Wilhelm Meisteri rännuaastad

Оглавление

Johann Wolfgang von Goethe. Wilhelm Meisteri rännuaastad

ESIMENE RAAMAT

Esimene peatükk

PÕGENEMINE EGIPTUSESSE

WILHELM NATALIELE

Teine peatükk

PÜHA JOOSEP TEINE

MAARJA KÜLLATULEK

LIILIAVARS

Kolmas peatükk

WILHELMILT NATALIELE

Neljas peatükk

Viies peatükk

RÄNDAV NARRIKE

Kuues peatükk

LENARDOLT TÄDILE

Järelkiri

TÄDILT JULIETTELE

JULIETTELT TÄDILE

HERSILIELT TÄDILE

Järelkiri järelkirja kohta

TÄDILT ÕETÜTARDELE

HERSILIELT TÄDILE

TÄDILT HERSILIELE

WILHELMILT NATALIELE

Seitsmes peatükk

Kaheksas peatükk

KES ON REETUR?

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk

Üheteistkümnes peatükk

PÄHKELPRUUN TÜDRUK

Kaheteistkümnes peatükk

TEINE RAAMAT

Esimene peatükk

Teine peatükk

Kolmas peatükk

MEES VIIEKÜMNENDATES AASTATES

Neljas peatükk

Viies peatükk

Kuues peatükk

WILHELMILT LENARDOLE

WILHELMILT ABBÉLE

Seitsmes peatükk

LENARDOLT WILHELMILE

ABBÉLT WILHELMILE

VAHEMÄRKUS

Kaheksas peatükk

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk

HERSILIELT WILHELMILE

Üheteistkümnes peatükk

WILHELMILT NATALIELE

KOLMAS RAAMAT

Esimene peatükk

Teine peatükk

HERSILIELT WILHELMILE

Kolmas peatükk

Neljas peatükk

Viies peatükk

LENARDO PÄEVIK

Kuues peatükk

UUS MELUSINE

Seitsmes peatükk

HERSILIELT WILHELMILE

Kaheksas peatükk

OHTLIK KIHLVEDU

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk

MITTE LIIGA KAUGELE MINNA!

Üheteistkümnes peatükk

Kaheteistkümnes peatükk

Kolmeteistkümnes peatükk

LENARDO PÄEVIK

Neljateistkümnes peatükk

Viieteistkümnes peatükk

Kuueteistkümnes peatükk

Seitsmeteistkümnes peatükk

HERSILIELT WILHELMILE

Kaheksateistkümnes peatükk

«WILHELM MEISTERI RÄNNUAASTAD»

Отрывок из книги

Wilhelm istus määratu suure kalju varjus, koledal, kardetaval kohal, kus järsk mägitee ümber nurga äkki sügavikku pöördus. Päike seisis veel kõrgel ja valgustas kuuskede latvu all lõhestikkudes. Wilhelm märkis parajasti midagi oma kirjutustahvlile, kui Felix, kes kaljudel ümber ronis, kivi käes, tema juurde astus.

«Isa, kuidas seda kivi nimetatakse?» päris poisike. «Ma ei tea,» vastas isa.

.....

Veel ikka on mulle mälestus sellest ajast kõige õnnelikumaks meelelahutuseks, mis saadab mind mu käikudel mägedes ja orgudes. Veel oskan ma meenutada kõige pisematki asjaolu, millest ma teid, nagu sünnis, siiski säästan. Möödus nurgavoodiaeg; Maarja oli toibunud, võisin teda sagedamini näha, minu läbikäimine temaga oli pidev abivalmiduse ja tähelepanelikkuse osutamine. Noore lese perekonnaolud lubasid tal valida elukohta oma äranägemise järgi. Esmalt peatus ta proua Elisabethi juures; siis külastas ta meid, et tänada mu ema ja mind nii tõhusa ja sõbraliku abi eest. Talle meeldis meie juures ja ma kujutlesin enese meelitamiseks, et see sünnib osalt minu pärast. Kuid see, mida ma nii meeleldi oleksin öelnud ja öelda ei julgenud, tuli ise jutuks imelikul ja armsal kombel, kui ma külalise viisin pildisaali, mille ma juba tookord elamiskõlblikuks ruumiks ümber olin loonud. Näitasin ja seletasin talle pilte, ikka üht teise järel, ja valgustasin seejuures kasuisa kohustusi sellise sooja südamlikkusega, et kuulajal pisarad silma tulid ja ma oma piltide tõlgitsemist lõpetada ei suutnud. Uskusin, et olen ta sümpaatias kindel, kuigi ma polnud küllalt uhke selleks, et tahta nii ruttu kustutada mälestust ta mehest. Seadus kohustab lesestunuid leina-aastat pidama, ja kindlasti on selline ajajärk, mis kätkeb eneses kõige maiste asjade muutust, tundelisele südamele vajalik, et suure kaotuse valusaid muljeid leevendada. Leinaja näeb lillede närtsimist ja lehtede langemist, kuid näeb ka viljade valmimist ja pungade puhkemist. Elu kuulub elavatele, ja kes elab, peab muudatusteks valmis olema.

Rääkisin nüüd oma emaga asjast, mis mul nii südant vaevas. Seepeale avaldas ta mulle, kui valus oli olnud Maarjale ta mehe surm ja kuidas ta end ainuüksi selle mõttega, et ta lapse jaoks elama peab, taas jalule ajas. Minu tunne polnud naistele teadmatuks jäänud, ja juba oli Maarja harjunud mõttega meiega elada. Ta peatus veel tüki aega naabruses, siis kolis ta üles meie juurde ja me pidasime veel pisut kõige vagamat ja õnnelikumat pruudipõlve. Lõpuks astusime abiellu. Ei kadunud too esimene tunne, mis meid kokku oli viinud. Kasuisa ja isa kohustused ning rõõmud ühinesid; ja nii ületas meie väike perekond paljunedes küll oma eeskuju liikmete arvu poolest, aga tolle ideaali voorused truuduse ja puhtuse alal me säilitasime ja pidasime neid pühalikult omaks. Ja nii hoiame rõõmsas harjumuses kinni ka välisest olemusest, millele jõudsime juhuslikult, ja mis sobib nii hästi meie siseeluga: sest kuigi me kõik oleme head jalakäijad ja tublid kandjad, jääb koormakandja loom siiski alatiseks meie seltsi, et üht või teist kandamit kohale toimetada, kui meil on vaja kas asjaajamiseks või külaskäiguks läbi nende orgude ja üle mägede minna. Sellistena nagu teie meid eile kohtasite, tunneb meid kogu ümbruskond, ja me oleme uhked, et meie eluviis on sedalaadi, mis ei tee häbi nendele pühadele nimedele ega isikutele, keda me järele aimame.»

.....