Northangeri klooster
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Jane Austen. Northangeri klooster
JANE AUSTEN „NORTHANGERI KLOOSTER”
I PEATÜKK
II PEATÜKK
III PEATÜKK
IV PEATÜKK
V PEATÜKK
VI PEATÜKK
VII PEATÜKK
VIII PEATÜKK
IX PEATÜKK
X PEATÜKK
XI PEATÜKK
XII PEATÜKK
XIII PEATÜKK
XIV PEATÜKK
XV PEATÜKK
XVI PEATÜKK
XVII PEATÜKK
XVIII PEATÜKK
XIX PEATÜKK
XX PEATÜKK
XXI PEATÜKK
XXII PEATÜKK
XXIII PEATÜKK
XXIV PEATÜKK
XXV PEATÜKK
XXVI PEATÜKK
XXVII PEATÜKK
XXVIII PEATÜKK
XXIX PEATÜKK
XXX PEATÜKK
XXXI PEATÜKK
Отрывок из книги
JANE AUSTENIT (1775-1817) on tema kuut lõpetatud romaani silmas pidades sageli nimetatud inglise suurimaks naissoost romaanikirjanikuks. Tema teoseid, mis paistavad iseäranis silma seltskonnaelu säravalt humoorikate kirjeldustega ning inimsuhete tõepärase kujutamisega, loetakse tänapäeval sama hea meelega kui autori eluajalgi.
Jane Austen sündis 16. detsembril 1775. aastal Steventonis, Hampshire’s, maapastori seitsmenda lapsena. Tema isa, reverend George Austen, oli intelligentne ning tundliku loomuga mees, kes julgustas igati Jane’i lugema. Tütarlaps tutvus juba lapseeas Henry Fieldingu, Sir Walter Scotti, Richardsoni, Frances Burney ja luuletaja George Crabbe’i teostega. Jane Austeni esimeste kirjanduslike katsetuste seast võib leida populaarsete romaanide paroodiaid. Kui tema isa 1801. aastal pensionile läks, kolis perekond Bathi, mida kirjanik hiljem kujutas oma romaanis „Northangeri klooster” (ilmus postuumselt 1818. aastal). Pärast pereisa surma 1805. aastal koliti esmalt Southamptonisse ja siis, 1809. aastal Chawtoni Hampshire’s, kus Jane Austen kirjutas oma kolm viimast romaani: „Mansfield Park” (1814), „Emma” (1816) ja „Veenmine” (avaldatud samuti postuumselt 1818. aastal). Ehkki oma ülejäänud romaanid oli ta kirjutanud palju varem, ilmus „Mõistus ja tunded” alles 1811. aastal. „Uhkuses ja eelarvamuses”, mis sellele 1813. aastal järgnes, kohtame Jane Austeni enda lemmikkangelannat Elizabeth Bennetit.
.....
Tantsimise lõppedes osa seltskonnast lahkus, mistõttu kohalejääjatel oli võimalik enamvähem probleemideta ringi jalutada; ja nüüd avanes meie kangelannal, kes siiani polnud kõnesoleva õhtu sündmustes just eriti väljapaistvat osa mänginud, võimalus ennast näidata ning imetlust äratada. Iga järgmine viis minutit tõi endaga kaasa uute inimeste lahkumise, mistõttu kohalolijatel oli suurem võimalus Catherine’i võlusid märgata. Nüüd nägid teda paljud noored mehed, kes enne tema lähedusse ei olnud juhtunud. Mitte ükski neist ei sattunud temast aga pöörasesse vaimustusse; saalisolijad ei pärinud üksteiselt innukal sosinal, kes ta on; ja keegi ei nimetanud teda jumalannaks. Siiski nägi Catherine veetlev välja, ja kui siinne seltskond oleks teda kolm aastat tagasi kohanud, oleksid nad teda nüüd erakordselt kauniks pidanud.
Ometi vaadati teda, ja isegi imetlusega; sest ta ise kuulis, kuidas kaks härrasmeest teda ilusaks tüdrukuks nimetasid. Need sõnad avaldasid mõistagi mõju: Catherine’i tagasihoidlik edevus sai rahuldatud ning õhtu muutus tema silmis nüüd hoopis meeldivamaks; ta oli neile kahele noormehele selle lihtsa kiituse eest tänulikum kui tõeline kangelanna viieteistkümnele sonetile, milles teda ülistatakse, ning tundis kandetooli istudes poolehoidu kogu maailma vastu ja oli ülimalt rahul endale osaks saanud avaliku tähelepanuga.
.....