See tüdruk on nagu viitsütikugapomm, ta on ohuks nii iseendale kui ka teistele enda ümber. Sarai oli kõigest neljateistaastane, kui ema ta kodunt kaugele Mehhikosse kurikuulsanarkoparuni juurde elama viis. Aja jooksul ta unustas, milline on normaalneelu, kuid ta pole iial loobunud oma unistusest põgeneda majast, kus tedaviimased üheksa aastat on kinni hoitud. Victor on külmavereline palgamõrvar, kes nagu Saraigi on lapseeast saadik näinudainult surma ja vägivalda. Kui Victor saabub narkoparuni majja, et saadajärgmine tööülesanne, näeb Sarai temas oma ainsat võimalust põgenemiseks. Kuidasjad ei lähe nii, nagu plaanitud ning Sarai avastab, et on olles pääsenud üheohtliku mehe käest, on ta langenud teise küüsi. Põgenedes teeb Victor midagi loomuvastast, võtab kuulda oma südametunnistuse häält jaotsustab Saraid aidata. Sedamööda, kuidas nende vahel hakkab tekkima lähedus,avastab Victor, et on valmis riskima kõigega, et tüdruku elu päästa. Kuid ühelhetkel ihkavad Sarai surma liiga paljud. See on nende lugu…
Оглавление
Jessica Ann Redmerski. Sarai tapmine
ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK
KAHEKSAS PEATÜKK
ÜHEKSAS PEATÜKK
KÜMNES PEATÜKK
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK
KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KOLMEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KUUES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
NELJAKÜMNES PEATÜKK
NELJAKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
NELJAKÜMNE TEINE PEATÜKK
Отрывок из книги
Me oleme sõitnud kakskümmend kaheksa minutit. Ma olen jälginud armatuurlauakella, selle helendavad sinised numbrid hakkavad juba minu alateadvusse sööbima. Ameeriklane pole sõnagi öelnud. Mitte ainustki sõna. Ma tean, et sellel pole midagi pistmist hirmuga. Mina olen küll see, kelle käes on relv, aga ainus, kes meist kahest kardab, olen ma ise. Ja ma ei saa aru, miks ta midagi öelnud pole. Kui ta paneks ehk raadiogi tööle – ükskõik mida –, see vaikus on minu jaoks lihtsalt tappev. Ma olen üritanud teda jälgida ja samal ajal püüdnud natukenegi aru saada, kus me oleme. Aga senimaani on ainsad teetähised, mida näinud olen, puud ja üksikud krohvitud majad või lagunevad ehitised – kõik näeb välja samasugune nagu Javieri juures.
Kolmkümmend kaks minutit sõitu, ja ma taipan, et olen mingil hetkel relva juba langetanud. Mu sõrm on küll endiselt päästikul ja ma olen valmis relva kasutama, kui vajadus tekib, aga minust oli rumal arvata, et suudan seda temale suunatuna üleval hoida kauem kui mõne minuti.
.....
Ma näen, kuidas tema lõug kergelt liigub, aga ta pole nüüd mõnda aega mulle tahavaatepeeglis pilku heitnud.
