid, mis on end meie sisse peitnud lapsepõlves. Või esimesel armumisel. Või eelmises elus.

Tahtlikult end kellelegi häälestada, nii et teisest inimesest saaks sinu maailma täiuslikkusest puudu olev pool – enamasti käib see meile üle jõu. Nii nagu ka kellelegi häälestatud “hingevastuvõtja” iseseisev ümberhäälestamine. Siis, kui pole kedagi uut, kellele vastuvõtja suunata. On ainult soov vanast liigtundlikkusest ja avatusest lahti saada.

Tume ja teadvustamata pool meie sees on peaaegu alati võimsam heledast, meie poolt kontrollitavast poolest. Selles tumedas pooles, meie hinge sügavas ürgookeanis, on peidus hulk karisid, millel tihti hukkuvad uusi maailmu otsima läinud laevad.

Gea vaatas Argot, kes istus tema vastas magamiskotil, ja teadis, et ükskõik, mis ta ütleks, ei tähendaks see Argole enam sama, mis oli tähendanud kolm päeva tagasi. Kogu oma empaatiaga tundis ta, et Argo vaim oli häälestumas teisele lainepikkusele. Mehe keha oli veel siin, temaga samas ruumis. Samas kogemuses. Ja see keha mäletas Gead. Ka mehe mõistus oli siin. Kuid mõistus oli võimetu. Vastuolu tekitas mehes ebalust.

“Ma peaksin vist nüüd ära minema,” ütles mees, kuid ei tõusnud.

“Sa ei pea ära minema,” vastas Gea. “Mina ei ütle, et pead. Ja sa ise ei kiirusta ju kuhugi.”

Hetk oli pisut irooniline, kuid Gea ei nautinud seda. Ta ei tahtnud meest kinni hoida. Teadmine, et Argo läheb, oli kohale jõudnud, Gea oli selle vastu võtnud. Mõistusega.

Samas oli mõistus võimetu. Ning keha mehe kõrval teadis paremini. Nagu ka mehe keha, mis võttis segadusse sattunud vaimult juhtimise üle. Pagemine kire kindlusesse, ka konkreetsusesse mõjus vabastavalt, ühendas sideme sealt, kust see rebenema oli hakanud. Nad langesid sinnasamasse magamiskotile kabinetipõrandal.

“Anna mulle andeks, Gea, ma tunnen ise ka, et olen vastik,” sosistas Argo, kui väljas akna taga juba hahetama hakkas ja kirge pagemise palavik andis maad pehmele teineteisesse sulamise lähedusele.

Gea silitas mehe silmadel rippuvaid juukseid. “Sa oled see, kes sa oled. Ma ei saa nõuda, et sa ei oleks sina ise. Et sa käituks nii, nagu sa ei tunne.”

“Kuidas sa suudad taluda, kui ma sulle praegu niiviisi haiget teen!”

“Sul on täielik õigus rääkida, mida sa tunned ja mõtled.”

“Mul endal on tunne, nagu ei oleks mul õigus. Aga mina poleks mina, kui ma ei otsiks. Ka siis, kui ma ise tunnen, et see on võib-olla rumalus. Ma pean otsima, muidu pole ma mina.”

Mehe häälest kõlas trots enda, maailma ja kõige selle vastu, mis sundinuks teda paikseks. Tavaliseks ja argiseks. Selliseks nagu Gea. Gea teadis, et asi pole tüdrukus. Selles, kes helistada palus. Võimalik, et see tüdruk vastab paremini Argo unistustele ja ettekujutusele. Tüdrukule Argo sees, kes oli olnud olemas juba siis, kui nad kohtusid. Tõenäoline, et vastab.

“Ma ei ole kindel, kas meil Triinuga midagi tõsist tekib.” Näis, nagu oleks Argo ta mõtteid lugenud. “Alustan midagi, teades, et kumbki pool ei oota sellest kuigi palju, ja kui mul tekib tunne, et pole päris, siis katkestan selle. Mitte temas pole asi.”

“Ma tean, et pole.” Gea sasis Argo juukseid. Pikad jonnakad salgud langesid mehe silmile.

“Sinul on kõik juba olnud. Pikk suhe. Kooselu. Lahutus. Laps. Minul pole. Me pole võrdsed selleks, et koos edasi minna, ma tunnen seda. Lisaks on meie elustiilid nii erinevad nagu ministriproual ja meremehel.”

Gea naeratas. Ta poleks suutnud kujutleda end Argoga panga jõuluvastuvõtul käe alt kinni. Argo smokingis. Kujutlusvõime ütles selle koha peal üles.

“Ausalt öeldes olen ma üllatunud, et sa seda nii kergelt võtad.” Argo hääles oli arusaamatus. “Ma teen sulle ju haiget, kui niimoodi käitun. Nagu poisike.”

