Читать книгу Horrorstör lühijutuvõistluse parimad palad - Janar Saaron - Страница 1

Ta muljus järjest kõiki nuppe, kuid mitte midagi sellest ei muutunud. Lift püsis paigal, nagu tühjal rannal lebav tohutu vaalakorjus, mida lained ei suu-da tolli võrragi paigast nihutada.

Ta proovis veel. Ei midagi.

„Kuradikurat“ oli esimene selgelt formuleerunud mõte.

„Selge siis,“ tuli pragmaatiliselt järgmisena. Ta nõjatus seljaga vastu seina ja jäi hetkeks nõutult enese ette vahtima. Ta tundis, kuidas meeled muu-tuvad erksaks nagu loomal. Kuulatas pingsalt. Trepi-kojast ei kostnud ainsatki heli. Ilgelt ebameeldiv lehk. Juba järgmisel hetkel ajas ta end sirgu ja pöör-dus ümber, et vaadata, mille vastu ta toetus. Sein, mitte eriti puhas.

Saamata asjast ülevaadet üle õla kõõritades, võt-tis ta pintsaku seljast. „Näts! Taga targemaks!“ Suur roosa larakas peenvillasel riidel.

Nimetissõrmega nätsu maha kratsides kobas mõte mobiili järele.

„Kellele ma helistan? Kuidas ma ütlen, et olen lif-tis kinni? Kuradi sitt seis. Mina ja nii abitus olu-korras? Äkki keegi ikkagi tuleb ja tellib lifti sealt väljaspoolt ja see hakkab liikuma ja ma pääsen välja?“

Jõudnud mõttes selle võimaluseni, tundus olu-kord olevat lahenduse leidnud. Ok, kui just mitte lahenduse, siis vähemalt oli nüüd kõik kontrolli all. Nii näis. Vähemalt hetkeks.

Lõhn jätkas vankumatult oma pealetungi ja näis isegi, et muutus veelgi intensiivsemaks. Ta püüdis meenutada, kus ta on varem midagi sellist tundnud. „See on nagu mingi kuramuse nõukaaegne mööbli- ja vaibapood … või ei, pigem kalaturg, jah!“ – see pisut imal ja pisut kibe kilune lõhn meenutas tõepoolest pigem kalaturgu või kalapoodi.

„Ma olen kuramuse vaala kõhus,“ jõudis ta lõpuks äratundmisele, „saatuse poolt alla neelatud. Ter-vena, läbi närimata, et oleks piisavalt elus ja suudaks oma olukorda tunnetada; mõista, et elu on üks kura-muse pikk ja piinarikas kannatus. Ojaa, nüüd ma muutusin filosoofiliseks ja hakkan kohe klassikuid tsiteerima või krokodillipisaraid valama.“

Ta oli nätsu riide küljest lahti koukinud ja rullis seda sõrmede vahel.

„Kurat, kui ma siin nüüd ootan, et keegi tuleks, ma ju ei tea, kas keegi üldse tuleb, või kui tuleb, siis millal … Kas mul õhku ikka jätkub, kuni mind ära päästetakse?“

Viimase mõtte juures hajus illusioon olukorra kontrolli all olekust. Selle asemel haaras teda sele-tamatu värin, pisut nagu vastikustunne, pisut nagu ärevus.

„Mis pagana jaburad mõtted?“ kuulis ta end po-misemas, samal ajal kui käsi kobas automaatse lii-gutusega mobiili järele.

„Kellele ma helistan?“

Ta pigistas telefoni vasakus käes ja mõtles ping-salt, kellele helistada. Ei tulnud ühtegi head mõtet.

„Ok, ma ei pea ju neile teada andma, et ma liftis kinni olen,“ otsustas ta.

„Pole ju kiiret ja keegi ei oota ka …“ nentis ta mõningase kergendustundega. Situatsioon ei muu-tunud sellest siiski meeldivamaks.

„Siin peab olema mingit infot,“ oletas ta ja heitis uuesti pilgu kulunud nuppudega paneelile. Ühel neist oli kujutatud kellukas.

