Tuumahiid

Оглавление

J. J. Metsavana. Tuumahiid

Lugejale

Tea Lall. 21. detsember

Maniakkide Tänav. Valuhoidjad

(:)kivisildnik. Kõik vihkavad arvosid

1695. Võõrad suled

Demon. Varjud ja kutse

Jaagup Mahkra. Verepulm vaksalis

Canis Vedru. Läbimurre

J. J. Metsavana. Masina nõrkus

Vincent Arkharum. Orkisepp

Heino Nõps. Lõpp tuli ootamatult

Toomas Krips. Teene võlgu

Martin Kirotar. Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel

Maniakkide Tänav. Ordu ja asum

J. J. Metsavana. Vasekarva sõjajärgne

Triinu Meres. Nagu nuga vööl

Martin Kirotar. Surnud mehe kirjad

Artur Räpp. Infos on jõud

Tea Lall. Kui süda ei sure

Lee Leithammel. Kombinaat

Krafinna. Lihtsalt lima

J. J. Metsavana. Tuumavalguse sünd. Järelsõna

Отрывок из книги

Käesolev kogumik on kokku pandud tutvustamaks eesti ulmehuvilistele lugejatele kohalike autorite ulmejutte. Algselt on kõik need lood ilmunud veebis asuvas ulmeajakirjas Reaktor ja sealt kõigile vabalt kättesaadavad. See tekitab kindlasti küsimuse, et kui tekstid on niikuinii veebis saadaval, siis miks neid veel paberile trükkida, elame ju ikkagi e-eesti tingimustes, tulevik saabub mühinal, lugerid ja digitekstid on igapäevased asjad. Igapäevased nad on, kuid nagu elu näitab, siis digitekstide olemasolu on üks asi, nende arvutiekraanilt lugemine aga hoopis teine. Enamik inimesi, ja võrguajakirja ühe toimetajana ei ole seda ehk paslik öelda, kuid nende seas ka ma ise, loevad ilukirjanduslikke tekste ja eriti vähegi pikemaid tekste ekraani vahendusel harva. Teoorias võib ulmekauge inimene eeldada, et kõik tulevikukirjanduse fännid on ühtlasi ka uute tehnikavidinate andunud pooldajad, kuid reaalsus on teine, elus valib inimene ikkagi mugavama ja praktilisema meediumi ja digitekstid sellised veel ei ole.

Lood aga lausa karjuvad lugejate järele. Siin on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Sest kirjandus on nagu sotsiaalmeedia, interaktiivne – mida rohkem autori teoseid loetakse ja lahatakse ning lugejate arvamused temani tagasi jõuavad, seda suuremad on kirjaniku võimalused end edasi arendada ja muutuda paremaks. Ehk on just siinsete autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse. Seepärast julgustan ma kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad järgnevatest lugudest arvavad. Ükskõik siis, kas ulmehuviliste kogunemistel autorile silmast silma, Ulmekirjanduse Baasis, Reaktori postkastis elik Facebooki leheküljel. Autor on oma väljamõeldud maailmas küll kuningas, kuid lugejad on rahvas, kes võivad kuninga alati kas üle kullata või võtta ta odade otsa. Ühtlasi kutsun üles ka kõiki kuningakspürgijaid saatma oma lugusid Reaktori toimetusele, et neid võrguajakirja vahendusel rahvale veebis lugemiseks anda ja, mine tea, ehk kunagi ka paberilt.

.....

Pean päevade kohta arvestust, aga ei viitsi kalendrist üle vaadata, mitmes päev see täpselt on. Sest tegelikult pole numbritel praegu vähimatki tähtsust. Aeg seisab. Pole päeva ega ööd. On üks ja suur, aina kestev pimedus. Mõnikord näeme taevas sähvatusi. Me ei torma enam õue, et näha, millega tegu. Hoiame end majas varjul, sest nii tundub kindlam. Vaid vee ja puude järel tuleb iga mõne päeva tagant käia.

Mõtlen aina emale. Kui ta vaid üksi ei oleks! Sest üksindus pilkases pimeduses ei jätaks kedagi ellu. Nüüd ma tean seda.

.....