Sarja neljandas raamatus sõidavad doktor Proktor, Bulle ja Lise Londonisse, sest kuningas ja isamaa vajavad taas nende abi. Üks Londoni bandiidijõuk on röövinud kogu Norra Panga kullavaru. Kulla tagasisaamiseks on vaja sisse imbuda kurikuulsasse vendade Crunchide jõuku, keda juhib hirmuäratav mamma Crunch ja kelle ees väriseb kogu London, kaasa arvatud Scotland Yard. Ülesanne osutub raskemaks, kui kolmik on arvanud. Edu saavutamiseks tuleb muu hulgas maskeeruda detektiiviks, vanaks daamiks ja beebiks, süüa Birminghami pudingit, murda sisse täiesti sissemurdmiskindlasse panka, õpetada vendadele Crunchidele nukipokkeri rahvusvahelisi reegleid ja mängida jalgpalli maailma kõige kallima jalgpalluri Ibranaldovezi vastu. Loomulikult nõuab see kõik julgust, kavalust ja doktor Proktori uute leiutiste nutikat kasutamist. 224 lk
Оглавление
Jo Nesbø. Doktor Proktor ja suur kullarööv
Esimene peatükk. Mitte just kõige suurem kullarööv
Teine peatükk. Secret Garden võtab juhtumi üle
Kolmas peatükk. Suur värbamine
Neljas peatükk. Bulle võtab vastu otsuse
Viies peatükk. Meie sõbrad saavad operatsiooni kohta kõik teada. Nojah, mitte just kõike ..
Kuues peatükk. Pakkimise kunst, kui sihtkohaks on näiteks London
Seitsmes peatükk. Madame Tourette’i vahakujude muuseum ja popikuningas
Kaheksas peatükk „Lõvi, hamster ja ...” See on üks pikk nimi, seega loe lihtsalt see peatükk läbi
Üheksas peatükk. Tibatilluke rööv
Kümnes peatükk. Kogu tõde Monopolüneesiast
Üheteistkümnes peatükk. Metsik hoiustamine
Kaheteistkümnes peatükk. Tema Kuningannaliku Kõrguse Veel Salajasem Teenistus
Kolmeteistkümnes peatükk. Plaan, kus kohe kindlasti mitte midagi ei saa viltu minna. Lobajutt
Neljateistkümnes peatükk. Suur kullarööv
Viieteistkümnes peatükk. Suur põgenemine
Kuueteistkümnes peatükk. Lehm, miraaž ja suur ülekuulamine
Seitsmeteistkümnes peatükk. Nukipokkerilahing. Vabandust: suur nukipokkerilahing
Kaheksateistkümnes peatükk. Sellel peatükil pole pealkirja. Loodan, et elad üle
Üheksateistkümnes peatükk. Doktor Proktor läheb hulluks (tähendab: veel rohkem hulluks kui tavaliselt)
Kahekümnes peatükk. Suur finaal
Kahekümne esimene peatükk. Väike vaheaeg
Kahekümne teine peatükk. Suur finaal läheb edasi
Kahekümne kolmas peatükk. Lisaaeg (kas nad hakkavad ükskord juba lõpetama?)
Kahekümne neljas peatükk. Karamellipuding. Mis muud?
Отрывок из книги
Oslos on öö ja vaikse magava linna peale sajab vihma. Või kas linn nii väga magabki? Üks vihmapiisk kukub Oslo raekoja tornikella sihverplaadile, klammerdub viivuks pikema kellaseieri otsa külge, enne kui lahti laseb ja kakskümmend korrust allapoole sajab. Piisk tabab asfalti märja plaksatusega ja voolab koos teiste vihmapiiskadega mööda trammirööpaid. Kui me sellele piisale öises Oslos kanalisatsioonikaevu poole järgneme, kuuleme vaikuses õrna heli. See valjeneb, kui veepiisk läbi kanalisatsioonikaevu augu kukub ja alla Oslo kanalisatsioonisüsteemi langeb, kus pimedus on veel läbitungimatum. Ja me voolame koos vihmapiisaga mustas haisvas kloaagivees mööda torusid, millest mõned on väikesed ja kitsad, teised aga nii suured, et seal saaks püsti seista. Torud jooksevad maa sees risti-põiki selle üsnagi tagasihoidliku väikese suurlinna all, mis on Norra pealinn. Ja heli valjeneb, mida sügavamale see soolestik meid Oslo sisikonda juhatab. See ei ole sugugi meeldiv heli, vaid meenutab hoopis hambaarsti. See kõlab nagu puur, mis tungib läbi hambaemaili, igemete ja tundlike närvikanalite. Ühel hetkel põristab ta madalalt, teisel aga huilgab kõrgelt, olenevalt sellest, mida ta oma keerleva teemantkõva peaga purustab.
Aga heakene küll; see ei ole vähemalt anakondamao meetripikkuse keele sisin, poole tonni raskuste kägistamismusklite pingutamise krigin või kõrvulukustav laksatus, kui ujumisrõngasuurused lõuad ohvri ümber kinni lajatavad. Ma lihtsalt mainin seda, sest käivad kuulujutud, et siin all üks selline madu elutseb, ja kuna vasakut kätt pimeduses hiilgavad kollased roomajasilmad. Seega, kui sa juba kahetsed, et kaasa tulid, on sul nüüd võimalus jalga lasta. Pane lihtsalt raamat vaikselt kinni, hiili toast välja või roni teki alla ja unusta, et sa üldse kunagi kuulsid Oslo kloaagist, hambaarsti puurist ja madudest, kes söövad võimsaid vesirotte, keskmise suurusega lapsi ja vahel ka väikest kasvu täiskasvanuid, kui nood liiga karvased ega habetunud pole.
.....
Kuus minutit enne kella ühtteist seisid kuninga kontoris kaks ranges valveseisangus inimest. Neil mõlemal oli seljas pikk hall mantel, mille krae oli kahtlaselt üles tõstetud, ja ees tumedad päikeseprillid, mis muutsid nende välimuse eriti saladuslikuks. Lausa nii saladuslikuks, et kui sa neid tänaval kohtaksid, mõtleksid arvatavasti, et neilt kahelt võib julgelt salajast teenet paluda. Võib-olla sellepärast, et mantli alt paistsid triibuga püksid. Aga eriti sellepärast, et neil mõlemal oli peas Vahtkonna must kübar, mille otsas lehvis suur jaanalinnusulgedest tutt. Ja see sai ju tähendada vaid üht: et nad kuulusid Vahtkonna salateenistusse.
„Te võite vabalt seista,” ütles pangadirektor Tor. „Kuningas ei tule enne, kui on oma hommikusöögi lõpetanud.”
