Poliitika ja antipoliitika

Оглавление

Jaan Kaplinski. Poliitika ja antipoliitika

SAATEKS

Halastusest

Fašism meil ja mujal

Talvemõtteid

Poliitika mütologiseerimisest

Vaba maailma piir

Gorbatšovi generaalstaadid

Small is beautiful, small is sane

Natsionalism ja ratsionalism

Kolmas jõud Moskvas

Verine pühapäev ja tema järelkajad

Võimu legitiimsusest

Paavsti Põhjala-maika puhul

Lääne dilemma

Kas Nõukogude Liit on olemas?

Kuidas me eemalt paistame?

Gorbi üksindus

Veel Euroopa kultuurist ja tema kahjulikkusest

Porikuumõtteid 1990

Ühtsusest ja kahtlusest

Kas kokkulepe taganemise vormelis?

Pärast Pariisi

Kindral Sikorski vari

Kas Gorbi oma riigipööre?

Kuidas aidata Venemaad?

Mida saab päästa?

Veel üks ristisõda

Jazovi doktriin

Jeltsin ja Baltikum

Poliitika ja antipoliitika

Pärast lahesõda

Stabiilsus ja kollaps

Parem- ja vasakpoolsed

Aeg lõhki käristada ja aeg kokku õmmelda

Mis on Ida-Euroopa?

Gorbatšov ja De Gaulle

Kukk kires kolmat korda

Euroeufooria

Demokraatia ja demagoogia

Ei taha Ivangorodi

Demokraatia pärast kommunismi

Отрывок из книги

Siia raamatusse on kogutud artiklid, mis ma olen kirjutanud aastatel 1987– 1991 ja millest peaaegu kõik on ilmunud ajakirjanduses, enamjaolt Eestis ja Soomes. Niisiis on nad sündinud Eesti iseseisvusvõitluse ning Nõukogude Liidu lagunemise ajal, mis neis ka valdavalt kajastub. Nüüd mõni aasta tagasi kirjutatut lugedes näen selgemini oma meeleolude kõikumist. Küllap olen kõikunud lootuse ja masenduse vahel koos kõikide nendega, kes alustasid liikumist vabaduse poole siis, kui Moskva haare lõtvuma hakkas ja ideoloogiamüüri ilmusid esimesed praod. Esimesed artiklid “Halastusest” ja “Fašismist meil ja mujal” on kirjutatud 1987. aastal, enne “laulva revolutsiooni” murrangusuve. Seda märkab lugeja üsna pea: neis ei ole autor veel päris vaba ütlema, mida mõtleb, vaid püüab liikuda perestroika mõttemallides, “Ogonjoki” ja “Moskva Uudiste” kiiluvees. Selle juurde kuulub muidugi Lenini ja “puhta leninismi” väljamängimine tema järglaste, eriti Stalini ja Brežnevi aja “moonutatud leninismi” vastu. Seda nõksu on mitmed haritlaste põlved heausklikult või mitte kasutanud oma mõtete ja mõttevabaduse kaitseks. Eestis käinud võitluses venestamise-sovetiseerimise vastu on muidugi eriti palju otsitud abi Lenini ütlemistest suurvenelaste ja venestunud muulaste kohta. Lenini suurvenelaste vastastele tekstidele kirjutas Veljo Tormis omal ajal isegi muusika.

Nüüd, kui Lenin ei ole enam Venemaalgi tabu, on juba saamas moeks öelda, et ta polnudki Stalinist parem, Stalin viis lihtsalt lõpule selle, mida Lenin alustas. Ma ei saa sellise Lenini kuulutamisega punaseks röövliks päris nõus olla. Lenin on keerulisem isiksus, mõnikord sadistlikult julm, teinekord arukas ja pragmaatiline, mõnikord igasuguse rahvusluse vastane, teinekord rahvusriikide sünnile tõelise sümpaatiaga kaasa elav.

.....

Teame, kuidas nii Saksamaal, Itaalias kui ka Nõukogude Liidus püüti teadust ja kunsti puhastada vaenlase kahjulikust ja laostavast mõjust. Relatiivsusteooriat ja geneetikat peeti meil idealistlikeks teooriateks, moodsat kunsti sõimati mandunuks ja formalistlikuks. Saksamaal püüti luua õiget, juutlusest puhast füüsikat ja teaduslikust geneetikast sõltumatut rassiteooriat, elutervet aaria kunsti vastandina juutlikule modernismile.

Nii natside kui ka stalinistide maailmapildis valitseb ürgne dualism, see maailmapilt on äärmuseni lihtsustatud ja labastatud. Kõige tähtsam on võitlus kahe leeri vahel, iga teos, tegu, idee ja eneseavaldus saab hinnangu selle järgi, kuhu ta selles chiaroscuros paigutab, “kelle huvisid ta teenib”. Iga asi on kas hea või halb, oma või võõras. On huvitav, et stalinistlikus fraseoloogias tähendas sõna “võõras” automaatselt vaenlast – meenutame stampväljendit “meile võõras”! Võõrast tuleb karta, tema vastu tuleb võidelda, vähemalt tuleb olla valvel ja kaitsta rahvast võõraste mõjude eest. Nii stalinistid kui ka hitlerlased püüdsid rahvast välismaailmast isoleerida, muutes Saksamaa ja Venemaa maailmakultuuri provintsideks, kolgasteks.

.....