Отрывок из книги
ON VALGE, ON KARGE JA niiske. Pikk tõusuga sirge suundub silmapiiril otse taevasse. Kahel pool teed on mets justnagu müür, aga kuskil metsa taga on päike juba ammu tõusnud. Mõtlen, et kohe on kõik läbi. Ainult viiv veel ja ongi lõpp. Mis on kolm-neli tundi kaheteistkümne aasta kõrval? Ainult silmapilk. Siis läheme me laiali ja päris kindlasti ei kohtu ma enamikuga neist enam aastaid. Esimene klassikokkutulek viie aasta pärast. Või kümne? Kas ma üldse lähen sinna? Võib-olla tulevad mõned juhuslikud kohtumised poes või rahvarohketel kontsertidel. Nüüd lõpuks, kui meie vahel on tekkinud tuntavalt ühine õhustik, nakatav segu kambavaimust, harjumusest ja sõprusest; kui me muretseme üksteise pärast; naerame naljade üle, mis on ainult meile mõistetavad; lõpuks, kui ma tunnen end ühe osakesena meie klassist, saab see läbi. Ja ees? Tundmatus. Igatahes minu jaoks. Ma ei tea, mis tuleb. Ma ei suuda end kujutleda järgmised nelikümmend aastat mingisuguses töökollektiivis. Ja-jah, enne ma ilmselt õpin veel veidike midagi, kuigi ma endiselt ei tea, mis see võiks olla.
Haigutan, valin Spotifyst oma lemmiklisti ja torkan kõrvaklapinööbid kõrva. Ümisen refrääni, ise täielikus teadmatuses, mis plaane peab mu selja taga inimene, kes lükkab autole sisse esimese käigu, vajutab gaasipedaali, lükkab sisse teise ja siis kolmanda käigu. Ma ei saa teada midagi, mida ma ei tea. Teadmatus ei väära toimuvat. Ma ei saa teada, kui mitu sekundit on mulle jäänud. Kolm? Kaks? Üks?
.....
Riko noogutab. Ta teab.
„Ma kuulsin, kui sa jooksma läksid.“
.....