Vasaku käe nimetissõrmega oli tülikas nuppu vajutada, sest samas käes hoidis ta telefoni. Kui ta seda siiski üritas, ei juhtunud midagi. Samas mär-kas ta, et hoiab endiselt roosat junni parema käe sõrmede vahel. „Ahjaa, see näts! Mida sellega peale hakata?“ Ta vaatas nõutult ringi. Tavalises olukor-ras oleks ta poetanud selle prügikasti, või siis leid-nud mõne paberitüki, mille sisse see kleepuv ollus keerata. Praegusel juhul polnud aga midagi käe-pärast.

„Niisiis, see läheb tagasi sinna, kust tuli,“ otsustas ta ja surus nätsu heledale ümmargusele laigule lifti seinal.

Ta pööras ümber ja üritas uuesti vajutada kel-lukakujulise märgiga nuppu. Kuidas ta ka ei suru-nud, see ei andnud järele. „Küllap on kinni kiilunud.“

Paneelil ei leidunud ka mingit vihjet sellele, mida praeguses olukorras tegema peaks, ei mingit abitelefoni numbrit ega midagi seesugust. „Neetud! levi ka ei ole. Mitu kuradi tonni betooni peab olema selle šahti ümber valatud, et signaal siit läbi ei tule?“

Igaks juhuks käis ta telefoniga läbi kõik lifti nurgad, üritades levi leida telefoni lae alla tõstes, kui ka seda põranda ligi lastes, jälgides seadme ekraani lifti uste juures eriti hoolikalt. Hetkeks talle isegi näis, et ühe pulga jagu lootust see talle lubas, aga samas võis see olla tema enese soovkujutelm.

Siis ta väsis. Õhk oli muutunud umbseks ja pala-vaks. Pidevalt jalgadel püsti seista muutus kurna-vaks. Otsustanud hinge tõmmata, toetas ta selja vas-tu seina, kuid kohe ka mõistis, et see oli viga.

Näts oli tagasi pintsaku selja küljes. Seekord mõni sentimeeter vasakul pool. Roosa larakas. Ta kratsis seda küünega riidelt eemaldada püüdes ja meenutas, millal ta viimati on olnud nii veidras olukorras. Kui täpne olla, siis see polnudki väga ammu. Hetkeks haaras teda tülpimuse tunne.

„See kuradi näts jätab riidele jälje,“ kuulis ta end pomisemas ja veeretas roosast ollusest sõrmede vahel kuuli. Nõutult ringi vaadates otsustas ta, et on seekord targem. Ta sirutas käe välja ja mõõtis –sõrmede ja lae vahele jäi umbes kümme sentimeet-rit. Ta kõverdas põlvi, võttis hoogu ja hüppas.

Kohe sai selgeks, et hüppeks kulutatud jõud ei olnud vastavuses vahemaaga, mida laeni ulatumi-seks läbida tuli. Ta põrkus kohmakalt vastu lage ja selle asemel, et nätsu sinna külge kinni vajutada, lõi ära oma sõrmenukid. Tagasi põrandale kukkudes kostis võimas mürts ja lifti põrand logises kahtla-selt. „Kuramus, ega see nüüd küljest ära kuku,“ mõtles ta ja tundis, kuidas külm hirmuhigi lainena üle selja tulvas. „Ah, ma hakkan kergelt lolliks minema,“ ma-nitses ta end ja kohe tundus põrand turvalisem.

„Huvitav, kuidas baleriinid seda teevad,“ kerkis pähe küsimus, kui ta uueks hüppeks sujuvalt hoogu võttis. Ilmselt aitas kujutlus „Luikede järvest“ teist hüpet kalkuleerida, sest sel korral õnnestus kõik sajaprotsendiliselt. Elegantse liigutusega pöialt kõ-verdades ja seda täpselt õigel hetkel vastu lage surudes, õnnestus näts sinna kinni vajutada. Tagasi põranda poole kukkudes valdas teda hetkeline õn-netunne korda läinud soorituse üle.

