Читать книгу Täheselge, lumivalge - Joel Haahtela - Страница 1

7. aprill, 1889, Pariis

Kui tahad tähti näha, pead silmad kinni panema. See linn on valguse linn, see kaotab tähed ära, isegi öösel on neid raske näha. Kirjutan sulle ja on juba hilja. Mul ei tule und ja praegusel ajal olen kaua ärkvel, mõnikord hommik koidab, kui ma magama jään.

Muretsesin selle vihiku eile ja mõtlesin, et kirjutan üles, mis juhtub, või vähemalt proovin. Sellest pole midagi, kui see ei õnnestu, iga sõna on väike võit. Ma ostsin vihu väikesest butiigist ja see maksis kümme santiimi. Kaaned on mustad, tugevast ja heast kartongist, mille peale võib kindel olla. Kui ma kirjutan, siis ei ole olemine nii üksildane. Ka sina oled lähemal ja mul on tunne, nagu ajaksime tasakesi juttu.

Vahest peaksin seda tuba kirjeldama, kuigi selle peale ei kulu palju sõnu. Istun pööningul, kuuendal korrusel, sisse pääseb redelit mööda, põrandaluugi kaudu. Aadress on 26, Rue Germain-Pilon. Seesuguse toa saab odavalt, maksab ainult 300 franki aastas.

Laiust on neli meetrit ja pikkust kolm, sammuga mõõtes. Lagi on akna kohal liuhka, ja seal kohas ei mahu püsti seisma, nii et toast läheb kolm ruutmeetrit raisku. Mööbliks on laud ja kaks tooli, ühe peal ma praegu istun. Kardinatel on sinised lilled, kuuluvad üüri sisse. Vaade on päris veetlik, avar, palju katuseid muidugi. Võiks ka hullem olla.

Päeval tuleb aknast kenakesti valgust. Nurgas seisab söekamin, ja kuigi väljas on juba soe, on talvel kuuldavasti niiske ja külm. Põrandaplankude vahelt tõmbab tuul, ja kui on külmakraadid, võib pesukausist jääd leida. Seal peaks ennast siis lobistama! Siis on veel koiku ja vatitekid, sumadan. Tõeline askees. Uue padja mõtlesin küll osta, sest endist ei saa padjaks nimetada. Ainult tükk kangast, mis hakkab tolmuks pudenema.

Korteriperenaise nimi on madame Bouchard, ja tema kohta pole küll veel ühtki paha sõna öelda. Reeglid on päris ranged, kuigi ega ma neist kõigist täpselt aru ei saanud. Aga kui vagusi püsin ja puhtust hoian, siis vaevalt ma neid rikun. Jätsin vist siiski kohe meeldiva mulje, see on ju tähtis. Tagantjärele võib olla raske seda muuta. Kui rõivad tipp-topp korras hoida, alati tervitada ja üür õigel ajal ära maksta, siis jõuab kaugele.

Aknalaual on tühi klaasvaas ja selle kõrval riidetükki keeratud piibel, märkasin seda alles praegu. Keegi on seda nähtavasti lugenud ja lehenurga ära murdnud kohas, kus on kirjas: Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.

No õnneks minul on, ja õnneks kirjutamine tõenäoliselt laabub, kui hoo sisse saan ja endale asjatult piire ei sea. See vihk oli hea ost, kuigi ma esiotsa kartsin, ja ilmaasjata ei tahaks raisata. Vahest edaspidi läheb juba paremini. Ainult et imelik tunne on olla nii üksi, kui paljudel õhtutel pole olnud kedagi, kellega juttu rääkida. Päeval käib tänavatel kõva saalimine, aga nüüd öösel on iseäralikult vaikne. Peaks katsuma magada, kuigi kõik muljed helisevad peas. Aga kevad on kõigest hoolimata ikka kevad.

8. aprill 1889, Pariis

Pean midagi sõidust kirjutama. Muidu sa mõtled, et olen ilmunud siia eikuskilt, kukkunud maa peale nagu münt taskust.

Aga kõigepealt Helsingist Lüübekisse aurulaeval, mille külje peal oli kiri Amelia Spår. Laev oli valge ja ilus, aga meri oli veel ilusam. Seda kevadist merd ma oleksin tahtnud sulle näidata. Kuidas esialgu oli nii vaikne, et see oli nagu ime. Otsekui oleks laeva Issanda peopesal kantud, kõigi maailma tuulte eest varjatult. Ja öösel oli taevas tähti täis.

Sõidu jooksul ei rääkinud ma kellegagi. Vahest meeleolu pärast, mis oli, nagu arvata võid, teatud laadi. Kuigi aeg-ajalt püüdis üks ja teine juttu teha, teelised tunnevad ju alati kokkukuuluvust, teelemineku tõttu vallandunud kihku ja kurbust. Ja muidugi vastasin ma nii palju, kui viisakus nõudis, aga rohkemaks ei olnud tuju. Merel läheb aeg niigi nagu iseenesest. Kui reelingule nõjatuda, siis võib ennast sinna kauaks unustada. Korraga kostab õhtusöögikella kõmatus ja alles siis märkad, et päev on möödas.

Etapi lõpuosa ei olnud just väga meeldiv, ja ka mina ei pääsenud merehaigusest. Saksa rannikul Rügeni saare ees paisus edelatuul nagu kiusu pärast. Meeskonnal polnud teadagi häda midagi, aga oleksid sa prouasid ja härrasid näinud! Inimene on siiski kõigest inimene ja vahel näost roheline. Üks sõbralik messipoiss õpetas mulle järgmise nipi: kui laev laine peale ronib, siis tuleb sisse hingata, ja kui laev lainelt alla vajub, siis välja. Nii ma siis tegelesingi hingamise ja puhkimisega ning pidasin kuidagi vastu.

Hiljem Lüübekist rongiga Kölni ja õhtu hakul Pariisi. Tee peal meeldiv vestlus ühe vanema härrasmehega, harjutasin prantsuskeelseid fraase ja sain samal ajal hulga väärtuslikke nõuandeid. Härrat huvitasid noorsoo seisukohad, tõsi küll, väga üldises mõttes, ja lõpuks köitis tema tähelepanu minu müts. Kui ma seletasin, et see on üliõpilase vormimüts, sain väikese õppetunni suure maailma mütsimoodide kohta. Tänapäeval ei kannagi kõik enam mütsi, aga seesugune mütsitus tekitab härra meelest kohatu, lausa pilkliku mulje. No nüüd on mul ka selle kohta selgem ettekujutus. Härral endal oli kallihinnalise väljanägemisega ja ebatavaliselt kõrge torukübar.

Jõudnud pärale Gare de l’Esti, oli mul tunne, nagu oleksin sattunud uue tormi kätte. Tekkis tahtmine laternapostist kinni haarata, et mind üles taevasse ei kistaks. Kõik need viled, hõiked ja hääled, määratud minekud ja tulekud. Igal pool rändkaupmehed, jooksupoisid, pakikandjad, voorimehed ja otse tsirkust meenutav rahvahulk. Siin võib inimene panna endale selga ükskõik mida, käib ringi kas või räbalates ja proovib sedaviisi muljet avaldada.

Tuleb tunnistada, et alustuseks kohkusin ma ära, ja korraks oli mul tunne, et ma ei pääse sealt kuskile kanti. Ent miskitmoodi, ei mäleta enam isegi, kuidas, läks mul korda sumadan kätte saada, vaba pakikandja ja voorimees leida. Õnneks oli mul hotelli aadress paberi peal olemas, muidu embaksin ikka veel jaama laternaposti.

Lõpetuseks siia veel niipalju, et mul oli siiski ka õnne. Jõudsin hotellis elada ainult nädala, kui sain vihje vabast pööningutoast. Vihje andis hotelli omanik, kuigi see ei olnud talle sugugi kasulik, vaid oli selge sissetuleku kaotus. Vahest oli mu välimus naisele meelepärast või hakkas tal minust kahju. Aga ükskõik, mis see põhjus siis ka oli, niisugune sõbralikkus lisab natuke usku maailma. Ja odavam on see ulualune igal juhul.

Vastasmaja aknas paistab veel valgus. Kardinad on ette tõmmatud, ja ma ei tea, kes seal elab. Väljas nõrk kevadvihm, nii kerge, et see ei olegi nagu vihm. Keedan kiiresti teed, harjan homseks rõivad üle ja heidan siis asemele. Kui saaks täna öösel magada, kui jõuaksin unega kokkuleppele. Homme kohtun oma onuga ja sellest sõltub minu tulevik. Mu olukord on lootusrikas ja ma olen kindel, et ees terendavad paremad päevad.

9. aprill 1889, Pariis

Süda tagus, kui ma riivi eest tõmbasin ja oma konku luugist inimeste sekka proovisin laskuda. Ronisin siiski kohe tagasi ja kontrollisin veel kord, et mu rõivastus oleks tipp-topp. Ülesanne ei olnud kergete killast, sest hommikuti on pööningukamber hämar ja mu reisipeegel vaksakõrgune. Kuju tuleb kokku panna tükkhaaval ja kogu aeg on tunne, et midagi jääb kahe silma vahele.

Eesootav päev ajas mulle hirmu peale ja hea meelega oleksin jäänud sinna üles, kõigi eest peitu. Oma kergenduseks põrkasin ma trepikojas kokku madame Bouchard’iga, kes sõbralikult, olgugi et rutakalt, hakkas mulle juhatama teed onu juurde. Kuuldavasti peab kõigepealt suunduma piki Boulevard de Clichyd ja järgmiseks mööda tänavat, mille nimi on Boulevard des Batignolles. Siis olen juba lähedal, ja küsides lisa, jõuan kindlasti kohale, vaevalt et ma ära suudan eksida. Ma arvan, et onu aadress avaldas madame’ile eriti sügavat muljet.

Ma olin mitut puhku harjutanud, mida ma onule ütlen, olin pööningul valju häälega lauseid vorminud, aga ma ei teadnud, kuidas ta lõppude lõpuks minusse suhtub. Onu oli kindlasti kuulnud, mis kodumaal juhtus, aga ma ei olnud kindel, kui hea ülevaade on tal kogu sündmuste käigust. Viimati olin onuga kohtunud aastaid tagasi ja ma kahtlesin, kas ta oleks mind tänaval äragi tundnud.

Oli veel liiga vara, aga ma mõtlesin, et oleks hea see koht varakult üles leida, onu hindab täpsust. Nõnda lonkisin tõttamata madame Bouchard’i mainitud suunas, sokutasin ennast inimvoolu ja otsustasin mõnest kohvikust läbi astuda, et pruukosti võtta. Kui sattusin ühe kohviku ette, mis paistis kena ja odav, kogusin julgust, aga pidin sellest siiski kolm korda mööda kõndima, enne kui mul korda läks üle läve astuda. Sees laabus kõik aga üllatavalt meeldivalt.

