Читать книгу Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda - Jelena Skulskaja - Страница 1

„Meie linnas peab isegi juulipalavuses mööduma surmast matusteni tingimata kaks nädalat. Need on määratud kurbade asjade kordaajamiseks, selleks et igaüks tegeleks sel ajal oma leinariietusega,” kirjutasin ma ja jäin mõttesse. Kas ma väljendasin oma mõtet täpselt? Kas kõik saavad sellest aru? Väga raske on täita linnapea antud ülesannet. Ma juhatan meie auväärse ajalehe Veerekese Pääl juhtumuste osakonda ja saan oma tööga kenasti hakkama, võin isegi, nagu see praegu moes on, panna paar-kolm lõiku riimi. Linnapea tegigi seetõttu mulle ülesandeks kirjutada teatmik meie linna kohta; mind muidugi meelitas selline austav lisakohustus, aga osutus, et seda täita polnud põrmugi lihtne. Siin tuli ennast täielikult ümber häälestada ja anda endale aru, et sa kirjutad just nimelt teatmikku, aga mitte järjekordset ajaleheteksti. Teatmik on raamat, mida, erinevalt ajalehest, loetakse rohkem kui üks kord. Ajalehes on kõik teisiti. Ajalehes oleksin ma kirjutanud selle peatüki täiesti vabas stiilis, oleksin rõhutanud, et meie linnas peab isegi juulipalavuses mööduma surmast matusteni tingimata kaks nädalat. Need on määratud kurbade asjade kordaajamiseks, selleks et igaüks tegeleks sel ajal oma leinariietusega. Neil, keda hiljem matustele kutsutakse, on täiesti võimatu kostüümi varem valmis õmmelda, sest isegi siis, kui inimese surm on ette teada, peab kiire ja täieliku paranemise lootus surijat siiski toetama, ja kuidas näeksid tema silmis välja omaksed, kes, selle asemel et hoida tema haigusest vaevatud kätt, tormaksid rätsepate manu ja jookseksid kostüümiproovi ning, raputades endalt maha pakke ja pakikesi, kust tingimata hüppaks välja hõbekaunistustega nööp, ja küütlev kantpael roomaks vilkalt haigevoodi alla, lendleksid hingeldades minutiks tema juurest läbi, toetaksid end rutakalt toolinurgale või madratsiservale ja vastaksid huupi, arutades omaette, kas neil on ikka kõik vajalik tellimuseks või prooviks ostetud. Ja hüüataksid katkeliselt „Jah!” ja „Ei!”, mitte ei ütleks rahulikult „Ja-ah”, „Ei-ei-ei-ei”, kiirustaksid, kallaksid suremise üle lõhnaõliga „Elephant”, lehvitaksid uksel, heites eest noorusliku tuka nagu musta loori, naaseksid äkitselt, kummarduksid ta kohale, ja surija silmad täituksid momentaanselt pisaratega, aga, paraku, nad ei kummarduks mitte tema silmade pärast, mis neil silmist, millele ei saa anda käsklust „Vaata otsa!”, kui silmad on suletud ja silmaklappide asemel mustendab kirstukaas, et surmajärgses pimeduses mitte teelt eksida, ei seda mitte, nad kummarduksid nüüd ainult sellepärast, et välja mõõta pitside või kiharate langemise vahemaa tulevasel kummardamisel lahkumissuudluse ajal, valmistumaks embuseks külma kehaga, millele nad pärast karjatades viskuvad, aga praegu peavad nad vaikides proovi tegema ja üritama pidustuste peakangelase eest varjata kõiki ettevalmistusraskusi…

Teatmikuga ei ole üldse lihtne. Peab väga täpselt teadma, kuhu ja milleks sa ühe või teise sõna paned. Mitte nii nagu minu tuttaval kirjanikul – tema on kirjanik, aga mina, ütleme siis, lihtsalt ajakirjanik, ja ta rõhutab alati, et ajakirjanik ei saa kirjaniku vastu, aga ega temaga niikuinii keegi eriti ei suhtle ja ta lepib minu seltskonnaga –, tema nimelt arvab, et mõtte üle muretseda pole mõtet, see ei kao kuhugi – on sõnad, on ka mõte. Muretsema peab sõnade pärast. Ta kirjutas nüüd uue raamatu ja alustas seda nii: „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda.” Mulle algus meeldis. Ma oleksin isegi tahtnud oma teatmikku alustada sellise kõikehõlmava fraasiga. See on ju nii väga inimlik ja väga arusaadav, et meie emad hakkasid pärast sõda asju ostma. Eriti selliseid, teate, hapraid või ebastandardse kujuga, et oleks võimatu pakkida, või siis hiiglaslikke, mida mitte ainult kaasa võtta, vaid isegi toast välja tassida üksi ei jaksaks, rääkimata siis kimpsude ja kompsudega põgenemisest. Ära mitte püüagi! Kahtlemata ostsid meie emad asju, et ei tuleks sõda.

