Отрывок из книги
Päev, mil Stacey Grant töö kaotas, oli kolmapäev. Kuna tavalise töönädala neljapäev ja reede olid alles ees, võimendas see mingil moel šokki juhtunu kohta veelgi enam, lisades sellele tunde, et tegu on vägivaldse ebaõiglusega.
Kuidas see sai nii minna? Kuidas ometi? Ta oli lõppude lõpuks neljakümne seitsme aastane naine, kes oli töötanud – igati tulutoovalt ja kiiduväärselt – ühes ja samas ettevõttes kuusteist aastat. Kuusteist aastat! Jeff Dodds, juhataja, kes oli ta vallandanud, oli töötanud kaks aastat tema alluvuses ja üleüldse tulnud ettevõttesse viis aastat temast hiljem. Jeff ei olnud, nagu Stacey oli oma kolleegidele korduvalt toonitanud, halb inimene. Ehkki tal oli kombeks saata nädalavahetustel nõudlikus toonis e-kirju ja helistada töötajatele hilisõhtuti tungiva palvega anda tagasisidet, oli see üksnes tema viis panna proovile nende pühendumust ettevõttele. Nagu Stacey rõhutas, jättis Jeff peaaegu onuliku mulje oma sooviga olla tiimide mentoriks, pakkuda neile nõuandeid ja juhatust. See, et ta ei suutnud hoomata, et neil on ka eraelu, oli tõepoolest tema nõrk koht, kuid mitte tahtlik küünilisus. Stacey oli ülejäänud tiimile korduvalt kinnitanud, et maailmas on ka palju hullemaid juhte kui Jeff Dodds.
.....
„Küll ta teab,” lausus Steve. Ta pani läikima löödud klaasid käest ja heitis köögirätiku õlale. „Ja mina samuti.”
Stacey vaatas talle otsa. „See muudab kõike,” lausus ta. „Kui ta siia kolib, siis muudab see meie elu täielikult.”
.....