Hommikusöök maksis pool franki ja ma viitsin lehe lugemisega aega nii kaua, kui söandasin. See oli Le Figaro Illustré, ja lehelugemine paistab olevat kohalike lemmikajaviide, nagu ka mingisuguste loosikupongide täitmine. Lõbus oli ka aknast möödakäijaid vaadata ja linna moevoolule kinnitust saada: nagu näha, kõlbas kõik, kuigi vaevalt et siiski igas ringkonnas. Üks kohviku klientidest nägi välja, nagu oleks otse rentslist tulnud, aga ilme ja žestide järgi otsustades oleks ta võinud kuninglikku verd olla. Tellis ilma pikema jututa klaasi veini, ja keegi ei pilgutanud isegi silma, kuigi krahvi vasak jalg piilus läbi kingatalla ja habemest pudenes lauale tubakapuru.

Kella kahe paiku seisin onu maja ees, aadressil 47, Avenue de Villiers. Tänava ääres kasvasid pärnad, majad kõrgusid väärikatena, ja siin meeste habemest tubakapuru ei pudenenud. Kui olin portjeele hoolikate väljendite ja nelja sou abil oma probleemi olemust ja tähtsust selgitanud, juhatati mind tõrgeteta üles kolmandale korrusele massiivse ukse taha.

Esimene mulje õhkkonnast: sõbralik, taktitundeline vastuvõtt, olgugi et tunda võis mõistetavat ettevaatlikkust. Tegelikult ei teadnud nad ju, missugune ilmutus nende juurde on saadetud, aga onunaise ohkest võisin järeldada, et vähemalt mu väline olemus pakkus teatavat kergendust. Onunaine otsis vist seelikuvoltide vahelt isegi pitstaskurätiku ja poetas paar pisarat.

Ja nõnda siis juhatati mind pärast lühikesi tervitusi edasi salongi ja pandi istuma rohelisse sametkattega tugitooli. Korter oli moodne, kuigi mitte eriti hubane, ja kõigest võis näha, et mu onu oli edukas mees. Ta haaraski kohe ohjad ja hakkas esitama tavalisi küsimusi selle kohta, kuidas reis läks, kuidas ma olin jõudnud ennast linnas sisse seada ja kas ma olin jõudnud kodumaal midagi õppida. Kui mainisin, et olin käinud Kunstiühingu joonistuskoolis, teatas onu, et seesugused seiklused oleks kõige parem unustada. Ja kui ma rääkisin, kus ma elan, nentis ta, et sealt tuleks ära kolida, see on halb rajoon.

Pärast neid kaht nõuannet näis onu viivuks mõttesse vajuvat, nagu püüaks endamisi mosaiikpilti kokku panna. Seejärel küsis ta, mida ma tean telegraafist, ja mina ütlesin, et suurt ei midagi. Onu teatas, et tänapäev, see on kiirus ja ennekõike just telegraaf. Atlandi ookeani põhja oli lastud ookeanikaabel, küllap ma tean sellest. Kui siin vajutati nupule, hakkas Ameerika mandril paber tiksutama ja vastupidi. Selles tiksutamises oleks ka minu tulevik.

Onu seletas, et tema sõber monsieur David töötab uudistetoimetuses nimega Havas. Ta oli minu eest kostnud, ja ma võiksin alustada tööd telegraafiosakonnas. Õpin morsetähestiku üks-kaks ära, ja kuigi töö on algul mehaaniline, ei puudu ka karjäärivõimalus. Kõik sõltub minust endast, nagu elus üldse. Onu kuuldavasti ei uskunud saatusesse, sest saatus on priileivasööjate ja laiskade väljamõeldis, lollpeade soovunelm. Tema ise on alati olnud un homme de raison, ja kui ka mina olen niisugune mees, ei jää ma kunagi hätta.

Märkan, et tänane kirjatöö sai liiga pikk, palun su ees vabandust. Kõigest pole tarvis rääkida, kuigi tahaks. Aga kui ma kirjutan, siis asetub kõik mõttes omale kohale, saab tõesemaks. Kevadine nohu annab endast märku ja kurk on natuke valus. Lõdisen külmast, ehkki olen ennast teki sisse mähkinud. Võib-olla võtan ema vana retsepti järgi kaks tilka kamprit. Tekk lõhnab väga kodu järele ja palju asju tuleb meelde, aga parem on need rahule jätta. Mõnikord on siin pööningul tunne nagu laeva kajutis, nagu triiviksin kaugel merel.

11. aprill 1889, Pariis

Eile tundsin, et sa olid siin toas, olin selles kindel. Ma istusin siin sellesama tooli peal ja püüdsin kirjutada, aga sõnu ei tulnud, mitte ainumatki. Aknaklaasil nägin su näo peegeldust, tuul kahistas tühja paberit. Sa istusid mu selja taga koikul, selle serval, vaatasid mind. Ma ei tahtnud ringi pöörata, sest kartsin, et sind ei olegi seal, kuigi nägin ilmselgesti.

Täna on tuuline ja mul on tunne, nagu oleksin sattunud keset kevadist koristust; kogu linn tolmab, nagu pühiks keegi suure luuaga. Seal kodus on ju alles peaaegu talv, vahest on lundki veel maas. Siin lähevad puud lehte ja taevas on imelikult kõrgel. Kuidas sellesama taeva alla saab mahtuda nii palju rohkem?

Astusin hommikupoolikul läbi pudupoest, kust ma selle päeviku ostsin. Riiulis oli mitmesuguseid kladesid, kalleid nahkkaanelisi ja väga ilusaid siidkaantega köiteid Jaapanist. Mõtisklesin, mis tunne oleks kirjutada siidkaanelisse kladesse. Kas habras paber tekitaks minus hirmu või võluks see mu käe ära, hakkaks see võlutähti kirjutama?

Lõpuks ostsin kümne santiimi eest veel teise mustakaanelise, aga joonistamise tarvis. Müüjatar mäletas mind ja küsis, kas ma olen eelmise juba täis kirjutanud. Ütlesin, et jah, mul on väga suur käekiri. Tüdruk pidi naeru kätte surema ja siis hakkasin ma ka ise naerma. Ma imestasin natuke oma julguse üle ja selle üle, kust need sõnad olid tulnud.

Vaevalt et onu mu ostu heaks kiidaks, aga mul on tahtmine joonistada kõike, mida näen, ega onu ei peagi sellest vääratusest teada saama. Täna joonistasin pildi väikesest puiestikust, lasksin käel lihtsalt pliiatsiga harjuda ja see andis õhulise, hea tunde. Nagu oleksin kohtunud vana sõbraga ja üle pika aja õhtu tema seltsis mööda saatnud. Nädalalõpu saadan mööda jõude turistina, sest alles esmaspäeval saan alustada tööd, seesuguse teate sain ma onult.

12. aprill 1889, Pariis

Mul oleks tahtmine korteriperenaist, madame Bouchard’i, veidi elavamalt kirjeldada. Aastaid võib proual olla neljakümne ringis, kuigi seda on päris raske öelda, samamoodi nagu mõnikord on keeruline otsustada, kas suvi on lõplikult läbi.

Aga selles inimeses on midagi enneaegu vananenut. Nägu on alati peedi värvi, loppis, juuksed on poolenisti mütsi sisse topitud. Sõrmed on kuivetunud, kondised, mitte eriti elegantsed. Käed näitavad ära, kust inimene pärit on ja mida ta on pidanud elus kogema.

Ma arvan, et madame Bouchard on üks neist, kes jagavad teised inimesed ühe silmapilguga klassidesse. Ja kui see silmapilk on möödas, langeb kohtuotsus kogu eluks. Üks pääseb õndsate hulka ja teine vihavaenlaste leeri. Õndsate vastu on proua väga sõbralik, peaaegu piinlikul moel. Nagu ta koketeeriks ja edvistaks saamatult, kuigi see tema olemusele ja eale sugugi sobilik ei ole. Vastupidi, see jätab rumala mulje. Niisiis on proua Bouchard oma olemuselt moralist, kui seesugust sõna tohib tema lihtrahvalikkuse puhul kasutada.

Ma olen paar korda sattunud kuulma, kui madame karjub, ja need tema tuldpritsivad sõnad ei ole kõrvale kenad kuulda. Need vaesekesed, kellele proua viha langeb, ei olegi õieti inimesed, pelgalt lutikad, niisugune tunne on. Tekib tahtmine püsida siin õndsate poole peal, ja see vist on ka tema eesmärk: oma pursetega just säärane soov esile kutsuda.

Tõsi küll, siin linnas karjuvad ka paljud teised, see paistab olevat maa komme. Bulvaril võib keegi ühtäkki karjatada, vihastada mitte millegi peale. Voorimehed kaklevad omavahel, ja ühel päeval nägin, kuidas keegi härrasmees virutas kepiga ühele lapsele. Ma ei tea küll, mida see laps teinud oli, aga kepp kõlksus päris hullusti, ja poiss vaeseke ulgus südantlõhestavalt. Niimoodi ei tohi ometi teha.

Mis lastesse puutub, siis madame Bouchard’il on tütar ja poeg. Mitte eriti ilusad, aga tüdruk on siiski omamoodi armas, olgugi et ta on kahvatu ja aukus põskedega. Silmad on rähmased ja nagu põletikus, kindlasti on ta mingil moel aneemiline ja haige. Vanameest olen näinud ainult ühe korra, ja temas on midagi kalki ja hirmuäratavat. Kongninaga nägu on parkunud, nahkse kõvakübara järgi võiks arvata, et ta on ameti poolest voorimees. Inimesed lähevad seda nägu, kui iga ilmaga väljas passivad.

Aga mina kergitan ikka kübarat ja lausun mööda minnes mõne viisaka sõna. Madame parandab meelsasti minu prantsuse keelt, heidab minu kulul pisut nalja, ja ma ei pane seda pahaks, ma ju õpin sedakaudu. Olen tähele pannud, et keeled hakkavad mulle külge ja ma õpin kergesti. Madame’i oma grammatika on aga seda sorti, mis vististi lähemat uurimist ei kannata. Täna näikse ma ka ise moralist olevat.

14. aprill 1889, Pariis

Pühapäevad on igavad. Nagu pühapäev ei olekski üldse päev, ainult tühi auk nädala lõpetuseks, orkestri häälestamishääl. Kõik seesugused asjad võimenduvad kevade valguses, kui oma piirjooned tulevad maailma taustal selgemalt esile. Ja iga kord pole see just meeldiv vaatepilt.

Igal pool on heatujulisi ja kenasti riides inimesi. Nägin tee peal naisi, kellel olid tennisereketid, kas see on ka tore mäng? Söandaksin ma kunagi proovida? Selleks on vist mängupartnerit vaja. Prantsusmaal on ka taevas teist värvi kui kodus. Sinine ei ole seesama sinine, vaid heledam ja klaarim, peaaegu nagu klaas. Kui viskaks kivi taevasse, siis robiseks see kildudena alla. Vahetevahel pean ma ennast näpistama, et ma teaksin, et ma olemas olen.

Olen kõndinud kaua, läbi kogu linna, üle jõe vasakkaldale, siia Luxembourg’i aeda. Istun pingil ja mul on natuke janu. Äsja ma joonistasin pisut ja üks laps tuli piiluma. Lubasin tal vaadata ja kohe tuli tema ema küsima, kas poiss segab mind. Ütlesin, et ei sega, ja ei seganudki, niisugune tõsine poiss oli. Silmad olid pähkelpruunid ja uudishimulikud, nagu näeksid maailma igal hetkel esimest korda.