Kaua ta rõõmustada ei saanud. Lift nõksatas kurjakuulutavalt – rannale kinni jäänud vaalakola-kas näitas elumärki. Näis, nagu oleks põrandal trampimine sellele viivitusega mõjunud, sest peale hetkelist vaikust otsustas see harpuuni trossi pin-gule venitada ja verdtarretava krigina saatel ning jõnksutades allapoole liikuda.

Sellise krigina saatel normaalseid mõtteid mui-dugi pähe ei tule. Tegelikult oli pea hetkel täiesti tühi. Ellujäämisinstinkt sundis jalgu laiali ajama ja kätega seintelt tuge otsima – kuigi, „ega sellest vist kasu oleks, kui kogu krempel alla šahti kukuks,“ oli ta kindel.

Vaevalt pool meetrit liikunud, tardus lift uuesti paigale ning püüdis jõnksatades uksi avada. Need olid justkui kinni kiilunud. Napilt paarisentimeet-rine prigu, mis uste vahele tekkis, lasi sisse pisut valgust ja jahedamat värsket õhku. Lift oli korruste vahele kinni jäänud nii, et trepikoja põrand paistis umbes rinna kõrguselt napilt avanenud topeltuste vahelt. Näha betoonist šahtiseina allpool oli üsna kõhedusttekitav, samas kui pisuke ava ülalpool te-kitas lootust ja elevust.

Ta püüdis sõrmi uste vahele surudes neid kahe-le poole lahti tõmmata. Uksed ei liikunud paigast.

Tajuda vabadust siinsamas, isegi tunda selle lehka, milles betooni- ja krohvitolm seguneb millegi seletamatult õrna ja peibutavaga, sind eraldamas sellest vaid topeltpaar metalluksi, ja ometi mitte pääseda selleni – kas see pole kõige nõmedam nöök, mida ette kujutada?

Ta surus rinna vastu ava, sõrmed kramplikult uste vahel, küünarnukid kahele poole õieli. Tõmbas kopsud õhku täis ja tiris kõigest jõust, nii et sõrmed siniseks ja silmad verd täis valgusid. Hetke puha-nud, pingutas ta uuesti, pannes üritusse kogu oma meeleheite. Jõud ei käinud üle, seda tuli tunnistada.

Ta vaatas telefoni ekraani. „Levi ei ole ikka veel, neetud!“

Umbses õhus oli kurk muutunud kuivaks. Ta oleks meeleldi midagi joonud.

Meenusid kurgupastillid. Need olid alati kaasas, et hingeõhk värskena hoida. Janu vastu aitasid need ka. Ja mis seal salata – need maitsesid talle.

Ta raputas topsi ning nautis tekkinud kõrinat. See andis veidra üleolekutunde, nagu seisaks siin keegi, kes on igas olukorras peremees, keegi, kes on vaba oma valikutes.

Puistanud pihule paar pastilli ja need siis suhu hüpitanud, tärkas ootamatu paralleel: „Arvatavasti mõjus liftile see, kui ma siin pastilli kombel ringi hüppasin.“

„Just!“ Ta tardus hetkeks, mõistes, et on avasta-nud midagi olulist.

„Kui see nii oli, siis võib hüppamine ka teist kor-da toimida?“

Mõte mõjus nagu päästev õlekõrs, millest innu-kalt kinni hakata.

„Oot, kuidas seda teha,“ kaalus ta võimalikke vali-kuid, „kas pigem nii, et jalad koos keset põrandat, või ajada need harki kahe seina poole – nii jaotub raskusjõud ühtlasemalt …“

Igaks juhuks toetas ta käed vastasseintele, kuid mõtles ümber ja pistis ühe peopesa liftiuste vahele. Tundus, et siit saab rohkem tuge, kui põrand alt ära peaks kukkuma.

Järgnev kujutlus, kuidas lift järsku liikuma ha-kates ta sõrmed uste vahele lõikab, ehmatas nii, et kiiruga kätt sealt välja tõmmates kiskus ta keskmi-se sõrme marraskile.

„Olukord saab alati minna sandimaks,“ tuletas ta meelde Murphy loogikat, endal kulm kipras.

