Читать книгу Mapuhi maja - Jack London - Страница 1

Oma kohmakale välimusele vaatamata purjetas Aorai kerges briisis hästi, ja enne kui hoovata vastu tuult, juhtis kapten ta osavasti murdlainevööst välja.

Hikueru atoll lesis madalalt vee peal; see oli sada jardi lai, ringjoones aga kakskümmend miili pikk koralliliivast rõngas, mis tõusuveega ulatus kolm kuni viis jalga üle merepinna. Määratu suure kristallselge laguuni põhjas oli palju pärlikarpe, ja kuunari tekilt võis näha, kuidas teiselpool ahtakest atolliringi töötasid tuukrid.

Kuid laguuni polnud sissepääsu isegi väikestel purjekatel, — soodsa tuulega võisid läbi kitsa ja kääralise nõva sisse laveerida vaid kutterid. Kuunarid aga jäid välja ristlema, saates laguuni oma väikesed paadid.

Aorai’lt lasti paat kärmesti alla ja pool tosinat tõmmunahalisi meremehi, kelle ainsaks ülikonnaks olid sarlakpunased niuderätikud, kargasid sisse ja asusid aerudele. Paadipäras, tüürimehe kohal, seisis noor mees, kelle troopikalise valge rõivastuse järele võis arvata, et ta on eurooplane. Kuid seda polnud ta mitte täiesti. Äraandlik päikesekuld ta heledal nahal viitas Polüneesia päritolule. See oli Raoul, Aleksander Raoul, rikka kvadrooni ja mitme Aorai-sarnase kuunari omaniku Marie Raouli noorem poeg. Risti üle ookeanilinete, sukeldudes alla ja uuesti välja hüpates, läbi atolli suu ees kihiseva lainetepöörise rammis paat endale teed peegeltasase laguuni poole.

Raoul kargas paadist välja valgele liivale ja teretas kättpidi kedagi kõrgekasvulist pärismaalast. Mehe rind ja õlad olid suurepäraselt vormitud, kuid parema käevarre könt-, millest mõne tolli võrra välja ulatus pleekinud kont, tunnistas kohtamist haiga, kes oli tuukriametile lõpu teinud ja muutnud tolle mehe näruste almuste norijaks ja ilalakkuvaks intrigandiks.

— Kas tead, Alek? olid ta esimesed sõnad. Mapuhi leidis pärli — vaat niisuguse pärli! Hikuerul pole niisugust veel ealgi välja õngitsetud, ega terves Paumotus, ega terves maailmas. Osta ära ta käest. Pärl on praegu ta käes. Ja ära unusta, et ma esimesena sulle ütlesin. Mapuhi on tola, sa saad pärli odavalt kätte. Ega sul tubakat pole?

Raoul seadis sammud piki kallast otse onni poole pandaanipuu all. Ta oli oma ema superkargo; ta ülesandeks oli läbi sõeluda kogu Paumotu ja kokku noolida saartelt nende kopra-, pärlmutrikarbi- ja pärlidevara.

Ta oli noor superkargo, — selles kutses tegi ta alles teist reisu ning vähesed kogemused pärlide hindamisel valmistasid talle tihtipeale salajast hingepiina.

Siiski, — kui Mapuhi talle pärli silme ette seadis, suutis ta oma üllatusest jagu saada ja alal hoida ärimeheliku ükskõiksuse ilme, kuigi ta oli erutusest keeletu. Pärl oli kanamunasuurune, täiuslikult ümmarik, ja piimjasvalgel pinnal helendusid kõik vikerkaari­värvid. Pärl elas. Kunagi veel polnud Raoul näinud midagi sellesarnast. Kui Mapuhi pärli talle pihku libistas, oli ta hämmastunud selle raskusest. Kaal näitas, et see oli hea pärl. Uurides teda teravalt läbi taskuluubi ei leidnud Raoul ta pinnal vähematki viga või puudust. Pärli puhtus näis otsegu õhku ära sulavat. Varjus hiilgas ta pehme, õrna läikega nagu noorkuu. Kui Raoul ta veeklaasi pistis, andis otsida enne kui silm teda jälle seletama hakkas — nii selge ja läbipaistev oli pärl, ja nii ruttu oli ta vajunud põhja, et ehtsas kaalus ei jäänud enam mingit kahtlust.

— Mis sa tahad ta eest? küsis Raoul hooletult.