Rääkisime poisi emaga maast ja ilmast, sest siin nähtavasti hakataksegi niisama juttu ajama, nagu poleks mingeid tõkkeid. Kas poiss võis olla ainult ettekääne, saadetud teele otsekui maakuulaja? Seal ma siis istusin ja see tüllkleiti pigistatud naine jutustas linna uusimast meelelahutusest, maailmanäitusest, mis kohe-kohe avatakse. Ja kui imepärane see on!

Näituse sissepääsuväravaks on ehitatud torn, mille nimi on Eiffel. Seda olen ma kaugelt jõekaldalt juba näinud, ja võrdset sellele ei leidu. Kui viis Nikolai kirikut üksteise otsa panna, siis saaks Eiffeli. Kölni toomkirik ulatuks sellele ainult poole peale, kujutad sa ette? Näib peaaegu, nagu oleks prantslastel õnnestunud maakera uude asendisse pöörata, nüüd on sellel raudne telg. Lõuna- ja põhjanaba on muutunud kasutuks, jäävad paremaid aegu ootama.

Ma püüdsin aeg-ajalt sõna sekka poetada ja madame kiitis mu prantsuse keelt, ütles, et oleks võinud mind šveitslaseks pidada, oli see siis kompliment või mitte. Siis soovis ta heita pilgu pildile, mida ma olin joonistanud. Ma ei oleks tahtnud näidata, sest ma kartsin kriitikat ja tundsin end ülepea halvasti.

Ent proua kiitis joonistust taevani, ja ega sellel väga viga polnudki. Ma olin tõesti saanud pildi peale näpuotsatäie kevadetunnet, kuigi üksnes pliiatsiga. Ta nimetas mind kunstnikuks, seda näeb joonest ja valööritajust. Ütlesin, et ma ei ole kunstnik, ehkki olen käinud Helsingi Kunstiühingu joonistuskoolis ja mõnevõrra maalinud. Oma häbiks kukkusin ometi kiitma, et olin eelmisel aastal võitnud kooli kunstivõistlusel teise koha.

Nõnda meie vestlus või pigem vastastikune uudistamine edenes, ja lõpuks päris proua minu arvamust kaasaegse kunsti kohta. Aga kus oleksin mina seda näha jõudnud? Minu naiivsusest ja kogenematusest innustust saanud, ütles madame, et ma peaksin käima pargi servas lossis, seal on näitus. Ja muidugi Louvre’is. Kui ma aga tahaksin näha midagi päris hullumeelset, tasuks mul käia Goupili galeriis. Tema ise käib siin pargis igal pühapäeval umbes selsamal kellaajal, ta tuleb ka järgmisel pühapäeval. Kas ma oleksin pidanud võtma seda kui kutset?

Nüüd õhtupoolikul on varjulisem, tuul kergitab liivatolmu õhku. Ei ole tahtmist mitte kuskile minna, kuigi vaatamist jaguks igal sammul. Maailm kihutab mu ümber ja minust mööda, aga kui ma siin puude all istun, siis olen kaitstud. Purskkaevu on ununenud laev, sellel on valged purjed. See on juba nii kaugel, et kepiga selleni ei ulatu, peaks minema vette kahlama. Ka muidu on rahvast vähem, ainult mõni laps mängib veel keksu, tõmbab kepiga liiva sisse jooni. Vaatepilt on niisugune, et pean pilgu ära pöörama, muidu hakkan vesistama. See sellest pühapäevast veel puuduks.

15. aprill 1889, Pariis

Kaks nädalat sellest, kui linna saabusin, kaks päris üksildast nädalat. Täna hommikul läksin onu juhatuse kohaselt aadressile 13, Place de la Bourse, kus asub Havasi telegraafikontor.

Andsin endast teada valvurile, kes uuris tükk aega mu passi ja paistis järele mõtlevat, kas poleks parem minust jalamaid lahti saada, rohkem küsimusi esitamata. Kui ma monsieur Davidi nime mainisin, kehitas mees õlgu, ajas ennast vastumeelselt oma pingilt püsti ja saatis mu teisele korrusele.

Monsieur Davidi ma siiski näha ei jõudnud, sest mind läkitati kohe tagasi alla esimesele korrusele, kus minust anti teada telegraafisaali vastutavale töötajale, monsieur Bergerile. See närvliku olekuga mees hakkas pärima mu paberite ja töökogemuste järele ja ohkis ärritunult, kui selgus, et mingit kogemust ega koolitust pole. Kunstiühingu joonistuskoolist pidasin targemaks vaikida.

Vahest peaksin pisut kirjeldama seda kohta, kuhu ma sattusin. Kui minu pööningukonkusse oli tallele pandud kogu maailma rahu, siis telegraafisaal kujutas endast mingisugust moodsat Paabelit. Juba uksel lõi vastu talumatu lärm: igal pool kädisesid vastuvõtjad, mis sülgasid vahetpidamata välja paberiribasid. Kostis hõikeid ja vilesid. Käskjalad ja tõlkijad saalisid edasi-tagasi, nõjatusid ja koputasid lettidele ning ootasid kannatamatult sõnumeid, kiirustasid tähtsa näoga tagant telegraafiametnikke või sekeldasid moe pärast ja niisama.

Telegraafiametnikud, kes kõik olid noored mehed, istusid nagu sõdurid pikkades ridades. Igast küljest tõusis paksu suitsu ja paberossid tossasid nii ägedalt, et tundus, nagu olekski kogu tegevuse lõplikuks sihiks saavutada säärane õhk, mida oleks võimatu hingata. Poolest saalist laeni hõljus nii paks pilv, et tuli peaaegu küürakil liikuda, muidu oleks ära eksinud nagu laev uttu.

Kui onu eesmärk oli olnud ujumisoskuseta inimene võimalikult kaugele ja sügavale vette visata, siis see õnnestus tal hästi. See näitemäng oli mind tummaks löönud ja ma mõtlesin, et nii kaua kui suu kinni hoian ja oma olemasolust teada ei anna, ei ole mind veel seal. Ja muidugi jättis see kõik tuleviku mulje, selles oli onul õigus; otsekui oleks tänava ja saali vahele ajavahe kärisenud; otsekui majas sees oleksid kellaseierid kaks korda kiiremini edasi liikunud.

Monsieur Berger paistis olevat uhke selle mulje üle, mida telegraafisaal uustulnukale avaldas. Ilma pikema jututa pistis ta mulle pihku räbaldunud, nähtavasti sada korda loetud vihiku, kus selgitati morsetähestikku, telegraafiaparaadi tööpõhimõtteid ja muid peensusi. Siis juhatas või pigem tõukas ta mind ühe linnunäoga noormehe kõrvale. Nagu ma kuulda sain, istun päeva seal, omandan kogemusi, loen vihiku läbi kodus või kus ma siis oma öö parajasti mööda saadan, õpin kibekähku ära tähed ning homme saan oma koha ja aparaadi. Palka ei tasu esimese päeva eest loota.

Linnunäolise nimi oli Demarche ja ta paistis olevat saatmisvahetuses, sest tema sõrm toksis lülitit vaikselt ja kiiresti ja kindlas rütmis. Ees oli tal paberileht, kust ta tähthaaval edasiantavat teadet luges. Demarche annab juhatusi, teatas monsieur Berger, ja Demarche noogutas, tõmbas vaba käega mulle laua alt tabureti.

Kui Berger oli läinud, hakkas Demarche mulle küsimusi esitama, kas ma olen sellel alal algaja ja kas ma oskan seda tööd ja kus ma elan ja kust tulen. Paremas suunurgas võppus tal sigaret, ja Demarche paistis olevat eriti vilunud telegrafist, suutlik tegema kõike ühel ajal: suitsu pahvima, rääkima, teksti lugema ja seda aparaati toksima. Vasak käsi rippus suurema osa ajast tegevusetult. Kogu manööver jättis ausalt öeldes jahmatava kunsttüki mulje väheke samal moel, nagu oleks keegi ühe käega viiulit mänginud. Demarche’i parem käsi oleks nagu tegutsenud täielikult muust kehast eraldi, elanud oma elu.

Kui ma olin suutnud Demarche’i teadmisjanu põgusalt rahuldada, surus ta mul kätt ja küsis, mille järgi tunneb telegrafisti ära kohvikus. Kuula ainult toksimist, sest sõrm toksib vahetpidamata vastu letti, naeris Demarche. Kuuldavasti homme põhjustan ma ainult segadust ja kaebusi, seletas ta veel, aga paari nädala pärast toksin nii, nagu oleksin alati siin olnud. Kuu aja pärast on minustki saanud letitoksija.

Veel sain kuulda, et Havasil on korrespondente kõikjal üle maailma, neist rääkis Demarche nagu kangelastest. Nood aristokraadid kirjutavad artikleid niisugustes linnades nagu New York, Berliin ja London. Meie võtame teated vastu, vajadusel tõlkijad tõlgivad ja käskjalad toimetavad uudised edasi toimetusse.

Pariislased loevad jutte homme lehest, aga meie teame parimat klatši juba täna, ja vahel on sellest kasu, seletas Demarche ja pilgutas veidralt silma. New York on parim, siis on London, aga temal endal on õnnetuseks Brüssel, mis on maailma kõige tüütum ja harilikum linn. Mina hakkan vastutama mõne Euroopa kolkaküla eest, mille uudiste kihvakeeramisest ei sünni suurt kahju.

Lõunavaheajal trügisime lärmakasse kõrtsi, mis asus samas kvartalis ja oli tuubil täis. Mind tutvustati suurele hulgale telegrafistidele, ja lõpuks olin ma nii uimane, et Demarche’il õnnestus mult pool franki laenata. Ilmselt olin loll, et andsin, vaevalt ma oma raha tagasi saan.

Rüsin oli nii suur, et ma ei suutnud kuidagi enda eest seista ja jäin lõunasöögita. Tõsi küll, ka Demarche ei söönud midagi, ta paistab päev otsa hakkama saavat sigarettide ja klaasi õllega. Monsieur Bergeri tundusid kõik kiruvat, tagaselja muidugi. Kui ma õigesti aru sain, siis oli pilkamise põhjuseks tema hapukapsa järele lõhnav nimi.

Tänane õhtu on kulunud tähtede tuupimisele ja pea on ainult punkte ja kriipse täis. Mu elu õilis eesmärk! Ka selle sissekande olen teinud nii, et iga lõigu järel olen tähti korranud. Sellegipoolest kardan, et ei saa homme hakkama, aga endasse peab uskuma ja toimekas olema.

Koju tulles murdsin pärna küljest oksa ja panin vaasi. Toas hõljuks juba nagu pärna lõhna. Ema ütles kunagi, et igas toas peab olema lill, midagi elavat, midagi, mis vajab kaitset ja mis kardab surma.

20. aprill 1889, Pariis

Pliiats on lebanud mõne õhtu laual, ehk annad mulle andeks. See ei tähenda, et ma poleks sinu peale mõelnud, olen olnud õhtuti lihtsalt rampväsinud. Vaene käsi on olnud krampis, tõmmelnud nagu sundliigutusi tegev patsient.