“Sa ei tee mulle haiget.” Gea ei valetanud. Ta teadis, et haiget ei teeks talle hetkel mitte Argo, vaid ta ise. Kui avaks end kibedusele ja pettumusele. Seepärast hoidis Gea end käesolevas hetkes. Lihtsalt oli. Valu võis tulla hiljem. “Meile ei saa keegi haiget teha. Me ise võime haiget saada. Olles mõne inimese või asja suhtes avatumad kui teise suhtes.”

“Päris nii see ka ei ole. Eks ma ju ise tean, et kui ma poleks selline perfektsionistinärakas…”

Gea lõikas lause äkilise liigutusega pooleks. “Vot kui sa nii ütled, teed sa mulle haiget.” Enesepiitsutamine on nõrkus, mitte tugevus. Kui Gea varasemast elust midagi õppinud oli, siis seda. Ja Argo puhul lõhkus see pilti mehest, kes talle nii palju tähendas. Just tema tugevus oli pildi teljeks.

“Näraks on sõna, mis teeb haiget. Ja alandab mind. Sa võid otsida täiuslikkust, olemata närakas. Kui sa oleks närakas, ei oleks me sinuga iial lähedaseks saanud.”

“Armas tüdruk!”

Gea vaatas lakke, üle Argo tema kohale kummarduvate silmade ja taas viirastusid talle punased tähed valgel taustal. “Viimane suvi!”

Me kõik saadame päevast päeva välja signaale nagu kosmoses endast märku andvad planeedid. Kuid harva kohtume samale lainepikkusele häälestatud vastuvõtjaga. Inimene, kes on mingil põhjusel samas hingeseisundis või arengufaasis, õppimas just sel hetkel sama kogemust. Või kogemust, mida võib talle õpetada hetkel sinus olemasolev või sinuga parajasti toimuv. Sel hetkel, kui lainepikkused kohtuvad ja kuskil inimese sees hakkab teise sagedus võnkuma sünkroonis sinu omaga, on side planeetide vahel sõlmitud.

Lainete läbi edastatava vastuvõtmine sõltub aga sellest, kas nimetatud sagedusala üldse meie vastuvõtjale ligipääsetav või jõukohane on.

¤¤¤

Arst vaatas Gead pilgul, mis naisel sipelgad mööda selga jooksma pani. Selles pilgus oli kaastunnet. Kaks ühevanust naist seisid vastamisi. Vaevalt küll Gea esimene oli, kellele arst pidi ütlema midagi sellist, mis temas endas sügavaid empaatiavärinaid tekitas. Arst tundis Gead juba aastaid. Just selle tõttu oligi tal täna raske sõnu leida. Öelda midagi teades, et see pöörab ühe naise maailma pahupidi.

“Öelge otse,” katkestas Gea vaikuse. Investeerimisnõustaja ja börsianalüütikuna tuli tal mõnikord samuti inimestele nende jaoks väga ebameeldivaid uudiseid teatavaks teha. Seetõttu tundis Gea ära sõnu otsiva nõutuse. “Kas ütlen viisakalt või otse,” alustanuks Gea taolistes situatsioonides ise vestlust. Ka sel korral näis olevat lihtsam ise vaikus lõhkuda, sest muidu oleks vaikus lõhkunud midagi rohkemat. “Saadame teid täiendavatele uuringutele,” ütles arst. “Nädala pärast, siis on pilt selge.”

Kõike seda oli ühe nädala kohta palju, liigagi palju. Kõigepealt Argo otsus. Siis arsti sõnad. Ja nüüd veel üks nädal. Määratlematust. Pea peale pööratud maailma.

Gea istus autosse. Ta teadis, et on vaid üks koht, kuhu ta sellises seisundus minna tahtis. Tegelikult mitte koht. Sest eksämma kodu Lahemaal polnud küll miski pelgu- ega varjupaik. Samas oli seal Lilian. Igatsus tütre järele oli hetkel ainus eesmärki omav emotsioon. Ja sõit lapse juurde ainus suund, mida tasus valida. Gea käivitas masina.

Mõnikord tundub, et me kasutame kõiki vahendeid selleks, et põgeneda oma elu tõelise tajumise eest. Oleme nõus maksma, et jälgida neid, kes julgevad oma elu täiel rinnal tajuda. Miks muidu ostame raamatuid, kino-, teatri- ja kontserdipileteid. Ekraanil või laval olijad vähemalt näivad meile nendena, kes julgevad. Tunda seda kõikumist valu ja tühjuse ning ekstaasi ja elusoleku täieliku puhta orgastilise kogemuse vahel.