— Ma tahan, hakatas Mapuhi, ja kummalgi pool ta seljataga, raamides ta enda tõmmut nägu, noogutusid kahe naise ja plika tõmmud näod, väljendades täielikku solidaarsust kõige sellega, mida Mapuhi tahtis. Nende pead olid õieli sirutatud, nad olid erutatud allasurutud innust, nende silmad kilasid saagihimus.

— Ma tahan maja, algas Mapuhi. Majal peab olema tsinkplekist katus ja kaheksakandiline seinakell. Maja peab olema kuus sülda pikk ja ümber maja veranda. Keskel peab olema suur tuba ja keset tuba ümmargune laud ja seinal kaheksakandiline pendelkell. Majas peab olema veel neli magamistuba, — kaks kummalgi pool suurt tuba — ja igas magamistoas peab olema üks raudvoodi, kaks tooli ja pesulaud. Maja taga peab olema köök, hea köök ühes pottide, pannide ja koldega. Ja maja pead sa ehitama minu saarel, Fakaraval.

— Ons kõik? päris Raoul umbusklikult.

— Majas peab olema õmblusmasin, võttis sõna Tefara, Mapuhi naine.

— Kaheksakandilist seinakella ei tohi unustada, lisandas Nauri, Mapuhi ema.

— Jah, see oleks kõik, ütles Mapuhi.

Raoul kukkus naerma. Ta naeris kaua ja kõigest südamest. Kuid samal ajal lahendas ta peastarvutuse keerdülesandeid. Eales polnud ta ehitanud ühtki maja ja ta teadmised sel alal olid udused. Naeru kestes kalkuleeris ta, mis maksaks reis Tahitisse materjali järele, siis materjal ise, reis tagasi Fakaravale, materjali mahalaadimine ja maja ehitamine. Kui arvestada veel ettenägematuid kulusid, tuleks oma neli tuhat prantsuse dollarit ja neli tuhat prantsuse dollarit võrdub kahekümne tuhande frangiga. Ei, täitsa võimatu! Ja pealegi, kust võis ta teada, mis õieti niisuguse pärli väärtus ongi. Kakskümmend tuhat franki on aga patsakas raha, pealegi tema ema raha.

— Mapuhi, — sõnas ta, — sa oled üks igavene tobu. Ütle, palju sa puhtas rahas tahad?

Kuid Mapuhi raputas pead ja ühes temaga raputasid ta seljataga kolm pead.

— Tahan maja, lausus ta. Maja peab olema kuus sülda pikk, ja ümberringi veranda —

— Jah, jah! segas Raoul vahele. Juba ma kuulsin su majast, aga see kaup ei klapi. Ma annan sulle tuhat dollarit.

Kõik neli pead eitasid tummalt.

— Ja saja tšiili dollari eest saad kaupa.

— Tahan maja, hakatas Mapuhi.

— Mis kasu on sul majast? küsis Raoul. Esimene orkaan pühib ta sul minema. Seda peaksid sa ju teadma. Kapten Raffy ütles, et ilm on praegugi seda nägu, nagu tuleks orkaan.

— Mitte Fakaraval, tähendas Mapuhi. Maa on seal palju kõrgem. Siin sellel saarel küll. Iga orkaan võib Hikueru minema pühkida. Ma tahan maja Fakaraval. See peab olema kuus sülda pikk ja ümberringi veranda —

Ja Raoul kuulas taas seda majajuttu. Ta raiskas mitu tundi, püüdes Mapuhil majamõtet peast välja taguda, kuid Mapuhi ema ja naine ja Ngakura, Mapuhi tütar, toetasid teda oma otsuses maja asjas. Kui Raoul parajasti kahekümnendat korda kuulas soovitava maja üksikasjalist kirjeldust, silmas ta läbi lahtise värava kuunari teist paati kaldale sõitvat. Madrused jäid aerudele — ilmselt oli neil tagasisõiduga rutt. Aorai esimene tüürimees hüppas kaldale, vahetas paar sõna ühekäelise pärismaalasega ja ruttas Raouli poole. Äkki läks ilm pimedaks, iilipilv varjas päikese. Laguunil märkas Raoul pahaendelist virvendust veel, mis osutas lähenevale paginale.

