Tähtis kevad

Оглавление

Jaan Aps. Tähtis kevad

Jutuajamine varakevadises Prahas ehk kuidas väikesest vestlusest võivad alguse saada suured mõtted

Taimi Lehtlaan ehk kuidas võidelda äratuskella, konkurentsi, omaenda abikaasa ja muude õnnetustega

Kohanemine Prahas ehk kuidas leida endale huvitav ja ainulaadne töö

Mart Vansip ehk noorus on ilus aeg

Hommikune ärkamine Prahas ehk kuidas võib ette tulla halbu päevi ja hullemaidki

Terje Niinep ehk kuidas sõbrannadega lõõgastavalt aega veeta

Istumine Praha pubis ehk kuidas tutvuda oma elu armastusega

Viimane päev ehk kui tahad reisida, siis tuleb osata ka hüvasti jätta

Augustikuine pulm ehk abiellumine ei suuda küll kedagi külmaks jätta

Buss see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh ehk kuidas reisimine tuulutab pead ja kosutab hinge

Imre ja tema guru ehk vaimse valgustuse leidmine on otsekui kahe teraga mõõk

Lahkumine ehk pakkimist ei tasu kunagi viimase minuti peale jätta

Lõpp ehk üks pitsa kulub ikka ära

Отрывок из книги

Imre: Mõnikord tundub mulle, et kõik mu elu täiuslikumad hetked... okei, kui seks välja arvata... on seotud sellega, et ma istun mingis kohas – pubis või klubis või heas kohvikus – ja ajan juttu mulle tol hetkel kõige olulisema inimesega. Me sööme või joome midagi head ja väga mõnus on olla. Aga see toimub justkui väljaspool reaalsust. Lõpuks tuleb ikka püsti tõusta ja lahku minna. Ja siis äkki nagu polegi mingit tähtsust sellel, millest sai räägitud või mida koos kogetud.

Curly: Ma saan sust aru küll, aga... Miks sa teed sellist vahet, et osa hetki su elus ei ole reaalsuses veedetud – ja et need on just need hetked, mida sa pead õnnelikeks ja kõik muu on lõputu viletsus ja üksik kodutee – ja et just see viimane tundubki sinu jaoks olevat reaalsus, kus sa tunned, et peaksid justkui veetma enamiku oma ajast. See on ju masendav suhtumine. Kogu aeg peab õnnelik olema või vähemalt selle poole püüdlema.

.....

Esimesele perroonile jõudnud, vaatas Imre kõhklevalt ringi. Mingi pikamaarong oli just kohale jõudnud ja seetõttu sagis ümberringi palju rahvast. Paraku läks kõik eelaimusele vastavalt katastroofiliselt – ta proovis paari inimesega juttu teha, ent need keeldusid igasugusest suhtlemisest ja tal paluti lihtsalt rohkem või vähem viisakalt uttu tõmmata. Üks morn (ent paljulubavalt suure seljakotiga) tüüp ähvardas koguni politsei kutsuda.

Mõne aja pärast andis Imre alla, lonkis maharahunemiseks mitu pikka tundi linna peal ja suutis end seejärel piisavalt kokku võtta, et naasta hotelli ning suunduda tehtud naeratusega otse peremehe juurde. Et esimene päev ja kogemuste omandamine ja et rongid olid väga tühjad – ilma erilise pingutuseta õnnestuski üks lisaöö välja kaubelda. („Jah, saan aru – Stanil oli ka selliseid musti päevi. Kui isegi on parasjagul öid arvel, ikkagi tekib masendus, kui kliente ei tule, saan aru. Ükskord ta ei saanud terve nädala kedagi ja siis see kuradi lollpea jõi enda nii täis, et lasi kõrtsus oma rahakoti ära varastada. Oli eelmine päev mult raha saanud, idioot, kõik võeti ära. See Stan oli mõnikord ikka täisidioot!”)

.....