Отрывок из книги
Suvi
Kui olime lennujaama klaasist liugustest väljas, andis Zhang Xiangzhi põgusa sõnatu käeviipega märku ja sedamaid sõitis ette tuttuus hõbehall Mercedes, mis jäi meie ees aegluubis seisma. Zhang Xiangzhi laskis autojuhil, hajusa olekuga, peaaegu nagu olematul noormehel mu kohvri pakiruumi tõsta ja tagaistmel platsi võtta ning istus ise rooli. Seal end sisse seadnud, andis ta mulle märku, et ma istuksin tema kõrvale mugavale kreemikarva nahkkäetugedega tuttuuelt lõhnavale istmele, tema ise vajutas kliimaseadme nuppe ja lülitas sisse konditsioneeri, mis hakkas vaiksel surinal tööle. Ulatasin talle jõupaberist ümbriku, mille Marie oli mulle tema jaoks kaasa andnud (ja milles oli kakskümmend viis tuhat dollarit sularahas). Ta tegi selle lahti, vedas pöidlaga üle rahatähtede serva, et neid kiiresti üle lugeda, sulges siis ümbriku ja torkas selle pükste tagataskusse. Ta kinnitas turvavöö ja me lahkusime aeglaselt lennujaamast, et keerata Shanghai kiirteele. Olime vait, prantsuse keelt ei rääkinud ta üldse ja inglise keelt oskas väga vähe. Ta kandis lühikeste käistega hallikat värvi päevasärki ja kuldketi otsas stiliseeritud draakonikihva või -küünist. Kingiks saadud mobiiltelefon lebas endiselt mu süles, ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, ja juurdlesin küsimuse üle, miks oli ta selle mulle andnud (kas lihtsalt tervituskingitusena Hiinasse saabumise puhul?). Teadsin, et Zhang Xiangzhi tegeles juba mitu aastat Hiinas Marie’ nimel kinnisvaratehingutega, võimalik, et kahtlaste ja ebaseaduslike operatsioonidega, äripindade rendi ja müügiga, võimalike ehituskruntide ülesostmisega tühermaadel, kõik see lõhnas suure tõenäosusega korruptsiooni ja altkäemaksude järele. Niipea kui Marie oli Aasias, Koreas ja Jaapanis, läbi löönud, oli ta rajanud esindused Hongkongis ja Pekingis ning soovis avada uusi kauplusi Shanghais ja maa lõunaosas, juba olid tal ka päris kindlad plaanid laiendada tegevust Shenzheni ja Kantoni. Seniajani ei olnud ma aga kuulnud, et too Zhang Xiangzhi oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.
.....
Kas oli mu lugu Marie’ga luhtumisele määratud? Kust võisin ma seda tol hetkel teada?
Mul polnud plaanis selle reisi käigus Pekingisse minna, mõte paariks päevaks sinna sõita oli tulnud nagu välk selgest taevast. Zhang Xiangzhi oli mulle ühel õhtul ootamatult helistanud ja kutsunud mind näituse avamisele. See toimus ühes suures äärelinna angaaris, mis oli kohandatud moodsa kunsti väljapanekuteks, kunstnikud eksponeerisid seal mobiilseid videoinstallatsioone, laest rippuvad metallstangedele kinnitatud projektorid õõtsusid tasakesi angaari hämaruses, heitsid seintele sulanduvaid pilte, mis eraldusid ja hajusid, lähenesid ja siis jälle kaugenesid. Seal olin ma Li Qi’ga tutvunud. Ta istus üksinda ühe näitusesaali betoonpõrandal seljaga vastu seina, tal olid pikad mustad juuksed ja seljas kreemikarva nahkjakk. Ta oli mulle otsekohe silma jäänud, aga kõnetanud olin teda alles hiljem, puhveti ääres, kus pukkidel seisval laual olid läbisegi Austraalia veinid ja Hiina õlled ning sealsamas ka näituse brošüüride ja kataloogide virnad. Ta oli märganud, et ma ei ole hiinlane (tema terasus oli mulle nalja teinud, ja miks te küll nii arvate? olin talt küsinud). Teie naeratuse järgi, oli ta vastanud, teie kerge naeratuse järgi (kõik see käis inglise keeles ja ikka selle kerge naeratuse saatel, mis meil kogu vestluse ajal vastupandamatult huulile kerkis, mis tekkis eimillestki ja püsis mingi süütust süütuma kütteaine jõul). Olime välja läinud ja istunud galerii kõrval tühermaal oma kahe Tsingtao pudeliga pingile, peagi oli pudeleid juba neli, siis kuus, aegamisi hakkas hämarduma ja me istusime ikka veel koos, kaks siluetti pesuehtsas Hiina varjuteatri varjudemängus, rohepunastes sähvivates valgusvihkudes, millega galerii mobiilsed videoinstallatsioonid meid iga natukese aja tagant üle uhtusid. Angaaris katsetati kõlareid, ja ühtäkki täitsid suveõhtu rahu ja vaikust Hiina metal rock’i järsud pahvakud, mis panid aknaklaasid värisema ja ehmatasid sumedas öös üles rohutirtse. Me ei kuulnud enam teineteist seal pingil ja ma nihkusin talle lähemale, kuid selle asemel, et valjemini rääkides end üle muusika kuuldavaks teha, rääkisin edasi niisama vaikselt, riivates huultega tema juukseid, otse tema kõrva juures, ja tundsin tema naha lõhna, peaaegu puudutasin tema põske, ta laskis sellel sündida, ei liigutanud, ei tõmbunud eemale – nägin tema kaugusse suunatud silmi ööpimeduses, kui ta mind kuulas – ja ma taipasin, et midagi õrna oli meie vahel tärkamas. Ta oli mulle seletanud, et peab järgmisel päeval tööasjus Pekingisse sõitma, ja oli mind kaasa kutsunud, sain jääda kõige rohkem üheks-kaheks ööks, aga miski ei takistanud mind ülejärgmisel päeval Shanghaisse tagasi pöördumast, öine rong oli mugav ega maksnud palju – nii või teisiti, mul polnud Shanghais midagi erilist teha. Eks ole? Kõhklesin, aga mitte kuigi kaua, ja naeratasin talle, vaatasin talle pikalt silma, juureldes selle ettepaneku täpsema tähenduse üle, kaaludes selles aimuvat võimalikku, hõrgult võrgutavat vihjet.
.....
