Hundipoeg

Оглавление

Jack London. Hundipoeg

HUNDIPOEG

KAUGEL MAAL

MEHED FORTY-MILE’IST

Отрывок из книги

Harva tunneb mees oma naise õiget väärtust, — vähemalt seni mitte kuni ta oma naisest pole ilma jäänud. Ta ei taju seda uduõrna atmosfääri, mis ümbritseb naisi, kuni ta selles elab; ent nii pea kui see õhkkond tast eemale tõmbub, — hakkab ta oleluses avalduma mingi üha kasvav tühjus, tärkab seletamatu nälg mingi määramatu järgi, millele ta ei mõista nimegi anda. Pole ta sõpradel kogemusi rohkem kui tal endal, siis raputavad nad arusaamatuses pead ja määravad talle tubli annuse rasket kehalist tööd. Kuid nälg ei kustu, — see aina suureneb. Mees kaotab huvi oma igapäevse elu ning töö vastu ja tunneb end haiglasena, — kuni ühel ilusal päeval, kui tühjustunne muutub talumatuks, lähevad äkki ta silmad lahti.

Juhtub see Yukonimaal, ja suvel, siis kannab mees tavaliselt oma moonatagavara lodjale, — kui talvel, siis rakendab koerad, ja suundub Lõunamaale. Mõni kuu hiljem, — oletades, et tal on usaldust selle maa vastu, — ilmub ta tagasi naisega, kes võiks temaga jagada seda usaldust, ja ka ohtu ning viletsust, nagu saatus neile määrab.

.....

Kui peale seda olid vastanud samas vaimus nii Thling-Tinneh kui ka šamaan, jagas ta meesrahvale väikesi kingitusi, laulis kooris kaasa ja osutus lõppeks asjatundjaks ka stikside armsamas „viiekümne kahe kepikese“ mängus.

Suitsetati tema tubakat, ja tuju oli üldiselt hea. Ent noormeeste seas võis märgata mingit väljakutsuvat, rahutut olekut, — silmanähtavalt süvendasid seda meeleolu veel hambutute squaw’de jäme insinuatsioon ja tüdrukute naerukihin. Nad olid vähe näinud valgeid mehi, „Hundi Poegi“, kuid neilt vähesteltki olid nad õppinud imelikke asju.

.....