Kui natuke aega tagasi koikul hinge tõmbasin ja tumedat aknaruutu vahtisin, tuli mul tunne, nagu oleksin õhku kerkinud, lendu tõusnud. Tuli tunne, nagu oleksid sina seal oodanud, linna kohal, piisas ainult väikesest lennust aknast välja.

All olid kõik majad ja tuhanded väikesed tuled, tänavate hägused laternalindid. Maa peale oli puistatud kullatolmu. Terve linn liigutas peopesal, kõditas nagu sajajalgne. Aga kaugelt paistab alati kõik ilus, kõik halb on kadunud. Kuigi on ometi teada, et see redutab seal, pimedates nurkades, taskupõhja ununenud kivi.

Kui ma seal lamasin, siis tulid mulle meelde pildid, millele ma ei ole kaua aega mõelda tihanud. Võib-olla olen kartnud, et mälestused kuluvad ära, kui neid liiga tihti puudutada; et need on liiga õrnad ja hakkavad sädelema alles siis, kui on väga pime. Aga see kirjutamine lohutab kuidagi, aitab tõendada, et kõik juhtus ja on tõsi.

Meenutasin täiesti tähtsusetuid seiku. Need on muutunud tähtsamaks, suurimateks saladusteks. Mäletan, kuidas sa seisid joonistussaalis, esimest korda. Ma ei näinud su nägu, aga tundsin, et pärast seda ei olnudki saalis enam teisi, olime ainult meie kaks. Su ees oli molbert ja sa olid nii väga keskendunud, et tundus kuritegu säärast rahu häirida. Ent kust see äkiline tunne ja kindlus minusse tuli: pelgalt liigutustest, mis ma ära tundsin, või käe asendist, kuklast, mis oli paljas, või juuksesalgust, mis oli soengust valla pääsenud.

Tegime söega krokiid, harjutasime joont, ehkki tol päeval ei läinud mul hästi. Törnroos hakkas märkusi tegema, nagu tal kombeks, ja Cedermark, kes joonistas mu kõrval, märkas kohe, et midagi romantilist on teoksil, oleksin pidanud teise molberti valima. Ja terve tunni ootasin ma, et sa pööraksid ja ma oleksin rohkem näinud, ühe tunniga olin kadunud mees. Kui uuesti Cedermarkile pilgu heitsin, oli ta joonistanud paberile minu näo, sellise rohmaka häbematu karikatuuri. Tuleb tunnistada, et joonistus oli väga sarnane ja õnnestunud.

Sa mäletad kindlasti, kuidas ma sind väljas ootasin, ehmusid vist isegi ära, kui ma seal niimoodi kohtlaselt passisin. Teesklesin, et mul on vaja midagi teha, ja Cedermark sekeldas abiks. Sa tulid trepist alla, kergitasid käega seelikut, ja ega rohkemaks mul julgust ei jagunud, sul oli saatjaid. Jäin sinna seisma ja oleksin seal seisnud kindlasti terve nädala, kui Cedermark poleks mind varrukast sikutanud.

Käsi, kukal, juuksed. Tundub, nagu oleksin sind varastanud, pilthaaval. Aga ma kardan asjata, ei kao sa kuskile. Äkki inimese meel ongi nagu imelamp või kaamera, ainult et pildid moodustuvad aeglaselt, ilmuvad nähtavale pikkamööda, aeg ja aastad on ilmutuslahus.

See nädal on olnud raske ja aeg-ajalt on mind vallanud lootusetus, olen kartnud, et ei pea õhtuni vastu. Tähed olen ma ära õppinud, aga kiiruses ja veatuses on veel ruumi areneda. Kui telegraafisaalis aeg kiireneb, siis minu jaoks see aeglustub. Ainult telegraafi põhitõdede teadmisest ei piisa, sest on veel kõik need töö peensused ja nüansid.

Kõigele lisaks kiirustavad teised ümberringi tagant, kiusavad meelega algajat, panevad proovile, kas ma pean vastu. Kiirus teeb töö nähtavasti kuidagi peenemaks ja tähtsamaks, ja paljud paistavad isegi võistlevat kiiruses, uhkustavad sellega!

Demarche paikneb hierarhias päris kõrgel, ujub nagu kala vees. Demarche on niisugune tüüp, kes ei kaota kunagi pead, saab kõigega hakkama. Kui Demarche’i-suguse paneks peaministriks, hakkaks ta samal silmapilgul tegutsema, nagu oleks alati peaminister olnud. Aga peaministrit temast muidugi ei saa, sest mehel ei ole auahnust ja tema kõrgeim printsiip on võimalikult kergesti hakkama saada. Sellele lisandub nõrk moraal, ent sel pole vist tähtsust, vähemalt mitte talle endale. Demarche on loomu poolest tegutseja ja mõistab ellujäämisteooriat praktikasse rakendada, teised lugegu seda raamatust. Sellegipoolest meeldib ta mulle, sest ta tundub siiras, nii heas kui ka halvas.

Küünlajupp on otsas, samuti õli. Homme muretsen uut õli ja panen lambi põlema. Muidu läheb olemine pimedaks, kuigi linn peegeldab alati natuke valgust. Ma pean õppima vasaku käega toksima, siis jääb parem kirjutamiseks vabaks. Demarche õpetas, et kui mitte kätt, siis sõrme tuleb kindlasti vahel vahetada. Rütm on tähtis ja ranne peab olema lõtv, laineline liigutus saab alguse küünarvarrest. Morsevõtmega on nii mõnigi oma käekese elulõpuni vigaseks teinud.

23. aprill 1889, Pariis

Mis määrab ära inimese tee, juhatab teda? Mõni päev tagasi nimetasin sulle imelampi, ja on see nüüd siis juhus, et täna õhtul sattusin imelambietendusele. Tulin õhtuselt jalutuskäigult, kui nägin bulvaril väikest saba.

Jäin vahtima silti, kuhu oli kirjutatud La Fantasmagorie. Reklaamtekst lubas elamusi ja hingevärinaid tekitavaid õudusi, mitte nõrganärvilistele. Kui uksed lahti prahvatasid ja inimesed sisse tungima hakkasid, asusin ma saba lõppu. Või õigemini käis see nii, et otsustava ilmega uksehoidja, kes nägi mind tänaval lonkimas, sundis mind sisse astuma, ja mina hakkasin sõnakuulelikult taskust münti otsima. Ja miks ma ei võiks endale väikest meelelahutust lubada, kuigi loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, mis see fantasmagorie on.

Rahvas pressis ennast väikesesse hämarasse saali, kus oli umbes nelikümmend samettooli. Publiku hulgast paistsid paljud olevat juba ette hirmunud, kihistasid närviliselt. Seinale kinnitatud lamp hubises korraks, kuni kustus ja ruumis läks kottpimedaks. Kostis kolksatus, kui uksed meie selja taga kinni pandi, riivi klõpsatus pani kellegi karjatama.

Varsti kostis vaikset tuulekohinat ja ma mõtlesin, kuidas see küll on tehtud. Kas see tuli mingist aparaadist? Kohin valjenes ja jäi vaiksemaks, vahel muutus peaaegu kuulmatuks. Peagi kostis mehe hääl, ka see oli kummaline, kõlalt metalne ja salapärane, nagu oleks kuskilt kaugelt kajanud.

Hääl jutustas lugu naisest, keda oli kaua aega tagasi kõige riivatumal kombel petetud. Naisele oli osaks saanud õnnetu armastus, tema teele oli sattunud julm võrgutaja, ja oma kurvastuses oli naine end järve uputanud. Aga minevik vaevas naist isegi pärast surma ja öösiti tõusis ta järvest vesirooside keskelt. Ja koos temaga pidutsesid deemonid …

Tuul kohises ja seintele ilmus ähmane õõtsuv maastik, hõbedaselt hiilgav häärber ja järv. Saali ees kerkis õhku kirbet suitsu. Varsti tõusis järvest suitsu keskelt valge kuju. Selleks ajaks oli õhkkond saalis niivõrd pingeline, et inimesed hakkasid kiljuma ja neitsi Maarjat hüüdma.

Efekt oli mõjus ja ka mina tundsin sisimas hirmuvärinaid, kuna järveolend näis tõesti välja kargavat otse teispoolsusest. Kalbed deemonid, kes naise ümber lipitsesid, olid eriliselt jälgid ja hakkasid meie poole viskuma, nagu oleksid läbi seina tulnud.

Ülal taevas lõkendasid välgunooled ja kostis kellakumin, kõuekõmin. Kui üks deemon vaatajatele kaugelt ja suure hooga lähenes, karjudes, suu võikalt lahti, haaras minu kõrval istuv neiu tormakalt mu varrukast ja surus oma näo mulle sügavale kaenlasse, otsekui oleks mingisugust naudingut tundnud. Keegi teine aga tõusis hirmunult püsti ja vehkis jalutuskepiga õhus, et oma pea kohalt viirastusi peletada.

Sedaviisi jätkus see etendus poolenisti keset korralagedust, kuni järvest tõusnud naine oli kätte maksnud ja häärberis pummeldav võrgutaja leidnud ärateenitud, ehkki süüteoga võrreldes liiga õudse otsa. Ja siis järv rahunes ja udu hajus, seinal süttis rahustav õlilamp.

Väljas tänaval oli õhk värske ja ilm juba hämar. Inimesed läksid naeru kihistades ja üksteist näpistades laiali, mina seadsin sammud kodu poole. Samal ajal märkasin, et üks mu traksidest ripneb lahtiselt. Olin sunnitud käed taskusse panema ja ülejäänud tee pükse üleval hoidma. Küllap ma olin siiski nii trammis olnud, et traks läks pooleks. Või kas oli end mu sülle pressinud neiul õnnestunud mu traks katki naksata? Siis hakkas mulle tunduma, et etenduse tegelik eesmärk oligi anda pimedusele võimalus suunata inimesi valgustkartvatele tegudele. Õnneks oli mul sumadanis nõel, niit ja varunööp.

25. aprill 1889, Pariis

Hommikutes on midagi õndsat, midagi, mida päev ei ole jõudnud veel ära rikkuda. Mõnus on telegraafikontori poole kõndida ja mööda tänavaid loovida. Täiskiilutud omnibussid ja maameeste veovankrid õõtsuvad, butiike tehakse lahti, puu-uksed kolksatavad. Linn heliseb ja müürsepp tirib oma mördikäru. Piimapoodides ahmavad inimesed hommikusööki ja tänavanurkadel luusivad hulgused, need kohustuslikud Pariisi lõngused.

On pilvituid, tuulevaikseid hommikuid, päevpäevalt soojemaid. Ja vahele satub jahedaid hommikuid, kui kevad ja suvi võistlevad omavahel, põimuvad ühte nagu tüdruku juuksed tuules. Ja roheline ei ole veel see läppunud roheline, mis südasuvel loodust lämmatab, vaid heledam ja õrnem nagu akvarell. Kui ma vaid saaksin sulle Tuileries’ õitsvat parki näidata!