Mingi tüütu pisiasja pärast ei saa siiski seatud eesmärke pooleli jätta.

Ta hüppas alguses õrnalt, kujutledes end olevat õhupall, mis kergelt maad tonksab selleks, et uueks õhkutõusuks hoogu saada. Seejärel pisut tugeva-malt, nagu känguru, kes oma tugevate koibadega üle põõsa hüppab. Ning lõpuks trampis ta nagu pä-rismaalane, kes lausa metoodiliselt kasvavas tempos ja laetud rütmiga mingit rituaalset tantsu etendab.

Lift aga ei teinud ta pingutustest väljagi, nagu printsess ei suvatse köögipoisile pilkugi heita, pu-gegu see või nahast välja.

Selline ükskõiksus ajab muidugi vihale.

Ta võttis hoogu ja hüppas eriti jõuliselt põrandat rammides, unustades hetkeks kogu ettevaatuse.

Kostis kõva raksakas. Seejärel ebamaine vaikus.

„Isegi omaenda hingamist pole kuulda.“

Taibates, et hoiab hinge kinni, imestas ta, et oli ikka veel siin, selle asemel, et kukkuda põhjatusse sügavikku. Raksakas oli ta paugupealt mõistusele toonud.

Väga ettevaatlikult tõstis ta jala maast lahti, et asetada see ukse juurde. Keharaskust sellele üle viies kuulatas ta tähelepanelikult. Põranda poolt kostus vaikset naginat ja talle näis, et kuuleb läbi lifti lae ka trosside pinisevat võbinat.

Tuli langetada otsus – raputada lifti edasi, lootu-ses, et see liikuma hakkab, või jääda ootama, et keegi varsti tuleb.

Ta kujutles end lebamas liftišahti põhjas, käed-jalad kaootiliselt laiali, murdunud mitmeteks lüli-deks, nagu lahti tõmmatud lõõts. Veri immitsemas läbi särgi rinnaesise, kust välja turritamas terav-nurkne tükk liftipõranda plastikut. Betoonist šahti-seintel tema ajud laiali.

„Asi pole seda väärt, ma võin oodata ka!“ sündis kiire otsus.

Vähemalt oli nüüd enam-vähem kindel, et rapu-tamise peale lift liikuma ei hakka.

„Ega muidu teada ei saa, kui järele ei proovi,“ lohutas teda tuntud tõsiasi.

Pikast seismisest andis selg tunda. Ta laskus väga tasakesi kükakile, lasi käed kõrvale rippu ja toetas selja vastu lifti uksi. Sellisesse asendisse jäi ta pi-kaks ajaks mõtisklema.

Tundes, et põlved hakkavad ära väsima, ajas ta end lõpuks püsti. „Siia põrandale ei istu ma küll never,“ mõtles ta tusaselt. Ta polnud miski allaandja tüüp, seega otsis mõistus ka vabakäigul olles prob-leemidele lahendusi. Ja uus idee turgataski pähe.

„Kui õige hõikaks?“

Hõikamine tundus kuidagi labane. Pealegi on vaid mõni korrus ülevalpool Elina kontor. Kõige na-dim lugu oleks, kui Elina ta siia lifti kinni jäänuna avastaks. See oleks tõesti piinlik. Parem ikka, kui tuleks keegi teine.

Kuidagi peaks endast siiski märku andma.

„Äkki laulaks? Laulaks hästi vaikselt?“ Piisab ju sellestki, kui vaid üks inimene kuuleb. Ta püüdis meenutada, milliseid laule teab. „Nii, mõtleme …“

„Tramm number kuuskümmend kuus, aknaraa-mid olid tehtud puust …tramm number kuusküm-mend kuus …“ ümises ta vaikselt. Rohkem sõnu ei mäletanud ja tühja sellest.

