Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.
Оглавление
Jaana Albri. Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus
SAATEKS
TAHAN ÄRA
KONARLIK ALGUS PUHKAJATE PARADIISIS
TÖÖINIMESE ELU
SÜGISESED UUED TUULED
KOHTUMINE OMA KAMAKI’GA
LINNATÜDRUK SATUB MAALE
SAARE TALVINE ELURÜTM
TÄHISTAME NIMEPÄEVA!
VÄHEHINNATUD JÕULUD JA AASTAVAHETUS
UUS VÕIMALUS
TAGASI VALGEKRAEDE HULGAS
USUVAHETUS
KEVADTALVINE MEELELAHUTUS KARNEVAL
LIHAVÕTTED, ÕIGEUSU SUURIM PÜHA
ETTEVALMISTUSED MINU PIRAKAKS KREETA PULMAKS
ARGIPÄEV
EESTI TANDEM
TUHANDEPEALINE PULMAPIDU
KOHTUMINE KAASMAALASTEGA
TÖÖKESKKOND
OHUTU VÕI OHTLIK SAAR?
LAPSEOOTUS JA PERELISA
KREETALASED
VÄLISMAALASENA VÕÕRAS ÜHISKONNAS
ALKOHOL JA KREETALANE
MATUS
KURITEGEVUS JA ÕUNA JÕE KANEP
USU KOHT IGAPÄEVAELUS
ESIMENE KRIIS
ISESEISVUS JA POLIITIKA
LAPSED, MEIE ELU ÕIED
LOOTUSRIKAS AEG
UUS JA HULLEM KRIIS
ELU LÄHEB EDASI
LISA 1. KREETA, LUGEMATUTE VAATAMISVÄÄRSUSTEGA SAAR
LISA 2. MINU KUI LAISA KOKA LEMMIKROAD, MIDA ON LIHTNE KA EESTIS VALMISTADA
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Stefanosele, kes andis inspiratsiooni ja tuletas meelde, mis on elus oluline
Mulle ei ole iial talv meeldinud, olen seda vastikult külma ja pimedat aastaaega lapsest saadik vihanud. Villane sall, millele tati tilkudes kõva jäine korp tekkis, lumest läbivettinud kootud labakud ja niisked saapad olid piin, mis ka täiskasvanueas meelest ei läinud. Juba augustis hakkas talvekartusest tingitud raskemeelsus ligi hiilima.
.....
Tõmban soliidseima ehk kõige rohkem ihu katva suvekleidi selga ning valmistun piinarikkaks katsumuseks moraalselt. Minule kui vähese jutu ja kehva enesemüügioskusega eestlasele tundub ukselt uksele käimine tohutu eneseületusena. Helen tundub olevat enesekindlam ja ma üritan samuti südame kõvaks teha. Sisendan endale, et mind ei tunne siin keegi, isegi kui end lolliks teen, ei huvita see kedagi.
Jõuame esimesse juhuslikult valitud elegantsesse rannaäärsesse hotelli, suundume pealtnäha enesekindlalt vastu-võtulauda ning soovime kohtuda juhatajaga. Noor neiu vaatab meid umbusklikult – ju on ta sel hooajal juba kümneid meiesuguseid näinud –, kuid juhatab meid siiski koridorisügavuses olevasse suitsusesse kontorisse. Pikka juttu seal aga pole. „Kust kohast te, tüdrukud, olete?“ uurib mustade vuntsidega mees oma massiivse direktorilaua tagant. Saanud vastuseks, et Eestist, uurib ta kahtlevalt, kas meil on üldse õigus Kreekas legaalselt töötada. Kohman midagi Euroopa Liidu liikmeks olemise kohta, kuid paraku selgub, et ükski korralik hotell meid kui illegaalset tööjõudu kasutada ei soovi, sest trahvid on riskimiseks liiga suured.