Sellest Madonna laulust, mis autoraadiost tuli, kõlas elutarga naise elutunnetust. Kogu maailm elas kaasa Madonna tõusule tänavatüdrukust maailma üheks müüduimaks naislauljaks, kuid kui paljud meist julgeksid tunda ära Madonnat meis enestes, mõtles Gea muusikat kuulates. Kui palju julgeme teha samme, mille kohta hiljem leiame, et need võinuks parem olemata olla. Sest vaadates neid sinu hilisemate saavutuste distantsilt, hakkaks nagu pisut häbi. Aga ilma julguseta testida elu erinevaid maitsevarjundeid poleks me hiljem need, kelle seisukohalt neid samu eksimusi ehk häbeneda.

Risk olla elus tähendab riski teha vigu. Vigu polnud Gea endale kunagi saanud lubada. Investeerimispanga analüütikud ei tohi eksida. Ja eksimatus tähendab pidevat kontrolli. Nii oma töö kui ka oma elu üle. Kaalutletud otsuseid. Arvestamist kõikvõimalike muutujatega. Mittevajalike muutujate elimineerimist.

Argo ilmudes polnud Gea õigel hetkel aru saanud, et tema ellu on saabunud just selline mittevajalik, raskesti määratletavate tulemustega muutuja. Mida olnuks ehk targem vältida, kui muutuja ise poleks paistnud nii ohutu. Sugugi mitte seda tüüpi mees, keda Gea ise ohtlikuks tavatses pidada. Ohu alahindamine viib meid ohu küüsi – miks ei õpetata seda muistsete kütihõimude ürgset tõde majandusteaduskonnas ega ärijuhtimise magistratuuris?

Kust ja kelle tuttavana Argo ühel kontserdil nende seltskonda tekkis, Gea vist enam ei mäletanudki. Ilmselt tundis teda kunstnikuhingega Leele, disainer, kelle tuttavate hulgas oli kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi. Geoloog Argo oli just saabunud mingilt Boliivia ekspeditsioonilt ja oli üksjagu eksootiline, et lummata edukat rutiinelu elavate noorepoolsete äriinimeste seltskonda.

Mehe pealispindne kohmakus ja võime täie enesestmõistetavusega nii talle endale kui ka ümbritsevasse keskkonda sobimatuid riideid kanda eristasid teda Gea kõigist meestuttavatest niivõrd, et naine võttis hoobilt “vanema ja elukogenuma tädi” hoiaku. Sellise, kes teab täpselt, kuidas elada. Kes ütleb, mida peab ja mida mitte. Kes juhib metsast tulnu mängleva kergusega seltskondliku lihvituse radadele.

Mees oli eksootiline nagu maad, kus ta geoloogina pidevalt reisis, kehastas elustiili, mis oli ühtaegu vaba, lapselikke unistusi kandev ja samas karm ning mehine. Gea tahtis teda seltskonda sulatada, võttes mehe oma emaliku kaitse alla. Ja hakkas teda otsekui uut põnevat mänguasja kaasa kutsuma kõigile nende sõpruskonna üritustele. Umbes nii võis end tunda Jane Tarzanit Londoni kõrgseltskonda viies.

Argo lasi end kutsuda, kuid mida aeg edasi, seda enam mõistis Gea, et mehele esialgseks diagnoosiks pandud “sotsiaalse abituse” taga on tegelikult lihtsalt terviklik ja eneseteadlik maailmapilt. Märkamatult lummas ta oma maailmareiside juttudega kõik Gea sõbrannad, nii et Gea isegi lõpuks mehele teise pilguga vaatama hakkas. Ja tundis, et mees ajab ta mõtted hulkuma aladele, kus neil pole ammu lubatud hulkuda. Argo äratas temas maailma, mis oli kunagi olnud Geas olemas, kuid mille ta pidi alla suruma, et kehastada naist, kelleks pidasid teda inimesed tema ümber. Ometi üllatas Gead ennastki, et tüdruk, kes ülikooliaegadel seljakott seljas mööda Siberit kolistas ja igal kevadel rongiga Bakuu või Buhhaara kaudu kõrbesse põrutas, oli ontliku ärinaise kostüümi all ikka veel sedavõrd elujõulisel kujul olemas.

¤¤¤

Lilian kihutas lillelise seeliku lehvides metsatuka vahelt välja hetkel, mil Gea oma Lexuse Maria ja Frederiku maja ette parkis. “Emme, emme!” kilkas ta ja tormas Gea käte vahele. Gea kallistas tütart ja teadis jälle, et nii temal kui ka hetkeks tugitalad kaotanud elul on jälle keskpunkt.

“Tule, lähme jõe äärde!” kutsus Lilian, kui esimene jällenägemisrõõm teineteise ümber põimunud kätega jagatud sai.

