Vaikne nurgake

Оглавление

Ivan Sergeevich Turgenev. Vaikne nurgake

VAIKNE NURGAKE

Отрывок из книги

I

T. kubermangu… maakonna Sassovo küla härrastemaja tiibhoone üsna suures, hiljuti valgendatud toas, vana kõmmeldunud lauakese ääres, kitsal puust toolil, istus palitus noormees ja kontrollis arveid. Kaks steariinküünalt hõbedastes reisilühtrites põlesid tema ees. Ühes toanurgas pingil seisis avatud lauanõudekohver, teises seadis teener kohale raudvoodit. Madala vaheseina taga kahises ja susises teemasin; nüüdsama sissetoodud heinapahmakal kohmitses koer. Ukse juures seisis punase vööga uues vammuses, suure habeme ja targa näoga mees, kõigi tundemärkide järgi külavanem; ta silmitses tähelepanelikult istuvat noormeest. Ühe seina ääres asus väga vana pisike klaver, niisama igivana kummuti kõrval, millel lukkude asemel olid augud; akende vahel paistis tuhm peegel; vaheseinal rippus vana, peaaegu üleni mahakoorunud portree puuderdatud juustega naisest, kel oli krinoliinkleit seljas ja must pael peenikese kaela ümber. MärgatavaIt kummis lae ja pragulise kallaku põranda järgi otsustades oli maja, millesse me lugeja tõime, juba üsna vana. Alaliselt ei elanud seal keegi, seda kasutati härraste saabumisel. Laua ääres istuv noormees oli nimelt Sassovo küla omanik. Ta oli alles eelmisel päeval kohale jõudnud oma peamisest mõisast, mis asus siit umbes saja versta kaugusel, ja kavatses kohe järgmisel päeval ära sõita, kui on majapidamise üle vaadanud, talupoegade nõudmised ära kuulanud ja kõik dokumendid kontrollinud.

.....

«Ah, vabandage, ma unustan ikka ära, et te ei ole siinne elanik. Meie ispravniku kohta. Väga naljakas epigramm on. Sa, Ivan Iljitš, mäletad vist seda?»

«Agei Fomitš,» alustas Bodrjakov ükskõikselt,

.....