Aga et mitte pettuda, ei julgenud ma tema raamatut edasi lugeda; tal on ka varem üksikud fraasid hästi välja kukkunud, hästi küll, aga ikkagi nagu hakkliha hakklihamasinast, iga üksik fraas ronib oma august välja, kuid mis seos on tal teiste fraasidega, jääb arusaamatuks. Tavaliselt loen läbi, aga pettumust varjata ei oska, keerutan, väänutan, valetan, et pole veel lugenud, aga ta surub mind ilmtingimata vastu seina ja pressib kõik välja. Vannub ise seejuures, et minu arvamus ei mõjuta kuidagi meie omavahelisi suhteid, aga kui mina rahumeelselt tunnistan, et ei saanud millestki aru, ja kui ma veel lisan, et ma arvatavasti ei ole veel tema tasemele jõudnud, hakkab ta kohe karjuma, et tema ja tema kirjutised on üks ja seesama, ja et kui mulle ei meeldi tema kirjutised, siis ma vihkan ka teda. Ma jään vait, me oleme ikkagi semud, ehkki ta peab mind ainult ajakirjanikuks, ennast aga kirjanikuks. Kuid mind loevad kõik, aga teda ei loe mitte keegi. Sellepärast, et ta on egoist ega taha midagi teha lugeja heaks. Mitte midagi, et lugeja aru saaks. Ma olen talle rääkinud üks kord ja veel mitu korda, et peaks olema midagi ühist, mingi ühine arusaam, mingi käibetõde, mis inimesi ühendaks, aga tema eakatel marmorpõskedel tungivad otsekohe esile punased soonekesed, ta viskab oma teravat lõuga, nagu oleks ta lõug paat, mis on paiskunud rifile ja tardunud sekundiks enne seda, kui pilbasteks puruneb, ja karjatab: „Käibetõde kirjanduses on seletav sõnaraamat, seal ei ole ühtki arusaamatut sõna! Loe sõnaraamatut!” Tema ülemised hambad meenutavad plisseeseelikut, kas tõesti ei saa neid korda teha?! „Mis see sõnaraamat siia puutub?! Sul ei ole üleüldse ühtki arusaadavat sõna!” Siin ma katkestan jutuajamise ja lähen kirjutama oma teatmikku, mida hakkavad lugema sajad ja tuhanded inimesed.

Sellepärast, et meie linnas on kõik väga mõistlikult korraldatud, mitte nii nagu mujal.

Meil arvestatakse eranditult kõigi inimeste huvidega.

Matusteks ettevalmistamisest ma juba rääkisin. Matustele tulevad kõik alati värsketena ja kenades rõivastes. Riietus pole muidugi matustel kõige tähtsam, aga ikkagi on meeldiv vaadata, mis uut teistel seljas on, ja tuhastamise ja peiete vahel ei tundu olevat nii suurt kontrasti nagu mujal – seal on lihtsalt ilmselge arusaamatus, ebakõla: alles nuteti, katkuti juukseid, nüüd juba juuakse ja lauldakse. Aga meil on kõiges tunda pidulikkust, eelmaiku. Ilma ülepingutuseta loomulikult. Näiteks ei ole meie krematooriumis soovitav suitsetada ega tulistada; kõik teavad seda, ja inimesed tulevad matustele tavaliselt relvastamata, igatahes pole mitte keegi mitte kunagi tõstnud kätt kadunukese vastu. Muidugi on juhtunud, et ulakusest on torgatud lahkunule suhu sigaret, aga sellest süütust naljast pole kunagi kaugemale mindud. Aga miks, mispärast, küsite teie, ei võiks suitsetada ega tulistada? Lihtsalt sellepärast, et väljudes tõmmata erilise mõnuga suur mahv ja hellalt soojendada pihus püstolipidet. Kuidas siis veel!

