Külma lapsed
Описание книги
Jutukogu, milles Jack London kirjeldab nii pärismaalaste kui uustulnukate elu Ameerika põhjaosas, mis on täis traagikat, ootamatuid võite ja kaotusi, teravmeelsust ja põnevust. Kogumik sisaldab lugusid "Põhjala metsades", "Elu seadus", "Saladuste isand", "Päikesemaalased", "Üksildase pealiku haigus", "Kiiš, Kiiši poeg", "Ligouni surm", "Li Wan, see valgetverd" ja "Vanameeste vandenõu". Kogumikus kohtume teiste hulgas Kiiši poja Kiišiga ja saame osa indiaanlaste naisevõtukommetest, kuigi lugu võtab õudustäratava pöörde. Loos "Üksildase pealiku haigus" saadetakse pealiku poeg oma haiguse tõttu surma, kuid ootamatult avaneb tal võimalus nii oma vaenlastele kätte tasuda kui hõimus võimule tõusta. "Vanameeste vandenõus" pole rühm elatanud indiaanlasi rahul valgete meeste sissetungiga ning nad otsustavad ise omamoodi võitlusse asuda. Tõlkinud Eva Luts ja Jaana Talja. Kaanepilt Aleksander Rostov
Отрывок из книги
Kui võtad ette kurnava teekonna viimastest väetitest puudest ja hajali tihnikutest kaugemale, Ahermaa südamesse, kus kitsit Põhjalat peetakse eriti trotslikuks, võid leida laiuvaid metsi ja lahkeid tasandikke. Kuid maailm on neid alles avastamas. Maadeuurijad on aeg-ajalt läinud neid tundma õppima, kuid keegi pole naasnud, et oma rännakuist rääkida.
Ahermaa – jah, see on Arktika kõnnumaa, Polaarjoone kõrb, muskusveiste ja lahjade huntide troostitu ja käre kodu. Puudeta ja rõõmutu, hõreda sambla ja samblikuga vaevu kaetud ja üldsegi mitte kutsuv – just sellisena Avery Van Brunt ta leidiski. Vähemalt sellisena nägi Van Brunt Ahermaad seni, kuni tungis aladele, mida kaartidel tähistati tühjade valgete laikudega, ning sattus kujuteldamatult lopsakatele kuusemetsadele ja tundmatutele eskimohõimudele. Ta kavatses need tühjad valged laigud kaartidelt ära kaotada – ja seeläbi kuulsaks saada –, joonistades nende asemele mäeahelikke, langatusi, nõgusid ja looklevaid jõesänge tähistavaid musti tingmärke, ning üha kasvava naudinguga mõtiskles ta võimalusele avastada uusi metsavööndeid ja põliselanike külasid.
.....
«Pealik Tantlatchi tütar, omamoodi printsess,» selgitas Fairfax ehtsalt punastades. «Lühidalt öeldes, üks nendest peibutistest, millega mind siia jääma sunniti. Thom, see on Van Brunt, minu sõber.»
Van Brunt sirutas käe välja, kuid naine säilitas jäiga seisangu, mis oli kooskõlas tema üldise hoiakuga. Ükski kortsuke tema näos ei mahenenud, ükski näojoon ei lõdvestunud. Ta vaatas Van Brantile läbitungival, küsival ja uurival pilgul otse silma.
.....