— Kapten Raffy laskis öelda, et te end siit kohe koristaksite, olid tüürimehe tervitussõnad. Kui siin pärlikarpe on, siis tuleb nad jätta pärastiseks, nii ütles kapten. Baromeeter kukub, praegu on kakskümmend üheksa seitsekümmend.

Äkiline tuuleiil loogestas nende peade kohal pandaanipuid ja kihutas palmide vahelt edasi, paisates tumeda mütsuga vastu maad pool tosinat valminud kookospähkleid. Tormikohinal lähenes vihm, valades alla, nii et vesi laguunis aina suitses. Juba krabisesid üleval lehtedes esimesed tugevad piisad, kui Raoul jalule kargas.

— Mapuhi, sa saad kohe peo peale tuhat tšiili dollarit sula rahas, ütles ta, — ja kahesaja tšiili dollari eest kaupa.

— Ma tahan maja, hakatas teine.

— Mapuhi! karjus Raoul, et teda tuulekohinas kuulda oleks. — Sa oled üks igavene juhm!

Raoul sööstis majast välja ja võideldes iga sammu pärast liikus ta ühes tüürimehega külg külje vastu piki kallast paadi poole. Paati nad ei näinud. Troopikavihma valing tuiskas nende ümber nii et nad nägid vaid liiva endi jalge all ja vihaselt liiva järele napsavaid lühikesi laineid.

Äkki kerkis selles uputuses miski kogu nende ette. See oli Huru-Huru, ühe käega mees.

— Kas said pärli? kisendas ta Raoulile kõrva.

— Mapuhi on juhm! käis lühike vastus ja järgmisel hetkel olid nad allavoolavas vees kadunud teineteise silmist.

Huru-Huru, kes atolli merepoolsel küljel vahti pidas, nägi pool tundi hiljem, kuidas mõlemad paadid üles vinnati ja Aorai pöördus ninaga mere poole. Ja kohe sealsamas nägi ta ka teist kuunarit, mis pagina tiivul ülevalt merelt tuli, vastu hoovas ja lennult paadi alla laskis. Ta tundis seda laeva. See oli Orohena, mulatist ärimehe Toriki omandus. Toriki oli ise enda superkargo ja kahtlemata oligi see tema ise, kes istus paadipäras. Huru-Huru kõgistas naerda. Ta teadis, et Mapuhi oli Torikile võlgu veel eelmisel aastal arvele antud kauba eest.

Pagin oli üle. Jälle paistis kõrvetav päike ja laguun oli sile nagu peegel. Kuid õhk oli liimjaskleepuv ja tundus kopsudel lasuvat otsegu mingi hingamist takistava raskusena.

— Kas tead uudist, Toriki? küsis Huru-Huru. Mapuhi leidis pärli. Niisugust pärli pole Hikuerus veel ealgi välja õngitsetud, ega kogu Paumotus, ega terves maailmas. Mapuhi on juhm. Pealegi võlgneb ta sulle raha. Pea meeles, et ma esimesena sulle ütlesin. Egas sul tubakat pole?

Ja Mapuhi kõrkjast hurtsiku poole sammuski Toriki. Ta oli isandavõitu mees ja ennast täis, üldiselt aga kaunis nürimeelne. Ta heitis korraks pealiskaudse pilgu nõiduslikule pärlile, ainult ühe pilgu ja pistis pärli hooletult tasku.

— Sul veab, lausus ta. Üsna kena pärl. Ma avan raamatus sulle uue arve.

— Ma tahan maja, hakatas Mapuhi kohkunult. Maja peab olema kuus sülda —

— Kuuest süllast seleta oma vanaemale! oli kaupmehe lühike vastus. Sa tahad oma võlad kinni maksta, vaat mis sa tahad. Sa võlgnesid mulle tuhat kaks sada tšiili dollarit. Ilus. Nüüd ei võlgne sa mulle midagi. Arve on tasa. Ja peale selle võid sa mu käest saada veel kahesaja tšiili eest kaupa. Kui ma aga Tahitisse jõudes peaksin pärli hästi ära müüma, annan ma sulle veel ühe saja eest kaupa. Pea meeles, ainult siis kui ma pärli hästi ära müün. Võib aga juhtuda, et ma veel kahju saan.

Mapuhi pani kurvalt käed risti ja istus norus peaga maha. Pärl oli temalt röövitud. Maja asemel oli ta ära maksnud võla. Mitte kui midagi polnud ta pärli eest saanud.