Kui mulle tehti ülesandeks koostada teatmik, siis sai kirjanik minu peale eriti tigedaks, ta pelgas, et ma ei pea teda tähelepanuväärseks. Siinkohal on tähtis mõista, et ta ei kadestanud mind kunagi. Ei, pigem kadestasin mina mõningal määral teda, isegi teadmata, mispärast. Ta sai just nimelt tigedaks. Aga mina panen ta nimme teatmikku sisse. Meie linnas ei ole just palju kirjanikke, et me neid maha vaikida võiksime. Teine lugu muidugi, et meil on, Jumal tänatud, demokraatia ja kedagi ei saa sundida raamatuid ostma, kui neile need ei meeldi. Ta ütles mulle, et see tema raamat meie emadest saab ilmtingimata bestselleriks. Ei tea küll, kuidas! Kes seda ostma hakkab? Tal pole ju ka kunagi sõpru olnud, keda saaks kohustada. Tal ei ole olnud kedagi peale tarakanide, kellest ta rääkis, et nood meenutavad dirigente, kes iga minuti tagant oma frakki sikutavad; muusikat, tõsi küll, ta armastas, siin ma ei hakka vaidlema, aga oleks te kuulnud, mida ta jaurab heliloojate, näiteks Prokofjevi kohta.

Ta rääkis, et meie emad hukutas Prokofjev; ta nimetas teda välismaiste higistavate näpitsprillidega albiinotarakaniks, ta pidas teda kurjategijaks, vargaks keigarlike rootsi kardina taguste dieesidega, mitteteadlike bekaaridega; pidas julmaks – mitte ühtegi ümberlükatud bemolli hellebardi, mitte kunagi; aga nemad armastasid teda; ja kui tema karje haaras neil kraest, haaras neil pidupäevasest krepdešiinist ja lõi naelaga seina külge nii, et ärritunud konnakoivad tõmblesid maapinna kohal (ta ei olnud lihtsalt julm, ta oli ka argpüks, eriti rafineeritult julm argpüks), kui tema väljakannatamatu doktriini vastuvaidlemist mitte salliv muusika koos väljasirutatud pöia rütmiliselt paika pandud rühiga kurdistas ühe löögiga, kui tema suurim armastus – sõjavägi, millel pole profiili, kuna kõik pead on kõverike noodimärkide sarnaselt küljele pööratud – ruumi lömastades, kattes ja kibeledes tribüünide poole liikus, siis palusid nad halastust, aga oli juba hilja, juba astus välguvarjude pilves raidkujuna Saatus, trampides, purustades Verona väravaid, kukkudes orkestriaukudesse, ning koreograaf puges peitu täispuhutavaid Hiina laternaid meenutavatesse sametpuhvidesse, aga puhvid lagunesid püdelate apelsinide kombel, koreograaf tõsteti neist välja ja ta hakkas rõõmsalt paljunema, juubeldades üha uue koopiana ühel ja samal kohal tuhandeid kordi…

Kui ta rääkis muusikast, hakkasid tema sõnad mulle endale osaliselt mõju avaldama, ma hakkasin tahtmatult teda matkima, täht-tähelt tema sõnu kordama, sest meie emad tõepoolest armastasid Prokofjevit. Kui meie emad surid – nad surid peaaegu ühel ajal paar kuud tagasi, nad olid eluaeg sõbrad olnud ja suitsetasid ühtemoodi Kazbeki paberosse; nad rullisid tillukesi vatitupsusid ja toppisid neid paberossitorudesse, et suits oleks pehmem ja naiselikum –, siis läksime meie emade mälestuseks koos Maria teatrisse vaatama „Romeod ja Juliat” ning nägime türkiissinises keiserlikus luksuses punast venda Lorenzot, kes kükitas kolmandas positsioonis nagu nilbusteks valmistuv tulbiõis – nii ütles tema kohta kirjanik.