Inimene tunneb ennast kui kübemeke kogu selle lõõtsutamise keskel, vajub nagu kivikild merre. Ühel hommikul püüdis keegi mees mulle tänavanurgal oma kübarat müüa, eks samasugune kivikild ka tema. Ootamatult oli teda rünnanud frangipuuduse tõbi, aga kuigi mul oli tast väga kahju, siis mida ma säärase lömmilöödud torukübaraga teinud oleksin. Kui see tehing ei õnnestunud, katsus mehike järgmiseks oma kuuest lahti saada, aga kangas oli jämedakoeline ja koidest söödud, hõlmad hargnenud. Oleks vist püksidki jalast müünud koos kogu kaasneva orgaanikaga.

Hommikusöök maksab siin pool kuni üks frank, lõunasöök frank ja kakskümmend viis santiimi. Selle eest saab pool karahvini veini, ühe portsjoni liha, köögivilja ja magustoidu. Artišokk on hea ja mulle on hakanud isegi hapukapsas maitsema, ehkki selle himu hoian ma enda teada. Enamasti söön ma üksi ja loen samal ajal läbi päevalehe.

Eile rõõmustasin, ja samal ajal lõin ka araks, kui leidsin esimese jutukese, mille olin kontoris toksinud. Toimetaja oli selle oma käe järgi ümber teinud ja seejuures põhjalikult. Lugu rääkis Antwerpenis toime pandud armukadedusmõrvast, säherdune tüüpiline sensatsiooniline lugu, millest maailm tänapäeval kubiseb.

Oli keegi kõrgel kohal härra ja tal oli armuke. Viimati mainitu leiti tapetuna ja asjaolud olid kahtlased, nagu asja juurde kuulub. Kõigepealt kahtlustati härra seaduslikku abikaasat ja siis härrat ennast, kuni kõigile kergenduseks suudeti süüdlaseks tembeldada üks piisavalt kaitsevõimetu õnnetu masinist. Algupärasele uudisele oli julgelt värvi lisatud ja toimetaja oli omast peast üksikasju välja mõelnud. Masinistil oli muidugi rõugearmiline nägu. Paljas uudis ei ole midagi, vaid alati peab olema mingi lugu. Tragöödia või komöödia, ükskõik.

Iga päev on juttu ka kindral Boulanger’ intriigidest vabariigi vastu ja tema põgenemisest Brüsselisse. Sellest skandaalist ei paista pariislastel isu otsa lõppevat, kuigi enamik juba naerab kogu selle opereti üle. Leidub küll ka neid, kes jagavad tolle endise sõjaministri poolearulisi mõtteid, tahaksid sakslastel suu kinni panna, revanši saada. Aga miks need boulangeristid seda ei teinud, kui ükskord selleks võimalus oli. Nüüd ainult vehitakse kabinettides rusikatega ja sepitsetakse Alsace’i neidude ilust romansse.

Fantaasiapuuduses ei saa Boulanger’d siiski süüdistada, sest ta on teinud ettepaneku koguni uue väeliigi, lennuväe loomiseks. Probleem on ainult selles, et seesuguseid lennuväevahendeid ei ole olemas. Kas lennukas kindral on lugenud liiga palju Jules Verne’i romaani „Cinq semaines en ballon”?

Joonistamise suhtes on mu tunded olnud kahesugused. Pliiats on paberit vältinud, ja ma olen jõudnud järeldusele, et joonistamisest tuleb lihtsalt loobuda. See on nüüd uus elu ja sellega peab rahul olema. Aga kohe hakkab hinges miski pitsitama ja järgmisel hetkel mõtlen, et kes mind takistab, mul on vaba tahe. Ehkki ka see ei pea paika, sest tahe ei saa kunagi vaba olla. Kui kummarduda, võib näha jala ümber peenikest nööri. Ja kui selle nööri järgi minema hakata, siis viib see uksest välja, trepist alla ja tänavale, raudteejaama ja sealt rongi peale. Siis olengi juba teel läbi mandri ja astun sadamas laevale. Laev kiigub üle mere ja jõuab teise sadamasse. Aga nöör läheb muudkui edasi, üle aastate üha kaugemale, lapsepõlve ja isegi selle taha. See ulatub sajandi või aastatuhande lõppu. Ja selle otsa ei ole võimalik leida.

Nädalavahetusel kavatsen minna Louvre’i või Goupili galeriisse. Tahaksin kord elus mõnd Vermeeri maali näha, olen neist palju head kuulnud. Ma ei saa pööningule barrikadeeruda ja pekselda nagu liblikas klaaspurgis. Kuus sammu ja pööre, niisugune on selle konku mõõt. Päike kõrvetab aknaraame ja vahel paistab kõik liiga selgesti. Pärnaoksal on puhkenud üks leht, aga kui kaua see vaasis vastu peab? Pean vett vahetama. Tuleb hingata linnaga ühes rütmis, sest on kevad. Ja see on ometi Pariis!

28. aprill 1889, Pariis

Sellest tuleb omamoodi igatsusüleskirjutus. Unistan jälle meist. Sa võtad mul käest kinni, me oleme jälle rannal, mäletad? On augustikuu ja vesi juba jahe, aga päev on nii kaunis, nagu olla võib. Otsekui aknast nõrguv valguskiir või kustuv lamp, veel viivu olemas.

Püüan õppida vee peal püsima, aga jalad vajuvad põhja, on liiga rasked, kondised. Sa naerad ja ütled, et igaüks oskab ju vee peal püsida. Tuleb ainult leida õige, vee peal püsimiseks sobiv hingeseisund ja koguda sellesse kergeid, häid mõtteid.

Kui ma siin koikul lesin, siis tundub, nagu lesiksin rannal, ümberringi lainetaks vesi. Juustest pudeneb liiva ja hea on olla. Peaaegu nagu juhtuks kõik siin ja praegu, nagu painutaksin puu oksa ja tunneksin sõrmedes selle pinget.

Sa paned pea mu kõhule, kedagi ei ole nägemas. Inimlapsel peab olema unistusi, nii sa ütlesid. Ja ma uskusin sellesse, kuigi praegu on see raske. Ma olen alles kakskümmend aastat vana, seda ei ole ju palju. Ja ometi tundub, nagu oleks, miks on kogu aeg nii? Mina painutan oksa, aga oks tahab tagasi, naasta sinna, kus oli. Kui ma lahti lasen, on see läinud. Maailma ei saa oma tahtmise järgi vormida.

1. mai 1889, Pariis

Elu siin maailmas muutub päev-päevalt veidramaks, kas ma olen enam üldse ärkvel? Ma ei jõudnudki eile Louvre’i pühakotta oma esimest Vermeeri otsima, vaid põikasin Boulevard Montmartre’il ex tempore sisse Goupili galeriisse. Juhtusin nimelt galeriist mööda minema, ja kui olin küllalt kaua akent vahtinud, mõtlesin, et miks ka mitte, astun sisse.

Aga poleks pidanud. Alumise korruse saal oli harilik, olgugi et äärmiselt ülespuhutud oma raskete kardinate ja kullatud kraamiga. Seinad olid lookas prantsuse salongikunstnike Erosele vihjavate klantspiltide all, mis olid kindlasti väga nõutud, kuidas muidu. Meisterlik kolkakunst, aga liiga tihti tühi ja hingetu.

Mõnda aega ringi jalutanud, ronisin trepist üles vahekorrusele, kus seinal rippus midagi hoopis muud kui võltsid Venused ja Dianad. Alguses ei saanud ma midagi aru, lihtsalt seisin seal kalli moega vaibal ja vahtisin maale, mis nägid välja nagu lapse pläkerdised. Mingit kompositsiooni neil ei olnud, värvid olid täiesti juhuslikud, aga enamasti kriiskavad ja sobimatud, üldsegi mitte realistlikud. Ja mitte kuskil ei mingit detailitaju või pigem: detailid olid neile maalritele tundmatu mõiste. Kõikjal vaid hullumeelne värvikaos ja seda oli kohe rohkesti: mõnes kohas üle sentimeetri, väikeatsi viimase liigese jagu. Mõõtsin oma sõrmega.

Muidugi olin ma neist impressionistidest ja nende salongidest kuulnud ja lugenud, aga seda ei ole võimalik mõista enne, kui näed oma silmaga. Et võib olla midagi nii pahupidist ja veel niisuguses kohas, otsekui oleks maailmas kõik naljaks pööratud. Aga see ei olnud nali, kuna maalid olid raamitud ja müügil, kuigi ma kahtlustasin, et tormi neile just ei joosta.

Veidi aja pärast astus tuppa galerist, igati austusväärse ja meeldiva väljanägemisega mees. Härra kõbistas oma piibuga ja päris sõbralikul toonil, kust ma pärit olen ja kuidas mulle maalid meeldivad. Mina katsusin iseenesestki mõista viisakalt esineda, kuigi ta ilmselt nägi mu hämmingut, vaevalt ta esimest korda seesuguses olukorras oli.

Seletasin, et pärast alumist korrust ei osanud ma midagi säärast oodata, ja meil kodumaal maalitakse teistmoodi, realistlikult, püütakse leida inimesest ja maastikust seda, mis on tõeline. Nii nagu Bastien-Lepage siin, meenus mulle, ja härra paistis aru saavat või nii mulle vähemasti tundus.

Kui galerist uuris, kas mõni maal mulle eriliselt meeldib, viipasin ähmiga ühe tantsijanna pildi poole, sest selles võis siiski joonistusoskust näha, kuigi kompositsioon oli haruldaselt ebaõnnestunud. Kui võtta ükskõik milline juhuslik vaade ja hakata seda käsitlema ilma ühegi tagamõtte ja ettevalmistuseta, siis oleks tulemuseks niisugune pilt. Või kui maalida meelega valesti.

See oli kuuldavasti Degas’ maal ja need olid hakanud päris hästi müüma. Ma ei imestanud sugugi, et sellest kambast just Degas müüs, paljusid teisi poleks inimesed tahtnud ilmselt isegi mitte tasuta. Nurgas oli näiteks kellegi Cézanne’i töö. Jube, algeline diletandi vusserdis, ja seepärast kõige tagumises nurgas, väheke nagu häbenemas oma jäägitut inetust.

Siis kilksatas allkorrusel kell, ja galerist ütles, et ta jätab mu rahule, aga kui soovin uuesti läbi astuda, olen väga oodatud. Ta teab kohta, kust saab odavalt maalimisvahendeid, ilmselt olen ka ise maalija. Millest ta seda järeldas? Kodus pööningul püüdsin peeglitükilt uurida, kas mu ülikond on kulunud või on mulle salamahti mingeid kunstnikule omaseid tundemärke ilmunud. Ma ei leidnud midagi tähelepanuväärivat, aga kahtlus jäi hinge.

Räästa alla on ilmunud linnupesa, kuidas ma seda enne ei ole märganud? Pean ettevaatlikult akent paotama, et ma teda ei häiriks. See on vist pääsuke. Vaatame teineteist, kuni lind lendu tõuseb ja taevasse kaob. Võib-olla toob see õnne. Võib-olla pahade inimeste räästa alla pääsuksed pesa ei ehita. Nüüd vilistab teekann.

