Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
MEENUTUSEKS LUGEJALE
ESIMENE OSA
1
2
3
TEINE OSA
1
2
3
4
5
“Giovanni tuba” ei ole James Baldwini esimene raamat meie emakeeles. Tema esimene raamat ilmus meil 1966.a. “Loomingu Raamatukogus” ja selleks oli “Keegi ei tea minu nime” (Nobody Knows My Name, 1961) Enn Soosaare suurepärases tõlkes. Kuigi James Baldwin on ameeriklane, sobib ta “Europeia” sarja oivaliselt. Oleme algusest peale rõhutanud, et euroopalikkust ei mõõda me geograafiliste dimensioonidega. Ja ka see, et James Baldwin oli mustanahaline, ei lähe “Europeia” tegijaile üldsegi korda. Mis värvi ka sulge hoidev käsi pole, kirjatähed on ikka ühesugused. James Baldwin sündis Harlemis (New York) 2. augustil 1924. Varajast lapse- ja noorsoopõlve märgistavad pingelised suhted kirikuõpetajast kasuisaga, kuid peagi ka teist värvi inimese teisejärgulisus maailma kõige demokraatlikumas ühiskonnas. Eriti aga hakkab talle vastu selle demokraatia alustugi — moraal, ja veel sedavõrd, et 24. eluaastal valib ta endale uueks koduks Pariisi. Siin möödub tema teine noorus. Kümne aasta pärast pöördub aga juba tuntud kirjanik Baldwin tagasi Ühendriikidesse, kus sekkub aktiivsesse võitlusse inimõiguste eest. Eriti painab teda sünnimaal antav riiklik haridus. Kuulakem, mis ta sellest arvab: “Me ei usalda haritud inimesi ja produtseerime neid paraku väga vähe, sest me ei usalda mõistuse iseseisvust, milleta tõeline haridus on aga mõeldamatu. Haritud inimesi, olgu nende nahavärv missugune tahes, on nii harukordselt vähe, et kahtlemata on iga rahva üheks esimeseks ülesandeks avada kõikide koolide uksed kõikidele kodanikele. Tegelikult ei ole käimasoleval vaidlusel midagi tegemist haridusega, ja seda teavad ka mitmed silmapaistvalt harimatute hulgast. Kõik keerleb poliitilise võimu ümber ja kõik keerleb seksi ümber. Kahjuks teab meie rahvas nendest kahest asjast aga äärmiselt vähe.” (Nobody Knows My Name).
James Baldwini teoste tegelased kuuluvad ikka vähemuse hulka või nagu prantslased ütlevad — “miljöösse”. Kirjanikule ei lähe üldse korda, mis ühte või teist inimest “miljöös” kinni hoiab. Selleks võivad olla nahavärvus, teine mõttelaad, erinev seksuaalsus. Värvilistel Ühendriikides ja seksuaalvähemusel Pariisis on Baldwini arvates nii mõndagi ühist. Neid talutakse, püütakse üles näidata tolerantsust. Piisab aga “miljööst” veidigi kõrvale põigelda, läheb sul halvasti, saad haiget. Kui Giovanni poleks kuulunud “miljöösse”, oleks ta kindlapeale õigeks mõistetud. Selles kirjanik ei kahtle. Ometigi on Giovanni tuba Pariisis, mitte Ühendriikides. Just siin võinuks David vabaneda suurriiklikust võltsmoraalist. Ja vabanebki, ainult... jah, lunastaja — Giovanni surma hinnaga. James Baldwini sulest on ilmunud veel romaane: “Mine kuuluta seda mäetipult” (Go Tell It on the Mountain, 1953), “Teine maa” (Another Country, 1962), “Öelge, kunas väljus rong” (Tell Me How Long the Train Been Gone, 1968) jt. Та on kirjutanud ka näidendeidja palju head, suure sõnumiga publitsistikat. “Giovanni toas” on veel üks võrratu tegelane. See on Pariis. Kuid see pole üldse Neljanda ja Viienda Vabariigi valitsuse ning ministeeriumide asupaik. See pole kaugeltki ka see turistide Meka, mida meiegi reisibürood nii lahkelt meile pakuvad. See on see Pariis, kus elavad need, kel mujal oleks veelgi raskem elada. Baldwini Pariis on ehk võõras neile prantslastele, kes ametiisikutena oma suurriiki teistes maades esindavad. See-eest tundsid seda Pariisi Oscar Wilde, Ernest Hemingway, Sergei Diagilev, Ivan Bunin, Friedebert Tuglas, Eduard Viiralt ja sellisena näevad Pariisi ka praegu paljud, kes just sellest Pariisist hingekosutust saavad. Selles Pariisi elas kaua James Baldwin, kes suri 1. detsembril 1987 Saint-Paul-de-Vence’is Lõuna-Prantsusmaal. Head lugemist teile, armsad kaasmaalased. Ma hoiatan teid: raamat on väga kurb.
.....
Kõike aga, mis selles ruumis toimus, jälgis mu ema. Raamitud fotolt vaatas kahvatu, heledapäine, hapra kuju ning sirgete kulmude ja pehme, närvilise suuga naine. Ent avameelse vaatega silmade asend ja suu kibepilkav ning veidi-veidi teadlik hoiak osutasid ometi, et kusagil tolle pineva hapruse all asus jõud, mis oli iselaadne ja ühtlasi järeleandmatu ja — nagu mu isa raevgi — täieliku ootamatuse tõttu — ohtlik. Isa rääkis emast harva, ja kui ta seda tegi, varjas ta mingil kummalisel moel oma ilmet; ta meenutas teda üksnes kui minu ema, ja kui ta temast rääkiski, võisid sõnad niisama hästi käia ta oma ema kohta. Ellen mainis sageli mu ema, rõhutades, kui silmapaistev naine ta oli olnud, kuid tema jutt tekitas minus ebamugavustunde. Mulle näis, et mul polnud õigust olla niisuguse ema poeg.
Aastaid hiljem, kui olin jõudnud meheikka, püüdsin panna isa emast rääkima. Ent Ellen oli surnud, isa kavatses uuesti abielluda. Isa rääkis emast nõnda, nagu temast oli rääkinud Ellen, ja niisama hästi oleks ta võinud nõnda kõnelda Ellenistki. Kui olin umbes kolmeteistkümnene, oli tädil ja isal ühel hilisõhtul äge riid. Neil oli muidugi palju seda laadi kaklusi olnud; seda ühte aga mäletan nii selgesti seetõttu, et jutt käis ilmselt minust.Olin ülakorrusel voodis ja magasin. Aeg oli üsna hiline. Äkki ärkasin isa sammude peale, mis kostsid minu akna alt kõnniteelt. Kõla ja astumise järgi sain aru, et ta oli pisut purjus ja mulle meenub, et sel hetkel tekkis minus mingi pettumus, ennetundmatu kurbus. Olin oma isa tihti purjus näinud ega polnud kunagi kogenud seda tunnet, vastupidi, mõnikord oli mu isa purjuspäi väga sarmikas — kuid tol ööl ma äkitselt tundsin, et temas ja ka selles seisundis oli midagi põlastusväärset.
.....