“Kus Maria on? Ja taat?” küsis Gea. Mitte et ta eksämma väga näha oleks soovinud. Pigem selleks, et seda kohtumist võimalusel vältida.

“Kuskil aias vist. Maria. Taat loeb toas raamatut nagu alati,” ütles Lilian, olles kahe aastaga perfektselt omandanud võime tajuda inimeste vastastikuseid meeldimusi ja nende järgi enda tunnetehierarhiaid seadistada. Lilian hoidis vanaema, kuid see oli lapsest saati olnud pigem kasutav kui siiras hoidmine. Peale lahutust oli Gea sageli sunnitud Liliani Maria juurde tooma. Tegelikult olid need olemuselt võrdsed valikud – kas Maria juurde või õe juurde Viljandimaale, kuhu viimine oli samaväärne hoidja palkamisega – Gea õe pere elas üsna lähedal vaesuspiirile ja nende majas tähendas üks lisasuu olulisi lisakulutusi. Sageli sai otsustavaks tõsiasi, et Maria elas lihtsalt lähemal ja nii tema kui ka ta mees olid pensionärid, kel palju vaba aega ning suhteliselt suur maja. Hoolimata Gea ja Maria ülimalt pingelistest suhetest pärast Gea ja Jürgeni lahutust, hoidis Maria Liliani ometi paremini kui mis tahes palgaline hoidja.

“Kuidas laps ikka ema ootab, olgu see milline tahes!” tuligi Maria juba ümber nurga, võltsilt mesine naeratus näol. “Rikas ja ilus minia” oli miski, mida Maria ühtaegu põlastas ja austas. Austas nii, et isegi Gea ja Jürgeni abielu ajal kõnetas ämm miniat ainult kolmandas isikus, suutmata valida “sina” ja “teie” vormi vahel. Loomulikult oli uhke teiste külanaiste kadedaid pilke tunda, kui Gea läikiv auto nende hoovi pööras. Varem olid külanaised imetlenud tema poega – ikkagi õppejõud ülikoolis, mitte küll professor ega doktor, kuid siiski. Kuid kui ajad muutusid ja Jürgen, kes oli õpetanud poliitökonoomiat, pidi minema tavalisse riigiametisse, tuli Marial oma tunnustusvajaduse rahuldamiseks soojendada end minia edukuse paistel.

Siin polnud kellelgi midagi nii peent vastu panna: ikkagi pangainimene ja nii tark, et vahepeal küsitakse temalt telekas mingeid (tõsi küll, Maria jaoks hiina keelena arusaamatuid) börsikommentaare. Naabrinaiste imetlust see hiina keel aga mitte ei vähendanud, vaid suurendas.

Gea suhted ämmaga Liliani pinnal meenutasid sõdivate riikide diplomaatide suhtlust neutraalriigi presidendi vastuvõtul. Naine püüdis lähikontakte, mille hulka kuulus ka vestlus, minimeerida, ega suutnud ämmaga kauem kui tund samas ruumis viibida.

Lilian sädistas terve järve äärde viiva tee õhinal oma naabrilastega ette võetud seiklustest ja mängudest, mis linnas samaealiste sõprade puudumisel polnud lihtsalt mõeldavad. Gea naeratas ja pigistas tütre kätt. Järsku jäi nääpsuke tirts ema ette seisma ja vaatas tõsiselt Geale otsa: “Ega ma tean, et mu vadistamine on sulle tegelikult igav.” Geal oli häbi. Ta surus lapse tugevasti enda vastu. Tõepoolest polnud ta ju sõnagi Liliani jutust mõttega kuulanud. Ta ei saanud parata, et mõtted tiirlesid ikka veel arsti juures kuuldu ümber. Nad istusid nende lemmikkohta, mahalangenud vanale pajule jõe ääres.

“Sa oled väsinud?” päris Lilian hellalt Gea põske silitades.

“Ei, kullake!” Gea naeratas.

“Pea valutab?”

Naine raputas pead. Lapse siiras, tingimusteta armastus tegi hetkel lausa haiget.

“Siis sa mõtlesid.” Lilian suutis oma üheteistkümnest eluaastast hoolimata ema erinevate ilmete tagant üsna eksimatult seisundinimetaja leida. Gea noogutas. Nad istusid vaikides ja tunnetasid teineteise lähedust. Ritsikad siristasid rohus, laide mürkroheliste vesikupulehtede vahel saalisid neljal peenel jalal veepinnal liuglevad mardikad. Olla koos ja mitte rääkida, vaid tunda sidet kahe inimese vahel – see oli Gea jaoks ülima läheduse võrdpilt. Miski, mis lisaks Lilianile oli õnnestunud vaid ühe inimesega…