3. mai 1889, Pariis

Unetu öö ja kogu päeva joobnud, säärane vatine ja irdne olemine. Hommikul tuli trepi peal vastu madame Bouchard’i tütar, ämber käe otsas, ja oli ehmatusest otsekui poolsurnud. Minu juures ei olnud midagi hirmuäratavat, kuigi vaevalt ta mind kartis. Ta kartis, sest oli sündinud kartma. Mul tuli peaaegu tunne, et tolle armetu inimolendi elu oli lõppenud juba kaua aega enne tema sündi. Otsekui oleks tüdruk saanud kutse maailma täiesti valel ajal ja valesse kohta.

Pakkusin ennast appi ämbrit tassima, kuna ämber nägi väga raske välja, vett loksus juba põrandale. Aga tüdruk pigistas ämbrisanga kõvasti pihku, valgete ja kivistunud sõrmede vahele. Ja mida kauem ma temaga seal seisin, seda raskemaks ämber läks. Veel praegu, kui ma siin istun ja kirjutan, tunnen käe otsas ämbri raskust, ehkki ma seda sõrmegagi ei puutunud.

4. mai 1889, Pariis

Und ei ole. Juba teist ööd järjest laman ärkvel, nagistan koikut. Väljas sajab vaiksel robinal, on juba maikuu. Aga hing on rahutu, see rapsib ja kõrbeb, ei leia suunda, kuhu minna. Nagu oleksin talveunest ärganud ja majalt oleks katus minema lennanud. Piisku kukub mu näole, ent pilvede vahelt paistab selge öötaevas.

Goupili maalid ei anna rahu. Mis neis on, mis haige lumm? Alguses tundus, et nad kõik eksivad, ja järsku, et tegelikult eksin hoopis mina, et olen kobanud nagu pime. Maailm kihutab otsekui tuulispask ja saab edumaa, see on juba kaugele jõudnud. Peaksin sellest kinni krahmama ja korralikult pihku suruma. Kui umbne kõik on ja kui vanad on mu omad mõtted, aastatuhandeid vanad.

Inimene ei tohi nõndaviisi pöörelda, nagu tuulelipp. Ma ei tea enam, kes ma olen või mis, aga kas ma olen seda üldse kunagi teadnud? Kas sa naerad minu üle ja pead mind lapsikuks? Olen ärkvel, kirjutan ja vaatan aknast välja. Siin-seal vilgub valgus, seesugune soe valgus, mis toob meelde kaupluste tagaruumid ja sealsed kodused hetked, perekonna õhtulauas pärast pikka päeva, poeriiulite tolmuse hämaruse. Miks ma kõlupea hakkasin galeristi ees suurustama, et meie kandis püütakse leida seda, mis on tõeline? Nüüd see sõna närib mind, hõõrub nagu kivi kingas.

Puu õitseb korra aastas, ja tagasipöördumist ei ole. Olen sunnitud galeriisse tagasi minema, muidu ma rahu ei saa. Aga järgmisel hetkel mõtlen, et ma ei lähe. Lõin akna lahti, et ehk on kergem hingata, et tuul puhuks mu tuppa. Pääsukese pesa on alla kukkunud, ei pidanud seal praos vastu. Sina saad aru ja näed kindlasti sedasama. Kõnnime külg külje kõrval, aga sa ei pea mind ju hulluks.

5. mai 1889, Pariis

Kontoris möödus päev oma mõtetes ja lõpuks hakkas Demarche mu kõrval huvi tundma, mis on viga, kas mind vaevab koduigatsus või vaevlen ma armupiinades. Ta teatas, et niisugustest muredest saame lihtsalt jagu ja me läheme õhtul välja, tantsima. Ja see tants ei ole mõni kotiljon, vaid hoopis midagi muud.

Ka maailmanäitus avatakse homme Champ-de-Marsil ja terve linn mühab sellest. Räägitakse, et näitusele on ehitatud raudtee, mida mööda külalisi ühest paviljonist teise veetakse. Ja milliseid külalisi! Iga vagun pakub uue portsu heldeid neide, kes on saabunud üle maailma seiklusi otsima, just meiesugustele õnnetutele meestele rõõmu pakkuma.

On roose, mis hakkavad lõhnama alles õhtul, teatas Demarche. Mina olin tema jutu järgi hommikuinimene ja liiga tõsine, sérieux, ja see ei ole inimesele hea. Peab oskama elada ja nautida, lindu lennult püüda. Lisaks käisin ma liiga korralikult riides, viksisin kingi mõttetult sageli ja olin ka muidu liiga pedantne. Mulle on vaja rohkem päikest näkku ja tuld hänna alla.

Trop sérieux et amoureux, armunud, aga riideharjasse, see ei kõlba kuskile, pilkas Demarche edasi. Ümberringi kõik naersid, tossutasid sigarette ja toksisid oma aparaate. Monsieur Berger juhtus läheduses olema ja paistis Demarche’iga sama meelt olevat, kuidagi rahulolematu sellega, milline ma olin. Mulle tundus, et ta pidas mind veidi imelikuks, kuigi oma tööga sain ma hakkama.

Ent Demarche’i-sugustele on kõik lihtne ja kerge, nagu õlakehitus. Kui ainult ei juhtu eksikombel kuhugi takerduma, ja liikumissuund tuleb hoida muutumatu. Mitte miski ei ahista meelt ja mälestustele on jäetud pisitilluke ruum, aga ka selle võib soovi korral sulgeda. Mõttes kangastuvad juba järgmised lõbustused, ja jalg astub sinnapoole niisama rõõmsalt kui Napoleon Moskva poole.

Aga mida ta päriselt minust teadis, mitte midagi, mitte keegi ei tea. Vastasin Demarche’i tantsuõhtu kutsele ebamäärase pominaga, ja kui hiljem õhtupoolikul inimesed kontorist välja tänavale valgusid, kasutasin sagina ära ja lipsasin nurga taha, tõttasin pooljoostes Goupili galerii poole.

Varga kombel hiilisin trepist üles galerii vahekorrusele. Kuigi vahest ma siiski polnud varas, vaid vastupidi, minult oli varastatud: oli võetud kindlus selle kohta, kuidas asjad on ja mispidi maailm peab olema. Ja kui ma esimesel korral olin näinud neis impressionistides ainult andetust ja vaimset lõtvust, siis nüüd tundus mulle, nagu oleksin avanud oma elu esimese raamatu, lausunud esimesed sõnad.

Aga oota üks hetk, las ma seletan! Sa mäletad kindlasti, kuidas me neid igavesi modellivisandeid tegime. Kas eesmärk ei olnudki kõik värvid tappa? Kui vastu tuli sinine, siis pidi selle ära rikkuma, segades hulka ookrit, rohelise puhul aga alustati mõrva kaadmiumkollasega. Otsekui oleks värvides olnud midagi hirmuäratavat, mingi saladus, mida tuli varjata.

Õpetajad nimetasid mõrvamist kultiveerituseks ja traditsiooniks, aga minu arust oli see argus. Hullud või mitte, aga need prantslased vähemalt ei karda. Näiteks Cézanne teeb ennast naerualuseks, ja kuigi maal ei ole minu arust veelgi hea, isegi mitte kõlblik, ta vähemalt üritab midagi.

Aga mitte kunagi ei ole suvi mõjunud nii suvena kui nendel maalidel, ega lumi lumena. Päike särab läbi lõuendi ja seda on nahal tunda. Tuppa hõljub lumesadu. Valesti maalitud ja ometi tõelisem. Tõeline ja samal ajal kuidagi mittemateriaalne. Kui piima lauale kallata, siis näeme selle valevust. Ja ometi teame, et seal veereb vaid hunnik aatomeid.

Tagaruumi uks oli lahti ja galerist istus laua taga. Kui ma mööda läksin, vaatas ta minu poole ja kirjutas edasi. Kindlasti ta teadis, et ma tagasi tulen. Targa moega mees ja nii heasoovlik pilk. Nagu oleks ta näinud midagi, mida teised ei näe, ka see pani mind mõtlema. Oleksin tahtnud temaga rääkida ja teada saada, mida ta kõige selle kohta arvab, tema seletusi kuulda. Võib-olla oleks ta osanud mulle öelda, mida ma peaksin tegema ja kuhu minema, oleks näidanud kätte õige suuna.

Luugile riiv ette ja olen jälle üksi. On vaikne nagu katakombis, välja arvatud see paberikrabin, kui ma kirjutan. Ööriided on voodi peal valmis ja leek võbeleb akna ees, teekannu käepidemele on laskunud koiliblikas. Kas ma tohin tunda ja elada, olemas olla?

9. mai 1889, Pariis

Märkan, et olen kirjeldanud sulle oma pööningukonkut nii, nagu oleks see õhus hõljuv kajut, mis kiigub ulgumerel. Või õhupall, köit pidi kinni madame Bouchard’i jala küljes. Aga luugist pääseb redelit mööda alla trepikotta ja trepist alla õigele tänavale, sellest ei ole ma midagi kirjutanud. Muidugi ei taha ma, et sa ära eksiksid …

Tänav tõuseb järsult, või laskub, sõltub sellest, kus seista. See on kitsas ja munakividega kaetud. All Boulevard de Clichy nurgal on populaarne kohvik, kus kvartali elanikud käivad doominot mängimas ja oma erimeelsusi lahkamas. Üleval tuleb vastu käänuline Rue Véron.

Maja siseõuel ripuvad pesunöörid ja keldris on söetagavara, müüri peal kasvab ronitaim. Tänava pool on rätsepaäri, kus elutseb itaallane nimega Lotti. Mees ei ole rikas, aga on siiski tõeline vaatamisväärsus. Kaelusest pressib välja siidisall, mille värv vaheldub alatasa: kiiskav aniliinpunane, erekollane või sinisem kui Prantsusmaa taevas.

Ma ei himusta kaasmaalastega kohtuda, tahan käia omi teid. Ühel päeval märkasin teisel pool bulvarit Järnefelti. Ehmusin korralikult ja keerasin kohe teise suunda. Ta vist ei märganud mind, ja ega ma ei tea, võib-olla ei oleks võõras linnas äragi tundnud. Astus seal reipal moel kellegi teise seltsis, kuigi ma seltsilist ei tundnud. Näojoonte ja maainimese moodi rõivaste järgi otsustades samuti skandinaavlane.

Ma tean enam-vähem, kus soomlased oma istungeid peavad, ja Lefranci veinipood on üks neist kohtadest. Ise käin ma teistes kohvikutes, neid jagub igale nurgale. Siin linnas võivad tuttavad elada naaberkvartalites, ilma et kunagi kokku juhtuksid. Kunstikoolidest on praegu hinnatud Académie Julian, sinna võetakse nimelt naisi. Cormoni ateljee lähistel on teine koht, ka sellest olen ma lugenud. Hoian mõlemast eemale.

Ainult et kust see pelglikkus ja põgenemine, mul pole midagi salata. Ma lihtsalt ei jaksa kõike seletama hakata, saad kindlasti aru. Kirjadele ei ole ma vastanud ega neid saatnud. Pean ennast koos juurtega lahti rebima, lumelt jäljed pühkima, kübemed ja paberid põletama! Kui pööninguluugi riivi paneksin, ei leiaks mind keegi. Istuksin siin nagu lapsepõlveonnis.

