Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Esimene peatükk. Maailmsõda ja luksumine
Teine peatükk. Tasakaalukingad ja kuukameeleonid
Kolmas peatükk. Seitsmekoivalised ämblikud ja Apollo 11
Neljas peatükk. Koor ja orkester
Viies peatükk. Jäälumepallid ja ajuimu
Kuues peatükk. Kureneelaja, kühvelrott ja koljatsipelgas
Seitsmes peatükk. Maailma lõpp
Kaheksas peatükk. Hüpnoos ja Norra ühendriik
Üheksas peatükk. Mäerekord ja tagurpidikäik
Kümnes peatükk. Esmaklassiline spionaaž
Üheteistkümnes peatükk. Sissemurdmine ja armastuskiri
Kaheteistkümnes peatükk. Däänsin kviin ja konn
Kolmeteistkümnes peatükk. Hirmus lugu. Väga halvad uudised
Neljateistkümnes peatükk. Kuidas rahvast hüpnotiseeritakse. Ja kaks lõhutud aknaklaasi
Viieteistkümnes peatükk. Supersööt ja Soome kelk
Kuueteistkümnes peatükk. Kloaak ja sallarelv
Seitsmeteistkümnes peatükk. Peaaegu kõige lühem peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk. Külgkorv ja teejuht
Üheksateistkümnes peatükk. Köietants ja tröndelane nimega Petter
Kahekümnes peatükk. Vanillimaitseline take-off
Kahekümne esimene peatükk. Audients ja morse
Kahekümne teine peatükk. Võidetavad tehakse hakklihaks. Võib-olla
Kahekümne kolmas peatükk. Luksumine ja valusad maandumised
Kahekümne neljas peatükk. Bulle plaan B
Kahekümne viies peatükk. Hotell ja suur põgenemiskatse
Kahekümne kuues peatükk. Käsipuu ja kaamelikaka
Kahekümne seitsmes peatükk. Kuningas on kuningas
Kahekümne kaheksas peatükk. Vahvlitainas ja rändlinnu laul
Kahekümne üheksas peatükk. Poplaul päästab maailma. Võib-olla
Kolmekümnes peatükk. Loom, kelle olemasolust sa teada ei soovi. Kui praegune hetk välja arvata
Kolmekümne esimene peatükk. Tüdrukud, karamellipuding ja laul
Oslos oli öö ja sadas lund. Suured, pealtnäha süütud lumehelbed pudenesid taevast alla ja maandusid linna katustel, tänavatel ja pargipuudel. Ilmaennustaja oleks teile kindlasti rääkinud, et lumehelbed on vaid külmunud vihmapiisad, mis pilvedest alla sajavad, aga fakt on see, et keegi ei tea päris kindlalt. Lumehelbed võisid langeda ka kuu pealt, mis aeg-ajalt pilvede vahelt paistis ning üle magava linna maagilist valgust heitis. Lumehelbed, mis raekoja ees asfalti puutusid, sulasid kohe ja voolasid veena lähima kanalisatsioonikaevu poole, selle avausest sisse ja tilkusid seejärel torusse, kus nad edasi kloaagitorudesse suunati, mis jooksid risti-põiki sügaval Oslo all.
Mitte keegi ei tea ka päris kindlalt, mis kanalisatsioonimaailmas peitub, aga kui sa oleksid olnud nii loll ja hulljulge, et tol detsembriööl sinna alla ronida, hästi vaikselt olla ja hinge kinni hoida, siis oleksid sa kuulnud üsna mõndagi imelikku. Vee tilkumist, kanalisatsiooni lurinat, ringi sebivaid rotte, üht krooksuvat konna ja – tõelise ebaõnne korral – suurte lõugade krigisevat heli, kui need ujumisrõngasuuruseks avanevad, sealt voolava anakondasülje tilkumist ning lõpuks seda kõrvulukustavat pauku, kui lõuad kokku raksatavad. Pärast seda oleks sinu jaoks küll kõik vaikseks jäänud, mu õnnetu sõbrake. Aga kui sul poleks nii viltu vedanud. Sellisel juhul oleksid sa kuulnud teistsuguseid helisid. Helisid, mis oleksid sind imestama pannud. Vahvlimasina plaksatust, kui see hooga kinni läks, särisevat võid, tasast häältemõminat, vahvlimasinat, mis uuesti lahti tehti. Ja seejärel: vaikset matsutamist.
.....
Aga seda Bulle ei kuulnud. Ta oli juba sügavasse lumme sumbanud ja nüüd lasi järsul kallakul kõhuli liugu jääga kaetud oja poole.
„Bulle!” ütles Lise ja sumas järele. „Me ei tohi sinna minna!”
.....