Оглавление
Johanna Venho. Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest
Johanna Venho. Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest
JA HOBUSEID EI KARTNUD MA KUNAGI. Tamminiemi, august 1966
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Essi R. unistab harmoonilisest kompositsioonist, aga veel rohkemgi räimedest
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Tamminiemi–Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Essi R. on nagu kivi koses
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Essi R. näeb silmades peegelduvat metsa
Katerma, august 1966
*
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
MÄLESTUSED, KALAMAIMUD. Essi R. joonistab visandeid ja miski ei kõnele
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Essi R. laseb kätel liikuda ja mõtetel rännata
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Essi R. istub kodus nagu Orleansi neitsi ja keerab maske uperkuuti
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Päevikust
Päevikust
*
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Päevikust
Katerma, august 1966
Päevikust
Katerma, august 1966
Päevikust
Katerma, august 1966
*
Katerma, august 1966
Essi R. teeb kunsti sellest, millest tuleb vaikida
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
*
Essi R. lammutab ja ehitab seostest pilti
Katerma, august 1966
Essi R. seisab põlvini mudases vees
Katerma, august 1966
KÕIK TULEB KAASA JA SILD KANNAB. Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
*
Essi R. kelles pole kaasakalduvusi
Katerma, august 1966
*
Katerma, august 1966
Katerma, august 1966
*
Essi R. ei usu avalikku sõnasse
Katerma, august 1966
Essi R. ei viitsi omaenda elust rääkida
Katerma, august 1966
*
Essi R. mõtleb pisut eri suundades vaatavatele silmadele
Katerma, august 1966
Tänusõnad
Tsiteeritud kirjandus
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
Отрывок из книги
Klõpsan luku kinni ja tõstan kohvri esikusse. Ester kolistab köögis, kuulen, kuidas ta akna lahti lükkab, raputab vist laudlina välja. Ta pabistab, et ma üksi lähen, ja oma pabinat varjab ta toimekusega, nõudepesulaud läigib.
Ester saab aru küll.
.....
Jõime koos teed, Ester pakkus õhukesi vürtskeeksiviilusid ja maasikamoosi. Ootasin sobivat hetke, et oma minekust teatada. Urho oli väsinud ja vaikne, nagu ta viimasel ajal reisilt tulles ikka on, keeras isegi raadio laua kõrval vaiksemaks, ei jaksanud kuulata. Varem oli ta seda energilisem, mida rohkem katsumusi ette tuli – mida tihedam graafik, seda rohkem särtsu mehes oli.
Me hakkame vanaks jääma, kuigi Urho ei taha seda tunnistada.
.....