Jooks

Оглавление

Jean Echenoz. Jooks

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

Отрывок из книги

Sakslased sisenesid Määrimaale. Nad saabusid hobuste seljas, mootorratastel, sõidu- ja veoautodega, kuid samuti tõllas, nende järel tulid jalaväeüksused ja moonavoorid ning mõned väiksemat mõõtu poolroomik-soomusmasinad, muud ei midagi. Veel ei olnud näha suuri tanke – Tiigreid ja Pantreid –, mida juhtisid mustas vormis tankistid. Must, muide osutub väga praktiliseks, õliplekid ei paista sellelt välja. Õhust jälgivad operatsiooni mõned Messerschmitti Taifun-tüüpi ühemootorilised luurelennukid, ent kuna nende ülesandeks on vaid jälgida, et kõik rahulikult laabuks, ei ole need isegi mitte relvastatud. Tegemist on väikese ja vaikse välkinvasiooniga, tagasihoidliku muretu annekteerimisega, tõeline sõda see veel ei ole. Sakslased lihtsalt saabuvad ja seavad ennast sisse, ongi kogu lugu.

Operatsiooni juhtkonda sõidutavad Horch 901-d ja Mercedes 170-d, mille peenikese voldiga hallide kardinate tagant kindralid õieti väljagi ei paista. Tõllad on avatumad, neis sõidavad madalama aukraadiga ohvitserid, pikad mantlid seljas, kõrged vormimütsid peas, raudristid lõua all. Osa ohvitsere on ratsa, mõned hobused veavad järel välikööke. Sõdurite transportimiseks kasutatakse Opel Blitzi veokeid ning raskeid külgkorviga Zündappi mootorrattaid juhivad kiivrit ja ketiga rinnaplaati kandvad sandarmid. Kõiki neid transpordivahendeid ehivad punalipud, mille keskel on valge ring ja selle sees omakorda too pisut eriline rist, mida praegusel ajal enam näidata ei passi. Sama kaunistus ilutseb ka ohvitseride varrukal.

.....

Sporti jälestab ta nii või teisiti. Oma vendadesse ja sõpradesse, kes vabal ajal totralt palli togivad, suhtub ta peaaegu et põlgusega. Kui nad teda vahel kaasa mängima sunnivad, osaleb ta vastu tahtmist, ta ei oska palliga midagi pihta hakata ega tunne mängureegleid. Huvi teeseldes vaatab ta tegelikult mujale ja üritab vaikselt palli eest kõrvale hoida, kuigi selle trajektoori ei oska ta iial ette aimata. Kui ta aga kogemata kombel palli otsa koperdab, virutab ta hea litaka, et sellest vabaneda, kusjuures suunda valimata, ja sageli lendab pall hoopis oma värava poole.

Niisiis ei paku Zlíni kross Emilile vähimatki huvi, ta osaleb ainult sellepärast, et teda sunnitakse, üritab sellest taagast kuidagi kõrvale hiilida, aga midagi pole parata. Asjata proovib ta iga kord tund enne starti lonkama hakata, kaevates ränka pahkluu- või põlvevigastust, et saada jooksust vabastus, asjata krimpsutab ta nägu ja oigab valjuhäälselt, arste juba nii kergesti ninapidi ei vea. Tuleb minna. Olgu, eks ta siis lähe. Sport on Emilile vastukarva ka sellepärast, et ta on isalt pärinud suhtumise kehakultuuri kui aja- ja ennekõike raharaiskamisse. Jooksusport on üleüldse tippude tipp: esiteks on see täiesti kasutu, märgib Emili isa, lisaks aga tähendab see pidevat jalanõude tallutamist, mis paneb korraliku põntsu perekonna eelarvele.

.....