Tasahaaval oli tekkinud tunne, nagu keegi jälgiks. „See pole muidugi võimalik,“ tõrjus ta veidrat ku-jutlust, nagu võiks keegi teda läbi kaamerasilma vaadelda. Kindluse mõttes uuris ta kõiki servi ja nurki, kuhu võiks olla midagi imetillukest varjatud. Päris lõpuni ei suutnud ta end veenda ka midagi leidmata. Automaatse liigutusega kohendas ta pint-sakut ja võttis siis väärika poosi. „Sensoorne depri-vatsioon. Nii see algab – kõigepealt hallutsinat-sioonid, siis märatsushood, või oli see vastupidi. Mõte muutub hägusaks, ei tee enam vahet unel ja reaalsusel …“ püüdis ta anda oma enesetundele hinnangut. „Mida paganat! Ma pole siin ju nii kaua olnud. Kui kaua ma õieti olen siin olnud?“ Ajataju oli kadunud. „No ilmselt miski pool tundi.“ Ta võttis telefoni ja aktiveeris selle ekraani. „Kaks tundi? Pole võimalik!“

Aeg oli muutunud sitkeks nagu tahkuv tõrv. Arvatavasti oli ta siin kinni juba tunde, kuigi enesele näis, et vähemalt nädalaid, kui mitte kuid või isegi aastaid. Ta oli ümisenud läbi kogu muusikalise re-pertuaari, mida tundis. Oli vilistanud viise ja tagu-nud pihkudega vastu rinda ja reisi, löönud sõrme-dega nipsu ja kõigutanud keha kujuteldava saate-muusika rütmis. Ta oli isegi komponeerinud kaks originaalset muusikapala oma telefoni äpis. Kuid siis hakkas nutika aku tühjaks saama ja ta ise tundis end kurnatuna.

Lõpuks istus ta vastumeelsust unustades lifti põ-randale, ajas jalad kahele poole laiali ja toetas selja vastu seina. Pea vajus iseenesest ühe õla poole viltu, silmad ainiti uste vahelt paistval valgusribal.

See valgus näis vaikuses ebamaine, ajatu kutse, lubadus, määramatus, vabadus.

Tõsi küll, surmale ta enam ei mõelnud, aga elu kui lõputu piin ja piirang oli nii selgelt teadvuses, nagu oleks kogu see olukord üks kaunis kunstiline kujund.

Teadvus hakkas tasapisi ähmastuma. Pea vajus vähehaaval rinnale ja keha lõtvus.

Läbi une kuulis ta pehmeid kiireid samme trepist üles tõttamas. Silme ees kangastus pilt kõrbest ja tohutust veekraanist keset palavust, liivaluited ula-tumas maailma ääreni ja kõrvetav päike seniidis. Ta püüdis kraani lahti keerata. Raske metallist ratas oli justkui kinni keevitatud, see ei andnud järele. Pealegi ei olnud ratas üldse loodis. Selle madalama-le osale kogunes vesi, et rütmiliselt liivale tilkuda.

Ta heitis end liivale selili ja avas suu, et püüda rattalt tilkuvat vett oma niiskust igatsevasse neelu. Paar leiget tilka kukkuski suhu, kuid seejärel tilku-mine lakkas. Taevas läks hetkega pimedaks, nagu oleks seal miski kogu valguse alla neelanud.

Ta võpatas ja avas silmad.

Miski varjas valgust mis pidi lifti uste vahelt sisse langema. Suur ja tume silm, keeratud poolviltu et paremini näha, vaatas teda teraselt ülevalt alla.

Esimese hooga ei saanud ta aru, mis toimub. Talle näis, nagu oleks vaalakorjus äkitselt ellu ärga-nud, vahtides teda aplalt, et kohe kallale söösta. Instinktiivselt surus ta selja vastu seina, nagu oleks tal võimalik siit kusagile taganeda.

Vaikuse katkestas nooruke hääl: „Te olete siin kinni?“

„Miks te siin kinni olete?“ jätkas hääl ebalevalt pärimist.

Küsimustest veelgi rohkem segadusse aetud, ajas ta end aeglaselt põrandalt püsti. „Miks ma siin kinni olen? Tõepoolest huvitav küsimus,“ mõtles ta endamisi, olukorra absurdsusest kohmetu, irooni-line muie suunurka venimas.

