Poeg

Оглавление

Jo Nesbo. Poeg

Jo Nesbo. Poeg

ESIMENE OSA. 1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

TEINE OSA. 12

13

14

*

15

16

17

18

*

*

19

*

20

KOLMAS OSA. 21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

*

32

NELJAS OSA. 33

34

*

35

36

*

*

37

*

38

*

39

40

41

*

VIIES OSA. 42

*

43

*

Epiloog

1

2

Отрывок из книги

Rover põrnitses valgeks võõbatud kivipõrandat üheteistruutmeetrises piklikus vangikongis. Ta pressis lõugu kokku, surudes veidi liiga suurt kullast esihammast alalõuas. Ta oli jõudnud oma pihtimuses raske kohani. Kongis oli kosta vaid tema käsivarrele tätoveeritud madonnat kraapivate küünte heli. Poiss, kes istus tema vastas voodil rätsepaistes, oli Roveri sisenemisest alates vait olnud. Ta oli vaid noogutanud ja budalikult rahulolevalt naeratanud, pilk kinnitatud Roveri laubale. Poissi kutsuti Sonnyks ja räägiti, et ta olla teismelisena kaks inimest tapnud, et tema isa oli olnud korrumpeerunud politseinik ja et tal on erilisi võimeid. Raske öelda, kas poiss tõesti kuulas, tema rohelised silmad ja suurem osa näost olid pikkade rasuste juuste taga peidus, aga see polnudki nii oluline. Rover tahtis vaid oma patud andeks saada ja tavapärast õnnistust, et ta saaks järgmisel päeval Riigi, kõrgeima turvatasemega vangla väravast välja astuda tundega, et on puhtaks pestud. Mitte et Rover usklik olnuks. Aga ega see mööda külge maha jookse, kui on tõesti plaanis midagi muuta, anda võimalus ausale elule. Rover hingas sügavalt ja ütles:

„Ta oli vist valgevenelanna. Minsk on Valgevenes, või mis?” Rover vaatas korraks üles, ent poisikeselik mees ei vastanud.

.....

Kaplan võpatas. Nagu siis, kui sinu ees tumedast veepinnast kerkib esile midagi ootamatut. „Ma ei tea. Kas see on oluline?”

Ei mingit vastust. Vollan ohkas. Ta tundis taas iiveldust. Nüüd oli see teda juba mõnda aega aeg-ajalt vaevanud. Ta peaks ilmselt arstiaja broneerima ja oma keha kontrollida laskma.

.....