Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja

Оглавление

Irene Zimmermann. Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja

1. peatükk

2. peatükk

3. peatükk

4. peatükk

5. peatükk

6. peatükk

7. peatükk

8. peatükk

9. peatükk

10. peatükk

11. peatükk

12. peatükk

13. peatükk

14. peatükk

15. peatükk

16. peatükk

17. peatükk

18. peatükk

19. peatükk

20. peatükk

Отрывок из книги

Korraga oli ta kohal. Nii-öelda selgest taevast. Kusjuures taevas oli küll kõike muud kui selge. Silmapiiril rippusid madalad pilved, kuulda oli tuhmi mürinat, lühidalt: paistis tulevat üks kena väike koleilm. Kusjuures polnud seegi veel selge, kas see tõesti kena ja väike tuleb. Pigem vastupidi, kui Oskar õigesti hinnata oskas.

„Proua Edison?” hüüatas ta üllatunult ja jäi kitsal kruusateel seisma.

.....

Veel üks kiire pilk üle õla – kruusatee lõpus oli Tobias Gnack välja ilmunud ja põrnitses teda, Tobiase selja taga olid nooremad vennad Fynn ja Steve, kelle huilgamine kõlas veel võidukamalt kui muidu –, siis seisiski Oskar juba esikus. Tuhmi mütsuga vajus raske puust uks tema taga lukku.

„Jope võid sinna riputada!” osutas miss Edison nagile ja naeratas sõbralikult. „Muide, külalisi on rohkemgi.”

.....