„Paistab, et olen jah kinni,“ vastas ta lõpuks mu-retust teeseldes.

Silm lifti uste vahel pilkus kaks korda kiiresti. Siis see eemaldus ja ta tundis, kuidas trepikojast imbub lifti sooja magusat lõhna. Pitsa! Jah, see oli sooja sulajuustu ja saia lõhn, milles segunesid singi ja ananassi aroomid.

Äkitselt ei olnud ta enam kindel, mida rohkem soovib – vabadust, mis sealt uste vahelt terendas, või sooja saia millesse hambad lüüa. Tühi kõht andis ennast tunda. Ta oli hommikust saadik söömata, aga näis, nagu oleks nälginud juba nädalaid. Magu kiskus krampi. Tahtmatu liigutusega tõmbus ta kägarasse.

„Teil on halb!“ kiljatas hääl trepikojast. Silm oli taas tulnud uste vahel nähtavale.

End kiiruga sirgu ajanud, kinnitas ta ägedalt: „Ei, ei, mul ei ole häda midagi.“

Silm jälgis teda umbusklikult. Nad mõlemad vai-kisid.

Võõras seisis endiselt lifti uste ees. Kitsast praost kostis kerget hingamist.

„Kas te tuleks valguse eest ära, siin on niigi pime,“ oli tal kiusatus ütelda.

Trepikojas lehviv sooja pitsa lõhn võimendas olu-korra närusust. Ta vaikis siiski. „Võib olla te kutsuks abi?“ oli järgmine tundmatule suunatud lootusetult tusane mõte.

„Võib olla ma kutsun abi?“ kostis trepikojast kõhklevalt.

„Jah, palun tehke seda!“ vastas ta võrdlemisi ta-sakaalukalt.

Võõras ei kiirustanud. Selle asemel, et lahkuda, laskus silm madalamale ja lifti pääses rohkem val-gust.

„Nüüd kükitab!“ mõistis ta silma asendit hinna-tes. Mingi seletamatu ebamugavustunne pani teda jalalt jalale tammuma, samal ajal kui võõras teda läbi kitsa prao silmitses. Too pidas oluliseks vestlust jätkata:

„Te olete siin juba pikemat aega?“

„Keskpäevast saadik.“

„Ja nüüd on juba õhtu.“

„Tore teada,“ mõtles ta nördinult, aru saamata, kuidas see asjasse puutub.

„Kell on juba pool viis,“ täpsustas võõras.

Süda kukkus äkitselt saapasäärde. Kujutlus sel-lest, et öö tuleks siin liftis veeta, oli masendav.

„Olete juba kõiki nuppe proovinud?“ jätkas võõ-ras pärimist.

„Jah, ma vajutasin neid kõiki mitu korda, aga see ei aidanud.“

„Ma proovin seda väljaspool ka,“ kuulutas noo-ruke hääl abivalmilt ja silm uste vahelt kadus.

Trepikojast kostis liikumist ja ta kujutles, kuidas võõra käsi seal lifti kutsumise nuppu vajutab – algul korra tavaliselt ja siis kaks korda kiiresti tugevama survega, siis ootav paus ja seejärel pikk ja jõuline vajutus.

Vaikus.

Silm ilmus uuesti uste vahel nähtavale ja nooru-ke hääl raporteeris:

„Ma proovisin mitu korda. See ei mõju.“

Mida vastata? Hetkel ei osanud midagi öelda. Küllap küsib võõras ise midagi, või ütleb.

„Ma pean korraks ära minema, pean selle ära vii-ma …“ ütleski too rutakalt, kiirustades „…aga ma olen kohe tagasi ja siis püüame teile abi kutsuda.“

Nüüd oleks ta tahtnud küll midagi öelda, aga võõ-ra kiired sammud kostsid juba trepil, vaid sooja pitsa lõhn jäi õhku hõljuma. Ta kuulatas. Sammud lakkasid mitu korrust kõrgemal, see võis olla kõr-gemal kui Elina kontor, seal avati uks.

„No tore! Lasin võimaluse käest. Mis ma nüüd teen?“

Ta vajus nõutult seljaga vastu seina.

