Põhjala odüsseia

Оглавление

Jack London. Põhjala odüsseia

I

II

III

Отрывок из книги

Veorihmade nagina ning juhtpenide kuljuste tilina saatel laulsid kelgud oma lõpmatut kaebelaulu, ent mehed ning koerad olid väsinud ja neid polnud kuuldagi. Nad tulid kaugelt ning tee oli raske: jalased liikusid vaevaliselt kontkõvaks külmunud põdralihakoorma all ja äsjasadanud tuhkjas lumi hoidis kelkusid kinni peaaegu inimliku kangekaelsusega. Hakkas juba hämarduma, kuid sel õhtul ei tulnud laagrisse jääda. Lumi langes vaikselt läbi tardunud õhu, mitte helvetena, vaid udupeente pakasekristallidena. Oli väga soe — ainult paarkümmend kraadi alla külmumispunkti — ja sellest ei teinud keegi väljagi. Meyers ja Bettles olid üles lükanud oma kõrvalapid, kuna Malemute Kid tõmbas käest isegi käpikud.

Koerad olid juba keskpäeval väsimusest nõrkemas, kuid nüüd muutusid nad erksamaks. Terasemate seas võis märgata ilmset närvitsemist — nende rahutus tõmblemises rihmade vahel, tõtlevas ennatuses ja kõrvade kikitamises. Nad vihastusid aeglasemate üle ja sundisid neid kiiremale sammule, napsates vahete-vahel vargsi nende tagumiste koibade järele. Puretud nakkusid purejate jooksuinnust ja aitasid omakord levitada nakkust. Lõppeks saatis esimese kelgu juhtpeni oma vendadele terava rõõmuhuilge ja surus end veelgi madalamale lumme, pressides rinnaga rakmetesse. Teised järgnesid ta eeskujule. Kiiresti tõmmati koomale sedelgarihmad ja kinnitati juhtmed; kelgud hakkasid kiiremini liikuma ja meestel tuli nobedasti jalgu tõsta, et mitte jalaste alla jääda. Päevane roidumus oli äkki nagu pühitud ja nad ergutasid koeri julgustavate huigetega. Loomad klähvisid rõõmsalt vastu ja jooksid hoogsas galopis läbi tiheneva pimeduse.

.....

Kui jutt lõppeks vaibus ja rändurid laadisid viimaseid piipe ning põrandale rullisid karuseid magamiskotte, asus Prince oma sõbra kallale, et sellelt hankida veelgi täpsamat informatsiooni.

— Noh, seda sa tead juba, mis mees see cowboy on, vastas Malemute Kid, lahti nöörides oma mokassiine, — ja ka ta koikukaaslases pole raske ära tunda inglise verd. Mis puutub aga teistesse, siis on nad kõik coureurs du bois laste lapsed ja jumal teab mitmest verest segatud. Need kaks, kes ukse juures magavad, on pesuehtsad segaverelised ehk bois brulés. See juntsu seal… villase rätikuga ümber tagumiku — pane tähele ta kulme ja lõuga — kohe näha, et keegi šotlane on silmi hõõrunud ta ema suitsunud telgis. Ja see nägus poiss, kes omale sinelit pea alla seab, on poolenisti prantslane — sa kuulsid teda jutustamas; ta ei kannata neid kaht indiaanlast, kes ta kõrval lesivad. Sa tead ju, kui segaverelised Rieliga eesotsas mässu tõstsid, jäid täisverelised erapooletuks ja sest saadik pole nad üksteisele palju armastust raisanud.

.....