Häving. Lõunaringkonna triloogia I

Оглавление

Jeff VanderMeer. Häving. Lõunaringkonna triloogia I

01: Algatus

02: Liitumine

03: Ohverdus

04: Sisenemine

05: Lahustumine

Tänusõnad

Отрывок из книги

Torn, mida poleks pidanud seal olema, tungib maasse paigas, kus mustade mändide mets hõreneb ja algavad mülkad, seejärel pilliroog ja soosaarte nässakad, tuultest vintsutatud puud. Teisel pool soosaari ja looduslikke kanaleid on ookean ning kaldal, pisut kaugemal, mahajäetud majakas. Kogu see kant on raskesti seletatavatel põhjustel olnud juba aastakümneid mahajäetud. Meie ekspeditsioon alasse X oli esimene rohkem kui kahe aasta jooksul ja suur osa meie eelkäijate varustusest oli roostetanud, nende telkidest ja kuuridest olid sisuliselt järel vaid kestad. Ma ei usu, et keegi meist oleks seda üksildast maastikku nähes ohtu tajunud.

Meid oli neli: bioloog, antropoloog, maamõõtja ning psühholoog. Mina olin bioloog. Sel korral olid kõik ekspeditsiooniliikmed naised, välja valitud nende keerukate kriteeriumite põhjal, mida ekspeditsioonide koostamisel kasutati. Psühholoog, kes oli meist vanim, oli ühtlasi ekspeditsiooni juht. Piiri ületamiseks hüpnotiseeris ta meid kõiki, et me meelerahu ei kaotaks. Rannikuni jõudmiseks kulus neli rasket matkapäeva.

.....

Maamõõtja heitis mulle toetuse eest tänuliku pilgu, kuid mu seisukohal polnud tema aitamisega mingit pistmist. Ettekujutus tornist, mis oli suunatud otse alla, tekitas oma struktuuriga ühtaegu peapööritust ja lummas. Ma polnud kindel, kumba neist kahest ma igatsesin ja kumba pelgasin, ning vaimusilmas nägin ma merikarpide sisekülgi ja muid looduslikke mustreid tasakaalustamas ootamatut hüpet kaljult alla tundmatusse.

Psühholoog noogutas, näis neid arvamusi kaaluvat ja küsis siis: „Kas kellelgi on vähimalgi määral tunne, et tahab lahkuda?” See oli õigustatud, kuid siiski räige küsimus.

.....