Отрывок из книги
Märtsi viimasel päeval 1945 sai Rupert Baptist Weberile korraga selgeks, et sõda ei ole enam võimalik võita. Tol laupäeval kõndis ta mööda oma vabrikut ringi ja tutvus toodanguga. Weberi ettevõte valmistas Wehrmachtile laskemoona: miinipildujate miine, automaatkarabiinide ja Sturmgewehride padruneid. Neli aastat tagasi käisid tema sõjaliselt tähtsas ettevõttes külas kindralfeldmarssal von Brauchitsch ja kindralooberst Halder ning andsid sellele heatahtliku hinnangu, sest tootmishooned olid nii puhtad ja töötajad rõõmsad, isegi seal toimetavad sunnitöölised tegid oma tööd ebaharilikult pilvitus meeleolus. Mõni nädal pärast visiiti sai Weber tunnistuse, mis tõendas, et ta teenib füürerit ja rahvast silmapaistval moel.
Weber raamis kiituskirja ära ja riputas suurde halli otse tualeti kõrvale, et igaüks seda näeks. Kuid tol märtsi viimasel, laupäevasel päeval trampis ta tunnistusest hooletult ja valjult kajavate sammudega mööda, parem käsi rusikas ja kiilas peanupp punane nagu tikuots. Direktor tormas üle näituseväljaku, mille oli lasknud sisse seada uue laskemoona esitlemiseks, oma kabinetti ja lajatas kirjutuslauale selle, mis oli rusikas peidus olnud: 7,92 x 57 millimeetri suuruse padruni. See padrun, mida sõdurikeeles hüüti Infanterie Spitziks, oli Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabriku suurimaid müügihitte, sest hävitas usaldusväärselt nii venelase, inglase, ameeriklase kui ka iga teise Saksa riigi vaenlase aju või südame, kui too oli olnud nii rumal ja oli Infanterie Spitzile ette jäänud. Tammepuust laua nahkkattele tormakalt asetatud padrun kõikus korraks, kukkus ümber ja veeres lauaserva poole, kus Weber selle kinni pidas ja uuesti püsti tõstis. Siis võttis ta luubi ja silmitses padrunit ülalt alla. Weber hingas sügavalt, haaras oma nihkmõõdiku ja see, mis siis välja tuli, ajas ta sedavõrd raevu, et ta hakkas esiotsa arutult röökima.
.....
Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabrik jooksis kõige kiiremas korras laiali. Esimesena läksid kolm raamatupidajat. Nad putkasid päev pärast Weberi surma vabriku maa-aladelt minema. Paar päeva hiljem jätsid vabriku maha valvurid ja 17. aprillil lõpetasid viimased palgatöölised töö, sest keegi ei maksnud neile enam palka. Masinad pandi seisma ja hooned jäeti sunnitööliste hooleks. Keegi ei öelnud neile, mida nad tegema peaksid. Seepärast läksid töölised oma barakkidesse ja arutasid olukorda. Pool tosinat neist tahtis paigale jääda ja viia lõpule see, mida nad olid mõne aja eest alustanud: plaanipärane rämpsutootmine. Kuid nende sabotaažil polnud enam mõtet, sest seda, mida nad vabrikus tootsid, ei laaditud enam kunagi kaubavagunitesse ja veelgi vähem toimetati seda lünklikule rindele.
Kui ameeriklased 28. aprillil Augsburgi sisenesid, lahkusid Rupert Baptist Weberi vabrikust viimased inimesed, et mujal kuidagi läbi lüüa. Ja kui liitlased mõned päevad hiljem tõepoolest laskemoonavabriku värava ees seisid, polnud seal enam kedagi, kes oleks saanud neid kinni pidada või tervitada. Tühjade hoonete uurimisel leidsid ameeriklased kõikvõimalikku laskemoona, mille võtsid kaasa, sest esiteks ei tohtinud see sattuda vabalt ringihulkuvate natside kätte, teiseks aga taheti uurida vastase kaitsetehnikat ja võimalusel kõrvaldada omaenda varustuse kitsaskohad.
.....
