Отрывок из книги
Kolmest kaks on surnud sestpeale, kui ma Oxfordist lahkusin, ning see paneb mind ebausklikult mõtlema, et äkki nad ootasid, kuni ma tulen ja oma aja seal ära elan, et anda mulle võimalus neid tundma õppida ja neist nüüd kirjutada. Järelikult – ning see mõte on niisama ebausklik – võib neist kirjutamine olla mu kohus. Nad surid alles siis, kui mul nendega enam mingit tegemist polnud. Kui oleksin jäänud Oxfordi ning kuuluksin endiselt nende sealsesse ellu (kuuluksin ikka veel igapäevaselt nende ellu), vahest oleksid nad siis veel elavate kirjas. See mõte pole mitte üksnes ebausklik, vaid ka edev. Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta „mina” või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat – siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.
Mu maja oli kolmekorruseline ja püramiidjas ning ma veetsin seal palju aega, kuna kohustusi mul Oxfordi linnas niisama hästi kui ei olnud. Oxford on kahtlemata üks neid maailma linnu, kus tehakse kõige vähem tööd ja kus niisama olemine on palju tähtsam kui tegutsemine või isegi teesklemine. Niisama olemine nõuab Oxfordis säärast keskendumist ja kannatlikkust, säärast jõupingutust võidelda loomupärase vaimse letargiaga, et oleks liiast oodata, et sealsed asukad ilmutaksid veel ka toimekust, eriti avalikkuses, kuigi mõned kolleegid liikusid loengust loengusse rõhutatult jooksujalu, jätmaks muljet, et on äärmiselt hõivatud ja pidevast tegutsemisest kurnatud – olgugi et tegelikult möödusid ja mööduvad nende loengud täielikus rahus ja muretuses, kuuludes pigem olemise kui tegutsemise või teesklemise juurde. Niisugune oli Cromer-Blake ja niisugune oli Inkvisiitor, keda kutsuti ka Lihunikuks ja Rappijaks ja kelle tegelik nimi oli Alec Dewar.
.....
„Kõik mehed on narrid.”
„Kõik inimesed on narrid. Mina ka.”
.....
