Küti kirjad

Оглавление

Ivan Sergeevich Turgenev. Küti kirjad

HOR JA KALINÕTŠ

JERMOLAI JA MÖLDRINAINE

LGOV

KASJAN KRASSIVAJA METŠIST

OPMAN

KONTOR

BIRJUK

KAKS MÕISNIKKU

LAULJAD

ELAV SURNU

METS JA STEPP

Отрывок из книги

Seda, kes on juhtunud Bolhovi maakonnast kolima Žizdra maakonda, on kindlasti üllatanud terav erinevus Orjoli kubermangu inimeste ja Kaluuga tõu vahel. Orjoli talumees on kasvult väike, vimmakas, sünge, vaatab altkulmu, elab viletsais haavapuust hurtsikuis, on teoorjuses; ta ei kaubitse, sööb halvasti ja kannab viiskusid; Kaluuga renditalumees elutseb avarais pedakastes taredes, on kasvult pikk, vaatab rõõmsalt ja julgelt, näolt puhas ja valge; kaubitseb või ning tökatiga ja kannab pühapäeviti säärikuid. Orjoli küla (me räägime Orjoli kubermangu idaosast) asetseb harilikult keset ülesharitud välju, mõne nõo läheduses, mis mingi algelise veetõkkega on muudetud poriseks tiigiks. Peale üksikute alati teenistusvalmis remmelgate ja paari-kolme armetu kase ei ole ümberringi terve versta ulatuses puukasvukestki näha; onn kleepub onni külge; katused on kaetud pehkinud õlgedega... Kaluuga küla seevastu on enamasti metsaga ümbritsetud; tared on sindelkatusega, seisavad üksteisest kaugemal ja õgvemini; väravad annavad hästi käima, majatagune varbtara pole laokil ega väljapoole maha vajunud, ei ahvatle niiviisi iga möödaminevat siga võõrsile tulema... Ja kütilgi on Kaluuga kubermangus parem. Viimased metsad ja võsastikud on Orjoli kubermangus aasta viie pärast kindlasti kadunud, soodest pole ammu enam jälgegi; Kaluuga kubermangus seevastu ulatuvad metsad sadadele, sood kümnetele verstadele; siin pesitseb heasüdamlik rohukurvits, suursugune tedrelind pole veel välja surnud ja vilgas püü oma tormaka lennuga lõbustab ning ehmatab nii kütti kui ta koeragi.

Külastades jahimehena Žizdra maakonda, kohtusin ja tutvusin ma kord jahiretkel Polutõkiniga, ühe Kaluuga väikemõisniku, kirgliku küti ja järelikult ka hea inimesega. Tal oli, tõsi küll, mõningaid nõrkusi: ta käis näiteks kosjas kubermangu kõikidel rikastel pruutidel, ja saanud korvi nii käelt kui väelt, usaldas südameahastuses oma häda kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kuid jätkas hapude virsikute ja muude oma aia toorsaaduste saatmist kingituseks pruutide vanematele; armastas alati ühte ja sedasama anekdooti rääkida, mis vaatamata härra Polutõkini lugupidamisele selle väärtuse vastu mitte kunagi ega kedagi naerma ei ajanud; kiitis Akim Nahhimovi teoseid ja jutustust «Pinna»; kokutas, hüüdis oma koera Astronoomiks, ometi asemel ütles omiti ja pidas prantsuse kööki, mille saladus ta koka arusaamade järgi iga toidu loomuliku maitse täielikus moonutamises seisis: liha muutus selle kunstimehe käes kalamaitseliseks, kalad omandasid seente maitse, makaronidel oli püssirohu maitse man; see-eest aga ei sattunud ükski porgand supi sisse, ilma et oleks rombi või trapetsi kuju võtnud. Kuid välja arvatud need mõningad ja vähetähtsad puudused, oli härra Polutõkin, nagu juba öeldud, hea inimene.

.....

«Aga mis siis, sinagi ju vist tegeled kaubitsemisega?» küsisin ma.

«Kaubitseme tasapisi või ja tökatiga... Noh, kas käsid, isake, vankri ette rakendada?»

.....