„Oleksin pidanud talle järele hõikama. Ma oleks pidanud küsima, kuidas ta kavatseb abi kutsuda.“

Ta kujutles, mida ja kuidas oleks pidanud õigel hetkel ütlema ja tegema. Millegipärast ei olnud see eriti lohutav. Umbses õhus tekkinud roidumus ta-sandas emotsioonid. Pettumuse asendas tüdimus.

Üsna varsti pärast viimaseid mõtteid kostis üle-val ukse avamise-sulgemise kõmin. Kiired sammud laskusid treppi mööda allapoole ja oligi võõras noo-ruk taas tagasi.

„Kas Teie laulsite siin enne? Mul paluti see pitsa anda mehele, kes liftis laulis.“

Oli ääretult lohutav, et keegi veel peale tema on siin. Olgugi, et teine oli seal väljaspool. Talle telliti pitsa! Oli see nöök? Peen iroonia? Kellegi soov tunda üleolekut ja teda pisut narrida? See kõik muutus ebaoluliseks võimaluse kõrval oma nälga pisut lee-vendada.

„Kuidas ma selle teile annan?“ Nooruk seisis nõutult teisel pool uksi ja tammus jalalt jalale. Seda võis aimata varju järgi, mis jäljendas tema kõikumist.

Tõepoolest, pragu uste vahel oli liiga kitsas, et pitsakarp sealt läbi mahuks, ka püsti keerates.

„Kas võtan selle karbist välja?“ pakkus tegelane koridoris.

„Seda küll ei maksa teha,“ vastas ta kähku.

„Mis moodi me seda siis teeme?“ ei andnud noo-ruk järele.

Samal ajal kostus trepilt samme. Tulijaid oli kaks, või siiski kolm.

Ta kuulis trepikojas tulijate kõnelust. Keegi nae-ris heledat naeru ja keegi teine vastas madalama summutatud häälega ja siis veel keegi kommentee-ris midagi lõbusalt.

Uued tulijad jäid pidama nendega samal korru-sel. Pitsaga nooruk oli vaateväljast kadunud. Ta kuulis, kuidas see andis neile olukorrast ülevaate. Kuidas uued tegelased omavahel naljatasid. Ja kui-das nooruk tegi neile ettepaneku, aidata pitsa lifti uste vahelt sisse lükata.

Peale mõningast vaikust ja arupidamist tahtsid kõik uued tulijad pilgu uste vahelt sisse heita. Nad tulid kordamööda ja piilusid läbi kitsa prao, uudis-tades teda nagu nurka aetud eksootilist looma.

Üks uutest pistis sõrmed ka lifti uste vahele, püüdes neid jõuga lahti tõmmata, ent olukord jäi suhteliselt endiseks ja väljaspool olijad muutusid nõutuks.

Ta kuulis kedagi trepist alla ruttamas ja järgmi-sel hetkel kriginat lifti lae juures uste kohal.

Ta oli liiga väsinud, et mõista, mis just toimus, kui lifti uksed äkitselt avanesid ja talle vaatas vastu ühes käes kangi hoidev keskealine mees. See ulatas talle käe. Pikemalt mõtlemata haaras ta sellest ja järgmisel hetkel oli ta umbsest kuubikust välja vin-natud. Kangiga mees viipas käega, järgmisel het-kel oli ta lahkunud.

Lahkelt naeratav heledapäine nooruk surus talle pitsakarbi kätte ja soovis õnne.

Samal ajal pani lift uksed kinni, sõitis pool korrust ülespoole ning avas uksed nagu poleks midagi juh-tunud.

Ta seisis lõhnav karp käes ja vaatas hämmastunult toimuvat. Noored, kes justsama siin lõbusalt olid vestelnud, trügisid seiklusjanulistena lifti, kavatse-des sõita ülespoole. Pitsa toonud nooruk läks tre-pist alla.

Ta jäi üksi. Ta avas karbi. Ta võttis pitsatüki ja hammustas. Ta ei olnud veel otsustanud, kas minna üles või alla.