Оглавление
Жоэль Диккер. Baltimore’ide raamat
Proloog. Pühapäev, 24. oktoober 2004. Üks kuu enne suurt tragöödiat
Esimene osa. Kaotatud nooruse raamat (1989–1997)
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
Teine osa. Kaotatud vendluse raamat (1998–2001)
22
23
24
25
26
27
28
Kolmas osa. Goldmanide raamat (1960–1989)
29
30
31
32
33
34
35
36
Neljas osa. Suure tragöödia raamat (2002–2004)
37
38
39
40
41
42
43
44
Viies osa. Heastamise raamat (2004–2012)
45
46
47
48
49
50
51
52
Epiloog. Neljapäev, 22. november 2012. Tänupüha päeval
Baltimore’i Goldmanide mälestuseks
Отрывок из книги
Homme läheb minu nõbu Woody vangi. Seal veedab ta oma elu järgmised viis aastat.
Teel, mis viib mu Baltimore’i lennujaamast tema lapsepõlvemaadele Oak Parkis, kus ma temaga tema vabaduse viimasel päeval kohtun, kujutlen teda juba ilmumas aukartustäratava kinnipidamisasutuse väravate ette Cheshire’i linnas Connecticutis.
.....
Tädi Anita sõitis musta BMW-ga, mille hind võis võrduda minu mõlema vanema aastapalgaga. Sellesse istumine kujutas ülemineku esimest etappi. Hülgasin korralageduses Civicu ning andusin selle luksuse ja modernsuse järele karjuva ruumika auto imetlemisele, samal ajal kui sõitsime kesklinnast šikki Oak Parki rajooni, kus nad elasid. Oak Park oli omaette maailm: kõnniteed olid seal laiemad, tänavaid ääristasid vägevad puud. Majad olid üks suurem kui teine, väravad võistlesid oma arabeskidega ja müürid tundusid mõõtmatud. Inimesed, kes seal ringi jalutasid, olid kenamad, nende koerad olid peenemad, tervisejooksjad sportlikumad. Kui meie elurajoonis Montclairis olid vaid külalislahked majad, mille aedu ei ümbritsenud ükski piire, siis Oak Parki elamuid kaitsesid enamasti hekid ja müürid. Rahulikel tänavatel tiirutasid oranžide vilkuritega turvafirmaautod, mille kerele oli kirjutatud „Oak Parki patrull“ ja mis hoolitsesid elanike turvatunde eest.
Sõit läbi Oak Parki koos tädi Anitaga käivitas minus teise üleminekufaasi – tundsin end ülimana. Kõik tundus mulle enesestmõistetav – auto, ümbruskond, minu sealviibimine. Oak Parki patrullijatel oli kombeks elanikke kohates neile põgusalt viibata, ja nood vastasid. Käeviibe kinnitamaks, et kõik on hästi ja rikaste hõim võib rahumeeli ringi patseerida. Kui kohtasime esimest patrullautot, siis korrapidaja viipas, Anita vastas talle ja mina kiirustasin sama tegema. Olin nüüd üks nende seast. Koju jõudes vajutas tädi Anita kaks korda autosignaali, et teatada meie saabumisest, ja avas siis puldinupust värava kaks teraslõuga. Ta sõitis mööda sissesõiduteed edasi ja sisenes neljakohalisse garaaži. Olin vaevu autost välja roninud, kui majauks rõõmsa kära saatel avanes ja seal nad olidki – erutatult karjudes tormasid minu poole Woody ja Hillel, vennad, keda elu ei olnud tahtnud mulle kinkida. Iga kord, kui ma nende majja astusin, vaatasin ringi imetleval pilgul – kõik oli ilus, luksuslik, kolossaalne. Nende garaaž oli sama suur kui meie elutuba. Nende köök oli sama suur kui meie maja. Nende vannitoad olid sama suured kui meie magamistoad ja magamistube oli neil piisavalt, et mahutada ära mitu põlvkonda.
.....