See on häbi, kõigest hoolimata, asjatu on seda eitada ja ennast petta. Või süütunne, pigem see kohutav süütunne, mis keerdub mu ümber nagu vääntaim, lõhub koed ja nöörib kinni südame, mis veel vaid vaevu tuksub.

Mõnikord mõtlen, et olen teinud väga halvasti ja kustutanud kõik tähed, need ei sära enam mulle. Ühel õhtul kaalusin aknast väljahüppamist, aga ära nüüd ehmu, ma ei teinud seda. Pealegi pakuksid Seine’i sillad lahkemaid võimalusi. Mu meeleolu on lihtsalt pärast seda Goupili külastust kõvasti kõikunud. Ja elus on ju kõigest hoolimata palju asju, mida armastada, kuigi Jumalasse ei suuda ma enam uskuda. Kas sina suudad?

2. juuni 1889, Pariis

Anna andeks see eelmine, kuu aja tagune melanhoolne sissekanne, nüüd on mul juba häbi. Või mis siin häbi tunda, inimene tunneb hea ja halva ära, enda vastu peab õiglane olema. Ja halba pole võimalik üle maalida, värv ei püsi peal, hakkab kooruma. Kui olen üksi ja pisut ekslemas, idaneb igasuguseid mõtteid. Anna sina andeks, siis annan ma ka ise endale andeks, või vähemalt püüan anda.

Ma peaksin rohkem inimestega kohtuma ja olema rohkem nagu teised. Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas olevat lähemal, lausa pihus.

Viimasel ajal olen põgenenud linna rahmelduste eest igal võimalusel, sest nii teevad ka kõik kohalikud neil suvealguse nädalavahetustel. Maailmanäitus tõmbab linna turiste ja tunglemine on hirmus. Rongiga, omnibussiga, ükskõik mis riistaga minema, ja viimane teejupp jala. Kõik vajalik on seljas: kokkupandav molbert, seljakott ja lõuend, värvid ja muu kraam, ajalehte keeratud leib.

Ma lähen Boulogne’i metsa või Seine’i äärde Argenteuil’sse ja otsin rahuliku nurgakese, panen molberti rohu sisse püsti ja hakkan maalima en plein air. Värvid on minu jaoks koguni muutunud, ateljee hämarus on maha varisenud. Teen ühe hooga lõpuni, ei takerdu millessegi, ei lase pintslil peatuda. Maalin märjalt märja peale ja raiskan värvi nagu Marie-Antoinette oma puusadele siidi.

Vahetevahel käin ma Sceaux’s, mis on armastatud väljasõidukoht. Seal on naljakas puude otsa ehitatud tornidega restoran, mille nimi on Robinson. Ma maalin ja seejärel vaid istun ja puhkan, jälgin patseerijaid, kleitide ja põskhabemete elegantsi. Ja sama mäng igal pool, Demarche’i-suguseid jagub igasse ilmanurka: olla kõige häälekam, lõbusam ja jultunum, see ongi kõikide maailma Demarche’ide hoolikalt varjatud saladus.

Aga mu mõte eksis nüüd Demarche’i tegudele, kuigi tahtsin kirjutada maalimise rõõmust. Tuleb tugineda vaistule, lükata mõistus kõrvale, et vahele jääks ruumi. Vanad ateljeetööd on liiga umbsed, kõik on liiga valmis, lõpuni viimistletud, värvidest on elu ära varastatud. Need on maalitud nii, nagu silm kujutleb nägevat, aga mitte nii, nagu see tegelikult näeb. Õhk ja aeg on välja pigistatud, mitte nii! Peab olema ruumi hingata ja ette kujutada, peab laskma ajul pilti kududa, igaühel oma. Ehkki alati ei ole see meele järele!

Kas selles on midagi müstilist, seda ma ei tea, aga minupärast olgu: ikka parem kui maailm, kus kõik on valmis tarretatud ja tunded vormi valatud. Varem ma armastasin valmis asju, aga kas pürgimus, üritamine ise pole siiski tähtsam? Kas värv võib vormist irduda? Kas puu peab alati olema puu? Säärased hullud mõtted olid mul.

Siin pööningul on pea paks. On tunne, nagu põletaks päike ikka veel otsmikku, kuigi on juba videvik, raske on rahuneda. Lugemine aitab, ja tihti unustangi ennast hilise ööni lugema. Jõekaldal on end sisse seadnud raamatukaupmehed oma müügiputkadega, ja ma olen seal püsiklient. Viimati ostsin romaani pealkirjaga „Les Misérables”, mille on kirjutanud prantslane Victor Hugo. Romaan on olnud siin väga armastatud.

Üks juba tuttav raamatukaupmees soovitas seda mulle ja see oli hea soovitus, ma olen raamatut lausa neelanud. Kõige vastikum on mulle romaani ebameeldiv politseinik Javert. Mees on pidevalt peategelasel kannul, peaaegu nagu oleks temaga kokku kasvanud, kas see Javert on üldse päris? Ja ma ei saa midagi parata, et Javert meenutab mulle sinu isa. Mõnikord on mul tunne, et olen su isa suisa näinud, et ta seisab tänavanurgal ja varitseb mind. Nagu näed, olen muutunud väga pelglikuks.

Kõnealune väga vabameelne raamatukaupmees koukis kastist hulga päevapilte, mis kujutasid naisi väga paljastavates ja kahtlust äratavates poosides. Kui ta oli neid mulle näidanud, libistas ta ühe pildi mu raamatu vahele. Ähmiga ei osanud ma vastu vaielda, see ülestunnistus nõuab minult jõudu. Ja kui ma läbi linna kodu poole kõndisin, tundus päevapilt raske kui tinapomm. Tõstsin seda ühest taskust teise ja olin kindel, et kõik näevad seda ja naeravad mulle järele. Viimaks lipsasin ühte kõrvaltänavasse ja torkasin papist pildi telliste vahele prakku. Kuigi kohe hakkasin ka seda tegu kahetsema, vaene kiviprakku vangistatud naine.

6. juuni 1889, Pariis

Ma kirjutan selleks, et sa olemas oleksid, kas või natuke. Iga sõna on mõte sinule, tilk vett maapinnale. Mõnikord tundub, nagu kõnniksin läbi kõrbe, öösel, tähtede all. Näeksin telgipraost elavat pilti, hääletult liikuvaid kujusid, inimesi, kes on kaua ära olnud. Või nagu lehitseksin raamatut ja püüaksin leida kohta, mis mul meeles on; habrast lauset, mis on juba teiseks muutunud.

On lämmatavalt palavad päevad, linna kägistab kuumalaine. Päeval lainetas kontor higist ja lärmist, täielik soodom ja komorra. Kodus hoian akent lahti, aga need katusekorterid on kõige hullemad, napsivad päikest juba esimestest hommikutundidest peale.

Vahel kõnnin hilja õhtul pärast tööd tänavail, eemal suurtest bulvareist, ronin Montmartre’i künkale. Nõlvadel on rohkem tuult, ruumi hingata. Sealt näeb alla linna ja siis on see ilus. Otsekui hoiaksin lindu pihus ja tunneksin, kuidas see tasakesi tuksleb, tunnen peos selle peenikesi luid. Kui tundub, et ma ikka und ei saa, kõnnin edasi ja jõuan hommiku poole ööd hallide juurde, kuhu maainimesed saabuvad oma moonavankritega. Rattad krigisevad, hobuste kabjad klobisevad ja naine tukub mehe kõrval. Tänaval on paar lömastatud sibulat, kartuleid ja kaalikas.

Öösiti, kui päikeselised impressionistid magavad, on võimul hoopis teine linn. Salajasem linn, mille naised sind kangialustes kaasa meelitavad, käheda häälega kutsuvad. Aga mul on nendest kahju, sest nad on pelgalt inimese koored, võõbanud ennast pilapildiks.

Öösel on kõik ebamäärane ja sünge, päevased reeglid ei kehti. Sildade all magavad sandid ja sügavate võlvide alt kostab kummalist kära, hullumeelset röökimist. Seine’i vesi on vaikne ja must, ankrus seisvad praamid tuletavad meelde surnukirstu. Üks praamidest ongi ujuv surnukirst, olen ma kuulnud räägitavat. See otsib öösiti uppunuid, sillalt alla hüpanud meeleheitel olijaid, tihtipeale väga tulemusrikkalt.

Ühel ööl nägin meest, kellel oli pool nägu puudu. Silma kohal haigutas sügav must auk. Mis elu see on? Ainult öö ja igavene pimedus. Surm oleks säärasele elu murelapsele üksnes pääsemine, aga seal ta konutas kõigest hoolimata, üritas olemas olla. Kui veider on elujanu, kuidas see meid piinab ja meist küüntega kinni haarab; ja kuidas see teisalt võib kustuda ja isegi kõige kaunim võib lihtsalt kaduda.

Olen maalinud jõekalda maastikku ja proovinud suvehetke püüda. Pitoreskne iluvaade, mis pärast säärast öist jalutuskäiku näib väga tühine. Nii tühine, et südames on hakanud üks kivi kriipima; pean leidma midagi oma ja suuremat, see on alles algus.

Aeg-ajalt, koikul lamades, taban end salajast lootust hellitamas, sulle võin selle paljastada. Pöördun Helsingisse tagasi, kõigepealt leheveergudel, siis laeval, mida on tulnud vastu võtma suur rahvahulk. Lipud lehvivad, kindlasti on kevad. Ma seisan laevatekil ja lehvitan reelingu ääres. Kauppatori kohal keerlevad kajakad ja tore on jälle Nikolai kiriku kuplit näha.

Orkestrilt kõlavad esimesed taktid ja kõik ülistavad kangelast. Ma juhatan orkestrit laevatekilt. Nii tühised ja lapsikud on mu mõtted, kui olen väga üksi. Kas äsja kõmatas kõu? Kui nüüd ometi tuleks torm ja peseks linna puhtaks, uhuks katuseid ja tänavaid, vabastaks meid kõiki.

13. juuni 1889, Pariis

Onu korraldas eile piduliku õhtusöögi. Ta saatis mulle teate ja palus tund aega varem kohale tulla, sabakuues. Alustuseks astusin sisse kvartali habemeajamistöökotta ja sain ühtlasi kuulda Rue Germain-Piloni värskeimat klatši.

Üleeile oli Bouchard’i vanamees purjuspäi oma troskaga hüdrandi otsa sõitnud. Ratas oli purunenud ja troska oli kummuli räntsatanud, see oli juhtunud Place de Clichy kandis. Ja kuna troska kumm oli alla lastud, oli troskas istunud proua ühele kõnniteel seisnud härrale sülle lennanud. Habemeajaja meelest oli see täiuslikult püütud pall ja jälle üks tõend selle kohta, et inimesel tasub ringi kõndida avali südame ja sülega. Kunagi ei tea, millal kukub taevast järgmine imeilus neiu. Ja ega ilmaasjata polnud madame B. paistnud viimastel päevadel nii tõre, et oli mind vaevu tervitanud.