— Sa oled juhm, ütles Tefara.

— Sa oled juhm, ütles Nauri, tema ema. — Miks jätsid sa pärli ta kätte?

— Mis ma pidin siis tegema? protestis Mapuhi. Ma olin talle võlgu. Ta teadis, et mul on pärl. Kuulsite ju, et ta ise küsis seda näha. Egas mina talle öelnud. Ta teadis juba. Keegi teine oli talle öelnud. Ja mina olin talle võlgu.

— Mapuhi on juhm, osatas Ngakura.

Ta oli kaksteist aastat vana ja rumaluke veel. Mapuhi lahutas oma tundeid, tõmmates tüdrukule mööda kõrvu nii et see jalul tuikus, Tefarat-Naurit aga purskusid nutma, vaakudes ta kallal, nagu see naistel juba viisiks.

Huru-Huru, pidades kaldal vahti, nägi atolli suu ees kolmandat kuunarit vastu tuult hoovavat ja paadi alla laskvat. See oli Hira — väga hästi tabatud nimi, sest, nagu teada, Hira on Tahiti kalurite ja varaste jumal. Kuunari omanikuks oli aga saksa juut Levy, kõigist kuulsam pärlikaupmees.

— Kas tead uudist? küsis Huru-Huru, kui Levy — pondunud, ebasümmeetrilise näoga paks mees — kaldale astus. Mapuhi leidis pärli. Niisugust pärli pole Hikuenis veel eales nähtud, ega kogu Paumotus, ega terves maailmas. Mapuhi on juhm. Ta müüs pärli Torikile tuhande nelja saja tšiili eest — ma kuulsin ise pealt ja tean kõik. Toriki on samasugune juhm. Sa vöid pärli ta käest odavasti ära osta. Ära unusta, et ma sulle esimesena ütlesin. Ega sul tubakat pole?

— Kus on Toriki?

— Kapten Lynchi majas, joob absinti. Ta on juba terve tund aega seal.

Ja samal ajal kui Levy ning Toriki absinti jõid, pärli kallal kaubeldes, kuulas Huru-Huru vargsi nende juttu pealt. Nii kuuliski ta jalustrabavat hinda — kakskümmend viis tuhat franki, millel kokku lepiti.

Orohena ja Hira, kes vahepeal üsna kalda lähedale olid purjetanud, hakkasid äkki kahureid kõmmutama ja meeletult signaliseerima. Kõik kolm meest astusid majast välja, et parajasti näha veel, kuidas mõlemad kuunarid kiiresti teise halsi peale heitsid ja kaldast eemale ruttasid, kihutades üle valendava veevälja, ulgumerele, otse pagina hammaste vahel ja maha kiskudes sõidu peal suuri purjesid ning kliivreid.

— Küll nad tagasi tulevad, kui pagin üle läheb, ütles Toriki. Ka meil oleks parem siit minema minna.

— Ma arvan, et baromeeter on veelgi langenud, arvas kapten Lynch, vana kuluhabemik meremees. Meresõiduks oli ta juba liiga elatanud, kogemused aga olid talle näidanud, et ainuke koht, kus ta oma astmaga võis veel rahulikult elada, oli Hikueru. Ta astus majja, et vaadata baromeetrit.

— Suur Jumal! kuuldi teda hüüdvat. Väljasolijad ruttasid sisse, ja nüüd vahtisid nad kõik kolmekesi osutile, mis näitas kakskümmend üheksa kakskümmend.

Majast välja astudes vaadeldi kartlikult uurival pilgul merd ning taevast. Pagin oli üle, kuid taevas oli endiselt pilves. Merel võis näha kaht kuunarit täies purjes, ja veel kolmandat nende seltsis kalda poole tagasi sõitvat. Tuulepööre sundis neid soote sisse tõmbama, viis minutit hiljem haaras aga kuunareid täiesti ootamatu iil sootu vastupidisest küljest ja kaldalt võis näha, kuidas poom talid lõtvusid ja katkesid äkilisest löögist. Murdlained kohisesid õõnsalt, ähvardavalt; hakkas maha käima ränk meri. Silme ees välgatas kohutav tulejuga, valgustades pimedat päeva, ja metsikult raksudes veeres kõuekärgatus üle nende peade.

