Оглавление
Jan Zielonka. Vasturevolutsioon
Jan Zielonka. Vasturevolutsioon
Tänusõnad
Eessõna
1. Revolutsioonist vasturevolutsioonini
Muutuse tähendus
Vaidlustamise sihtmärgid
Vasturevolutsioonilised mässulised
Prioriteedid paika
2. Miks liberaale vihatakse?
Võimuideoloogia
Tõejärgsus
Universumis eksinud
Mis olen ma väärt?
3. Demokraatia vaevused
Puudulik esindamine
Liberaalne oligarhia
Välised mõjutajad
Kuidas kodanikke võimestada?
4. Rikaste sotsialism
Kriisist kriisi
Uusliberaalne revolutsioon
Aega ostes
Miljardi bitcoin’i küsimus
5. Hirmu geopoliitika
Plahvatusohtlik naabruskond
Valitsev Saksamaa ja paindumatu Venemaa
Korra asemel segadus
6. Barbarid värava taga
Põgenikekriis
Tõsiasjad ja väljamõeldised
Pragmaatiline või moraalne seisukoht?
7. Euroopa Liidu tõus ja langus
Liberaalsed juured
Umbtee
Kimbutav Brexit
Üheks liita või uuesti luua?
8. Pilk tulevikku
Suunataju
21. sajandi avatud ühiskond
Kujutleda ja katsetada
Esindusdemokraatia ümber
Strateegia ja toimevõime
Uus algus
Lisalugemist
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
91
92
93
94
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
130
131
132
133
134
135
136
137
138
139
140
141
142
143
144
145
146
147
148
149
150
151
152
153
154
155
156
157
158
159
160
161
162
163
164
165
166
167
168
169
170
171
172
173
174
175
176
177
178
179
180
181
182
183
184
185
186
187
188
189
190
191
192
Отрывок из книги
Sellele kirjatööle tulid suuresti kasuks paljude mu kolleegide ja sõprade läbimõeldud märkused. Stefania Bernini, Neil Dullaghan ja Martin Krygier lugesid ja parandasid kõiki siinse pika kirja lehekülgi ning neile olen ma iseäranis tänulik. Eraldi tänan teid, Iradj Bagherzade, Jaroslava Barbieri, Christopher Bickerton, Franck Düvell, Michael Freeden, John Keane, Giuseppe Laterza, Paul Nolte, Loukas Tsoukalis, Herman Van Gunsteren, Jacek Żakowski ja kolm anonüümset retsensenti. Mulle oli väga kasulik ka tihe mõttevahetus Oxfordi ülikooli Euroopa poliitika ja ühiskonna kraadiõppe tudengitega. Samuti soovin tänada Dominic Byattit Oxfordi ülikooli kirjastusest ja tema kolleege pühendumuse ja professionaalsuse eest, millega nad juhtisid selle ettevõtmise kavandatud sihini.
Minu raamat on kirjutatud kirjana Ralfile, mu kadunud saksa mentorile. Järgin selles Dahrendorfi võtet, katsudes peegeldada sama turbulentsete sündmuste tagajärgi kolmkümmend aastat hiljem. Mina näen Euroopas kujunemas illiberaalset vasturevolutsiooni ning mu siht on mõista selle juuri ja järelmõjusid. Kas Euroopa on lagunemas? Kas avatud ühiskond suudab ellu jääda? Kuidas ületada majanduskriis? Kas eurooplased tunnevad end kord jälle julgelt?
.....
Euroopa ajaloos on palju süngeid peatükke, ent ka helgeid ajajärke, mis annavad tunnistust märkimisväärsest võimest pidada intellektuaalset mõttevahetust ja avalikku arutelu ning enesekorralduslikust uuendusmeelsusest. Usun südamest, et Euroopa praegusest ummikseisust saab alguse uus imeline renessanss, kuid see nõuab põhjalikku järelemõtlemist selle üle, mis on viltu läinud. Siinses kirjas püütaksegi ilma eelarvamuse ja hirmuta järele mõelda.
Olen poliitikaanalüütik, mitte filosoof ega ajaloolane. Üritan aru saada, kuidas kujundavad poliitilised ideed poliitikaja majandusettevõtjate strateegiat. Mitmesuguste liberaalsete voolude tüpoloogia ja evolutsiooni analüüs on parem jätta mujale. Erinevalt enamikust ajaloolastest vaatan mina minevikku selleks, et mõista – ja võib-olla silmegi ette manada – tulevikku. Osutades mitmesugustele uudsetele demokraatia, majanduse ja kommunikatsiooni tunnusjoontele, proovin välja pakkuda uue liberaalse projekti sellele maailmajaole, mida ei raputa üksnes vasturevolutsiooni maavärin, vaid ka üha hoogustuvad tehnoloogilised, ühiskondlikud ja keskkonnaprotsessid. See kiri räägib muu hulgas modernsusest, seotusest ja digiteerimisest. Kuidas on võimalik panna riike, linnu, piirkondi ja rahvusvahelisi organisatsioone toimima paremini keskkonnas, kus ühissõltuvus aina tugevneb? Kuidas saab häguste piiridega Euroopas edendada läbipaistvust, vastutavust ja valitsemismeelsust? Kuidas kaitsta kodanikke vägivalla, ärakasutamise ja kliimamuutuse eest? Kuidas asendada hirmupoliitika lootusepoliitikaga? Puhuti võin ses kirjas kõlada vägagi rusutult, kuid ma usun, et Euroopat – ja isegi liberaale – ootab ees õnnelik lõpp.
.....
