Kuidas arstid mõtlevad?

Оглавление

Jerome Groopman. Kuidas arstid mõtlevad?

Jerome Groopman. Kuidas arstid mõtlevad

SISSEJUHATUS

1. PEATÜKK. LIHAST JA VEREST INIMESI PUUDUTAVAD OTSUSED

2. PEATÜKK. SÜDAMEST TULNUD ÕPPETUNNID

3. PEATÜKK. TALDRIKUID KEERUTADES

4. PEATÜKK. VÄRAVAVALVURID

5. PEATÜKK. NOORE EMA KATSUMUSED

6. PEATÜKK. EKSPERDID JA EBAKINDLUS

7. PEATÜKK. KIRURGIA JA RAHULOLU

8. PEATÜKK. VAATAJA SILMAD

9. PEATÜKK. TURUNDUS, RAHA JA MEDITSIINILISED OTSUSED

10. PEATÜKK. HINGE TEENISTUSES

EPILOOG: PATSIENDI KÜSIMUSED

TÄNUSÕNAD

ALLIKAD. Sissejuhatus

1. Lihast ja verest inimesi puudutavad otsused

2. Südamest tulnud õppetunnid

3. Taldrikuid keerutades

4. Väravavalvurid

5. Noore ema katsumused

6. Eksperdid ja ebakindlus

7. Kirurgia ja rahulolu

8. Vaataja silmad

9. Turundus, raha ja meditsiinilised otsused

10. Hinge teenistuses

Epiloog

1

2

3

Отрывок из книги

Anne Dodge ei mäleta enam, mitme arsti juures ta on viimase kolmekümne aasta jooksul käinud. Ta oletab, et neid võis olla umbes kolmkümmend. Nüüd, kaks päeva pärast 2004. aasta jõulupühi, üllatavalt pehmel talvehommikul, oli naine teel Bostonisse, järjekordse arsti juurde. Tema peamine raviarst oli sellele vastu sõdinud, väites, et Anne’i probleemid on sedavõrd pikaajalised ja selgelt välja kujunenud, et see konsultatsioon on täiesti tarbetu. Naise kavaler seevastu oli seda jonnakalt nõudnud. Anne kinnitas endale, et arsti juures käimine rahustab tema elukaaslase maha ja ta on juba keskpäevaks kodus tagasi.

Anne on kolmekümnendates eluaastates, kartulikoorekarva juuste ja leebete siniste silmadega naine. Tema lapsepõlv möödus Massachusettsi väikelinnas kolme õe seltsis. Mitte ükski neist ei põe tema omaga sarnanevat haigust. Kahekümnendatesse eluaastatesse jõudes avastas naine, et tal on söömisega probleeme. Tal tekkis iga söögikorra järel tunne, otsekui haaraks kellegi käsi ta mao ümbert kinni ja väänaks seda. Iiveldustunne ja valu olid nii ägedad, et ajasid teda aeg-ajalt oksele. Perearst vaatas naise läbi ja väitis, et temaga on kõik korras. Ta kirjutas naisele antatsiide1. Aga sümptomid ei kadunud kuskile. Anne kaotas söögiisu ja pidi end sööma sundima; seejärel hakkas tal halb ning ta pidi vargsi tualettruumi tõmbuma, et seal oksendada. Tema perearst arvas teadvat, mis naisel viga on, kuid tahtis diagnoosis kindel olla ning andis talle saatekirja psühhiaatri juurde, kus diagnoos pandud sai: anorexia nervosa koos buliimiaga, toitumishäire, millele on iseloomulik oksendamine ja toidu vältimine. Ravita jäämise korral tähendanuks see naise surnuksnälgimist.

.....

„Pole vaja muretseda, kui täpne aeg meelde ei tule,“ tähendas Falchuk. Anne istus tükk aega vaikides, püüdes kuupäeva meelde tuletada. „Ma vaatan hiljem teie haigusloost järele. Räägime viimastest kuudest. Konkreetsemalt sellest, mida te olete teinud kaalus juurdevõtmiseks.“

See oli Anne’i jaoks lihtsam; arst oli talle päästeliini otsa heitnud ja sikutas teda nüüd tasapisi kalda poole, oleviku suunas. Naise rääkimise ajal keskendus Falchuk ta toitumise üksikasjadele. „Nüüd rääkige mulle veel kord, mis iga kord pärast söömist juhtub,“ soovis mees.

.....