Отрывок из книги
Ühel külmal ja sombusel sügispäeval sõitis pori täispritsitud, poole peale tõstetud kummiga tarantass, ees kolm üsna tavalist hobust, kõigil saba pori pärast üles seotud, ühel suurel, vihmadest uhutud, paljudest mustadest rattarööbastest viirutatud Tuula maanteel pika maja ette, kus ühe katuse all olid kroonu postijaam ja maja teises otsas erakätes sõbratuba, kus sai puhata või ööbida, lõunat süüa või samovari tellida. Tarantassi pukis istus turjakas külamees, muistse maanteeröövli moodi, tõsine ja tumeda näoga, hõre habe tõrvmust, seljas vööga kõvasti kinniseotud paks palitu, ja tarantassis pikk sihvakas vanamees, ohvitser, peas suur nokkmüts, seljas hall piibrinahast püstkraega Nikolai-aegne sinel, kulmud alles mustad, kuigi vuntsid olid valged nagu ka nendega ühinev põskhabe; lõug oli tal raseeritud ja üldse sarnanes ta välimuse poolest mingil määral Aleksander II-ga, nagu see oli sõjaväelaste seas laialt levinud tolle valitsemisajal; ka tema pilk oli küsiv, vali ja ühtaegu väsinud.
Kui hobused seisma jäid, sirutas ta sileda säärega sõjaväelasesaapas jala tarantassist välja ning läks seemiskinnastes kätega sinelihõlmu üleval hoides jooksujalu trepist üles.
.....
Mees tõstis pea, jäi seisma ja muigas valuliselt:
„Ega sa ei saanud siis terve eluaeg mind armastada!“
.....