Veneetsia
Описание книги
Kirglik portree ühest maailma kõige imelisemast linnast, mille autoriks on suurepärane kirjanik.
Jan Morrise klassikaliseks kultusteoseks kujunenud „Veneetsia“ ei ole autori enda sõnul ei aja- ega kultuurilugu või reisikiri, kuigi sisaldab paratamatult kõigi nimetatud žanrite elemente. Eesti keeles seni teenimatult kahe silma vahele ja seega avaldamata jäänud Morris ise käsitleb oma raamatuid „erakordselt enesekesksete autobiograafia katketena“, milles paik, kus ta parasjagu viibib, on oma ajaloo ja tulevikuga taustaks autori enese arengule ja kujunemisprotsessile, muutudes tööriistaks, mis aitab väljendada maailmavaadet ja humanismi. „Veneetsia“ on tema sõnul romaan inimeste ja ühiskonna kujunemisest, see kirjeldab tema enda sisseelamist linna ellu, kohanemist selle keskkonna ja inimestega, mis on paratamatult mõjutatud ajaloost ja minevikusündmustest, mis autori tundlikes kirjeldustes ellu ärkavad. Nagu hunnitu Veneetsia isegi, on ainulaadne ka see kirjatükk, mis peegeldab ühe linna loo abil autori enda lootusi, illusioonide purunemist, armastust ja mälestusi. Morris maalib lopsakas proosas, huumori ja iroonia abil isikustatud, läbi noore ja rikkumata inimese silmade nähtud portree ekstsentrilisest linnast, millele ei leidu siiani võrdset.
Jan Morris (1926-2020), „lennuajastu Flaubert“, oli üks meie aja silmapaistvamaid reisikirjanikke. Tema sulest on ilmunud 40 raamatut. Morris pani teraselt tähele eri paikadega seotud intiimseid detaile, näidates lugejale teatud kohti konkreetsetel ajahetkedel, ning kirjeldas samas laiapõhjalisi, kõikehõlmavaid muudatusi, mida erinevad ajastud ja inimesed endaga kaasa toovad.
Оглавление
Jan Morris. Veneetsia
Eessõna
Tänusõnad
Maaletulek
1. Saarlased
2. Veneetslaste viis
3. Tugevad mehed
4. Igaühel pole vaja tõde teada
5. Naistest
6. Väikesed veneetslased
7. Pidustused ja imerohud
8. Poi Cristiani
9. Vähemused
10. Melanhoolia
11. Endine saar
12. „Tänavad vett täis“
13. Veneetsia kivid
14. Munitsipaalteenused
15. Vanus
16. Bestiaarium
17. Araabia mõjud
18. Aastaajad
19. Mis uudist on Rialtol
20. Kurioosumid
21. Ilmaimed
22. Võimalused
23. Seitsmes meri
24. Vallikraaviamet
25. Navigeerimisest
26. Ääre peal
27. Saarelinnad
28. Pühad veed
29. Surnud ja elavad
30. Pühad kaitsevallid
31. Kadunud
PARDALEMINEK
Kronoloogia
Isikunimed
Kohanimed, ehitised, kunstiteosed
Отрывок из книги
Virginia Morrisele, Veneetsia lapsukesele
See pole raamat ajaloost, ent sisaldab paratamatult ajalugu käsitlevaid lõike. Neid on kasutatud haraka moel, tekstis sellistesse kohtadesse poetatuina, kus nende sära minu meelest kõige paremini silma torkab; need, kes eelistavad kronoloogilist ajalookäsitlust, leiavad raamatu lõpust ajalooalase registri.
.....
Lühidalt, linn on oma ajaloolisest taagast lahti saanud, tähendagu see siis halba või head. See isegi ei ihale enam oma kunagise maise mõjukuse järele ja koos ambitsioonidega on kaotsi läinud ka kahetsus. Nüüdisaegne Veneetsia on see, mis ta on: suurejooneline (ja tugevasti üle rahvastatud) näitusesaal, mis võib uue Euroopa elus etendada kasulikku, auväärset, kuid mitte eriti suurt rolli. Kas sellist kohta saab armastada? Mõnikord valdavad mind kunagised emotsioonid, kuid see ei juhtu enam siis, kui mõni poolenisti varjus, poolenisti päikeses sillerdav abajas mu mälestusi värskendab või ma laguneva mälestise joobnustavat hõngu sisse hingan või kerget valusat torget tunnen. Pigem juhtub see siis, kui näen vana imelast taas hetkeks täies ehtes nagu kunagi varem, ümbritsetuna imetlejatest, saagiga uhkeldamas, teatraalse säraga õrritamas, Veneetsia ammusest armujoogist – edust – hetkeks turgutust saanuna.
Niisiis on tegemist teistsuguse armastusega. Ma ei saa teha nägu, nagu oleksid mu tunded Veneetsia suhtes samasugused nagu seda raamatut kirjutades, ja niisiis mõistan taas, et ei saa seda tegelikult muuta ega täiendada. Minu Veneetsia remontimine oleks väär, iseenese nooruse taaselustamine naeruväärne. Kolmanda väljaande ebaolulised üksikasjad, faktid ja numbrid, on taas kord parandatud. Olulisi asju – vaim, õhkkond, unistused – pole ma muutnud. Ehkki Veneetsia ei tekita minus enam aasta-aastalt tungi enda juurde naasta, loodan ma, et kunagi tuntud ekstaasi kroonika leiab siiski mu lugejate seas kõlapinda, ennekõike nende seas, kes leiavad tee Serenissimasse niisama värske, noore ja elust pulbitsevana nagu kunagi mina. Ehk leiavad nad neilt lehekülgedelt üles enda kogetud naudingud ja näevad minus raasukest iseendast.
.....