Kella seitsme paiku seisin onu ukse taga, sabakuub seljas, nagu käsk oli kõlanud. Koduabiline juhatas mind läbi esiku ja saali raamatukogutuppa, kus onu mind ootas. Ta paistis olevat raamatusse süvenenud, kuigi mulle tundus, et ta oli alles hetk tagasi raamatu laualt haaranud, ennekõike vormitäiteks. Otsaesise kortsudest järeldasin, et ta oli minu jaoks mingisuguse kõne ette valmistanud, ja nõnda oligi.

Onu laskis raamatu põlvedele ja oli silmapilgu vait, väheke sedamoodi nagu Saalomon enne kohtuotsuse kuulutamist. Ma peaaegu tundsin kuninglikku keepi tema õlgadel, kanga raskust. Esiteks, alustas onu, on ta minu pärast väga mures, sest ma olin oma vanematele ainult ühe kirja saatnud. Olin ainult teada andnud, et jõudsin tervelt kohale, ja kõik. Tema informatsiooni põhjal olid mu vanemad aga saatnud mitu kirja, ent mitte ühelegi neist ei ole ma vastanud. Kas ma ei mõtle mitte sugugi oma vaese ema peale, kellel on ometi kuldne süda?

Onu teatas, et tunneb minu eest suurt, natuke isalikku vastutust, ja et ta usaldab mind, olen ma ju loomuldasa korralik poiss. Me kõik teeme elus vigu. Niipalju kui ta kuulnud on, olen ma oma tööga telegraafikontoris eeskujulikult hakkama saanud, isegi üle ootuste, sellega on ta rahul. Aga inimene on nagu puu ja igal puul on juured, ütles onu. Tüve ei tohi pooleks saagida, sest puu on kinni maa küljes, mitte taevas, kas ma saan sellest aru?

Noogutasin, kuigi ma ei osanud oma käitumist korralikult seletada. Lubasin siiski kiiremas korras isale ja emale kirjutada ja oma elust rääkida. Paistis, et onu jäi sellega rahule ja vabanes veidi pingest. Vaevalt, et see vestlus tallegi meelt mööda oli, sest ma mäletan, et onu oli omal ajal ka ise pisut tormilistes oludes Prantsusmaale tulnud, ja ma kahtlustasin, et minu käitumine torkas talle südamesse, ja vahest käis tal peast läbi ka mõni hell ja sentimentaalne mõte, noore mehe pilt iseendast.

Onu heitis pilgu kellale ja siirdus sujuvalt järgmise teema juurde, seletas, et õhtusöögile on kutsutud hulk auväärseid külalisi, kellest mul oleks hea üht-teist ette teada. Mul tasuks olukorda ära kasutada ja suhteid luua, sedaviisi oli ka tema edasi jõudnud. Küllap on see ka minu soov?

Õhtu aukülaline on monsieur Grandidier, kuulus uurimisreisija. Kohal on ka Havasi toimetuse ülem monsieur David, kes on minu tuleviku seisukohalt très important. Samuti tuleb mõningaid prouasid ja härrasid, keegi doktor. Kavas on muusikaline etteaste ja õhtusöögiks pakutakse Madeira kastmes parti.

Kui külalised hakkasid salongi saabuma, esitles onu mind kui oma vennapoega, üliõpilast ja lootustandvat noort meest: un jeune homme plein de promesses. Monsieur Grandidier jõudis vastavalt oma väärikusele kohale viimasena, laskis enda järele kaua oodata. Ja mida kaugemale kell tiksus, seda murelikumaks läks onu ilme, ja kui külalistele lõpuks Grandidier’ nimi teatati, ohkasin ka mina kergendatult; olin hakanud onu pärast juba tõsiselt kartma.

Peaosatäitjat oodanud publikut autasustati loomulikult arvukate Grandidier’ seiklustega. Külalised kogunesid tihedasse ringi ja uurimisreisija jutustas, kuidas ta oli kõigepealt otsustanud buda mungaks riietatuna uurida Tiibetit. Sellest ei tulnud ilmselt midagi välja, sest mees oli juba Tseilonil haigestunud ja sõitnud Madagaskarile paranema. Miks just sinna? Ja kuna Grandidier oli juba Madagaskarile sõitnud, siis otsustas ta saare põhjalikult läbi uurida, oli see ju tollal pelgalt valge laik kaardil.

Etteaste, kus Grandidier kirjeldas oma pääsemist nõidussüüdistustest, pani naised ümberringi ahhetama. Mees oli ellu jäänud üksnes seeläbi, et meelitas kohalikud hõimupealikud oma verevendadeks. Tõendiks demonstreeris ta isegi arme oma kätel, tegi mansetinööbid lahti ja hakkas kuuevarrukat üles sikutama. Kahjuks oli aga varrukas väga kitsas. Onu päästis siiski olukorra ja asus kiiresti ülistama Prantsusmaa vallutusi Aafrikas ja Grandidier’-suguste julgete meeste saavutusi. Löödi klaase kokku, ja ühe mansetinööbi kaotanud Grandidier paistis oma olukorra ja armidega ülimalt rahul olevat.

Õhtusöögilauas pandi minu kõrvale istuma keegi madame Fremont, kes oli just hiljaaegu naasnud oma tütrega Marienbadi sanatooriumist. Ta oli viibinud raviasutuses kuu aega, et ravida üht ebameeldivat häda, mille täpsem olemus jäi seltskonnale saladuseks, aga mille kohta vastas istuval doktoril õnnestus avaldada mitmeid asjatundlikult kõlavaid mõtteid.

Doktor selgitas põhjalikult ravivannide ja soolade mõju maksale, neerudele ja väga paljudele teistele elunditele, võõbates oma laused üle teadussõnavaraga, mis tagas selle, et keegi ei võinud teada, ajas ta täielikku loba või mitte. Madame Fremont’i paistis elundiloetelu siiski virgutavat ja ta juhtis vestluse sujuvalt, lausa imetlusväärselt üha uutele vaevustele ning sundis meelituste ja kaebuste kunstipärase kombinatsiooniga vaest doktorit ennast ikka ja jälle ületama.

Seltskonnas oli ka üks kolmekümnendates eluaastates härra, kes hiljem õhtu jooksul osutus tulihingeliseks tolstoilaseks. Selleks ajaks olime salongis kuulanud keskpärast Chopini ja Saint-Saënsi klaveripalade esitust, ja meestel oli õnnestunud kindlad positsioonid sisse võtta raamatukogutoas. Onu paistis selle tolstoilasega võrdlemisi jahedalt ümber käivat, tõenäoliselt pidas ta tema mõju mulle ohtlikuks. Panin ka muidu tähele, et tolstoilasesse suhtuti nagu mingisugusesse meelelahutusse, tema üle peaaegu naerdi, kes teab, miks teda üldse oli kutsutud.

Minu meelest oli mees aga huvitav, palju huvitavam kui oma mansetinööpidega maadlev Grandidier, või doktor, kes kujutas ette, et esindab Sorbonne’i ülikooli eliiti. Pealegi oli tolstoilase rääkimisviis väga põnev, nagu oleks ta kogu aeg pakatamas; nagu oleksid mõtted tema sees nii tohutu suured, et ta kartis iga hetk, kas need üldse mahuvad suust välja.

Tolstoilase peamine mõte oli see, et maailm pöördub peagi teistele rööbastele. Aadelkond ja suurem osa kodanlusest on vaimselt mäda ja leiab otsa oma sisemise mandumise läbi. Ka riik kui selline muutub ebavajalikuks ja koos nende krahhidega loobub inimene kurjusetõvest, mis õigupoolest on kõigest isekas himu. Neid mõtteid avaldas tolstoilane, tõsi küll, vaid valitud kõrvadele ja peaaegu sosinal.

Üks kohalolijaist märkis, et tolstoilase jutt kõlab nagu kommunisti jutt, kui isegi mitte nagu budisti jutt; schopenhauerlase jutt, naeris teine. Aga tolstoilane ei pannud irooniat tähele, vaid noogutas innukalt kaasa ja kuulutas, et mitmeski mõttes täpselt nagu budisti jutt, aga selle vahega, et inimese kõrgeim eesmärk ei ole seotud niinimetatud nirvaanaga, vaid inimestevahelise vennaliku armastusega, kaastundega …

Kui aga hakkasin õhtusöögiseltskonda hoolikamalt jälgima, siis paistis küll, et tolstoilase mainitud eesmärk ei täitu veel niipea, sedavõrd ajas iga mees oma asja. Doktori suu avanes ja sulgus, ladinakeelseid sõnu purskas sealt üha kõrgemate lainetena. Grandidier sikutas oma varrukaid kõrgemale. Onu oli näost punane, ja raamatukogutoa uks ei suutnud summutada madame Fremont’i kiljatusi.

Aga ehk püüdis onu olla aus ja tahtis suursuguse žestiga pakkuda mulle seda näitemängu kui näidet selle kohta, mis rõõmud mind ootavad, kui olen usin, diplomaatiline ja õpin püüdma lindu lennult, nagu Demarche ütles. Ja kui vaid järgin tema järeleproovitud elureegleid.

Siin sulle väike ülevaade kõrgemast seltskonnast à la Avenue de Villiers. Vahest olen olnud asjatult kriitiline, isegi õel ja julm. Onu soovib mulle ainult parimat, või kas soovib? Või olen ma talle siiski ainult koorem? Minu prantsuse keelt muide kiideti ja see tegi mind tõesti rõõmsaks. Ka onunaine oli täna minu vastu armas ja heatahtlik, ehk on ta salamisi üks neid tolstoilasi? Un jeune homme plein de promesses …

15. juuni 1889, Pariis

Viimaks ometi on vihma tulnud ja juba ka järgi jäänud. Piisk ootab, kuni alla kukub, mööda oksa alla libiseb. Ei kosta ühtki häält, miski ei liiguta. Otsekui ripuks maailm juuksekarva otsas, mis on katkemas. Sumadan lärmab nurgas. Selle seest kostab hääli, kilinat, kolinat ja naeru. Õhtute ja suvede hääli.

Kas see tuleb sellest peoõhtust, aga mulle tulvab pähe uusi mälestusi. Ma joonistan üksi villa suvetoas, seal, kus on alati jahe. Ema on hiilinud salaja vaatama, ei anna endast märku. Kui kaua ta oli seal lävel seisnud, ma ei tea, olin nii töösse keskendunud.

Kopeerisin joonhaaval Düreri joonistust, isa raamatust. See oli raamat, mida ei tohtinud puutuda, üks isa aardeist. Ühel päeval olin võtnud selle riiulist ja lahti teinud, oma tuppa smugeldanud. Ma armastasin seda pilti, Ilmutusraamatu nelja ratsanikku, nende hoogu ja jõudu, taevarannal veerevaid pilvi.

Mu joonistus õnnestus hästi ja edu oli täielik. Ema hüüatas vaimustusest ja peagi olid kõik tuppa kogunenud. Mul silitati pead, joonistus tõsteti parema valguse kätte, vaata poissi! Ka isa naeris ja jättis karistuse sobivamat hetke ootama.