Väike Heidi

Оглавление

Johanna Spyri. Väike Heidi

I peatükk – Mägedesse Alpionu juurde

II peatükk – Vanaisaga kodus

III peatükk – Kitsedega väljas

IV peatükk – Külaskäik vanaema juurde

V peatükk – Kaks külaskäiku ja mis neist välja tuli

VI peatükk – Uus peatükk uutest asjadest

VII peatükk – Preili Rottenmeier veedab ebameeldiva päeva

VIII peatükk – Suur ärevus suures majas

IX peatükk – Härra Sesemann kuuleb asju, mis on tema jaoks uued

X peatükk – Veel üks vanaema

XI peatükk – Heidi võidab ühes asjas ja kaotab teises

XII peatükk – Majas on vaim

XIII peatükk – Suveõhtu mägedes

XIV peatükk – Pühapäevakellad

Отрывок из книги

Vanast ja kaunist Maienfeldi külast suundub jalgrada roheliste ja varjuliste aasade keskel mägede jalamile, mis rangelt ja kõrgilt alla orgu vaatavad. Kui rada kerkib, muutub ümbrus pikkamööda metsikumaks ja ronija pole veel kaugele jõudnud, kui hakkab tundma madala rohu ja visade mägitaimede lõhna, sest tee on järsk ja viib otse üles tippude poole.

Ühel ilusal päikesepaistelisel juunihommikul võis näha kaht kogu kitsast mägiteed pidi üles ronimas. Üks neist oli pikk tugev tüdruk ja teine laps, keda esimene kättpidi juhtis. Lapse väikesed põsed õhetasid kuumusest, nii et tumepunast värvi võis näha isegi läbi päikesest põlenud naha. Ja selle üle võis vaevalt imestada, sest hoolimata kuumast juunipäikesest oli laps riides nagu kõige kibedama külma käes. Ta ei paistnud olevat vanem kui viieaastane, kui niigi palju, aga kas ta oli paks või kõhn, oli raske ütelda, sest tal oli seljas üksteise peal ilmselt kaks kui mitte kolm kleiti ja veel paks punane villane sall ümber kõhu keeratud, nii et tilluke keha paistis vormitu koguna, kui ta oma väikestel paksudes naeltega mägisaabastes jalgadel kuumuses aeglaselt ja vaevaliselt ülespoole ronis. Neil kahel pidi olema tubli tunni tee seljataga, kui nad jõudsid Dörfli-nimelisse külakesse, mis asus poolel teel üles tippu. Siin tervitati teekäijaid igast suunast, mõned hüüdsid neid akendest, mõned avatud ustest, mõned hoovist, sest vanem tüdruk oli nüüd jõudnud oma endisesse kodukohta. Ta ei peatunud siiski, et vastata oma sõprade tervitushüüetele ja küsimustele, vaid jätkas teed, kuni jõudis küla viimaste laialipuistatud majakesteni. Siin hüüdis üks hääl teda ukse juurest: “Oota pisut, Dete; meil on vist üks tee.”

.....

Dete andis sõbrale kätt ja ootas seni, kuni Barbel läks väikese tumepruuni hüti poole, mis seisis mõned sammud teest eemal õõnsuses, mis pakkus pisut kaitset mägituule eest. Hütt asus poolel teel üles Alpidesse, kui Dörflist arvata, ning oli hea, et sellele pakuti pisut varju, sest see oli nii räsitud ja lagunenud, et selles pidi olema üsna ohtlik elada, sest kui tormised lõunatuuled üle mäenõlva pühkisid, värises kõik selle sees, uksed ja aknad ning kõik vanad mädanenud põiktalad. Niisugusel päeval oleks karjuse maja, kui see oleks seisnud lahtisel mäeküljel, vähimagi hoiatuseta otseteed orgu puhutud.

Siin elas Peter, üheteistaastane poiss, kes käis igal hommikul Dörflis oma kitsedel järel, et viia nad üles mäkke, kus nad võisid õhtuni süüa maitsvaid mägitaimi.

.....