Võib-olla oleksime me tol õhtul suutnud tõeliselt lähedaseks saada. Me väljusime teatrist ja läksime jõe äärde, jõel liikus paat ja selles olid teineteise embuses mees ja naine; naisel oli seljas laternamustriga krepdešiinkleit nagu meie emadelgi, aga nina asemel oli tal mingi kipsist asjandus. See rikkus kõik ära. Nagu poleks naine olnud tõeline, nagu oleks ta vineerist või kartongist, ehkki hiljem sain teada, et nii juhtub, kui ollakse ravil näo- ja lõualuukirurgia osakonnas, kui ninaluu on murdunud. Kuni paat ei olnud meieni jõudnud, rääkisime me väga kenasti, kirjanik aina kordas, et meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Et luuletajad kaunistasid nende olmet, elustasid interjööri. Et meie emad mõnulesid kohusetundes, olid õndsad Rahmetovi moodi. Ja kõik tänu Puškinile. Sest Puškin armastas kohusetunnet. Ta kirjutas isegi „Dubrovski” pärast „Romeo ja Julia” lugu. Verona süžee oli üles ehitatud naise truudusele. Puškin imestas: truudus armastusele? Mis sangarlikkust selles on?! Truudus armastusele on tautoloogia. Igav. Maša Trojekurova läks Vereiskile mehele ja jäi talle truuks. Tatjana Larina läks kindralile ja jäi talle truuks. Puškin kohitses vene kirjandust täpselt armastuse võrra. See-eest ei lasknud ka surra. See-eest saatis naised dekabristidele järele, ja teadus lõi Siberis õitsele. Kohusetunne on kauaaegne, aeglane ja pikatoimeline. Sellest sünnivad lapsed, armastusel pole laste jaoks kunagi aega.

Isad surid meil paar aastat varem kui emad. Minu isa suri lihtsalt niisama, aga kirjaniku isa tapeti. Juhuslikus tänavakakluses, millest ta ei osanud mööda minna. Meie linnas on väga kitsad tänavad, millele ma muidugi juhtisin tähelepanu oma teatmikus, ja kirjaniku isa pealekauba lonkas; ta tuli sõjast tagasi ühe jalaga, ta harjus proteesiga ära, aga sirutas seda kuidagi kummaliselt pikalt välja; siis veel kepp, millele ta toetus, siis veel kindlaksjäämine ühele ja samale marsruudile, kus ta teadis meie iidsete tänavate sillutise iga munakivi. Ühesõnaga, ehkki ta üritas, ei suutnud ta kuidagi kaklusest mööda minna, ta tõukles, torkis, rajas endale kepiga teed ja tapeti ära. Mõrvar saadi kätte.

Ja siinkohal hakkas kirjanik kahtlema meie seaduste humaansuses, kutsudes niimoodi esile kogu linna – oma potentsiaalsete lugejate – ärrituse. Ma kirjeldan seadusi põhjalikult oma teatmikus, aga mulle on alati meeldiv meenutada nende põhiliini. Meile on võõras vanatestamentlik eetika – silm silma, hammas hamba vastu. Seetõttu mõistetakse meil tapjale alati kaks korda lühem karistusaeg kui see aeg, mille ta ohvrilt ära võttis. Ma olen kirjanikuga ühes punktis nõus – humaansus saavutatakse meil kõrge hinnaga: vanad, vigased, ravimatult haiged on pidevas ohus, kuna nad teavad, et nende elu on potentsiaalse mõrtsuka silmis täiesti väärtusetu, et iga maniakk, iga jahimees, kes ei saanud rohelistelt litsentsi metslooma laskmiseks, võib neid praktiliselt karistamatult hävitada või, nagu meil naljatatakse, igaveseks muldonni sisse kirjutada. Aga teisest küljest, kas ei anna see veteranide raugalikule tusatsemisele ja santide igavlemisele juurde teatud hasarti: ass, võta, oi-oi, ai-ai…

Teatmikus ma peatusin kirjaniku isa juhtumi konkreetsel näitel. Tal oli hea enesetunne, ta kavatses elada veel kümme-viisteist aastat; tähendab, tapja oleks võinud saada viiest seitsme ja poole aastani. On nii? Aga lahkamine näitas täiesti ootamatult, et kirjaniku isal oli pankreasevähk staadiumis, kus oli juba hilja opereerida. Inimene mõtleb, Jumal juhib. Elu oli temas alles isegi kõige suurema jumaliku ettehoolde korral kahe-kolme kuu jagu. Mõrvarile ei saadud kuidagi mõista rohkem kui kuus nädalat.