Toriki ja Levy pistsid paatide poole jooksu, — Levy sibades töntsidel jalgadel nagu kohutatud jõehobune. Parajasti kui nende mõlemate paadid atolli suust välja tõttasid, möödus neist sissesõitev Aorai paat. Ahtris istus Raoul, sõudjaid taga kihutades. Ta ei suutnud endast eemale tõrjuda pärlinägemust ja tuli nüüd tagasi, et lubada Mapuhile nõutud hinda — maja.

Kaldale astudes sattus ta nii tihedasse äikese­keerisesse, et ei silmanud Huru-Huru’t enne kui sellega rindupidi kokku põrkas.

— Liiga hilja, kisendas Huru-Huru. Mapuhi müüs ta Torikile tuhande nelja saja tšiili eest ja Toriki müüs ta Levyle kahekümne viie tuhande frangi eest. Ja Levy tahab ta Prantsusmaal ära müüa saja tuhande frangi eest. Ega sul tubakat pole?

Raoul hingas kergendatult. Rahutus pärli pärast oli möödas. Polnud enam muret, olgugi et ta oli pärlist ilma jäänud. Kuid Huru-Huru juttu ta ei uskunud. Mapuhi võis ju tuhande nelja saja tšiili eest pärli müüa, aga et Levy, kes pärle tundis, oleks maksnud kakskümmend viis tuhat franki — see oli kindlasti liialdatud. Raoul otsustas ses asjas kapten Lynchilt selgust muretseda. Kui ta aga majja astus, leidis ta vana meremehe pärani silmil baromeetrile vahtimas.

— Mis teie sealt välja loete? küsis kapten Lynch heitunult, puhastades prille ja uuesti oma instrumendile vahtides.

— Kakskümmend üheksa kümme, ütles Raoul. Kunagi varem pole ma näinud baromeetrit nii madalal.

— Ei hakka teiega vaidlema! nohises kapten. Viiskümmend aastat, poisikesest peale, olen merel sõitnud, aga veel pole ma näinud baromeetrit nii alla käivat. Kuule!

Hetkeks jäid nad liikumatult paigale — meri käis mürisedes vastu kallast, maja vabises. Siis väljusid nad. Tormi-iil oli mööda läinud. Miili kaugusel võis näha Aorai'd hullunult puperdamas ja visklemas täielises tuulevaikuses määratutel ookeanilainetel, mis veeresid vägevas protsessioonis kirdest ja viskusid metsikus vihas vastu korallikallast. Keegi madrustest paadis viipas käega atolli sissekäigule ja raputas pead. Raoul vaatas sinna ja nägi lainetepöörise ja vahu valget kaost.

— Ma arvan, kapten, et pean täna ööseks siia jääma, tähendas Raoul. Siis pöördus ta madruste poole, käskides paat kaldale tõmmata, endile aga peavarju leida.

— Punkt kakskümmend üheksa, teatas kapten Lynch, kes oli käinud veel kord baromeetrit vaatamas ja nüüd majast välja astus, tool käes.

Ta istus ja vahtis üksisilmi mässavale merele. Päike tuli uuesti välja, surmvaikses õhus polnud aga endiselt vähematki liigahtust. Oli lämmatavalt kuum.

— Ma ei mõista, kust tulevad need lained, pomises Raoul tusaselt. Tuult pole ollagi, aga kus lained! Vaat kus on alles üks põrakas poiss!

Määratu suur laine, kaalult kümneid tuhandeid tonne, põrutas vastu habrast atolliringi, nii et maa värises.

— Helde jessuke! hüüdis kapten Lynch, toolilt poolenisti üles tõustes ja uuesti tagasi vajudes.

— Aga vähematki tuuleõhku, kordas Raoul jonnakalt. Ma saaksin aru, kui lainega käiks kaasas ka tuul.

— Olge aga muretu, tuult saate nurumatagi ja üsna varsti, oli kalk vastus.

Mõlemad mehed istusid vaikides. Higi tungis nahale müriaadide tillukeste piiskadena, mis omavahel ühinedes, ja moodustades märge mügarikke, ojakestena maha nõrgusid. Hingeldasid mõlemad, eriti piinarikkaid pingutusi tuli teha vanal mehel. Uus lainemürakas jooksis üles kaldale, lakatas kookospalmide tüvesid ja sahises peaaegu nende jalgade ees.

— Tõusuvee märgist tublisti üle, tähendas kapten Lynch, — ja mina elan siin juba üksteist aastat.