Vereteemandid

Автор книги: Jo Nesbo id книги: 1626435 Оценка: 0.0 Голосов: 0 Отзывы, комментарии: 0 1875,12 руб. (21,27$) Читать книгу Купить и скачать книгу Электронная книга Жанр: Контркультура Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата добавления в каталог КнигаЛит: 4 сентября 2020, 13:31 ISBN: 9789985349779 Скачать фрагмент в формате fb2 fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Описание книги

Ebatavaliselt kuumas Oslos leitakse noore naise laip, kelle käel puudub üks sõrm ja kelle silmalau alt leitakse veripunane teemant. Oslo politsei juurdlusosakonnas valitseb aga suvepuhkusele vastav vaikus. Ainus kättesaadav uurija on tööalaste reeglite korduva eiramise tõttu hoiatuse saanud Harry Hole. Ülemus on Harryt tagasi tööle kutsudes kahevahel. Harryt vaevav viinakurat muudab mehe käitumise ettearvamatuks, samas on Harry vaieldamatult juurdlusosakonna kõige andekam töötaja.
Ääretult tempokas ja ootamatuid sündmuskäike täis raamatus paneb Jo Nesbø lugejat unustama, et selle tegevus ei toimu mitte LA-s, vaid põhjamaiselt rahulikus Oslos. Jo Nesbø on kirjutanud terve sarja põnevikke Oslo politseiuurijast Harry Holest, millest paljud, ka sarja viies raamat „Vereteemandid” (Marekors, 2003) on juba ammu leidnud tee põnevuskirjanduse klassikasse. Sarja edu valem on sama: Harry võitleb korraga mitmel rindel, nii omaenda mineviku, salapärase sarimõrvari kui ebakompetentsete kolleegide vastu. Harry ainus liitlane selles halastamatus võitluses on tema tugev juurdlusalane intuitsioon, mis teda harva alt veab.

Отрывок из книги

Maja oli 1898. aastal ehitatud savipinnasele ja selle läänesein oli imenatukene vajunud, nii et vesi voolas üle lävepaku just sellest küljest, kus olid uksehinged, ehk siis maja läänenurgast. Vesi voolas magamistoa põrandale, jättes tammeparketile märja triibu, mis liikus edasi läände. Veerong peatus hetkeks ühes parketiõnaruses, kuni lisanduv vesi seda tagant tõukas, ning kimas siis nagu ärevuses rott põrandaliistu poole. Seal jagunes vesi kaheks ja otsis otsekui nuuskides liistu alt, enne kui leidis parketilaudade ja seina vahelt prao. Praos oli viiekroonine münt, mida kaunistas kuningas Olavi profiil ning aastaarv 1987, mis tähendas, et münt oli vermitud aasta enne seda, kui see puusepa taskust välja kukkus. Neil aastail valitses majanduskasv ning pööningukorrus tuli kärmelt kortereid täis ehitada, nii et puusepp ei vaevunud pudenenud münti otsima.

Parketialuse põranda läbimiseks ei kulunud kuigi kaua aega. Kui välja arvata 1968. aasta veekahju – see oli sama aasta, mil maja sai uue katuse –, olid lauad olnud oma kohal alates 1898. aastast ning kuivanud ja kokku tõmbunud, nii et kahe kuuselaua vahel oli nüüd peaaegu poolesentimeetrine pragu. Prao all sai vesi kokku talaga, mis juhtis vee läänepoolsesse välisseina. Seal imbus see mörti, mille oli seganud üle saja aasta tagasi meister ja viie lapse isa Jacob Andersen. Nagu enamik müürseppasid tol ajal Oslos, segas Andersen oma mördi ja krohvi ise. Tema segus ei olnud üksnes ainulaadne lubja, liiva ja vee vahekord, vaid ka selge erijoon: hobusekarvad ja seaveri. Jacob Andersen leidis nimelt, et karvad ja veri seovad segu ning annavad sellele erilise tugevuse. See ei olnud tema enda mõte, nagu ta tookord oma pead vangutavatele kolleegidele rääkis. Ka tema šotlasest isa ja vanaisa olid kasutanud karvu ja verd, kuid need olid pärinenud lambalt. Ja kuigi ta oli oma šoti perekonnanimest loobunud ning võtnud omaks meistri nime, ei leidnud ta mingit põhjust, miks loobuda kuuesaja aasta vanustest kogemustest. Mõned müürsepad pidasid seda ebamoraalseks, teised leidsid, et ta on kuradiga kampa löönud, kuid enamik lihtsalt naeris ta välja. Võimalik, et mõni neist viimastest lasigi liikvele jutu, mis, nagu aeg näitas, leidis selles kasvavas linnas, mida tookord kutsuti Kristianiaks, ka kinnitust. Üks Grünerløkka voorimees oli abiellunud oma Värmlandi nõoga ning koos olid nad kolinud Seilduksgatale köögiga tuppa ühes neist majadest, mida Jacob Andersen oli aidanud ehitada. Abielupaari esimene laps tuli õnnetuseks ilmale tumeda lokkis peaga ja pruunisilmsena, ning kuna paar oli heledapäine ja siniste silmadega ning mees veel lisaks armukadeda loomuga, sidus ta ühel ööl naise käed selja taha kinni, viis ta keldrisse ja müüris seina sisse. Paks sein, mille kahe telliskivikihi vahele oli naine kinniseotuna surutud, summutas hästi karjeid. Abikaasa oli võib-olla mõelnud, et naine lämbub õhupuudusesse, kuid müüride õhustus toimis laitmatult. Lõpuks oli vaene naine hammastega müüri rünnanud, ja see oleks võib-olla ka tulemusi andnud, kuna šotlane Andersen leidis verd ja karvu kasutades, et võib segus kalli lubja pealt kokku hoida, mistõttu oli müür nii poorne, et pidi tugevate Värmlandi hammaste rünnakule juba järele andma. Kuid elunälg viis naise nii kaugele, et ta võttis mördist ja telliskividest liiga suuri suutäisi. Lõpuks ei suutnud ta ei närida, neelata ega välja sülitada, ja liiv, kivikesed ning põletatud savi tükikesed ummistasid ta hingekõri. Ta läks näost siniseks, süda aeglustas lööke ja hingamine seiskus.

.....

Ta sisenes naise järel uksest, mis viis trepikotta.

„Kuidas olukord seal ülal on?”

.....