Mulle meeldivad meie seadused. Aga kirjanik polnud nende peale lihtsalt mõelnud, nii kaua kui need teda isiklikult ei puudutanud. Just nimelt enda jaoks tahtis ta erandit, et just tema isa tapjat karistataks teistmoodi, kui kõiki teisi karistatakse. Talle tuli selgeks teha, et meil ei koostata eraldi seadusi kirjaniku ja tema sugulaste tarbeks. Küll ta tegi meil paksu pahandust! Võttis kätte ega kutsunud isa mõrvarit peietele. See tähendab, rikkus meie linna tähtsaimat humaansustraditsiooni: tingimata on õpetlikel eesmärkidel ohvri matustel kohal tema tapja. Ohver peab sugulaste isikus tingimata kutsuma kurikaela peietele, mis allegooriliselt sümboliseerib kõikide inimeste võrdsust surma sakramendi ees, Jumala ees, ja kui jutt juba sellele läks, ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks…

Me läksime siis väga kõvasti tülli ega suhelnud kaua. Aga siis surid meie emad. Ning ta otsustaski kirjutada raamatu, et oma kaaskodanikele tõde näkku paisata. Jumaluke, kes hakkab ostma raamatut, et enda kohta tõde teada saada?! Ja missugust tõde?! Eakad marmorpõsed, dirigendid-tarakanid, ise saab kohe-kohe viiskümmend täis, aga ikka tahab lugejaid tulisõna rauaga põletada, nagu oleks lugeja „Kolme musketäri” mileedi, kelle õlale oli põletatud kolme kroonlehega liilia (nagu õilmitseb plangul lillena teatud kolmetäheline sõnake), aga kirjanik ei olnud muidugi oma kolleegi Dumas’d lugenud, tema seisis ju kõrgemal.

Ta teatas, et kuulutab kogu tõde Šostakovitši kaudu. Niisiis, Prokofjevi jättis rahule ja võttis käsile Šostakovitši. Ja kus sattus alles hoogu, et näed, Šostakovitši noodid on kutsealusteks sobimatult lampjalgsed. Ja et meie emad armastasid teda tagala kombel. Tema noodid on lamedad, neid on võimalik ukse alt läbi lükata, nad koguni roomaksid sinna ise nagu kasakaluurajad, pigistades hambus põrandaaluse heli splinti, kukuksid kolinal, veereksid, neid võiks toruks keerata ja kõrva torgata, läbistada nendega trummikile kurtuse klaustrofoobiasse, et ei jõuaks järele haigutavad megafonid, plisseeritud grammofonid, metsasarvede kleepjad teod, kes õgivad venivat mõtet; aga pärast sõda, kui abordid olid keelatud, toppisid õnnetud külaplikad endasse, nagu humalat patja, selliseid pikki noodisabasid, et nurisünnitust esile kutsuda. See oli tõsi, meie emad ei tahtnud meid, nad tahtsid oma elu elada, aga abordid olid keelatud, meie isad tahtsid pärast sõda väga lapsi; jah, tema noodi kuivanud sabaga võis lahti muukida luku oma rinnas ja selle vastu õige kaliiber suruda… Šostakovitši kõminate kõverad ääred on nagu muljutud seelikusaba, sitsiraginaga lahti kistud; ühiskondlike pesumajade betoonkünad kisuvad leelisega välja tema pisaraid. „Oi, Marusja, lööme tantsu…”

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Seal oli piklik ääristega liud, mille põhjale oli joonistatud tükkideks lõigatud heeringas, rohelise sibula tutid turritamas silmakoobastest, teisel liual olid mõlemas otsas rullikujulised sangad ja põhjale oli joonistatud juust suurte pärlendavate aukudega; oli päris pisike, isegi mitte liud, vaid nagu väljavenitatud alustass, millele oli maalitud ühe silmaga kilu, kes oli end vastu põhja pressinud nagu platskaartvagunisse; siis oli veel palju serveerimistarbeid – tõstmaks seda, mida asetati liuale vastavalt pildile, mis oli põhja peale joonistatud – kolmhargid, lõikeservadega poolkuud, tillukesed kulbid küljele käänatud pardinokkadega. Nad keetsid sülti ja lapsed tormasid küüslauguses, pesuköögi suitsuses-niiskes, pundunud, rammusas vines konte lutsima, üdikondid koputati taldrikule tühjaks, üdi määriti leivale ja pandi soola peale; laste kuuldes räägiti maskeerides ja jälgi segades jubedaid armastuslugusid; näiteks räägiti: „Ja siis ta sõitis tolle õe juurde” rõhuga „tollel”, mida lapsed ei mõistnud; nad elasid seltskonniti koos, armastasid sõnu „anšoovis” ja „kabatšokk”, aga ei pannud kunagi kartulisalatisse keeduporgandit ega teinud „kasukat” heeringa, peedilõikude ja peeneks hakitud keedumunaga…