Minu Afganistan. Jumalale lähemal
Описание книги
Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.
Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.
Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.
Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.
– Janek Somelar
Ilmar Raag soovitab: “Mulle sisendab lootust, kui kaitseväelasel on inimlikku uudishimu ja vajadus mõista. Veel parem on aga see, kui ta oskab sellest arusaadavalt ja kohati poeetiliselt kirjutada. Ja kõige parem on siis, kui tuleb välja, et tegemist on humanistiga.”
Оглавление
Janek Somelar. Minu Afganistan. Jumalale lähemal
SISSEJUHATUS
MITTE MUHAMED JA MÄGI, VAID MINA JA UNISTUSED
USKUMATULT PÕNEV!
UNES JA ILMSI
PALAVALT JA SÜDAMLIKULT, AVASÜLI TERVITAD SA VÕHIVÕÕRAST, AFGANISTAN. KAS POLE KAHTLANE?
SEEST SUUREM KUI VÄLJAST
ÕHUSÕIT ON AJAVÕIT, AGA SEE EI OLE VEEL KÕIK…
ÄÄREMAIL
ELU SÕJALAAGRIS NAGU ISA SÜLES
KES ÜTLES, ET JUMALAT EI OLE KODUS?
LASHKARGAH NÄITAB HAMBAID. HILJEM SELGUB, ET NEED ON PROTEESID
KAS KAHE SILMAGA POOLT SEAPEAD OLED NÄINUD?
KUI SA SUURELT EI UNISTA, SIIS TULEVAD SUURED UNISTUSED ISE SINU JUURDE. SEE VÕIB FAKT OLLA
PEALINN NAGU IGA TEINEGI, AINULT ET EBASTABIILSEM
KUS HÄDA KÕIGE SUUREM, SEAL ABI KÕIGE LÄHEM. AINULT ET HÄDA SUURUST ON HÄSTI KEERULINE MÕÕTA
JUMAL ON TEINUD ASJAD, INIMESED JA OLUKORRAD KÕIK ISE OMA KÄTEGA – VÕIMAS MEES!
INIMENE HARJUB KÕIGEGA. VÕI OLI SEE NII – INIMENE HAKKAB KÕIKE ARMASTAMA?
HIIDPILVEDE VÕIMU VALLAS
„JUST NII, HÄRRA MINISTER!“
SEE EI OLE LÕPP. KÕIK KESTAB EDASI…
EPILOOG
LISA. VÄIKE SÕJAVÄESÕNASTIK
FOTOD
Отрывок из книги
Helenile ja Efrosiinele
Ma tänan väga paljusid, aga siin nimetan väheseid, sest kõigel on piir. Arvatavasti isegi tänul ja kahtlemata raamatul. Kuna tänutunnet ei saa otseselt mõõta, siis jätan pjedestaali üles seadmata ja tänan neid, kes asjaga vähemalt kaudseltki seotud on.
.....
Ütlen, pigem ehk enese veenmiseks, hoopis: „Muidu neid ju poleks.“
„Muidu meid ju poleks!“ parandab Anré mind hoogsalt. „Usk on enamiku asjade alus! Tänu sellele, et inimesed usuvad millessegi, ongi elu võimalik.“
.....